Eks sellise loo puhul võiks
mõelda, kui palju niisugune 1971. aastal ilmunud teaduslik-fantastiline lugu
kajastab meile nüüd usutavat lähitulevikku. Noh, põhimõte on õige, et
tehisintelligents saaks üha suurema mõju, aga et see avalduks niisuguses
inimkuju meenutavas roomikutega robotis … no see vastab pigem kirjutamise
ajastu ootustele, mis praegu mõjub rohkem humoorikalt-kentsakalt.
Lugu siis sellest, et valitakse
uut paavsti ning valimiskogu ei jõua kahe kandidaadi vahel kuidagi
kokkuleppele. Kompromissiks saab robotvaimulik (sest niisugused on nüüd
maailmas levinud, üllatus-üllatus). Lugu esitatakse Roomas viibiva vaatlejate
silmade, kus inimeste arvamused jagunevad võimaliku tehispaavsti pooldajate ja
vastaste vahel pooleks. Aga kui uus paavst paika saab … no eks siis tuleb selle
valikuga edasi elada (siin tekib paralleel ühe … ühe presidendi valimisega).
Inimene ikka kohaneb jne.
Jutt ei põhine puändil, et oi,
mis nüüd korraga paavstiks valiti – ei, see on juba esimestest lehekülgedest
selge, et nii võib minna; siin kirjeldatakse maailma, kus niisugune asi üldse
võimalik on, et robotitel võivadki olla inimestega enamvähem võrdsed õigused
(keegi Asimov kirjutas kunagi mingid robootikaseadused või midagi, eksole).
Nagu öeldud, praeguses vaatenurgas ei oskaks teksti retroulmest enamaks pidada.
Et mingi robot … ja inimestelt rolli üle võtmine … no seitsmekümnendatel oli
see vast kuidagi tähelepanuväärsem ja paradoksaalsem. Aga eks paratamatult
tuleb niisugused teemad läbi kirjutada … et praegu saaks stoilisemalt naba
põrnitseda.