Pilu-Kelluke Tigane – Palvepärli-Lehv (1998)

“Eksperimenteeritav omaloodud Palvepärli-Lehvi Ja Pilu-Kellukese-Kaevu stiil ei ole mitte kaks erinevat stiili, vaid et see on ühe ja selle sama stiili terviklik nimetus, mis lühidalt öeldes on lihtsalt Pilu-Kellukese stiil, mis tuleneb Pilu-Kellukese buddhismi nimetusest. /-/ Oma hingelaadilt olen nagu väike tüdruk, kes imetleb iseennast. Ja samal ajal olen ma nagu väike poiss, kes imetleb ja armastab väikest tüdrukut. Selline hingelaad on sünteesitud religioosse kosmilise mõistusega, kus on ka mõningaid sugemeid traditsioonilise buddhistliku munga staatusest.” (lk 6-8)

Rõõm on lugeda sellist luulet palavas bussis, kõrvus üürgab bussijuhi raadio ning puhkajad ja maainimesed podisevad ümberringi; sa ise loovid hoopis kõrgemates sfäärides. Autori sissejuhatus raamatusse on muljetavaldav ja informatiivne, natuke võtab see eesseisva lugemise põnevust maha, nö nullib valikuvõimalusi, ehk surub liialt ühest nägemust peale. Pilu-Kelluke annab teada, et on budist ja ühtlasi “eksperimentaal-kosmosekontakteriks, kes on telepaatiliselt kontaktis kosmoseolendiga” (lk 3). Töökohas käib tihti külas üks kosmoseolend või ufomees või härra Kosmos, kes on mõneti sarnase jutu ja ambitsioonidega (tõsi küll, hulga vulgaarsem – hiljuti nimetas ta Lilli Prometit Tilli Prohvetiks ja oli oma leiuga jubedalt rahul) – huvitav, miks kosmiliste kontaktidega humanoididel on budism nii hingelähedane? Alati jääb kõrvalseisjale küsimus, et kui tõsiselt seda kosmosevärki võtta tuleb – kas see on siiras (lapsik?) usk või on see poos või on tegemist maaniaga? (Ja millepärast jõllitab mind kahtlaselt vastaspingi vanamees?) Igatahes, kui autor ütleb, et on õnnelik inimene, siis jumala eest – ma usun teda ja olen ühtlasi kade.

“Loojuval luidete-liival
luuletan laulvasse vette
ja igatsin kivisel tiival
üksinda omaette...

Kalliskividest inglitekaar
läheneb silmadepaar,
sel öösel on taevas nii ligi
kui allika-vikerkaar.” (lk 13)

Vastava religioossuse puudumine ei lase mul neid tekste enamalt kui pinnapealselt lugeda. Lühikeste luuletekstide loomemeetod näib olevat järgmine – mõttepaugatus (üks fraas või väljend, mis autorile tähtis) ja sellele järgnev kaduv lainetus (noh, nagu kivi vette viskamine). Pikemad luuletused mõjuvad tõesti sakraalselt (muuseas aitavad kergelt uinuda, pole pikka aega nii vara magama jäänud kui möödunud ööl, ütlemata harjumatu ja mõnus). Kuradi ja Ämbliku luuletsükkel on vähe hirmutav. Mõni lugeja võiks väita, et tegemist pole just huvitava luulega, aga mida see mõni lugeja ka õigest luulest teab.

“EESTIS KUI TULEVASEL
LUULEÕHTUMAAL
SÕRMITSETAKSE PALVEHELMEID

Küünla sula-lehvikesed
sulaluulena
vääriskivis.

Leian küünla-kaevust
vääriskive.

Teen palvehelmekeed
nagu luuletust ümber.” (lk 39)

Raamatus olevaid pühendusi ja selgitusi lugedes hakkas miskipärast enda peas kõlama Sun Ra laividel skandeeritud kosmilised sõnumid. Huvitav, mida arvavad endised lapsnäitlejad neile pühendatud luuletustest? Ausalt öeldes on see natuke spooky. (Hea, et vähemalt Hillar Kohviga pole konkureerimist.) Igatahes, aastal 2020 (lk 7) on oodata autori juubelväljaannet, mis muidugi tekitab igati põnevust. Huvitav, millega Pilu-Kelluke praegu tegeleb? Millised lastesaated teevad teda nüüd õnnelikuks?

“Suur aitäh Eesti TV Lasteekraani toimetajale Eve Viilupile, kelle lennuka sule alt ilmusid ekraanile laste telelavastused “Kikerikii” ja “Hei, pöialpoisid”. “Kikerikiis” mängis tähtrollis väikest omapärast tüdrukut Anna-Liisa Kurve. Ilma teleteatrita poleks mu esimene salajane suur armastus ilmavalgust näinud. Mu teine armastus oli Jane Meresmaa, kes mängis teleseriaalis “Hei, pöialpoisid”.” (lk 48)

To be continued.

sirp

Eno Raud – Helikopter ja tuuleveski (1966)

“Kombain

Kombain sõitis põllule vilja koristama. Sõitis otse põllule ja ise pomises:
“Nüüd ma peksan, nüüd ma peksan...”
Vili kohises vastu:
“Eks sa peksa, eks sa peksa, põllult kotti, kotist potti, potist suhu, suust... kuhu?”
“Kõhtu,” ütles kombain.”

Väga vinged Heino Sampu illustratsioonid ja tekst on päris muhekobe.

---

Mõned järjekordsed toredad otsisõnad:

valle-sten maiste abielus
kolmandas isikus minavorm
algajale sensitiivile
õppelaenu kustutamine enesetapu korral
pissi kannatamine
nõid maila
kasutatud Televiisorid
spermat geneetilise lehma
eestlannadega pornofilmid
vestlus dateering naine mees eesti; mehi otsib naisi Eesti - senegallane ei jäta jonni eesti naiste otsimisel
Vodja mõisa müstika
iraaklasele naiseks
suitsiid garaazis
vormikas naine?
alaTSKIVI MÕISNIKU POEG
epilepsiahood

Heljo Mänd – Koer taskus (1967)

“Taavi läks vaatama, kelle peale Kuuta haugub. Õues polnud kedagi. Taavi vaatas üles. Seal polnud ka kedagi.
“Miks sa haugud?” küsis Taavi.
“Harjutan häält,” vastas Kuuta.
Taavi kuulas, kuidas Kuuta häält harjutab, ja mõtles: “Oleks hea, kui Nässu oskaks ka nii kõvasti haukuda. Hauguks kõik varesed minema.”
Taavi pani Nässu Kuuta kõrvale maha ja ütles:
“Õpi ka haukuma.”
“Ma ei taha maas olla, ma tahan sinu taskusse,” lõdises Nässu.
Ent Taavi ei saanud Nässut taskusse panna, Nässu oli märg.
“Ma kardan,” sosistas Nässu, “Kuutal on nii suured hambad.”
“Aga sa pead haukumist õppima,” vaidles Taavi. “Mis koer sa oled, kui sa ei haugu!”
“Pead jah,” kinnitas Kuuta, “mina saamatuid ei salli.”
Sel silmapilgul avas vanaema akna ja kutsus Taavi lõunat sööma.
“Oota, ma tulen kohe tagasi,” ütles Taavi Nässule, “haugu niikaua.”

Raamat, mis on lapsepõlvest meelde jäänud eelkõige joonistuste pärast (Heldur Laretei!), ei usu, et muidu seda raamatut lugenud oleks (läbilugenuna ei tulnud suurt miskit tuttavat ette).

Reklaami järgi raamat eelkooliealistele, vaimsete võimete tasemelt hakkan ehk pisitasa sinna jõudma. Lugu sellest, kuidas vahtkummist koer tekitab pereliikmetele stressi, ühesõnaga, Üli-minaga tuleb ettevaatlik olla.

Jan Beltran – La mala vida ehk neetud elu (2009)

“ “Ei!” karjatada oli juba hilja, sest Federico surus peenise ta tuharate vahele, nii et Antonio keha läbis kerge judin. Valu kadus nagu valguse sähvatus ning aeglaste lainetena valdas teda tunne, mis tekitas mingi erutava ebamugavustunde ja agooniaga segatud naudingu. Antoniole tundus, et selle naudingu pärast ta elu armastaski.” (lk 110-111)

Teadsin ma jee mis raamatuga tegemist on, võtsin lihtsalt riiulist tundmatu raamatu ja kõik; aga noh, kui lesbiromaani on loetud, siis vast peaks ka geiromaan siin esindatud olema. Raamat on ehk ainese poolest tavapärasest kirjandusest eristuv, ent mingit erilist kirjanduslikku väärtust suurt pole – veidi lihtsameelne kirjutusviis, kohustuslik ilukirjanduslik väljendumine; selline välis-eesti romaan niisiis. Ok, tegemist on debüüdiga, ehk järgmist teksti kirjutades muutub autori käekiri omapärasemaks või kindlamaks (raamat lõpp ongi päris normaalne – kui 3 peategelast kokku satuvad, tekst muutub ühtsemaks, elulisemaks, tegelased saavad näo, nad ei ole enam osa täitvad käpiknukud).

Raamatu algus ja keskpaik jaguneb 3 tegelase eraldi kulgevateks peatükkideks, esitades nö murdelisi hetki nende varasemast elust. Hispaanlanna Rosat käsitlevad peatükid on ehk paremad kui Antonio ja Kristiani peatükid. Kui Rosal on nagu eksistentsiaalsemad probleemid; siis mehed on eelkõige kimpus liha- ja olmemuredega. Ikka tahetakse haljale oksale jõuda ning pidevalt vaadatakse ja tuntakse teiste meeste kubemekohti. Kui eestlane Kristian on materiaalseid väärtusi hindav gei, siis mehhiklane Antonio on päris pidurdamatu meesteläheduse otsija ja kogeja, pooleldi nümfomaan (lõpupoole talle rasvuvadki rinnad). Ausalt öeldes on seda pisut ebamugav lugeda. Mingis mõttes on Antonio selle võrdkuju, mida homofoobid kardavad ja avalikkuses sarjavad (umbes nagu purkisittumine on kaasaegse kunsti võrdkuju). Loodetavasti ei jää see tegelane lugejatele nö raamatu näoks.

“Kristiani põhjamaist kargust kiirgav nägu oli kaunis ja looduse poolt hästi vormitud. Seda heledat ilu võis võrrelda parima, kergesti puruneva portselaniga. Tema aarialikud näojooned oleksid võinud pakkuda inspiratsiooni maalikunstnikele või fotograafidele, kuid vähemalt hetkel oli kena noormees otsustanud pühenduda “pangandusele” ning sellele, et välismaalastele Nõukogude Liidu kunsti ja maavarasid müüa.” (lk 74)

Beltranil oli ehk plaanis teksti teha arusaadavaks ka mitte-eestlastest lugejatele (ohjaa), niisiis Kristiani puhul kirjutatakse lahti ka mehe nõukogulikku tausta ja taaka. Tekstis esinevad Nõukogude Liidu ajaloo seletused on pisut pentsikud. Näiteks saab teada, et Balti riigid ühendati Nõukogude Liiduga Stalini-Hitleri salapaktiga (lk 50) – vaevalt, et aastal 1985 see fakt Moskvas laialt teadatuntud oli. Aga vaat, Moskva homoringkonnad teadsid küll.

Mida on sellisel raamatul pakkuda heterolugejatele? Ei tea, ei oska öelda. Vast silmaringi laiendust. Tädidest raamatulaenutajad saavad ehk kohvikulauale ühe vürtsise jututeema. Pean end suhteliselt liberaalseks inimeseks (noh, muidugi võiks omasooiharate abielud olla, totter on vaadata seda järjekordset tingel-tangelit selle teema üle), aga lihtsalt kuidagi vastumeelne on lugeda neist meestearmastuse värkidest (aga ega siis blogi pärast ei saa raamatut pooleli jätta, see pagana blogimine on nagu veskikivi kaelas). Nojah, samas ma ei väidagi, et teaks müstilise “keskmise lugeja” huvisid ja mittehuvisid. Aga mis teha, lihtsam on lugeda Rosa osasid, on selline tavaline keskpärane kirjandustekst. Ja nagu enne öeldud, raamatu lõpupool on juba enamvähem.

Niisiis, igaühele oma, eks raamat leiab oma lugejad.

“Tema nägemused maailmast olid tihti laialivalguvad ja ebareaalsed nagu Salvador Dali poolt lõuendile kantud hallutsinatsioonid.” (lk 59)

Ohhoo, ei teadnudki, et tegemist on nii popi raamatuga, vabandan kui kordan kellegi mõtteid, pole neid tekste lugenud:

sehkendamine
siinpool silmapiiri
südamelähedaselt
delfi naistekas
pärnu postimees
postimees
päevaleht
raamatumaailm
tsitronkollane

Mihkel Tiks – Korvpalliromaan (1985)

“Talvel elasin suveräänse isiksuse vaimselt rikast elu. Õppisin filosoofia ajalugu, nokitsesin diplomitöö kallal, sooritasin ajakirjanikupraktika ajalehetoimetuses. “Kalev” esines vahelduva eduga. Muretsesin endale toatuhvlid ning televiisori, tugitool oli mul juba varem.” (lk 122)

Eesmärk oli teksti lugeda kui lihtsalt kirjandusteost – võimalikke prototüüpe pole mängimas näinud ja ehk vaid aimamisi ühendaks mõned niidid (enda Kalevi mälestused algavad kuskilt 80. aastate teisest poolest). Carte blanche, niipalju kui võimalik. Sest korvpall on vahva.

Kas see seatud eesmärk õnnestus, kas oli võimalik lugeda kui lihtsalt kirjandusteost? Mitte eriti. Eks raamatul endal ole oma ajalooline taak seljas, isegi mäletan neid jutte et vaat kus on kõmuline raamat jne. Ikka proovisin lugedes mõelda, et kas see on see ja too on too. Oma osa on selleski, et tegemist pole just kirjanduslikult eriliselt särava tekstiga, suht tuim olmeromaanlik tagumine (ääretult lõbus sellelaadne tekst on näiteks Männise “Heinatants”). Asjaosalised (või kes seda aega hästi mäletavad) teavad kindlasti palju paremini, mis on selles romaanis fiktsioon ja mis võimalik tõepärane mälestus (aegajalt mainitakse tekstis tolleaegse päeviku kasutamist, või siis lihtsalt laused nagu “kui ma nüüd õigesti mäletan” jms – ma ei taha hästi uskuda, et Tiksi puhul võiks rääkida mingist avangardsest tekstist, kus kasutatakse eriti kavalaid narratiivseid nippe jne fiktsiooni loomiseks).

Iseenesest on valusalt huvitav lugeda “Kalevi” allakäigust, ja selles seisnebki raamatu suurim väärtus. See raamat on arvatavasti pea kohustuslik igal eesti korvpallihuvilisele. Ei ole esimene ega viimane inimene, kes tõdeb autori veidrust – korvpallur, kes on filoloog (või vastupidi). See loob mõneti teistsuguse õhustiku kui “tavalises spordiromaanis” - autor püüabki võimalikult ilukirjanduslikult väljenduda (selles küll suuresti õnnestumata; nt mu arust on mõttetu parasiteerimine tekstis esinevate antiiktsitaatidega), püüab peategelast esitada eelkõige kui inimest, mitte omaaegset tuntud sportlast (huvitav tõesti, kuidas tegevsportlased seda raamatut lahkaksid?); julgeb näidata peategelase nõrkusi ja vigasid (kes küll oleks nõus avalikult neid tunnistama?). Mõneti see raamat tundubki kui omamoodi vabandusena või selgitusena või enese puhtaks pesemisena.

“Loomulikult kolis ka Helena inkognito minu juurde. Püüdlikult konspiratsiooni eest hoolt kandes elasime seal pahaaimamatult kevadeni, kuni Helena ühel päeval teatas, et ootab last. Ega kavatsegi midagi ette võtta, otsustagu mina kuidas tahes. Pärast lühikest ägedat siseheitlust otsustasin abielluda, sest igal juhul vältimatud kaotused tundusid niiviisi siiski väiksemad.” (lk 89)

Tore on lugeda Itaalia kultuuriprogrammiks ettevalmistumisest, Kalev Ruus kui tubli kultuurne turist (kes ühtlasi mängib korvpalli). Tagakaanel huvitav pilt Tiksist, kes nagu osaleks Eesti-USA korvpallikohtumises, raamatus pole sellest sõnagi.
Mõneti vastuoluliselt kujutab Tiks minategelase eraelu – algul räägib Tartu elust ja oma kallist Helenast, mingi hetk abiellutakse ja saadakse laps, mingi hetk saab teada perekondlikest probleemidest (ja mis seal Itaalias mulatitariga täpselt juhtus?), mingi hetk on lihtsalt vaikus, ja raamatu lõpus selgub, et pereelu ikka kenasti korras. Noh nojah, ega see tegelikult probleemiks ole, lihtsalt lugemisel jäi veider mulje kui pere kadus tekstist.

Naljakas, kuidas aeg on muutunud – raamatu algul peetakse 27. aastast Rellit juba veteranmängijaks (mänguvormi langus jne), kui tänapäeval peetakse korvpalluri tippeaks 25-30 eluaastaid (tegelikult raamatus ka hiljem mainitakse seda), ja aktiivne mängijakarjäär lõppeb üldiselt kolmekümnendate teises pooles (tagakaanelt saab teada, et Tiks lõpetas näiteks 31. aastaselt). Vaat mis parem meditsiin ja treeningmetoodika ja varustus tähendab.

“Hüppasin edasi, ise mõeldes, et kui mina kah üle üheksa meetri hoota kolmikut hüppaksin ja sadat meetrit üksteist null jookseksin nagu Jürgenson, siis võiks ka minu võimlemine koosneda kahest kükist, ühest peeretusest ja kuseleminekust.” (lk 12)

Tiksi treeninglaagrite kirjeldustega meenusid ka mõned enda treeninglaagrite mälestused, seal oli muidugi meeste asemel tegemist laste ja noorukitega. Need jubedada jooksutreeningud on vist unustamatud, need olid ikka hullult nüristavad (kas on korvpallitreeningutel igavamat tegevust kui jooksmine ja sörkimine?). Kannatuste tipp oli nn Vatla jooks – ketsid jalga ja kruusateel jooksmine Vatla asulani ja tagasi, ükskõik mis ilmaga. Lihtsalt räme tühjaksjooksmine, mille pidid läbi elama ja kõik, peaasi, et kõige viimaste hulgas ei ole. Teine koledus oli pikad sprindid üle jalgpalliväljaku. Cooperi test oli vähemalt selge ja lihtne – 12 minutit kannatust ja ongi kõik. Hea küll, see kõik ei puutu üldse raamatusse.

Salman Rushdie – Kesköö lapsed (2009)

“Lõpuks loobus ta katsetamast ja jäi ootama mõnd lauset, mis laseks tal heita põgusa pilgu naise minasse, nii nagu ta kunagi oli ihaldanud põgusaid, läbi auguga lina silmatud fragmente tema ihust; ning vaikus täitis maja seinast seinani, põrandast laeni, nii et kärbsed paistsid olevat loobunud sumisemast, sääsed ei pinisenud enam, enne kui nõelasid; vaikus tarretas ka hanede sisina hoovis.” (lk 73)

Mõned head aastad tagasi kingiti mulle soomekeelne tõlge, kuid see jäi pooleli (järjehoidja ikka truult vahel, eesti tõlkes lk 124), sellist teksti tuleks tõesti emakeeles lugeda. Aga noh, aastaid on peas kummitanud, et tuleks ikka läbi lugeda, häbi ju head raamatut pooleli jätta, ent laiskus on truu kaaslane. Nüüd on õnneks ilmunud eesti tõlge ja ehk peagi on jaksu soome tõlgegi lõpetada (uuesti seda üle vaadates tekkis küll kahtlus).

“See, mis (alguses) ei olnud suurem punktist, oli pikenenud komaks, sõnaks, lauseks, lõiguks, peatükiks; nüüd sööstis see juba keerulisema arengu poole, kasvades, võiks öelda, raamatuks – võib-olla entsüklopeediaks – koguni terveks keeleks ... mis tähendab, et tomp mu ema keskpaigas kasvas sedavõrd suureks ja muutus nii raskeks, et samal ajal kui Warden Road meie kahekorruselise künka jalamil lainetas räpasest kollakast vihmaveest, teele jäänud bussid hakkasid rooste minema, lapsed ujusid lainetavail teedel ja ajalehed vajusid läbivettinult põhja, leidis Amina ennast tornijalami teise korruse ümmargusest toast, ning tinane õhupall tegi tal liikumise peaaegu võimatuks.” (lk 140-141)

Vabandan kohe ette – midagi sisulist raamatu enda kohta ei ütle, ei muud kui üürike kiidulaul. “Mauri viimset ohet” lugedes tekkis tunne nagu kogeks nö Klassikalist Maailmakirjanduse Romaani – et selline ongi üks täisväärtuslik romaan, pillavalt sügav ja mänguline narratiivide pillerkaar. Ja sama tunne meenus “Kesköö laste” maailma sisseelamisel. Kõlab õõnsalt, aga tegemist on romaanižanri igati võimsa etteastega (muidugi on see isiklik arvamus, minu kogemustest lähtuv). Cervantes missugune.

“Kui ma paistan teile kentsakavõitu, siis meenutage minu pärandi ohtrat vohavust ... võib-olla ei aita miski muu kui grotesk, kui inimene tahab jääda iseendaks kesk tohutut kihavat summa.” (lk 154)

Pulbitsev tekstivoog, hämmastavalt hea ja vimkalik jutustamine, või õigemini jutustamisenauding, või õigemini jutustamishullus; keelelummus, värvide üleküllus – see pidi ikka päris hull tõlketöö olema. Romaani lopsakus muutub vahel väsitavaks (aga siin on vist süüdi see, et tahtsin kiirelt lõpuni lugeda), see on nagu proosa kirjutamise pada. Head tsiteerimismaterjali on raske leida, kuidagi ebaeetiline oleks nt lehekülg või kaks siin ära tuua. Ja killuviskamiste lahtiseletamine võtaks lihtsalt palju ruumi.

“Karachi linn tõestas mu oletust, sest see oli kahtlemata ehitatud täiesti kõlbmatute nabanööride baasil ning tulvil sandistatud maju, viletsate elumahladega toidetud kiduraid, küürakaid lapsi; maju, mis nägid välja nagu raadiod või õhukonditsioneerid või vangikongid; hullumeelseid kõrge raskuskeskmega moodustisi, mis tuima järjekindlusega üha ümber kukkusid nagu joodikud; ohjeldamatult vohasid siin arutud majad, mille kõlbmatus eluruumideks jäi alla vaid nende täiesti erakordsele näotusele.” (lk 441)

Eeposlik lugu India ja Pakistani (ja Bangladeshi) riikideks kasvamisest. Põhjamaalasena jääb vist alatiselt haaramatuks see hindu ja islami usundite vaheline raugematu möll (pea iga nädal midagi, mis suisa siinseski meedias uudisnupukese leiab). Ja muidugi see ükskõikne suhtumine inimeludesse (rääkimata religioossuse eri vormide avaldumisest). Raamatu vast maagilisim koht oli see 4 mehe retk ja ekslemine vihmametsas, lämbumine looduse lopsakusse, läbimädanemine. Kui lõpupoole selgus, kes see pagana salapärane Lesk on, ajas päris itsitama, justkui üks järjekordne suurushulluse hallutsinatsioon. Ehk tuleks mõtestada järglaste päritolu ja selle seotus Indiaga: Saleem kui inglase ja indialase väljalase ja Shiva kui moslemite toodang (no juba nimed on nihu).

“Nad avastasid, et nende kehad on kaetud kolme tolli pikkuste kaanidega, kes olid otsese päikesevalguse puudumise tõttu peaaegu täiesti värvitud, kuid nüüd nelja inimese verest pungil ning erepunased; liiga ahned, et imemist lõpetada, kui nad täis said, lõhkesid kaanid ükshaaval nelja inimese kehal. Veri voolas jalgu mööda alla metsaalusesse: džungel imes selle endasse ja teadis nüüd, missugused nad on.” (lk 517)

Viimaste tipptõlketeoste valguses võiks ehk keegi võrrelda Murakami jaapani üksindust ja Rushdie india inimküllust (noh, lihtsalt mõtteuid). Tõlkija järelsõna on huvitav, seal millegipärast rõhutakse enam teksti postmodernistlikele (ja ma veel arvasin, et selle sõna kasutamine on viimastel aastatel täiesti out) külgedele. Ükskõik kui postmodernistlik (täiesti harjumatu on trükkida – postmodernistlik, hmm) see tekst ka on, raamat on igal juhul väga hea. Kindlasti peaks teist korda ja rahulikult lugema, et paremini otsi kokku viia ja kõik need ajaloosündmused selgemalt välja joonistuksid.

“Tollal olid kõik hädad, mis nõid Parvati oli välja ravinud, mind (elumahlade väljaimemise tulemusena) taas vaevama tulnud; üheksasõrmelisena, sarvoimulisena, mungatonsuuriga, plekilise näoga, rangjalgadega, kurgininaga, kastreerituna ja nüüd lisaks enneaegselt vananenuna nägin ma alandlikkuse peeglis inimest, kellele ajalugu ei saanud enam midagi teha, groteskset olevust, kes oli nüüd vabanenud ettemääratud saatusest, mis oli teda tümitanud, kuni ta pooloimetuks jäi; ühe kurdi ja ühe terava kõrvaga kuulsin ma surma Musta Ingli tasaste sammude kõla.” (lk 636-637)

kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
päikesejänku ja sada raamatut
päevaleht
ekspress
naisteleht

siin toodud tsitaatide soomekeelne vaste

Jaan Pehk - 4 (2009)

Jaan Pehu asjadega on mul ikka nii, et raamatust lugedes nad nagu jätavad üsna jahedaks, aga kui ta neid muusikana või muusika saatel esitab, siis on mõju kohati täiesti pöörane. Sattusin kevadel ühele üritusele, kus Chalice ning Kaido Kirikmäe tegid süntide ja arvutitega muusikat ning Pehk luges selle muusika peale oma lühitekste (või katkendeid). Näiteks: "kui suvi tuleb, ära hakka ajama - "külm on, soojenda mind"" - iseendast ei midagi erilist, aga see viis, kuidas Pehk seda ette luges (palju kordi järjest, muusika sisse, kummalise õõvastava tüdinud paatosega), oli lihtsalt ülinaljakas, ja kuidagi niivõrd "täpne", "õige".
Nii et ma eelistan teda kuulata, mitte teda raamatust lugeda.
Piisab tegelikult ju ka ühest väga meeldinud tekstist, et raamatust juttu teha. Luulekogus "4" on minu jaoks selleks tekstiks raamatu alguses olevat mälestuslikku heietust lõpetav lõik (tsiteerin peast):

kui ma olin kahekümne viiene siis mõtlesin
et küll ma olin ikka kahekümneselt loll
kui ma olin kolmekümnene siis mõtlesin
et küll ma olin ikka kahekümne üheksaselt loll
nüüd kui ma olen kolmekümne kolmene mõtlen
et küll ma olin ikka eile loll

homme olen kohe loll
ülehomme olen juba homme loll




üks intervjuu

Trubetsky Pathique Habicht – Inglid ja kangelased (2002)

“Piret tõmbas oma sukkpüksid jalga. Kaaren oli alati rõõmustanud Pireti kalduvuse üle kanda olenemata ilmast ja aastaajast sukkpükse. Kaaren oli tuntud tööpõlgur. Selliseid isendeid olid suurlinlased karjade kaupa Euroopa ja U.S.A. suurlinnade kinode ja metroojaamade ees kohanud.” (lk 237)

Võiks öelda, et parem kui eelmine raamat. Hmm. Viis süüdimatut lugu Võlurist ja sellest ja tollest seltskonnast, Maal ja Regulusel. Raamatu nimilugu on kõige loetavam, õigem oleks öelda, et teos laguneb lehekülgede edenedes, viimane lugu on ikka kole, suisa dementne ehk, lihtsalt mõttetu jura. Raamat on nagu näide sellest, kuidas tühjaks pigistatud sidrunit veel ja veelkord manipuleerida (muidu ma ei kurjustaks siin midagi niimoodi – kui ainult poleks pidanud lugema seda “Varjupaika vetevallas” - arvatavalt muudest lugudest hiljem kirjutatud ja autor pole nagu viitsinud üle lugeda või toimetada, peaasi, et raamat koos). Tekst on kirjutatud nii nagu see võiks olla automaatselt ümbertõlgitav – et seletatakse mingeid Maavalla mõisteid lahti jne (mis iseenesest on Eestis elajatele niigi teada). Kui raamatu algupoolel mõtlesin, et kas on mingit seost Nossovi Totu raamatutega; siis hiljem arutasin, et keegi võiks võrrelda Trubetsky & co maailma Wiedemanni ja Petrjakovi maailmaga – nö fantastiline nõukogude eesti kogemus.

“Ta seiskas mootori ning võttis valge kitli seljast. Punased lokid langesid vabalt päevitumata ihule, mida hele läbipaistev rinnahoidja kergelt soonis. Ta oli veidi rase. Nihutades helesinistes sukkpükstes pepu üle istmeserva, libistas ta end autost välja ning lõi ukse pauguga kinni. Kaaren mõtles talle järgi minna, aga ei läind. Ta oli tülpinud naistest ja seksist. Kitty seisis auto kõrval seljaga külgakna poole. Kaaren silitas pilguga läbi sukkpükste paistvat peput. Kui meditsiiniline õde sukkpüksid alla lükkas, tundus Kaarnale, et metsa all läks veidi valgemaks. Ta küünitas end aknast allapoole vaatama. Kui Kitty autosse ronis, proovis Kaaren teda kerge tüdimusega võideldes suudelda, ning astus temaga siiski seksuaalvahekorda, hoolimata ärandatud kiirabiautost, kõigest.” (lk 262)

Kui juba Totut sai mainitud (mida Trubetsky oma anarhismi ajaloos kõrgelt hindab), siis võiks siinset raamatut pidada naiivulme esindajaks – a la 20. sajandi lõpu Lydecken või Kuprin, niisiis laste- või noortekirjandus. Naiivulme kui ajahamba küüsi jäänud või veidralt pretensioonikas ulmeline kirjandustekst. Hellitlevalt totter või lugeja vaatepunktist ebaõnnestunud lihtsameelne tekst. Naiivulme ei tähenda, et campi dosimeeter kohe automaatselt käivituks – tegemist võib olla lihtsalt halva või piinliku tekstiga.

“The book writers have put together a novel, which includes the realities of life back then, real-life people, vulgar jargon in some places and high-quality writing in others. There are also recognizable adventure and detective novel cliches, some things to be taken seriously, and unconcealed (self)irony.” (lk 268) – jajaa, ekstaole.

baas

Tõnu Trubetsky & Anti Pathique – Daam sinises (1994)

“Kui keegi ta kisast välja ei teinud, jooksis ta müdinal mööda laevalage gongi juurde ja kukkus seda pealiku pikksilmaga taguma. Ta peksis niikaua, kui pikksilmast ainult riismed järgi jäid ja kõrvulukustav “pimm-pomm” mehed tekile ajas. Kõik kogunesid uniseid silmi hõõrudes ümber vahimadruse ja püüdsid ta kolistamist takistada. See ei õnnestunud neil enne, kui pealik nende vahelt läbi trügis ning ümmargust vaskpanni taguva madruse kõrvale seisma jäi. Madrus lõpetas tagumise ning jäi jahmunult pealikule otsa jõllama. Mõlema pilgud libisesid pealiku isiklikule pikksilmale, mis oli väga kõver.”

Kunagi sai seda teksti noorukina ajakirjast “Noorus” loetud – poolikult, mingid osad olid kindlasti puudu. Tundus siis parajalt kihvt, et Napoleon ja eesti punkarid, milline üllas suurushullustus. (Või kas ikka ilmus “Nooruses”? Ei mäleta, küllap vist.)

Tolleaegsele punkseltskonnale tuleb igal juhul au anda – et igasugu selliseid mälestusmärke raamatute kujul endast maha jätsid (punkarid on pigem üldnimetus; tekstides eristuvad veel rockerid ja lõngused ja mis iganes ameerikaliku popkultuuri esindajad). Omamütoloogiline hais käib üle pea, imidži kehtestamine; samas seltskonna siseringi naljad, kõrvalseisjale jääb see olemuslik paratamatult mittemidagiütlevaks.

Ei ütle, et seekordsel lugemisel paistis tekst sama cool kui noorukina tarbides – on lihtsalt üks järjekordne näide kirjanduse mitmepalgelisusest. Punkarite loivamised ajamasina abil; mõte on huvitav, aga teostus pealiskaudne. Vast pea tahtlikult lõtv keelekasutus (mitte et ropendamine kuidagi häiriks, vaid laused ise on sellised selgrooga kallerdised). Huvitav oleks teada, millistele raamatutele see tekst tugineb; üks võiks muidugi olla “Sõda ja rahu” (sealt pärinevad vist need porutšiku anekdoodid). Nojah, siseringi kerge absurdikas.

baas

Peeter R. Hoff – Daamide valik (1994)

“Nad kõik töötavad poolteise kohaga, pension ja haigusrahad arvestatakse aga ühe koha pealt. Seetõttu võtab medtöötaja sinise lehe ainult äärmise häda puhul. Näiteks kui ta surema hakkab. Väiksemate vaevuste korral käib ta vapralt tööl edasi, või laseb kolleegidel endale mõne vaba päeva anda. Kõik on sellega nõus, sest iial ei tea, millal endal seda vaja läheb.” (lk 84)

Teksti võib nimetada vast olmeromaaniks – tegevuspaik 70.-80. aastate Tartu (Supilinna äärmuslased leiavad siit kiitust oma kodukandile), pilk nõukogulikku olme- ja meditsiinimaailma. Selline asine hüvesid tagaajav seltskond, ühtlasi pidev trall paaripanemise ümber (sekka ka viiteid heroilisele nõukogudevastasele tegevusele aastaid tagasi – raamat ilmus ikkagi 1994). Toredad Balzaci refereeringud – kohe näha, et autor on palju lugenud. Pole just raamat, mis on oma ilmumise ajast särtsakalt edasi elanud (mis on üpris tavaline saatus pea kõigile kirjandusteostele, eksole), aga kindlasti leidub lugejaid veel praegugi – need tublid inimesed, kelle täisiga jäi tollesse aega (äratundmisrõõm ja nii).

“Kõige paremini rahustab inimese närve tegutsemine ja selle asemel, et diivanil kügelda, võiks tüdruk kapist lina võtta ja tassid lauale asetada, ta teab küll, kus need on. Muidugi, kodus teeb seda mamma, aga meheleminekueas plika võiks enda pikapeale selles ametis hakata harjutama. Neil isaga pole kombeks kapinurgalt süüa.” (lk 91) – naise koht on köögis, eksole.

pildike autorist

Sergei Kozlov – Magusas porgandimetsas (1976)

Pole nii psühhedeelne kui teised tõlked, aga – raamat ongi mõeldud eriti titadele (nothing personal). Huvitav, miks pole Kozlovi rohkem tõlgitud?
Raamatut tasub soetada, näiteks avalugu (illustratsioonideta, kahjuks):

Jänes ja Karupoeg

Suvel sai Karupoeg sõbraks Jänesega. Nad olid ka varem tuttavad, kuid suvel ei suutnud nad teineteiseta lihtsalt elada.
Ka täna tuli Jänes juba aovalgel Karupoja juurde ja ütles:
“Tead, Karupoeg, selle ajaga, kui ma sinu juurde tulin, hakkasid kõik karikakrad õitsema!”
“Aga seni kui mina sind ootasin, õitsesid võililled ära...”
“Just siis, kui ma ärkasin ja mõtlesin, et hakkan sinu juurde tulema, said maasikad valmis,” ütles Jänes.
“Aga mina ootasin sind hoopis varem,” ütles Karupoeg. “Maasikad alles õitsesid, kui mina juba üleval olin.”
“Mina mõtlesin uinudes, kui hea oleks hommikul Karupojale külla minna,” ütles Jänes. “Ja ma mõtlesin sellest nii kaua, et selle ajaga tuli kaste maha...”
“Aga mina kogusin seda õhtul terve kopsikutäie ja jõin sinu terviseks!” ütles Karupoeg.
“Ma armastan sind väga,” ütles Jänes.
“Ja mina ei suuda ilma sinuta elada,” ütles Karupoeg.
Nad kallistasid teineteist ning läksid metsa karikakraid ja maasikaid korjama.

Heldur Karmo - Unustuse jõel (1978)

Heldur Karmo on oma loominguga ennast sisse söönud ilmselt rohkemate eestlaste ajudesse kui ükski teine sõjajärgse aja eesti värsitegija, ja samas ilmselt väga paljud, kes Karmo värsse teavad, ei teadvusta, et see on Karmo. Heldur Karmo pole luuletaja, vaid laulukirjutaja, loonud viiekümnendatest kuni üheksakümnendateni ligi 4000 lauluteksti, neist umbes kolmandik algupärased ning ülejäänu on tõlked. Raamatust neid lugedes ei paku nad mitte midagi väga erilist, ja ega ilmselt ei peagi, sest hästi toimiv laulutekst on üsna midagi muud kui andekas luuletus - ta ei tohi olla liiga isikupärane, vaid võimaldama samastumist väga paljudele erineva tausta ja maitsega inimestele, ta ei saa olla "naudinguline", vaid "mõnuline", samas ei tohi ta olla mõttetu, ja loomulikult peab ta olema häälikuliselt mugav laulda. See on spetsiifiline anne, mis sisaldab nii muusika kui retoorika head taju. Ja kuna Karmo puhul oli enamasti ilmselt nii, et muusika oli enne ja sõnad pärast, siis tuleb tunnistada, et Karmo on olnud väga oskuslik meloodiate iseloomu "sõnastaja", paindlik ja kohanemisvõimeline.
Õigupoolest ei õnnestugi paljusid Karmo raamatu tekste "niisama" lugeda, ikka tükib kohe ka laulu viis ajukäärudest välja ning siis pole see enam "luuletuste lugemine". Ei oskagi tegelikult midagi erilist rohkemat öelda.
"Unustuse jõel" on ainus Heldur Karmo raamat, sisaldab umbes 60 tema teksti, suurte hittide kõrval ka vähem tuntuid. Tõlkeid siin pole, kuigi Karmolt pärinevad nt biitlite "Lady Madonna" eestikeelne versioon ning Ivo Linna meeleheitlik "Aita mööda saata öö", ja ilmselt väga paljud tuntud laulud.

Puhtalt selle raamatu tekstidest võib Youtube'is sobrades leida järgise hunniku esitusi:
Aeg annab kõik - Halliste rahvatantsijad Toivo Nikopensiuse esituse taustal
Ei ma pole Saaremaa peal käind - Eesti Raadio meeskvartett ning Mait Maltis ja Ester Tuiksoo
Kaks kuukiirt mu toas - Tõrva Laulustuudio neidudekoor, Marju Kuut ja Linnar Priimägi ning VHK Lexus (nende hulgas Priit Kruus)
Kui me lapsed on kord suured - Heidy Tamme
Lõke preerias - Uno Loop, Arnold Oksmaa kodusalvestus ja keegi karaokepoiss
Meditatsioon - Helin-Mari Arder ja Kati Ong
Me pole enam väikesed - Onyx, kuskil emadepäeva kontserdil, ühe põhikooli lõpuaktusel ja ühe malevakamba esituses (alates 3:20)
Superhitt "Mis värvi on armastus" - Uno Loop, Heidy Tamme, Lehmakommionud, Sheikid (päris leidlik a cappella versioon), üks tüdrukuteansambel, Amadeus, üks Aet Narva Kolledži 10. sünnipäeval, tundmatud kutid pimeduses, tudengite kevadpäevade öölaulupidu, ühed kooliplikad, teised kooliplikad ja üks lauluansambel õllelaua taga
Mustamäe valss - Voldemar Kuslap
Mõtisklus - noor Tõnis Mägi ja keegi Jyri (algversiooni laulis Georg Ots ning seda lasti mu lapsepõlves igal pühapäeva pärastlõunal telesaate "Viiekümnendad" algusmuusikaks - see oli süngevõitu saade, kus Rein Järlik istus kampsuniga suure tühja laua taga ning intervjuudes rääkisid inimesed 50ndate raskest kolhoosielust)
Nii kaugel kõik - Heidy Tamme ja Jaak Joala
Põgenevad unenäod - LuxHelios
Sa piki sinijõge sõitsid - üks Sindi koor
Siin on see laul - üks tundmatu koor
Suvetuul - Laine
Teine superhitt "Suveöö" - Jaak Joala, Jaak Joala teine esitus, Tanel Padar (mu meelest huvitav esitus laulu suhtes aupakliku hoiaku poolest), Koit Toome, veel kord Koit Toome, Dave Benton ja Birgit Õigemeel
Tsirkus - Nukuteatri koor
Unustuse jõel - Jaak Joala ja Koit Toome

Ja muidugi võib Karmo sõnadega laule leida netist veel kümnete kaupa. Üks vinge asi on näiteks Kasemahlakese versioon loost "Nukker pühapäev", videos staarina Herta Elviste.

Heldur Karmo lehekülg koondab tema kõiki teada olevaid laulutekste koos katketega salvestustest, lisaks veel ka raadio- ja teleintervjuusid temaga.

Kirsina koogile võib kuulata Erkki Hyva plaati "Varjust rambini", kus leidub pala "Kass pargis" - tekst Heldur Karmo.

Nii et - klassika.

Unai Elorriaga – Tramm Šiša Pangmale (2005)

“Postkast vaevles trepikojas; kirjad ihkasid pääsu, põgeneda tagasi postkontorisse või jõuda sinna, kuhu nad pidid jõudma, ainult mitte passida postkastis. Oleks vähemalt mõni rahulik õdus postkast olnud. Eriti pangast saadetud kirjad ja korrigeeriva pesu reklaamid. Nii nad küünitasid käsi avausest välja. Mõni oli põrandale kukkunud ja sealsamas oma otsa leidnd.” (lk 18)

Esimesed leheküljed tekitasid vastumeelsust, ent siis raamat avanes nagu maagiliselt ja edasi oli igati mõus. Iseenesest on see huvitav, kuidas noor inimene nagu Elorriaga kirjutab vanadusest ja selle kiiksudest – sest milline võib vanadus tegelikult olla? Ei tea. Mõneti idealiseerimine, või vastupidi – enesele talutavamaks muutmine.

“Ta oli väsinud, tööst, astmed hakkasid kohati silme ees tantsima ja aeg-ajalt sulasid kokku. Ta mõtles korratult, paljude komadega, poolikute lausetega, imelühikeste lausetega või hästi liigutavate lausetega. Ja niisamuti, kui polnud tähtsust grammatikal, polnud tähtsust ka kõigel muul, ja ta oli võimeline tegema mida tahes, ja ta oli ka võimeline kõik tegemata jätma. Pealegi meeldis talle see tunne. Sest kui ta end niimoodi tundis, magas ta nagu ingel.” (lk 48)

Tegelaste hingeelu meenutab natuke Faulkneri “Kui ma olin suremas” tegelaste äraspidist mõttemaailma. Heinsaarelik chillimisraamat.

“Kontoris oli kontoripalavus. Marcose kontoris. Kärbseid lendas sisse tervete perekondade kaupa, kohvrid käe otsas. Kohvreid kandsid tegelikult isa ja ema, väikestel olid kummipallid ja kotikesed kirssidega.” (lk 81)

Aleksander Kuprin – Vedel päike (1929)

“Mina, Henry Dibble, asun oma elu mõningate tähtsate ning kummaliste sündmuste tõepärasele esitamisele suure ettevaatuse ja täiesti loomuliku argusega.” (lk 5) – selline avalõik lausa kutsub lugema.

Raamat päikeseenergia kasutamise võimalusest? Või lihtsalt üks teadusliku fantastika õienupuke? Vene autor kirjutab inglise härrasmehe vaatepunktist ja seda eesti tõlkes (ja lugeda seda 80 aastat peale tõlke ilmumist – soust missugune, siin on 3 lüli, mis annavad oma värvi sellele džentelnmenlusele), kõik see mõjub tahestahtmata tubli vanakoolina. Süüdimatult rassistlikud tegelased (vene autor ülistab inglaste ülemvõimu, seda nõukogude võimu verivaenlast) ja nende väga tundelised suhted, mehed ikka nutavad, kallistavad ja härduvad; rõõmude ja hädade mania grandiosa. Jutu kõrghetkeks on päikeseenergia püüdmise masina idee esitamine - “mu vedela päikese koguja põhijooned” (lk 37-45). Tegemist ei ole just kirjandustekstiga, mida oleks mõtet uuesti tõlkida või avaldada, tal on ainult retrolik väärtus.

Mõned toredad tõlkehetked:
“aboneerusin raamatukogus” (lk 8)
“oli ootamas inimest kümmekond varemtulnukaid” (lk 10)
“Punapõseline vanahärra tõusis laisalt tugitoolist ja kleepus, mu ümbert kinni võttes, mu rinna külge.” (lk 11)
“Minu kohuseks on veeta see öö teie ligidal truu dogina.” (lk 26)
“üks kõige geniaalsemaist vaimustatud ajudest” (lk 28)
“Juba järgmisel päeval valdab teid lilla nukrus.” (lk 29)
“juba ammu kingistab mind oma usaldusega” (lk 50)

“Elagu kolm andekat poolakat – Wrublewsky, Olševsky ja Witkowsky ning Devar, kes nende katseid täiendanud. Täna suutsime, heeliumi vedelaks muutes ja rõhumist silmapilkselt vähendades, alandada temperatuuri peasilindris kuni – 272° ja elektrikaalude osuti nihkus esmakordselt, mitte ainult ühe, vaid tervelt viie mm võrra. Laskun sõnatult oma üksinduses teie ette põlvili, mu kallis juhataja ning õpetaja.” (lk 53)

“Naersin kogu aja oma hinges teie halemeelse muretsemise üle miljonendate sajandite inimeste õnne pärast, aga ma ei rääkinud sellest kellelegi, kuid olles teid ligemalt tundma õppinud, õppisin samuti tundma tõde, et mida alaväärtuslikum on inimkond, seda väärtuslikum on inimene, ja seetõttu kiindusin teisse nagu vana, kodutu, tigestunud, näljane, kärnas peniklutt kiindub esimesse käesse, mis teda siiralt on paitanud. Ning sellesama pärast jään ka mina teie juurde. Jätkub sest.” (lk 58)

baas

Eero Johannes – Linnud (1993)

“Ja tõepoolest – juba hommikul vara ilmus lennuradadele hulk tormijoppides ja panamamütsikestega kentsakaid tegelasi. Nad lõhkusid suurte tangidega suure augu traataeda, mis eraldas lennuvälja muust maailmast, jälgisid huviga, kuidas mürgist gaasi range järelevalve all lennukile laaditi, ning istusid siis lennuki ette maha, puhusid priimuse põlema ja hakkasid teed keetma. Lühidalt – nad segasid väga lennuvälja tööd, lärmasid, laulsid kitarri saatel oma laulukesi, lõhkusid telguvaiu maasse tagudes lennuradu, loopisid paberitükikesi, mida nimetati lendlehtedeks. Ühesõnaga – rohelised.” (lk 66)

Bestseller sellest, kuidas suurem osa inimestest võtab pähe, et taudide tõkestamiseks tuleb kõik linnud hävitada (hiinlased mäletatavasti nii radikaalsed polnud). Noh, ja siis hävitataksegi nii kuis võimalik. Aga alati leidub imelikke, kes saboteerivad sellist kampaaniat.

“Ennesõjaaegne lennuk tiirutas nagu väike purjus lohemadu lennuvälja kohal. Alatasa sai lennuki õhuke plekk-kere lööke ja vopse, mis tähendas seda, et mõni õnnetu lind oli jälle oma otsa leidnud. Kaitseteenistuse ülemal oli kummaline tunne, nagu sõidaks ta keset äärmiselt tiheda liiklusega lendkalade parve. Linde lendas pidevalt vastu aknaklaase, aga oli nii pime, et Walter poleks ka ilma lindudeta midagi näinud. Ennesõjaaegsele lennukile oli kaks kuulipildujat külge monteeritud ja Walter, inimene, kes eelistas lennukeid kindlalt lindudele, laskis neil vahetpidamata täriseda. Linde langes nagu loogu. Aga neid tuli pimedast üha juurde. Walter kihutas edasi-tagasi, tehes oma puhastustööd. Tema tegevust võiks nimetada ka kunstlikuks valikuks. See oli inimese vääramatu tahe, suurejooneline maailma ümberkorraldamine, tsivilisatsioon, kultuur, kunst.” (lk 104)

Autori sünniaasta järgi võiks järeldada, et raamatu ilmumisel oli ta vaid 18. aastane – sel juhul igati kõva sõna. Ekstsentriliste tegelaste tõttu assotsieerus millegipärast Stoppardi romaan, kuigi pigem on tegemist eesti punkromaanide laadis vaimutsemisega (mis viib vahel liigse segasepanemiseni). Nihilistlik üheksakümnendate alguse vabanemise vaimust kantud kelmiromaan – kõik on justkui lubatud, vabadus teha seda ja teist ja kolmandat, see selline ajalehe “Post” sarnane sopamülgas, mida lõbusa irve saatel müüa bestselleri nime all (miks mitte kergeusklikke nii õngitseda). Pulli pärast kirjutatud tekst, irvitamine belles lettres üle. Tekst täis aloogilisi uperpallitamisi. Selline tegelaste kaskaad, et aegajalt läheb segaseks, kes hävitab ja kes kaitseb linde. Noh, elagu loominguline elurõõm.

“ “Laske käia!” lubas Alex ja juhatas inimesed suurde kanalasse. Kanadega tehti sada imet. Neid kägistati surnuks, neid kisti tükkideks, põletati silmad sigariotsaga välja, aeti traat perssest sisse, keerati kaelad kahekorra, neid uputati, lämmatati, tallati surnuks, riputati jalgupidi lakke ning peksti seni, kuni sisikond noka vahelt välja voolas, mängiti linnupeadega hokit, taoti naelu läbi lindude õrnade luude ja lasti neil joosta, kuni keegi nad põhjalikumalt käsile võttis. Teravmeelne, kas pole?” (lk 132)

baas

Tiit Tarlap – Meie, kromanjoonlased (2009)

Võibolla on süüdi viimastel nädalatel loetud raamatuveidrused või vähene ulmetundmine, aga see raamat tundub olevat üks terviklikumaid / huvitavamaid / loetavamaid eesti ulme romaane, minu jaoks on see pauk luuavarrest (sest laiskusest ei viitsi jutukogumikke lugeda). See on vist esimene raamat, mille kirjanduslik versioon Atlantisest mõjub, ma ei tea, usutavavõitu. Ambitsioonikuselt ehk võrreldav Veskimeesi ulmetellistega – ainult et selgem ja loetavam kui Veskimeesi hullud konstruktsioonid.

Raamat jaguneb neljaks mahuliselt ligikaudu võrdseks osaks, mida võiks kujutada nii – seemendamine, lapsepõlv, täisiga ja raugaiga (võib ehk vaielda, kumb 2. või 3. osast on just lapsepõlv ja täisiga); või ehk siis talv-kevad-suvi-sügis (mis isegi loogilisem).

Esimene osa on nagu osa kosmoseseiklusest (ma ei tea, kui eetiline on rääkida siin raamatu sisust, loodetavasti loevad seda teksti raamatut lugenud või mitte lugeda kavatsevad inimesed), peale koduplaneet Embori hävinemist peavad kosmoses viibijad leidma endale uue elukoha, juhuslikult varem avastatud planeet on elutingimustelt pea identne senise sünniplaneediga. Juba enne uuele planeedile jõudmist algab allesjäänud miniühiskonnas intriigide võidujooks (võitjad saavad au planeedile nime panna – Atlant). “Robinson Cruseo” ja “Kärbeste jumal” tähesõdalaste vormis, juba esimesed 100 lehekülge on täis niipalju saatusekäänakuid, et paneb imestama, mis veel 300 leheküljel juhtuda võiks. Tekst nagu reality-show – osalejaid muudkui lahkub tegevusest, kes lüüakse maha või põgeneb või pagendatakse. Raamatu esimestel lehekülgedel tekkis endal mõte, et võiks välja arvutada kirjandusteose peategelaste hulga, mida ületades muutuvad tegelased tüüpideks (paks naljamees, seksikas tibi, rõugearmiga pätt, elukogenud seikleja jne jne). Õnneks see hingeline segadus lahenes ja enam selliseid patumõtteid pähe ei torganud.

Raamatu teine osa on selline georgemartinlik suurushullude võimude kokkupõrge ja intriigitsemine. Ajaliselt on liigutud üle 2000 aasta edasi (lk 113), muuhulgas antakse kohe algul huvitav tõlgendus sellest, mis esimeses osas toimus (lk 109-110), ajaloo glorifitseerimine religiooniks. Iseenesest huvitav, kuidas 2000 aasta pärast on Atlanti populatsioon nii kõvasti plahvatanud – esimese osa lõpus oli sundasunikke ehk 500 ringis, teises osas on juba 4 suurt kuningriiki ja vaat et ruumipuudus. See pühendatute värk ja troonipärijate vere segamine tekitas häguse allusiooni ühe hiljuti loetud ulmekaga (ei mäleta täpselt, ehk see). Tegevuse kõrghetkel sekkub emake Loodus või vanajumal ise ning hävitab põhjalikult Atlanti (liialt paabeli torn või mis).

Kolmas osa on paiskunud kiviaega ja need neandertaallased või kromanjoonlased peavad jahti viimastele esimese kahe osa humanoidsetele tüüpidele (kehaehituselt ehk suisa homo sapiens sapiens). Kui lugemise ajal arvasin, et tegemist on Atlantist põgenenud (lk 84-85) seltskonna järglastega noh näiteks Euraasias või nii, siis peale lugemist puges hinge tunne, et ehk viibime siiski (järjekordselt) kiviaegses Atlantis (kuigi see vulkaanipurse tundus muutvat saart pigem kreekalaadseks saartekogumiks). Ürginimene ei pea neid inimlaadseid olendeid inimesteks vaid nimetas neid Teisteks. Millegipärast rõhutatakse pea igal kümnendal leheküljel, kuid vabameelne ja loomulik oli ürginimeste seksielu, noh, põhimõtteliselt sai sellest aru juba esimestel mainimistel. On ka mõned didaktilised hetked – saame teada, kuidas tekkis telepaatia (lk 273) ja avastati ratas (lk 280), need lugejaharimised mõjuvad pisut võõrkehadena. Igas osas tabab Atlanti asutajaid mingi katastroof, ainult et aina väiksemas mõõdupuus – 1. osas hävitab asteroid planeet Embori, 2. osas see kõikehävitav vulkaanipurse; siin siis saavad nad lihtsalt kiviga üle tahi ja notitakse labaselt maha.

Neljas osa taas antiigilaadses ajas (kas oleks mõttekas tõmmata paralleele 1. ja 2. ja 3. ja 4. osade vahel?), petlik sarnasus antiiksete Vahemeremaade probleemidega. Võrreldes eelmiste osadega on siin rahulikum, keskendub eelkõige kahe isiku eetilistele probleemidele ja ka omamoodi võimuvõitlusele ja allakäigule meile teadatuntud Atlantises. Kõige vähem aktsiooni ja kõige tavakirjanduslikum. Ajaskaala jääb pisut selgusetuks – peale Atlantise lõplikku hukku hakkas uuesti kiviaeg (lk 397-398)?

Teksti esitusviisis pisut häirib mõnede väljendite suurtähtedega esitamine (aga noh, maitseasi). Hea trükišrift on valitud, mõnuga loetav, ei midagi ekstravagantset.

Mõnus lugemine.

baas
õhtuleht
ulmesari

Lea Arme – Duubeltüdruk (2005)

“Millal emme tuleb, tahtis Liisi küsida, aga ei küsinud. Kellelgi pole südant niisuguseid asju küsida mehelt, kes näeb nii õnnetu välja ja kes pealegi on su isa.” (lk 34)

Mingi veider maailm, kus ekslevad eestipäraste nimedega tegelased – küll on seal kõrged mäed, kus pole telefonilevi (lk 8), küll käiakse miile mere ääres (lk 54), küll mängib muusikat diskodžoki (lk 137), küll on seal bataille'like ambitsioonidega vägistajad-filmimehed; omamoodi Twin Peaks. Tegelased on pidevas afektiseisundis ja kordavad lehekülgede kaupa samu mõtteid ja teevad eksprompt jaburdusi. Libatõdede paraad. Tegu oleks nagu tõlkemugandusega – tegelaste nimed eestistatud, muu enamvähem samaks jäetud.

“Ilus naine on ju... Noh, ilus! Vaadata. Ilu on üldse tähtis asi, inimeste juures ja... Miks mehed ei pea ilusad olema, no kammoon, mis ma's nüüd selle peale... Plikad ei tohiks ikka alkoholiga üldse tegemist teha, neilt hakkab siis igasugu ootamatuid küsimusi sadama. Ja vasta mis sa vastad, niikuinii ütled midagi valest ja jälle jama lahti. “Ma mõtlen surmast,” katsus ta teemat vahetada. “Ma ei tea, mis see on.”” (lk 91-92)

Jälle selline seebiooperlik käitumine ja siseelu. Sarnasus Padesaarega – ainult Padesaare teos on naljakas camp ja see siin on halvalt creepy. Tekst ei ole nagu inimese kirjutatud, pigem arvutiprogrammi poolt kokku lükatud, ühesugused hingetud lõigud järgnevad lehekülgede kaupa. Kirjanduse imiteerimine, püüe näida millegi muuna, raamat-zombie. (Vabandan autori ees, et nii pahatahtlikult väljendun, aga see raamat on halb grafomaania või lihtsalt ebaõnnestumine, teos ei saa madalaimat hinnet vaid seepärast, et nii tõsistel teemadel räägib.) See on vist üks viis, kuidas täisealine püüab endas kujutleda noorte hingeelu ja seda siis nö belletristlikult paberile valada. Tsitaate on raske kontekstist välja rebida, terved lõigud moodustavad siin selliseid, hmm, piinlikke lugemishetki. Hea, et tekst on vähemalt trükitud poolteise reavahega, saab kiirelt lehti edasi kerida. Saan aru, et ma ei kuulu “noorteraamatute” sihtgruppi, võibolla see peaks vabandama täielikku arusaamatust?

“Eleni silmad olid suured nagu taldrikud, ta vaatas Silvast läbi. Siis raputas naine pead ja muigas. “Kunst ei korda kunagi elu. Ta saab olla vaid hale imitatsioon. Ma tunnen end nagu suli, kes üritab võltsitud müntidega maksta oma arveid. See ei lähe korda, ma tean.”” (lk 136)

Järgmiseks uuem eesti ulmetellis.

DBC Pierre – Väike Jumal Texasest (2004)

“Kena närvihaigeküla küll. Teaduse järgi peaks selles linnas olema kümme tuhat miljardit ajurakku, aga kui sa enne kahekümne esimest sünnipäeva kas või röhitseda julged, võib neil tekkida ainult kaks arvamust: sa oled kas mingi kuradi rase, või oled sa pilves. Vittu, mina kaon siit. Elu on lihtne, kui ma vihane olen. Ma lihtsalt tean siis, mida teha, ja ma, raisk, teengi seda.” (lk 48)

Paksude ameeriklaste psüühiline ja füüsiline edasirasvumine (Eestiski olevat laste ülekaal jõudsas kasvutrendis, juhhei). Ühiskonnakriitiline jant, Salingeri järglane oma modifikatsioonidega. Raamat koolinoortele, mida on sel pakkuda koolieast vanematele – sissevaadet noortemaailma? Noh, see on vist igal ajajärgul omamoodi tagumikus olnud, on vist inimloomuses end kehtestada teiste üle ja neid siis jalge alla talluda. Raamatu lõpp on muidugi irooniliselt õnnelik, halb saab karistuse jne.

Tüütu on lugeda mingi tiineka maailmavalust ja üleskasvamisest ja kiimlemisest ja whatever. Miks sellest niipalju kirjutatakse? Miks tiinekatest vanemad inimesed seda lõputult kirjutavad? Kas see on tõesti põnevaim aeg elus? Miks sellel turgu on? Kas see on mingi nooruspõlve taganutmine autorite ja lugejate poolt?

Igav ja tüütu raamat.

Raivo Ruus – Sõjatee (2001)

Mõnusalt anonüümne raamat – ainus tekstiväline teave on autori nimi, pealkiri, määratlus (“ajalooline romaan”) ja dateering (Jõgeva 2001). Ei midagi kirjastusest, toimetajast ega kasvõi tänusõnu, rääkimata tagakaane kasutamisest. Jõgevast ja määratlusest võinuks loobudagi, olnuks veelgi sirgjoonelisem. Mulle see meeldib.

Tõsimeelne muinaslugu 1210-1211. aastatel Eesti ja Liivi aladel toimunust, paralleelsed lood eesti ja liivi ülikute poegade käekäigust sel tormisel ajal, nende elukäik raamatus polnud just roosiline. (Ehk mõlemad sümboliseerivad ka vastavate rahvuste hilisemat käekäiku – üks senini alles ja teine hääbunud.) Natuke ootamatu tundus raamatu jooksul see pidev sõdimine (1 sõjaretk siia ja 3 Liivimaale), et ajalooraamatut sõrmitsedes selgus, et oligi selline kibe sõja-aasta. Lugu pole just rahvusromantilisest vaimust kantud, ongi lihtsalt... ajalooline romaan; võiks sedastada, et Ruus on “Ümera jõel” kaine lapsuke.

Tekst ise on pisut tuim, ehk muistse vabadusvõitluse huvilised suudavad seda rohkem hinnata. Autor on püüdnud kirjakeelt natuke muistsemaks muuta, aga seda tõesti natuke. Huvitav on näha nimede omaloomingut, nii mõnigi sobiks nüüdsele beebile (rääkimata tundmatutest kohanimedest). Vaieldav on jõulude kasutamine ühe ajamärgina – kas võis tõesti olla juba Eestis aktiivselt käibel? Näide: “Jälle valmistuti Korbes jõuludeks. Ööl ning päeval põlesid pirrud Korbe kuninga kojas. Majalised valvasid hoolsalt, et tuleleek juhtumisis ei kustuks. Tule kustumine pühade ajal olnuks halb enne. Polnud neid, kes julgenuks jõulude tulles metsa küttima või puid raiuma minna. Sellest sündinuks jumalatega tüli.” (lk 8)

Raamat on ehk sobilik noorele inimesele, kes soovib lisa lugeda tolle aja sündmustest. Vägivalda natuke on, aga muid rämedusi just silma ei torka. Tegemist ei ole mingi militaarse lahmimisega, ennekõike saab pildi autori nägemusest muistse eluolu kohta.

Kaanepilti netist ei leidnud.

Eestlaste, liivlaste ja lätlaste vaatest ristiusule nende kristianiseerimise algul
Eesti muinasusust ja kultuuri lähtekohtadest

Julio Llamazares – Kollane vihm (2007)

“Aeg voolab alati samamoodi nagu jõgi: algul nukralt ja ekseldes, aastate kuludes aga endastki ette tõtata üritades. Nagu jõgi, takerdub ta lapsepõlve õrnade vetikate ja samblike vahele. Paiskub nagu jõgi alla koskedest ja jäärakutest, mis voolu kiirenemise algust märgivad. Kuni kahekümnenda või kolmekümnenda eluaastani usutakse, et aeg on lõputu jõgi, kummaline aines, mis toitub iseenesest ega saa kunagi otsa. Aga siis saabub hetk, kui inimene avastab aastate reetlikkuse. Alati saabub hetk – minu puhul langes see kokku ema surmaga –, mil noorus saab äkki läbi ja aeg sulab nagu päiksekiirest läbistatud lumehang. Sellest hetkest alates pole enam miski nii nagu varem. Sellest hetkest alates hakkavad aastad ja päevad lühemaks jääma ning ajast saab kiiresti hajuv aur – nagu see, mis tekib lume sulades –, mis südant uinutades tasapisi tema ümber mähkub. Ja kui me seda viimaks märgata võtame, on liiga hilja, et isegi mässu tõsta.” (lk 91)

Kummaliselt poeetilised on kõik 3 hiljuti loetud Pegasuse raamatut. Kui Graff on selline tavapärane-omapärane, Ovalde huvitav, siis Llamazarese teos on näide raamatust, mida mulle ei meeldi lugeda. Kollane vihm voolas lihtsalt hane selga. Arusaadav, et tekst on loodud hästi, aga lihtsalt ei istu ja raamatu lugemine on selline kirvetöö. Silmad libisevad üle trükitähtede nendega suurt haakumata ja poolmasinlikult keerad lehti. Ja pahatihti mõtled hoopis muudele asjadele. Kirvetöö kirvetöö kirvetöö. Eks see on alatu teose suhtes, ja veel alatum sellest kirjutadagi. No juhtus noh, ma enam ei tee.

Raamatu teine pool oli mulle loetavam võrreldes algusega, see võib muidugi olla põhjustatud tekstiga tuttavamast olekust. Hemingwaylikud heroilised Hispaania maastikud. Masendav tekst, kõik see surmaootus. Kaht tüütut raamatut samaaegselt lugeda on ikka nüri (veel viimased 100 lehekülge, õhh).

“Kuigi me seda ei teadvusta, on puu elus, tunneb, kannatab ja väänleb valu käes, kui tema lihasse tungib kirves, tekitades pragusid ja pahku, mille kaudu hallitus ja toonesepp pärast sisse tungivad ning ta lõpuks läbi mädandavad. Seevastu kahaneva kuu ajal puud magavad ja samamoodi, nagu inimene äkitselt une ajal hinge heidab, ei pane nad tähelegi, kui neid raiutakse. Nõnda jääb nende puit siledaks, tihkeks, läbitungimatuks ja on võimeline maa sees mädanemisele aastaid vastu panema.” (lk 112)

Elu ja Internet – Jalgratta-aabits (2009)

Väljaanne elegantsetest jalgratastest. Ainueksemplar kinkimiseks. Edasiste segaduste tekitamiseks väike kirjeldus sellest bibliofiilsest haruldusest (jalgrattafännid, värisege kadedusest).

Raamatu on koostanud Elu ja Internet, ilmunud Tartus 2009. Sisukord pakub lehekülgede arvuks 193; lehekülgede vahel on lisatud nummerdamata lehtedest paljundused dokumentidest, skeemidest ja reklaamidest, seega on väljaandes ehk 220 lehekülge. Veel on lisaks cdr fotoplaat (mis peaks sisaldama pilte järgmistest objektidest: “646 vanajalgratast, 347 porikamärki, 276 esiraamimärki”). Nummerdatud lehtedele on tekst kleebitud, samuti on kleebitud rohke pildimaterjal – nii prinditud, paljundatud kui ka tavaformaadis värvilised fotod. Fotode kvaliteet on nii ja naa – tavaline probleem digifotode tavafotodeks tegemisel. Osadel lehtedel (lk 155-160 ja 163-167) peaks aja jooksul fotomaterjali lisanduma. Puudub sissejuhatus, lõppsõnas (lk 193) saab teada raamatu tegemise motiividest. Igatahes, ropp töö paistab olevat kogu selle krempli kokku seadmine. Pikalt mõtlesin, kas peaks tooma ära sisukorra ja teha mõned fotod väljaandest ajaloo tarbeks, aga las jääda salapära. Raamatut ennast sai 2 tundi sirvitud, nüüd on see läinud oma teed.

Huvitavaim osa on vanajalgrataste tegemine ennesõjaaegses Eestis, avaneb veidralt põnev vaade 20. sajandi algupoole Eesti rattatööstusest. Võhikuna võiks viriseda, et puudub info nö kasutatud kirjanduse kohta – näiteks kuidas on koostatud “Eesti jalgrataste nimekiri” (lk 13)? Või on selline teave asjaomastes ringkondades nii teada (“velofänni 10 käsku”), et minusugust võhikut oleks totter sellest teavitada? Pole aimugi. Kes see paganama August Küttim oli? Tema seostamine eri jalgrataste nimedega äratas igatahes detektiivset huvi.

Palju kasutatakse Valdo Praosti infot kuskilt auto-motofoorumist, samuti on tõlketekste (jällegi, kust?). Rohkete rattafotode juures võiks mainida, kus pilt tehtud on – kas Eestis või mujal (ja ehk ka pildistaja nimi). Hetkel jäi segaseks, kui palju neist ratastest üldse Eestis eksisteerib, ja kui palju on raamatus Elu ja Interneti enda originaalfotosid. Huvitav avastada, et jalgratast ennast on raske pildistada – kas seda tuleks teha stuudios või tänaval või kuskile vastu nõjatudes või mis iganes võimalusi kasutades. Parim rattapilt on vast “Maino 1930” (lk 126). Oh, ja läti piimaratas “Riga” (lk 136) on sigavinge (nagu ka osad sõjaväerattad).

Noh, sedasi siis. Huvitav on kritiseerida väljaannet, millel ei olegi eesmärki laiemasse avalikkusse jõuda.

Alo Särg – Samethaldjas (2002)

“See pildike oli nii idülliline, et väärinuks lõuendil jäädvustamist. Oleks mul vaid vastavaid andeid.” (lk 8)

Mõnus on lugeda tundmatuid eesti autoreid, kunagi ei tea ette, millega võid rikastada oma taju. Avalehtedest peale huvitav jälgida, kuidas autor püüab võimalikult nurgeliselt neiu siseelu kirjeldada. Arstitudengist Helen taastutvub kirja teel Meigoga, kes on igati keeruline isiksus (maniakaal-depressiivne arvatavasti, mees arvab, et ta võiks väga eriline olla, selline muusikust Arno Tali). Raamat kirjeldab Heleni igapäevast kooli- ja tööelu ning vaba aega. Ära on toodud ta kirjad mehele (mehelt ei ühtki näidet, aimamisi saab teada Meigo kirjutusviisist). Ühes kirjas on huvitav arutelu Tšaikovski abielust ja selle sidumine raamatutegelaste probleemse ja platoonse suhtega (lk 84-85), tekib küsimus, kas Meigo on samuti omasooihar. Raamat lõpeb traagiliselt ja optimistlikult.

“Seepärast jalutasin, vaatamata koti raskusele, rahulikult.” (lk 12)

Nii pretensioonitult kirjutatud teos (vrdl lk 44 arutlust kaasaegse eesti kirjanduse kohta), et paneb mõnust oigama. Lühikeste lausetega püütakse anda edasi nii ilu kui sisu, dialoogid on omaette ooper. Ajakäsitlus on lobedalt võnkes (nt lk 9-11), see peaks vist sümboliseerima naiselikku taju. Dosimeeter jääb ehk peatuma kolmandal pügalal; ka võileivakoefitsent on kenasti olemas (nt lk 49-53), meesautorite puhul polegi see nii oodatud nähe. Heleni luuletused on vingelt sirged. Ühtlasi saab raamatust ülevaate Peterburi vaatamisväärsustest.

“Valdav osa õhtust möödus pakkides.” (lk 13)
“Mina ei olnud saledusega sugugi meist see kenam pool.” (lk 14)
“Nii need mõtted hüplesid peas nagu lõbusad mullid šampanjaklaasis.” (lk 16)
“Köitvaks muudab selle suhte, et ta on täiesti isesugune.” (lk 17)
“Mingi mannekeen ei ole, kuid pole siin aega end ka paksuks süüa olnud.” (lk 24)
“Muusikutest on üks minu lemmikuid Richard Clayderman. Tal on väga kauneid kogumikke: Kahjuks on mul endal vaid üksainus tema kassett (“With Love”).” lk 27
“Sel ajal, kui sina seal maal lulli lõid ja kirju kirjutasid, tutvusin mina ühel olengul sümpaatse tööstuskooli noormehega. Tema nimi on muide Viljar.” (lk 29)
“Mind oli millegipärast endasse haaranud see urineeriva mehe sündroom, mille kohaselt ei tunne piinlikkust mitte see, kes seina või plangu vastu oma vajadusi rahuldab, vaid hoopis juhuslik pealtnägija.” (lk 35)
“Minu erutuse edasiandmiseks tundub sulg olevat liiga jõuetu.” (lk 49)
“Minul on praegu hea periood. Enese vajaduste jaoks on rohkem aega kui tavaliselt. Esimese eksamini on pea poolteist kuud aega. See sobib mulle suurepäraselt, sest juba kaua olen oodanud, millal saaks lugeda ning teha käsitööd. Pean muide kõvasti kuduma, et enne külmade tulekut mõned koduste ammused soovid täita. Kuid realistlikust vaatenurgast tundub, et selleks siiski aega napib.” (lk 53)
“Eneselegi ootamatult olin kirjutanud nii nagu oleksin mees. Küllap see oli Puškini, Bayroni või mõne teise suure luuletaja mõju. Kindlasti ei muutnud see fakt luuletust halvemaks.” (lk 54)
“Hea oli tõdeda, et mõni mees mõistab ka nii intellektuaalselt kõnelda ja mõelda nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus. Ise olen ma peaaegu võõrdunud peale igapäevaste asjade kõvasti rääkimisest. Kui juhtungi filosofeerima, on teisel pool täielik vaikus. Ja kes siis tänapäeval ikka su sisemusest huvitatud on. Kõigile on ju olulised vaid oma mured.” (lk 57)
“Sain vaid kinnitust, et ta on huvitavalt mitmekülgne. Kõige parem oli asja juures see, et ka tema arvas nii.” (lk 57-58)
“Depressiooni korral on väga tervistav kuulata näiteks marsse, polkasid või siis lihtsalt naiivselt lõbusat muusikat. Kui sellele kaasa elada ning avatult kuulata, siis see nagu voolab läbi sinu, pannes nii mõistuse kui keha vastavalt värelema ning kaasa elama. Meeleolu läheb samasse rütmi.” (lk 67)
“Kui ääretult suured teadmised tal olid. Ja seoste loomise oskus! Kasutades tema enda sõnu, olin mina täiesti tühine mutukas.” (lk 71)
“Nii otsustasimegi magama heita. Erinevatesse vooditesse! Eks olin isegi veidike nagu pettunud, kuigi ka samal ajal omamoodi meelitatud. Vähemalt ei olnud Meigo selle kerge lõbu peal väljas.” (lk 79)
“Päev oli nii tähtis, et joogiks olin valinud täiesti alkoholivaba joogi – Coca Cola.”(lk 98)

Terry Pratchett – Postiteenistus (2009)

“Seal oli kitsas – tuvikuudis, millest tuvid olid välja tõrjutud. Kuid alati leidub üks tuvi, kes suudab end kas või traatvõrgust läbi närida. Nüüd vahtis see tuvi neid kuudi nurgast oma väikeste hullunud silmadega ja tema geenidele meenus aeg, mil ta oli olnud tohutu roomaja, kes oleks võinud need ahvinirud ühe ampsuga oma kõhtu saata.” (lk 312)

Ei kuulu just Pratchetti säravamate raamatute hulka, aga rõõm on ikka Vetinarit kohata ja kahju on raamatut lõpetada. Pratchetti teostest on toredamad Vahtkonda käsitlevad, õigemini Ankh-Morporki üldisemalt käsitlevad raamatud. Kõik need nõidade või võlurite või muud sellised “üleloomulikud” teemad jätavad üsna külmaks (need vist autori enda lemmikteemad). Maitsed on erinevad ja keda see kotib. Kefiir või keefir.

Raamatust endast ei oskagi suurt kirjutada. Vetinari palkab järjekordse suli postiteenistust korraldama ja selle kaudu kujundab Ankh-Morporki elu endale mugavamaks. Linn üha tsiviliseerub, kauboikapitalism muutub aina aktsepteeritumaks senise libakeskaegsuse asemel. Ei saagi aru, millist raamatut või filmi või kultuuriprotsessi seekord ümber kirjutatakse. Ehk heidab Pratchett pilgu ärimaailmale ja annab oma kõvera hinnangu töö optimeerimisele, kulude kokkuhoiule ja mida iganes veel firmad oma töötajate kallal harrastavad, omamoodi annab see raamatule tõsisevõitu meeleolu.

“Kullatis andis talle märku, et ta vait jääks, ja jätkas: “... sadu tuhandeid dollareid, et teha terves meie organisatsioonis julgeid, tõhusaid ja põnevaid süsteemilisi muudatusi, keskendudes oma põhialale ning jätkates samas täielikku ja tagasisidet arvestavat koostööd kogukondadega, keda me uhkusega teenime. Me mõistame täiesti, et meie energilised katsed mobiliseerida kompanii eelmistelt omanikelt päritud vigast infratstruktuuri ei ole olnud täiesti rahuldavad, ning loodame ja usume, et meie hinnatud ja lojaalsed kliendid säilitavad mõistva suhtumise tulevatel kuudel, mil me, püüeldes täiuslikkust ja toimides sünergistiliselt, üritame muutused ellu viia. See on meie missioon.”” (lk 281)

Vahel tekkis mul lugedes ootamatu tolkienlik tunne – Postimehe rada kui see Aragorni retk surnud reeturkuningate maailma, klaksitornide märgutulede jada nagu see hädasignaali saatmine Minas Tirithist Rohanisse. Pratchetti maailm on oma olemuselt üsna süütu (kuigi sõnades ikka viidatakse, et küll alles tehakse pättust kõigilt kõigile), ei mingit otsest vägivalda ega seksi ega midagi; siivas lugemine kõigile vanuseklassidele. Pisut anarhistlik, aga siiski siivas. Iseloomulik on süütuvõitu kangelane (võib ka mitte esimeses nooruses olla), kes häbelikult avastab vastassoo vastupandamatud võlud, armutakse aga ei enamat. Pratchettile on kombeks dialoogides fraasi korrates osutada, et tegemist on kindlasti kohaga, kus lugejal tuleks naerda, vahel selline näpuga osutamine on tüütu. Seekord ilmestab raamatut selgituskõne filateelia omapärast.

baas

Veronique Ovalde – Üldiselt mulle mehed meeldivad (2008)

“Mõtlen naudingule, millega purustaksin tasakaalu, milles me Samueliga elame. Ma kõhklen, žongleerides viivu dünamiidi ahvatlusega. Lõpuks otsustan kõik luku taha jätta, Yoimi naasmise ja lapsega seotud valed, ning lisada veel ühe kihi meie hõrgule napooleonikoogile – ütlematajätmised, vaikimised, igavus, korrake tegevust iivelduseni.” (lk 12-13)

Olgem ausad, selline kena naisenimi mõjub hurmavalt igas blogis. Ütled “Veronique Ovalde” ja silme ette kerkib pilt näiteks... Bardot, kes sosistab kõrva: “les hommes en general me plaisent beaucoup”. Ilusad inimesed on toredad.

“Ma mõtlen, see on rumalus, ta tuli jälle oma rumalustega, aga ma tahan neid tunda enda sees sulamas, ma tahan need endasse imeda ja tunda end lõdva ja õrna ja kaunina (ta ütleb mulle, sa oled lõtv ja kaunis ja õrn ja mina tõstan kleidi üles, et ta näeks mind alasti, sest ma tahan talle näidata, kui lõtv ja kaunis ja õrn ma olen, ja ma istun tema peale ja heidan tema peale ja mul on tunne, et mu luud purunevad, nagu ka mu leegitsev vitt, mis on teda nii kaua oodanud, ja mälu, mis räägib lõpuks tema kätest ja riistast).” (lk 59-60)

Sellest raamatust peaks mõni naine kirjutama, minu meel on selleks liialt tuim, põnev on lugeda, aga ei taha järeldada midagi, võõras taustsüsteem. Mõnusalt poeetiline ja lihalik tekst, keelekasutus kui paheline või kergelt väärdunud üsk, tõlge tundub hea olevat. Ümbritseva linna kirjeldamine (õigemini meeltega puudutamised?) on head, orgaanilised, sulandumine ja/või võõrandumine. Huvitav segu prantslaslikkusest (noor abielupaar elab väliselt nagu idealistlikus nukumaailmas), natslusest (väärdunud isakuju lapsepõlvest) ja india immigrantidest (noorpõlve meeletused), suhteliselt vastandlike elulaadide sulam ühes elukäigus, noor psüühiliselt ebastabiilne Lili ei kohane kuskil, temas ei ole moodustunud tervikut. Hea raamat.

“Ma olen tuhandeid kordi mõelnud sellele, miks kõik just selliseks kujunes, proovinud mõista, kust kõik valesti läks, miks ligunesin ma lõpuks ihuüksi oma veres, ma oskasin endale ainult öelda, sest olin halb olnud, ma olin kohutavalt halb olnud ja sellepärast oligi kõik luhta läinud ja ma lisasin end veelgi enam materdades, see on luhtunud lugu, see lugu jookseb verd ja ma krimpsutasin nägu, nähes end Yoimi õlgmadratsil, veri metronoomilise regulaarsusega põrandale tilkumas.” (lk 110)

õhtuleht
sehkendamine
orkaani südames on vaikus

Zero – Lahked inimesed ja õunasööjad (1997)

“Pikatoimeline Arno

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.
Kui Arno emaga ülikooli jõudis, olid eksamid juba läbi.
Kui Arno linnavanaemaga linna tööle jõudis, oli alles vaid riigitöö.
Kui Arno vanaisaga maale tagasi jõudis, oli Teele juba laiale teele läinud.
Kui Arno linna tagasi jõudis, oli ta vallandatud.
Kui Arno töötute suppi läks saama, oli katel juba tühi.
Kui Arno pargipingilt ära viidi, oli ta juba purjus.
Kui Arno ärkas, olid teised juba kartsast ammu välja lastud.
Kui Arno viimased sendid jõudis üle lugeda, olid uued sõbrad platsis.
Kui Arno nendega ühineda otsustas, oli ta allakäik juba täielik.
Kui Arno isa linna jõudis, oli juba hilja.
Memmepoeg, kes koos isaga kooli läks, osutus Eesti Vabariigis läbilöögivõimetuks.” (lk 6)

Pole aimugi, kes võiks autor olla. Selline vanakoolilik kergelt šovinistliku mehe naljategemine, nö estraadinaljad poliitikast ja pereelust, mõnede üldtuntud kirjandustekstide ümbertegemine. Klišeelik nämmutamine. Võibolla on harjumatu näha, kui roosaprilline see naljategemine on, ei mingit küünilisust. Ju siis oli aeg, mil oli millegi poole püüelda. Iseenesest hämmastav, et Kultuurkapital on selle raamatu väljaandmist toetanud, ehk oli kõva naljapuudus.

Oskar Luts – Vaikne nurgake (2008)

“ “Jah, eestlane oli hea ja hoolas põllumees – see on õigus; aga nüüd ta on enda läbi ehitanud, läbi koolitanud, läbi laiselnud ja läbi prassinud. Kaputt. Kõige kibedam pirn, mis ta endale pani, on just see viimane. Jüri ja Jaan nägid, et raha tuleb ja laenu antakse – mis muud, kui davai tantsu. Klaverid ja raadiod koju, ehitusmeistrid tööle – ja ise kõrtsi. Aga see on see kõige hullem lugu, kui mats hakkab laristama. Esiteks tal polegi Jumal teab kui palju laristada, ja teiseks: ta ei tunne piiri, kui kaugele tohib minna.” “ (lk 36)

Tuleb häbiga tunnistada, et pole Lutsu samahästi kui lugenud; ja ikka huvitanud, miks Unt ta loomingut nii olemuslikuks pidas. Tahaks “Sood” lugeda, aga see pole näppu sattunud, Undi suures Lutsu lavastuses jäi sellest väga huvitav mulje.

Lugu on kui üks igavene jant, apsakate rahulik karneval. Üliõpilane Anderson on nagu pesusvamm, teiste tegelaste ekspressiivsed mõtted ja mured imenduvad või paiskuvad järjepidevalt temasse, aga vastu ei pritsi midagi, nõriseb vaid vaikselt edasi, isegi kerges armumiseloos on ta pigem eemalseisev postament tundetormi äärel; ta on osavõtlik ja osavõtmatu; vürst Mõškin, kes ei ole idioot ega langetõbine. Teos on visuaalne, nagu teatritükk, käega katsutav (võibolla on selles süüdi teoses olev kevad- ja suveaeg). Lutsu tekst sobitub üsna kenasti tänapäevagi, kõik see võõra kintsu kaapimine on jätkuvalt elujõuline. Huvitav on näha tolleaegset värsket vaadet natsismi esiletõusule, nagu raamatu järelsõnagi (lk 196) sedastab, oli Luts üpris prohvetlik. Mittesnoobidele võinuks ehk saksakeelseid väljendeid tõlkida.

“Ma juba olen saanud jagu oma väiklasest kahjurõõmust, mis enne nii veidi kippus kõditama mu närve, nähes ujuvat pisarais selle ninaka ja teravmeelse tüdruku silmi. Äsja-avastatud sadistikese asemel istub minus nüüd jälle päris sentimentaalne mops.” (lk 98-99)

epl
trakyllmaprokrastineerinj2lle
sehkendamine

Enn Kasak – Vaba pattulangemise seadus (2009)

“ “Tead, kui vesi su tisse kinni katab, hakkan ma jälle veeuputuse peale mõtlema. Mõtle, miljonid või miljardid tissid jäid igavesti vee alla, mõned neist olid kindlasti vägagi katsutud, aga mõned mitte. Ja katsujad jäid oma mõõdulattidega samuti vee alla, ehkki paljudel polnud oma lati kõikidest kasutusviisidest sugugi aimu. Ja vesi aina tõusis ja tõusis...”
Nii kohutavas valguses polnud Mirjam vannivett iialgi näinud. Aga enne kui ta selle pilguga ülevaatust teha jõudis, patsutati ta rindu täiesti ootamatult ja hoopis teistlaadi kohkumuseks ning sinnajuurde lisati prohvetlikus toonis sõnum:
“Kui ma seda näen, siis minulgi aina tõuseb. Ja ainult sina saad langusele kaasa aidata.” “ (lk 43-44)

Raamatut “kaunistav” graafika on õhh... noh, mingi võro värk vist (hea küll, klišee oleks hakata rääkima Kasaku seotusest võro kultuuriga ja selle väljendumisest raamatus).

Arvatavasti on see raamat, mis saab kriitikutelt palju kiita – et füüsiku romaan ja metafüüsiline, täpsemalt öeldes filosoofiline ökoromaan hukatusest, otsa saamisest. Raamat elektritusest (mingi võrdlusvõimalus oleks ehk Undi romaaniga “Öös on asju”). Kasak on kui Baturin-light, justkui Baturin kirjutaks Paasilinna “Maailma parim küla” ainetel. Maailmalõpulisus segatud kokku filosoofiast, füüsikast, paganlusest, kristlusest ja budismist, fantaasiarikkus on tunnustust väärt. Tegelased armastavad juttu vesta ja unenägudes sumbata, Kasaku teksti iseloomustab sõnamängud ja kalambuuritsemine, mõneti papajannsenlik teadmiste jagamine. See raamat on vist näide sellest, kuidas ühe teosega püütakse kõik ära öelda, endast välja saada (ehk ikka eksin). Võibolla on see hoopis omamoodi vastukaja sellele kvadronite või hadronite kiirendile või mis iganes see ongi, mis pidavat maakerale musta augu tekitama.

“Ja Mirjam rääkis, rääkis rääkima ka Mattiase ja too ütles lõpuks, mida oodati. Nüüd vaikis Mirjam ja rääkis Mattias, alguses suuga, siis kehaga, siis rääkisid jälle mõlemad. Ja omavahelise elektri olemust tuli veelgi uurida, enne kui uni tuli, päris normaalne ja sügav uni, vähemalt samavõrra rahulik, kuivõrd maailm oli rahutuks läinud.” (lk 193)

epl
baas
making it happen
ekspress
sirp