Väga hea romaan, pole küll Amos
Tutuola laadis
mütoloogiline quest, kuid selline … etnograafiline ülevaade
Aafrika ühe kandi koloniseerimisest ja ristiusustamisest, ning ühtlasi
peategelase traagiline elulugu. Igbode tollane ühiskond pole kindlasti midagi
sellist, mida tagantjärgi idealiseerida, miskist võrdõiguslikkusest pole
näiteks haisugi, aga samas see ühiskonna toimimine on omal moel kindlasti
põnev. Ja muidugi see vaade uskumuste maailma, see on huvitav.
Romaani peategelane Okonkwo on
karmi käega perekonnapea, kes on end enamvähem nullist üles ehitanud (kuivõrd
ta isa oli pigem Tutuola laadis tegelinski). Ta oli nooruses kuulus maadleja ja
vägev sõjamees (tervelt viis vaenlaste kolpa ehib ta kodu!), tal on kolm naist
koos posu lastega, ta aidad on küllaldaselt kraami täis. Okonkwo on tõusmas
peaaegu oma külaühiskonna kõrgeimasse tippu, kui ühe õnnetuse läbi hukkub tema
relva tõttu üks klannikaaslane ning ta saadetakse seitsmeks aastaks (kuna
tegemist polnud tahtliku tapmisega) külast minema – ta oma läheb perekondsetega
ema sugulaste külla, kindla plaaniga oma kodukülasse seitsme aasta pärast
naasta.
Asumisel töötab ta enda taas küla
austusväärsemate hulka, ainult et … sel perioodil algab seal Nigeeria kandis
suurem misjonitöö ja Briti koloniaalvõimu kinnistamine. Uue kirikuga ühinevad
eelkõige need, kes senises ühiskonnas olid enamasti põlatud või tähtsusetud.
Selle kandi hõimude leplikkust ristijatega põhjustas eelkõige see, et üks
naaberküla pühiti enamvähem maa pealt, kui seal tapeti sinna uudistama saabunud
valge misjonär. Igal juhul, tekivad mitmed pinged traditsiooniliste uskumuste
ja uue võimu vahel; Okonkwo õuduseks ühineb ta vanim poeg kristlaste kogudusega
(nojah, põhjused peituvad raamatu algupoolel, kui vanad uskumused põhjustavad
õige jõhkraid tegusid) ning mees vaatab jõuetu raevuga pealt, kuidas uus võim
ja usk nende traditsioone hävitab. Seitse aastat saab läbi ning Okonkwo naaseb
perekonnaga ihaldatud kodukülla … kuid seal on veel hullem olukord. Viimaks
põhjustab üks uuskristlane niisuguse konflikti, et külainimesed peavad vastu
reageerima ning Okonkwo näeb võimalust valge mehe usu minemakihutamiseks.
Romaan jaguneb enamvähem pooleks
– esimeses pooles on see igbode kultuuri kirjeldus, teine pool on nö
seikluslikum ning annab edasi vastuolusid vana ja uue vahel. Kui esimeses
pooles on ohtralt tõlkija seletusi igbode kultuurist (mis vahvad pärisnimede
tõlked!), siis romaani teises pooles on küllaldaselt lahti seletatud kõiksugu
piiblitsitaate, mida autor oma tegelaste suhu mugandustega asetab. Au ja kiitus
tõlkijale, kes on teksti niisuguste allmärkustega täiendanud!
Eks see omakultuuri kaotamise
teema võiks olla eestlastelegi südamelähedane. Huvitav on see, kuidas autor
kirjeldab elukeskkonda, kus loodusel on üpris teisejärguline roll – loomadest
on juttu kas üksteisele räägitavates mõistulugudes või siis koduloomadega
seonduvast. Nö metsikut loodust kohtub üldse harva, see on ehk vahelüliks
külade ja põldude vahel. Niisiis pole kindlasti tegu miski looduskeskse
müütilise minevikuga – see on artefaktikeskne ühiskond, kus metsik Teine on
jäänud religiooni kanda, seda on nii jumalustes kui rohkem või vähem pühalikes
kohtades (veidi kummaline on ette kujutada, et suure küla alal paikneb ühtlasi
Kuri Mets, kuhu kõiksugu abjekte paigutati – ei kõla just … hügieeniliselt).
Igal juhul, väga tore, et
niisugune romaan eesti keelde tõlgiti.
„Ta isa Unoka, siis juba haige
mees, ütles talle tol kohutaval saagikoristuse kuul: „Ära heida meelt. Ma tean,
et sa ei heida meelt. Sinu süda on mehelik ja uhke. Uhke süda tuleb toime
üleüldise äpardumisega, sest selline äpardus ei torgi ta uhkust. Raskem ja
mõrudam on asi siis, kui mees äpardub päris üksi.“
Selline oli Unoka oma viimaseil
päevil. Tema armastus loba vastu oli kasvanud ühes vanuse ja tervisehädadega.
Ja see pani Okonkwo kannatuse sõnulkirjeldamatult proovile.“ (lk 29)
„Kui nad seal koos seisid, liikus
Ekwefi mõte tagasi päevadele, mil nad olid veel noored. Ta abiellus Anenega,
sest Okonkwo oli naisevõtuks liiga vaene. Kaks aastat pärast Anenega
abiellumist ei pidanud ta enam vastu ja jooksis ära Okonkwo juurde. See juhtus
varahommikul. Kuu säras. Ekwefi pidi minema jõe äärde vett tooma. Teel jõele
oli Okonkwo maja. Naine astus sisse ja koputas uksele ning mees tuli välja.
Juba noil päevil oli ta napi jutuga mees, kes ei raisanud sõnu. Ta kandis naise
lihtsalt oma voodisse ning asus pimeduses kobama rüükanga lahtist otsa ta
pihal.“ (lk 97)
„Igal klannil ja külal oli oma
Kuri Mets. Sinna olid maetud kõik, kes surid tõeliselt kurjadesse haigustesse
nagu leepra ja rõuged. Ka oli see paik, kuhu visati pärast suurte nõidarstide
surma neile kuuluvad väekad tootemid. Seega kihas Kuri Mets õudsetest jõududest
ja pimeduse vägedest. Just sellise metsa Mbanta juhid misjonäridele andsidki.
Nad ei tahtnud neid tegelikult oma klannis näha ja tegid sestap pakkumise, mida
ükski terve mõistusega inimene ei oleks vastu võtnud.“ (lk 130)