Kui ma õigesti mäletan, sis see
tekst on antoloogiast ainuke lugu, mis justkui sisaldab aurupungi elemente -
või noh, selle linna atmosfääri ja elanikke võib muidugi näha ka fantasy
raames.
Lugu siis sellest, kuidas kaks
karmi kriminaali maabuvad ühes tööstuslinnas, kuna neile on öeldud, et seal
elab üks võlur, kes võiks avada nende röövitud aardekirstu. Linna õhku mürgitab
tolm, mis tekib tööstuse tagajärjel (mis annab kriminaalidele kanda teiste
linnaelanike eeskujul näomaske), ja kui nad naise leiavad, pakub see, et
aardekirstu avamise vastutasuks võiksid mehed hävitada selle töösturi, kes
linna oma hirmuäratavas haardes hoiab (ja narkootikume toodab!). Mehed
nõustuvad tehinguga (üks kriminaal on narkomaan, kellele töösturi toodang
vägagi imponeerib - miks mitte seda omastada võimalikult väikese tasu eest).
Aga kui nad valmistuvad töösturi
hävitamiseks, selgub, et võluri motiiv (kättemaks töösturi toodangu läbi hukka
saanud abikaasa eest!) polegi nii üksüheselt vastav neile räägituga. Ja see
hirmsa välimusega koljat-tööstur … pole ka ehk nii õudustäratav monstrum nagu naine oma uutele
partnerite paista laseb. Igal juhul, mehed peavad rinda pistma mõnede eetiliste
küsimustega.
Lugu on siis õige püüdlikult noir
ja muidu stiilne jne. Ei saa öelda, et viimaste aastate ulmelühijuttude komeet
Larson mind sellegi looga viimaks võluks - minu meelest on nüüdki tegemist
korraliku käsitöö või tarbekunst, kus puudub eripärane säde. Mitte et klišeede
kasutamine halb oleks või, aga kui sel puudub miski värske hingus, siis see ei
ärata lugemistuimusest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar