Robert Silverberg – Head uudised Vatikanist (Märkmeid eel-dünastilisest ajastust, 2018)

Eks sellise loo puhul võiks mõelda, kui palju niisugune 1971. aastal ilmunud teaduslik-fantastiline lugu kajastab meile nüüd usutavat lähitulevikku. Noh, põhimõte on õige, et tehisintelligents saaks üha suurema mõju, aga et see avalduks niisuguses inimkuju meenutavas roomikutega robotis … no see vastab pigem kirjutamise ajastu ootustele, mis praegu mõjub rohkem humoorikalt-kentsakalt.

Lugu siis sellest, et valitakse uut paavsti ning valimiskogu ei jõua kahe kandidaadi vahel kuidagi kokkuleppele. Kompromissiks saab robotvaimulik (sest niisugused on nüüd maailmas levinud, üllatus-üllatus). Lugu esitatakse Roomas viibiva vaatlejate silmade, kus inimeste arvamused jagunevad võimaliku tehispaavsti pooldajate ja vastaste vahel pooleks. Aga kui uus paavst paika saab … no eks siis tuleb selle valikuga edasi elada (siin tekib paralleel ühe … ühe presidendi valimisega). Inimene ikka kohaneb jne.

Jutt ei põhine puändil, et oi, mis nüüd korraga paavstiks valiti – ei, see on juba esimestest lehekülgedest selge, et nii võib minna; siin kirjeldatakse maailma, kus niisugune asi üldse võimalik on, et robotitel võivadki olla inimestega enamvähem võrdsed õigused (keegi Asimov kirjutas kunagi mingid robootikaseadused või midagi, eksole). Nagu öeldud, praeguses vaatenurgas ei oskaks teksti retroulmest enamaks pidada. Et mingi robot … ja inimestelt rolli üle võtmine … no seitsmekümnendatel oli see vast kuidagi tähelepanuväärsem ja paradoksaalsem. Aga eks paratamatult tuleb niisugused teemad läbi kirjutada … et praegu saaks stoilisemalt naba põrnitseda.

ulmekirjanduse baas

László Krasznahorkai – Viimne hunt (2018)

Et hiljuti kuulasin natuke Nurse With Woundi legendaarset helitoodangut, siis see ungarlase pikk novell meenutas mõneti hullu inglase helirännakuid – eriliselt sarnane oli minu jaoks üks pikk monotoonne koostöö Current 93 nimelise eksperimentaatoriga. Ehk siis tähtis pole tulemus, vaid teekond, protsess, tühikäik (mitte et novelli saatesõna millelegi niisugusele viitaks). Minu jaoks ongi see teos kui unenäoline tühikäik – tekst küll lahendab esile kerkiva formaalse probleemi (viimne hunt, eksole), aga see avab pigem ängistavama maailma.

Kahtlemata pole tegu rannakirjandusega, juba ainuüksi teksti monotoonne vormistus mõjub puhkeolukorras mõneti pelutavalt. Kuid eks niisuguste tekstide lugemine ongi vajalik vahelduseks, see on võimalus noa teritamiseks, kutsung … enese kaalumiseks. Tore, et Loomingu Raamatukogu hoiab latti ülal ja paugutab vahel õige kummastava nüüdiskirjandusega.

päevaleht

Rein Liiva – Ei sõjale! Rahu! (2002)

Liiva raamatust võiks kõrva taha panna eelkõige mitmesuguseid mõtteteri, nii mõnigi esitatud paradoks on selline, et esmapilgul mõjub see … luulemänguna. Aga arvatavalt mitte.

Luule on suuremas jaos kirjutatud 1983. aasta kevadel, kui autor viibis eeluurimisvangistuses. Nii võttes on see õige ajakajaline ja rohkem arusaadav lähematele kaaslastele ja kaaskannatajatele. Mingis mõttes ongi ehk tegu luulevormi valatud mõttepäevikuga, mitte niivõrd ilukirjandusliku teosega.

„Inimlik kaastunne on kui haljendav oaas ükskõiksuse kõrbes.“ (lk 27)
„Igast ummikust on vähemalt tee tagasi.“ (lk 27)
„Ikkagi ma tunnen, et on olemas vale, milles Jumal ei näe pattu.“ (lk 28)
„Langemisel on inimese elus vähemalt see võlu, et pärast seda muutuvad tipud kõrgemaks.“ (lk 29)
„Kindel seljatagune muudab inimese kergemeelseks ja loiuks.“ (lk 49)
„Rasketest olukordadest võib pääseda üksnes ägeda ootamatu vasturünnakuga.“ (lk 50)
„Lollid on ausad, neid võib usaldada, aga targad on kelmid, keda ei tohi uskuda.“ (lk 52)

Khaalidah Muhammad-Ali – Concessions (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)

Üpris sünge lugu lähitulevikust, mil praegune ühiskond on õige lagunenud. Küsimused õigest religioonist on teravad ja sõjapidamist väärt, lisaks on inimkonda tabanud viljatusprobleem. Viljatusega on tegeldud parimate teadlaste kaasalöömisel, aga nende leiutatud vaktsiin tegi olukorra hoopis hullemaks.

Loo peategelane on linnast põgenenud arst, kes on nüüd rahu leidnud linna lähedal paiknevas põgenikelaagris. Ta on õppinud kohalikult nõialt õige tumedaid nippe ja kasulikke taimetarkusi, ning aitab põgenike- ja kõrbeelanike asendustes emadel lapsi ilmale tuua. Kõigest hoolimata võiks elu olla lill, kui nüüd neljakümnendates naine tunneb, et ta käesolevast rasedusest võiks viimaks elus ja terve laps ilmale tulla. Aga … elu pole nii lihtne ning ta langeb kõrbes luusivate inimkaubitsejate võrku – ja nendega teeb kaastööd üks linnast pagendatud arst, kellega … on naisel oma ajalugu. Ja eks nii avanevad ka peategelase tumedamad saladused.

Nagu öeldud, päris tume lugu väljasuremisega võitlevast inimkonnast, kes on mässinud ennast end üha sügavamale religiooni- ja meditsiinijamadesse. Muidugi on siin tekstis oma koht kõiksugu emadusprobleemidel, ning valikud, mida peategelane on teinud ja teeb … eks need päris titaanide kannatuste väärilised.

Suzanne Palmer - The Secret Life of Bots (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)

Väheke harjumatu vaatepunkt ilmaruumilendudele ehk elu kosmoselaevas läbi väikeste hooldusrobotite ehk botide „silme“ läbi. Muidugi, tegu pole miski rutiinse lennuga – nimelt on asunud inimkonda hävitama miskid akommunikatiivsed tulnukad ning inimeste tulevik on enam kui tume. Nimelt on nende kõik sõjalaevad hävitatud ning kuskilt angaarist on üles korjatud aastakümnete eest mahakantud kosmoselaev, mis kõpitsetakse kiiruga sõjakorda ning saadetakse tulnukate vastu, et nende peal proovida viimast salarelva. Et olukord on niivõrd hapu, siis see retk on nii õnnestumise kui ebaõnnestumise korral kamikazerünnak ja kõik.

Aga samal ajal tegutsevad selles vananenud sõjalaevas tuhanded botid, mis tehisintelligentsiga laeva juhtimisel sõiduriista korras hoiavad. Kui aga neile selgub, et nende eksistentsi ähvardab häving … otsustavad nad tegutseda, et päästa nii endi kui laevas leiduvate inimeste eksistents. Selleks otsustavad nad ette võtta õige drastilise missiooni …

Lugu on kirjutatud kerges humoorikas võtmes ning vaheldumisi saab näha tegevust läbi laeva meeskonna ja botide silme läbi. Eks botide igapäevasele tegevusele saab tõmmata paralleele ühiskonna mitmele tendentsile, ja eks oma võlu on ka nende vaiksel (ja kangekaelsel) kangelaslikkusel. Omal moel võluv tekst.

Maureen McHugh – Sidewalks (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)

Ajarännuteemaline lugu sellest, kuidas tänapäeva Los Angelesi satub naine, kes kõneleb tundmatut keelt. Võimaliku vaimuhaiguse tõttu pannakse ta nädalaks erihaiglasse, kus uurimisel selgub, et tema puhul pole tegemist kõrvalekaldega tavalisest, inimene lihtsalt räägib täiesti kummalist keelt.

Teemaga tegelev sotsiaalametnik laseb sel naisel omas keeles üles kirjutada ning seda uurides selgub, et naine kasutab vanainglise keelt (eksole, ta oskab kirjutada oma emakeeles! See on vast jutu nõrgim külg). Vanainglise ekspert hakkab kirjutatut lahti muukima ning nii avaneb õige üllatuslik maailm. Tähendab, keegi kuskil harrastab ajarändu!

Tekst pole tuimalt teadusliku fantastika raames kirjutatud, põhirõhk on siiski inimlikul kogemusel – mida see sotsiaalametnik ise tunneb, kuidas see sobitub tema igapäevaellu, mida tema õpib sellest veidrast kontaktist. Nii võttes päris kena psühholoogiline jutt, üsna kenasti ühes voolusängis Gossi ja Kiernani tekstidega.

Arvi Siig – Vaikuse tähtkuju (1973)

Ma ei ole varem Siiga õieti lugenudki ning loodetavasti on selle luulekogu puhul tegemist miski vahekoguga vms, sest noh … ei oska loetust kuidagi vaimustuda. Tegemist on niisuguse maneerliku poeesiaga, kus luuletaja jutustab meile erakordset lugu, mis rullub lahti läbi tema maailmakogemuse. Ja see siis kenasti esitatud leidlikus ja löövas kujundite vormis. Noh, nii seitsmekümnendad, eksole. Kõrgelennuline!

Arvatavalt seisnes Siiga võlu kaasaegsuses ja esinemistaides, mida on muidugi lugejana raske takkajärgi elustada. Siin toodud luuletus on üks lihtsamaid ja lühemaid lööklaule (ja tuletas meelde niisugused Silueti kaanepildid).

Ilu

Su pilk on ahvatlevalt-ahnelt pilukil,

Koketseid põski raamib soeng rikas, lühike.

Sa oled tõesti kuratlikult ilus nii.

Ja sama kuratlikult – mitte tühine.

Nii – miskit keelates ja miskit pakkudes,

ei mängi sa, vaid töötad iidses rollis:

uus mees on järjekordseks igaveseks lakmuseks,

kus naine oma võluvust kontrollib …

Näed, juba hämmeldus … Kuid kainus käisest sakutab,

mind üles äratab su mõjusast hüpnoosist.

Kui käsi plikatirts, sa oma ripsmeid plaksuta –

mu mällu püsima sa kauaks jääd ses poosis.

Ja ma ei taha, et sa lõhnaks sibulast

ning tuulaks toas, käsivarrel mähkmed,

sest paljud mehed ilu näevad libuna,

kui noorusarm neil losakil kui lähker.

Sa minu mälu, tüdruk, jäägi nõnda – nimetult.

On ilu – tühigi – mu mõistes eluterve.

Ei ole elu kerge naistel inetuil,

kuid ilusail ei ole sellest kergem.

Nii meeste ilmas, kus ei tunta vabandust,

kus naised liigitatud üksnes kahte leeri,

sa hoia naeratades oma uhket vabadust,

tee silma, naera, ela, koketeeri!

(lk 59-60)

Ayn Rand “Anthem”. Audiobooks unleashed (Youtube'i laetud 2016).

Kuuldused on rääkinud, et Ayn Rand on oma põhimõtetelt usin kapitalismi/individualismi eest seisja (või midagi sellist - mis täpsust ühelt kuulduselt ikka tahta) ning Anthem läheb kenasti kõmmdi otse sinna individualismi märklaua pihta.

Ühest küljest kena kollektivistlik düstoopia, kus suisa MINA sõna keelest välja juuritud ja puha ning iga meiena identifitseeruva inimüksuse ainus püha ülesanne on ühist masinavärki käimas hoida ja muud mõtet sel elul polegi peale massilise üksmeele. Ses mida kõik inimesed (mehed?) heaks ei pea ei saa seda ka olla ühele indiviidile eraldi, lihtne ju!

Otse loomulikult leidub aga peakangelane, kes kohe kuidagi ei oska oma sisimas kuulekas mutrike olla ning muidugi leiab ta salapaiga möödunud aegade maailmast, saab oma uhkes üksinduses toime täiesti erakordsete teadussaavutustega ning sõlmib äärmiselt kohatuid sõprus- ja kiindumussuhteid, sooritades ühe venna või õe teistele eelistamise surmapattu.

Ja siis ta oma naiivsuses (10 aastat kooliharidust tubli kollektiiviliikme kasvatamiseks puha maha visatud aeg) arvab, et kollektiivi huvitab progress, mis indiviidide elu kergendaks, aga administratiivselt paraja kaose põhjustaks. No võite isegi arvata, et kumb on ikka olulisem - bürokraatliku masinavärgi sujuv ja plaanipärane toimimine või mingid mugavused või tehnoloogiline progress, mis hästi ära organiseeritud rahvale täiesti üleliigset mugavust ja vaba aega võimaldaks?

Kena iroonia kogu selle egotripi (haha … siseringi nali) juures on muidugi ainus naistegelane - Kuldne (või siis The Golden One). Ayn Rand kirjutas selle loo küll kolmekümnendate lõpus. Aga noh, individualism minu pepu (elagu inglise keele pealetung!) kui kommuun lihtsalt kena 'traditsioonilise' peremudeli vastu välja vahetatakse. Kuldne on õnneks tubli ja korralik neiu, kes esialgu ingividualismi ja mina-sõna eriti muuks, kui oma armastuse ja kuulekuse väljendamiseks ei vajagi, seega kõik on suurepärane, eksole.

Üldiselt olla see lugu kirjutatud ehtsa varase Nõukogude Venemaa kogemuse põhjal. Seega on siin vast omajagu vastureaktsiooni maiku juures. Ideoloogilisust oli lugedes üksjagu tunda, aga samas oli vorm ka nauditav ja meisterlik. Näib, et Ränd oskab luua sellise huvitava poeetilisuse ja jõulisuse segu väljendisus, rääkimata tasemel süžeest. See, et peategelane tõelise Saladusliku Saare kangelasena muudkui aga “veni vidi vici” (praktikas meri põlvini, mitte teoreetiliselt nagu alkoholijoobes) tekitas küll kohati sihukese skemaatilise aateillustratsiooni tunde. Aga teisalt - ega igasugused vähemaatelised raamatud realistlikumad ole. Vabalt leiab pidevalt igasuguseid kasutuskõlblikke Vana Tsivilisatsiooni jäänuseid ning igasugu metsikud kohad on tihtipeale puhas looduse varaait - muudkui aga siruta käsi välja ja … ma ei saa aru, miks meil üldse põllumajandust või külmkappe vaja on?

Ühesõnaga, kokkuvõttes - päriselt oleme me muidugi jõudnud või vähemalt üritame jõuda (või no vähemalt “läänemaailm”) sellise kollektiivsete ja individuaalsete huvide parimate külgede ühendamiseni - või siis kompromissini ja võta sa kinni, kas see siin tähendab näljaseid hunte ja vigaseid lambaid või vastupidi, ja nõnda tundub Randi “MINA, MINA” sellise pisut iganenud lihtsustusena, sest ega’s tsivilisatsiooni hüvedeks lähe ikka rohkem inimesi kui üks vaja, aga samas ei olegi see jutt mõeldud kirjeldama ideaalset maailmakorda vaid hoopis tähelepanu juhtima ühele kindlale väärtusele, aspektile ja selle olulisusele. Noh, umbes nii, nagu oleks raamatusari mingist perekonnast, kus igal liikmel on oma raamat. Tervikpilt perekonnast tuleks siis kui kõik läbi lugeda vms. No ja Anthem on pühendatud ka samamoodi ühele asjale ja nauditavas kirjanduslikus vormis. Nüüd ma enam ei imestagi, et paljud lugejad on Allikat kiitnud. Võimalik, et loen ikkagi need tema klassikud ka läbi. Ja vahele võiks võtta kommunistlikku kirjandust, ei?

Yoon Ha Lee – Ninefox Gambit (2016)

Kui hiljuti loetud Lee lühijutu puhul sai mainitud Leckiet ja Asherit, siis noh, lihtsuse huvides mainiks neid uuesti. Ehk siis mõneti veider tulevikumaailm oma korralduse ja ohtudega (mis muuhulgas tähendab minu jaoks ka seda, et nii mõnigi maailmaehituslikk element jääb mulle mõistmatuks või mitmeti aimatavaks – aga eks see ole paratamatus, millega tuleb võõrkeeles lugemisel leppida).

Lee loodud maailmas pole rõhku eriskummalistel eluvormidel või transhumaansetel olekutel (nagu näiteks hiljuti loetud Becky Chambersi puhul; tõsi küll, ka Chambers ajab vähe elavama rida kui paduulme) – tegelased elavad lihtsalt meile võõras kultuuris ja seetõttu erinevate reeglite järgi (kuigi nüüd „Raven Stratagemi“ alustades … paneb küll senist arusaama vähe teisiti vaatama). Inimkond kui mesilassülem, kus ühe konkreetse impeeriumi raames on nad jagunenud eri kastide vahele – on need, kes teevad nö eluks vajalikke töid ja on võimuaparaat oma erinevate (repressiiv)organitega, mille haldusalades on erinevad võimuhoovad kultuurist armeeni. Siinses romaanis on see võimuaparaat kuueosaline, ning tegevus keskendub sellele, kuidas maha suruda mässu, mille on tekitanud aegu tagasi hävitatud seitsmes haru.

Selleks on vaja kasutada hiilgavate matemaatiliste võimetega sõjaväelast – kuivõrd see maailm on vägagi matemaatikakeskne (ja no see on üks asi, mida ma suurt ei mõistnud). Matemaatikageenius leitakse tegevväest ning geniaalne taktik istutatakse talle pähe – tema puhul on tegemist endisaegse hullunud sõjageeniusega, kes arvatavalt läks oma viimases lahingus hulluks ning selle käigus hävitas nii enese kui vastase armeed (muuhulgas pidi ta ainuisikuliselt hukkama oma staabi).

Niisiis, see elus sõjaväelane saadetakse saadetakse laevastikku juhtima, mille ülesandeks on nö hereetikute kindlust tagasi võita; väekoondise õuduseks selgub, et selle operatsiooni tarbeks kaptenist kindraliks edutatud isiku peas tegutseb see hullumeelne ja geniaalne reetur. Ja noh, romaan ongi siis sellest operatsioonist ühteliidetud kahe isiksuse interaktsioonist. Mis viib välja …

Kõlab veidi segaselt, aga tegemist on päris mõnuga loetava romaaniga. Ikka täiesti võõras maailm ja mõistete süsteem ning muidugi see kahe erineva aru kokkupõrge – kus üks püüab mõista teise kunagise ja praegusi motiive ning teise eesmärgiks on … kas nüüd just midagi seaduslikku ... Tegelaste soolised küsimused pole niivõrd küsitavad kui Leckie triloogias – igal juhul pole need suurt vahet, inimene on inimene, tegelastel on üsna ükskõik, kes on juhtival kohal või sekspartneriks. Omaette ooper on teose militaarsel küljel ehk nö eksootilistel relvadel, neil on õige karmid hävitusviisid (jajah, mitte küll nii mastaapsel kujul kui lühijutu puhul).

Arvata on, et seda teost eesti keelde ei tõlgita, liiga vänge ulme, et oleks väikestki lootust tavalugejale kaela määrida. Aga soovitaks lugeda küll – neile, kes tahavad midagi … iseseisvat kogeda.

„Cheris’s world was also very small. It had narrowed to her terminal with its glitterspin of displays. Everything announced itself in colors, numbers, diagrams. At some point, she had been aware that certain numbers presente people, and other numbers represented guns, and still others represented Kel moths. Now she was only aware of interlocking hierarchies and the imperatiive to trade some numbers for others.“ (lk 185)

„Terrible irony: if only she’d waited, if she had known what the Liozh were debating in their white-and-gold chambers, she could have offered her services to them instead. She wouldn’t have needed to resort to mass murder. But the Liozh heresy reared up two decades after her death and some time before the Kel first revived her. Worse, there was good chance that the calendrical disruption caused by Hellspin Fortress was what led them to investigate laternate forms of government, which led to their particular heresy. Democracy.“ (lk 288)

M.C. Beaton „Agatha Raisin ja kummituste maja“. Tänapäev (2017), tlk Mall Pöial.

Agatha Raisin on nutikas keskealine naisterahvas, kel maakodu Carsely külas ning arvata võib, et tegemist on sellise kandiga, kus kuritegevuse statistika (vähemalt raskestilahendatavate mõrvajuhtumite osas) tublisti riigi keskmist ületab. Olgugi, et hubane maakoht on hubane ning ei puudu daamide komiteed, klatš ja muu taoline, ei ole Raisin siiski mingi Marple (viimane on minu kujutluses paratamatult Ita Everi näoga, kuigi tegelikult on teda rohkem kehastanud ikka see inglise näitlejanna). Raisin on keskealine, korpulentne, üksjagu okkaline ja konfliktialdis ning evib ilmselt ka teatavat BridgetJonesilikku külge.

Esimese hooga tekitas meikimisele ja kostüümivalikutele pühendatud sõnaruum pisut ootamatut kummastust, aga lõppkokkuvõttes tuleb nentida, et Agatha Raisini tegelaskuju moodustabki ilmselt umbes poole nende lugude võlust. Kuritegu ja müsteerium on ka täiesti tasemel – siin raamatus ei midagi jalustrabavalt uudset (aga ei peagi olema) ning lisaks ka teatav annus Brittide ajaloolembust. Lisaks on vahelduseks päris tore, et lahenduskäik on eht Raisinlikult pisut pooljuhuslik – uurimise käik sõltub üksjagu ka tegelastevaheliste suhete konarlikest käikudest, ning samas ka mõnevõrra intuitiivne – Raisin pole mingi Poirot, kes hallidele ajurakukestele rõhudes keerukaid mõttekäike esitab vaid needsamused ajurakukesed teevad oma töö ära vaikselt isekeskis, sellal kui peategelasel igasugu olme- ja suhteküsimuste peale üksjagu auru ära läheb, et siis nagu muuseas õigesse suunda teed näidata.

Et siis muhe lugemine ajaviiteks, aga mitte päris selliselt õdus nagu peibutava kaanepildi peale arvata võinuks. Esimese hooga järgmist Beatoni raamatut haarama ei tõtta, aga millalgi tulevikus võiks ju huvi pärast vaadata, et kas mõne Raisini lugude varasema või hilisema raamatuga võrreldes on Agatha teinud ka mingi arengu ühes või teises suunas või jääb trotsliku okkalisuse ning haavatavuse kombinatsioon läbivalt täpselt sama (realistlikult) düsfunktsionaalseks nagu siin raamatus. Nagu näha – tõepoolest on kogu mõrvalugu nii hoolega tegelase igapäevaellu sisse istutatud, et kui viimane jääb tihtipeale õdusaks taustakulissiks, siis siin võib vaata et vastupidigi olla – mõrvaloo uurimine on lihtsalt midagi, mis juhtub Agatha Raisiniga, mitte ei ole Agatha Raisin siin selleks, et pahalane välja selgitada ja müsteerium ära lahendada.

***

Pärastpoole, tee ja kookide juures, lähenes Agathale proua Davenport. "Väike hoiatus," ütles proua Davenport. "Härra Chattertoni kohta. Teate, ta on abielus."
"Nii ta väidab. Aga ainult selleks, et küla vanad krõhvad teda ei tülitaks," vastas Agatha.
"Nagu teie?" küsis proua Davenport armsasti ja eemaldus.
Agatha silmitses teda pilukil silmi. Proua Davenport oli hakanud uuesti kugistama proua Bloxby toodud väikesi õrnu singivõileibu. Agatha lipsas kööki, kus laual oli elutuppa viimiseks valmis veel võileibu ja kooke. Agatha avas külmkapi ja otsis, kuni leidis kimbu tuliseid tšillipipraid. Kähku viilutas ta need ning laotas nii paljudele võileibadele kui võimalik, võttis siis vaagna ja viis elutuppa.

James Patrick Kelly - Itsy Bitsy Spider (The Year's Best Science Fiction 15, 1998)

Esmapilgul vähe tüütult algab lugu muutub arenedes tegelikult päris liigutavaks perekonnadraamaks. 21. sajandi keskpaigas läheb tütar külastama oma näitlejast isa, kellega ta pole lähedane olnud peale seda, kui vanemad lahutasid – siis kui tütar oli 11-aastane. Nüüd on 47 ja isa peaegu 90. Ema on äsja lahkunud ning jätnud millegipärast isale osa pärandusest. Tütar siis tahabki teada, miks ema seda tegi ja mis õieti juhtus.

Nö vanadekodus võtab teda isa majakese uksel vastu … kolme-aastase välimusega tüdruk. Kes on selline nagu oli tütar kolmeaastasena (tõsi küll, täiskasvanuliku häälega). Õigemini on tegu miski tehisintelligentsi omava tehisolendiga ning tütre esimeseks reaktsiooniks on see kuradi robot oma kuradi isale näkku visata (kes puhkab magamistoas). Nagu selgub, on selle väikse hoidja muretsenud ema, kes ühtlasi maksis isa hoiukodu eest. Tekib siis küsimus, miks.

Eks ülejäänud lähebki siis olukorra lahendamisele, muuhulgas teeb oma näitleja-etteaste isa, kes … tõesti pole just täie mõistusega. Tekst pole niisiis esmajoones ulme, vaid kasutab selle elemente sügavalt inimlike haavade lahkamiseks. Kena.

ulmekirjanduse baas

Kelly Barnhill - Probably Still the Chosen One (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)

Väga vahva portal fantasy (?), mis võtab ehk kurvad mõtted neilt, kel muidu meeles mõlkumas McGuire’i portaalide poolt hüljatud laste saatused. Ka selle loo peategelane saadetakse tagasi oma koju – seda küll lubadusega, et talle kui Väljavalitul tullakse nädala pärast järele, kui Nibiru nimelises maailmas on olukord rahulikum. Oodaku tüdruk ta vanemate köögivalamu juures, kus peaks portaal avanema.

Igal juhul, tüdruku vanemad ei saanudki aru, et laps oli aasta aega kadunud (maailmades liigub aeg eri kiirusel) ning tüdruk jäi kööki valamu kõrvale portaali avanemist ootama. Aga seda … ei juhtu nädala pärast nagu lubatud. Ega ka aasta või viie möödudes. Tüdruk istub truult kodus ja keeldub sealt lahkumast, ning talle võimaldatakse koduõpet (kus ta osutub väga andekaks, sest Nibiru väljaõpe on andnud nii mõndagi). Aastate möödudes satub koju üks noormees ning selle kaasabil saab ta ise portsu laste emaks, mistõttu küll see sigitaja ta maha jätab. Peategelasele hakkab tunduma, et ehk see … Väljavalitu värk oli mingi uni või midagi.

No loomulikult polnud.

Lugu tõesti vahvalt kirjutatud, kõik need raskemeelsed hetked on lahendatud kuidagi kerges võtmes (no mõelda vaid, justkui muinasjutumaailma Väljavalitu, kes on 22-aastaselt nelja lapsega üksikema). Viis, kuidas tüdruk aastate jooksul endaga juhtunut ümber hindab … on selline fantasy klišeede hea värskendamine.

Kathleen Kayembe - The Faerie Tree (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)

Õuduslugu haldjatest, mida ei soovitaks rasedatele öökapilugemiseks. Et siis noore tüdruku kodu juures kasvab puu, milles lahkunud vanaema jutu järgi elutsevad haldjakesed. Kuna tüdruk ja vanaema on sellised erilised, siis nemad saaksid neid tillukesi haldjakesi näha. Ühel päeval saabub tüdruku koju ta vanem õde, kes on korraga rasedaks muutunud ning selle õudse olukorra tekitajaga salaja paarigi heitnud. Nooremale tüdrukule ja ta vanematele see koju toodud imelik mees ei meeldi, ning vanemad plaanivad noorte plaanidega tõsiselt tutvuda.

Järgmine hommik algab koledalt – loo peategelane saab õemehelt teada, et ta vanemad on surnud. Rasedast õest talle abi pole, see vaid vahib klaasistunult pilgul oma värske abikaasa tegemisi. Noor tüdruk otsustab need vanaemale teada haldjakesed appi kutsuda, et need koksaks koju toodud mehe maha ja olukord oleks nagu eelmisel päeval. Haldjad on nõus, kuid nad küsivad selle eest kõva hinda … ning kõike soovitust pole nad võimelised tagasi tooma.

Et siis selline dark fantasy või horror või midagi. Vähe arusaamatuks jäi, kes see loo peategelane ja ta vanaema õieti olid, või millega oli tegemist mehe puhul; aga see on ehk vabandatav niisuguse folkloori mittetundmisega. Jutt algab muidu vähe tüütult (oeh, imepäraste võimetega laps), kuid see sünge lõpplahendus on õige hingekriipiv – haldjatelt töö tellimisel on karm hind (nagu peategelase vanaemagi talle rääkis)! Tough luck.

Yoon Ha Lee - The Chameleon's Gloves (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)

Lugu paigutub Lee romaanitriloogia „Machineries of Empire“ maailma – hetkel on mul pooleli avaraamat, mistõttu mul pole aimugi, kas siin käsitletav sündmus avab tausta miskile kohale triloogias. No loodetavasti on mulle peagi asi palju selgem.

Lugu siis kelmipaarist, kellest üks (või ühed) on Kel-tüüpide poolt välja heidetud – sest ta avastas oma eriväljaõppe käigus, et mitte-Kelid on samuti … Kelidega võrdväärsed ja mõtlevad olendid. Aga et see avastus tegi väljaõppe komplitseerituks, siis ta (nad) pagendati – õiglane karistus olnuks küll surmanuhtlus. Kuid et tegemist niivõrd erilise sõjaväelasega, saatis Kel ta pagulusse, et vajadusel kasutusele võtta. Mitte et pagendatu (või pagendatud) seda eriliselt oodanuks.

Aga vajadus tekkis, ning ex-Kel ja ta partner võeti Keli komissaride poolt kinni – probleem siis selles, et üks Keli kindral paneb katsetehasest ajama eksperimentaalpommiga, mis võiks mitmekümne valgusaasta ulatuses kõik hävitada (noh, kui õieti aru sain, siis veerand kasutatavast maailmaruumist). Pagendatule esitatakse pakkumine, millest pole mõistlik keelduda ja ta saadetakse selle petturist kindrali juurde pommi varastama. Kuid Keli eest põgeneval kindralil on talle oma pakkumine …

Tekst meenutab mulle segu Leckie ja Asheri kosmoseimpeeriumide intriige – et kommete komöödia pluss apokalüptilise katastroofi võimalus. Muidugi oleks nüüd põnev teada, kuhu see tekst impeeriumi masinavärgis õieti paigutub (Neil Clarke’i aasta parimate antoloogias peaks olema niisamuti ilmunud üks lugu kindral Jedao nooruspõlvest – algselt ilmunud Tori lehel; peaks ka selle ühel hetkel läbi lugema). Niisiis õige apokalüptiliseks keerav kelmilugu.

Michael Swanwick - "Hello," Said the Stick (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

Lühike teravmeelne lugu kõnnumaal rändavast palgasõdurist, kes korjab maast üles võõrplaneetlaste toodetud rääkiva kepi. Millele kohe meeldib rääkida. Sõdur on teel oma järjekordse sõjateenistuse poole, ning see maast leitud kepike räägib õige imelikke jutte, kuidas võõrplaneetlased siinset konflikti jälgivad ja sellesse väheke sekkuvad. Nagu järgmine hommik selgub … kannab kepike endaga midagi õige õudset ühes.

Kui autor oskab paari lehega („Adventure Story“!) lugejale õige mahlakalt virutada ning nii õige hea tuju tekitada (tõsi, loo puänt on õige tume), siis see on ütlemata mõnus (ja ökonoomne!) lugemisnauding. Kui juba Gaimani lugu sai mainitud, siis tulebki tõdeda, et käesolev lugu on õige gaimanlik – saatanlik kepike ja õnnetu lihtsameelne palgasõdur ning nende (a)kommunikatsioon. Ja no muidugi keelekasutus, millega kepike ülbitseb sõduri kallal – see tuletab meelde Swanwicki haldjabordelli kui ka samas gaimanlikke lugemishetki, kus mõneti lihtsameelne tegelane satub võõra mõtteviisiga tegelinskite küüsi. Veider, senised tutvused Swanwickiga pole just paljutõotavad olnud, aga nüüd on selle kogumiku kaks lugu rokkinud mis hullu.

Urve Sõmer „Päikesevõimalus“ (2017)

Tuberkuloos on selline kirjandus- ja kultuurilooliselt kuidagi eriline haigus. Neid raamatuid, kus on verdköhivaid ja palavikku põdevaid tegelasi, kes vaikselt ja pöördumatult hääbuvad, ei jõua üle lugedagi ning eraldi aeg on veel teise maailmasõja aegne-järgne periood, mil akuutne toidu ja ressursside nappus tähendab seda, et ega seda ainsat ravi ehk organismi kaitsevõime toitainete ja elutingimustega poputamist ei saa kah kellelegi eriti peale panna.

Päikesevõimalus tundub olevat omanäoline tasakaal pärismälestuste ja ilukirjanduse, indiviidide ja ajaloo vahel ning luubi all on sedapuhku mitte niivõrd kopsu- kui luutuberkuloos, miski, millest mul enne seda raamatut eriti aimugi polnud. Raamatus elustub peaaegu käegakatsutavalt minevik – peategelaste saatuseid puudutab sõja põhjustatud trauma, nii ühiskondlikul kui vägagi valusalt intiimsel tasemel, haigus läbi erinevate raviviiside, -võimaluste ja etappide, ning üldse elu Eestis nii nagu see oli kolmel või enamalgi sõjajärgsel aastakümnel kuni tänapäevani välja. Lisaks eelmainitule või siis hoopis esmajoones on see justkui ühe eraldi kogukonna ja maailma lugu, sest haiglakoolid, haiglad, sanatoorsed koolid ja sanatooriumid moodustavad justkui ühe suure võrgustiku ja eraldi maailma, milles nende lugude peategelased veedavad oma lapse- ja koolipõlve ning mille vahet pendeldavad sedamööda, kuidas uued terendavad ravivõimalused või kaelakukkuvad komplikatsioonid nõuavad. Kõik need kohad ja majad on samuti justkui raamatu täieõiguslikud tegelased. Olen isegi jalutanud mööda Metsakoolist, mõeldes, et mis kool see selline siis oli, teadmata midagi selle maja ajaloost – ei Konstantin Pätsist ega haiglakooli aegadest. Samuti olen käinud korduvalt mööda sest Kalevi tänava villast Tartus, kus raamatu peategelased aastaid, kas voodisse kipsituna või karkudel ukerdades veedavad – too solaarium, kuhu kaldteed viisid on vist seesama Füüsikahoone kõrvane park, eksole? Just sel suvel sattusin ka Narva-Jõesuus jahtima seda, mis puitpitshooneist veel tänaseks järgi ning mitte aimugi ei olnud mul nende majade ajaloost ega kõigi nende õnnestunud ja mitteõnnestunud operatsioonide statistikast, rääkimata inimeste saatustest, kes mändide ja meremüha taustal kõigest hoolimata ikkagi oma elu elasid.

Mulle tundub, et lõppkokkuvõttes on tasakaal kirjanduslikkuse, informatiivsuse, ajaloolisuse ja omaeluloolisuse vahel üsnagi suurepäraselt õnnestunud. Postimehe arvustus küll kahetseb tolle tänapäevase raamjutustuse osa sisuliselt üleliigseks. Mõnes mõttes võib nõustuda, et Ruti, Gerta ja Hanna lood tõmbavad lugeja endasse ja minevikku sellise jõu ja veenva voogavusega, et naasmine Eha ja tema reiside juurde on igal korral justkui lummusest väljaraputav teekonarus. Aga samas tundub mulle, et see kiht, mis võimaldab luua jätkuvussideme tänapäeva olude ja kohtadega ning faktiga, et nende lugude ja aegade mäletajad ei ole veel põrmugi ajalootolmu vajunud vaid täiejõuline osa ka sellest praegusest, nii teistsugusena tunduvast maailmast. On ju meie lähiajaloos olnud nii palju suuri katkestusi ja eriilmelisi etappe, et vahel tuleb kerge imestus ja segadus peale kui kultuuriliste ja ajaliste distantside kokkulangevused ja erinevused reaalsustaju moonutama kipuvad. Võib-olla, et puht ilukirjanduslikust aspektist lähtudes oleks saanud natuke teisiti, veel paremini, aga mulle tundub, et siin raamatus on räägitud ära just see lugu, mis rääkimist vajas. Ahjaa, raamatu esimese poole internaadielus on ka midagi Kadrilikku ning eks leiab ehk ka hilisemas pooles midagi Kasuemalikku ning eks mõlemad raamatud, koos mitmete teiste tollel ajal kõneainet pakkunud kultuurinähtustega on ka ära mainitud.

Ahjaa – mis pisaraid puudutab ... Ei ole nõretav ega sentimentaalne, aga minul vanal härdameelsel tõmbas ikka silma niiskeks, kui lastel puha vanemad Siberisse viidud ning pool lapsepõlve kipsis lamades mööda läheb, eksole. Ja väljakutse punktid vajavad ikkagi täitmist ka. Tegelikult mind hoopis veetles see, kui mõnusalt tuleb siit raamatust välja see, kuidas seestpoolt vaadates on maailm, millele väljastpoolt tehakse kastike ümber ja lüüakse peale tempel „puue“ või „erivajadus“, lihtsalt täpselt seesama maailm, milles kõik elavad ainult mõningate füüsikaseadustest jmst tulevate täiendavate aspektidega, millega pole võimalik arvestamata jätta. Noja see, kuidas ema ümisemine ning Lenini ema Apassionata olid paralleelidena välja toodud oli minumeelest ka täiesti meisterlik. Midagi niivõrd ehedalt ajastute olude vaimulist, mitte, et ma ise just päris neid aegu kogenud oleksin, kuid ma kujutan täiesti ette, et just nii see pidigi olema, küllap andis parteiajaloostki üldinimlikke näiteid leida, kui tahtmist.

***

Kui jõuame Aia ning Pargi tänava ristumispaika, ma lihtsalt pean näitama Ehale, mismoodi Gerta ja Ruti poodi või postkontorisse minnes läbi aiaaugu ronisid. Kohta, kus endist haiglat ümbritseval aial kahe püstvarva vahelt S-tähe kujuline metallkõverik puudu, pole raske leida. Siia kõrvale on samasuguseid ning suuremaidki auke lisandunud, aga mina leian erilise vaevata üles just selle õige. Ei usu Eha, et mina nii kitsast pilust läbi mahun. Võtan sisse poolkükkasendi, astun parema jalaga läbi augu ja, külg ees ning pilk õlale suunatud, libistan end aiaaugust läbi. Eha juurde tagasi pääsemiseks tuleb trikki korrata ning alles siis märkan, et täidlased vanadaamid teispool tänavat mind imestunud pilguga seiravad.
„Kas patsiente siis normaalsel viisil poodi ka ei lubatud?“
„Ei, sellega oli okei. Lihtsalt põnev oli. Ja läbi akna oli ka huvitavam käia kui ukse kaudu.“ (lk 152)

Katrin Johanson “Atlantis abajas”. Varrak (2016).

Jällegi pidin positiivselt üllatuma - tihe ja ühtlane kulg lõpuni välja. Tekst ise jääb sarnaselt tegelastega sellise pisut napi ja kiretu tooni peale, millega jutustatakse erinevate tegelaste elukäiku ning omavahelist läbikäimist. Sellised, kas just tingimata õnnetud, aga kindlasti mitte ka otseselt õnnelikud näivad nad kõik olevat ja mis siis on lahendus? Lõpus nagu miski loodetav lahendus terendaks kusagil kaugel Kreeka saarekesel, aga no mina jään ikkagi pisut segadusse, selle “murdumise” osas, et mis või kuidas või? Kas peaks see tähendama suure kire peluta lubamist? Või tuhasttõusu võimaldavat täielikku lüüasaamist (ei, seda vist ikka mitte…). Äkki teatavat iseendast ja mingist ülbusest ülesaamist … nn “alandlikkuse ja tänulikkuseni” jõudmist? Ah, ei tea. Vat, ühest küljest nagu hirmus traagiline ja kõle kõik ning inimesed oma olemise paratamatuse lõksus, aga teisest küljest jäid need tegelased kõik minu jaoks ka kuidagi kaugeks ja suletuks ning psühholoogia selles psühholoogilises romaanis maalikski nagu peaasjalikult ikkagi sellise masendava lootusetuse pildi.

See Reesi valitud eksistents lootusega kuhugi jõuda on ju ka - ühest küljest kena seiklus ja miks mitte, ning vaieldamatult on inimesi, kes leiavadki endale selle päris õige koha kusagil võõrsil, eksole. Aga selle loo lõpuna mõjus kuidagi klišeelikult. Kas ei ole mitte üldteada tõde, et põgene või maailma otsa, enese eest ikka ära ei põgene? Pisut tekkis seda tunnet ka, et nagu oleks mingid “õilsad metslased” kaugelt saarelt üles otsitud, et need äkki lõpuks õpetavad õnne saladused kätte ;) Kolmandast küljest muidugi - ega siis Kreeka saared halb mõte ka pole, hunnitu loodus ja igas vanuses meesisikuid…

Et ühest küljest üllatas, et taaskord midagi nõnda asist ja kvaliteetset omaarust üsna juhusliku valikuga leida võib. Aga teisest küljest jäi pärast lugemist kuidagi tühi tunne. Tegelased ning nende ajendid ja maailma tajumise viis jäid minu jaoks liiga üldsõnaliseks ja kaugeks, et miskit sotti saada - üksindus ja tühjustunne küll, aga selgeks sai pigem nagu selliste rahuldamatuste kohalolu, mitte anatoomia. Ütleb see midagi siis raamatu või pigem lugeja kohta - mine sa võta kinni.

Kaanepilt on muidugi aga kena must huumor. Tekib tahtmine mõelda, et seesamune murdumine, mis võiks inimesi iseenda lõksust välja lunastamine, on äkki ikka lõpuks samaväärne sellega, mis juhtub vee seinakontakti jõudes? A mis siis juhtub, huvitav?

Ursula K. Le Guin - Always Coming Home (1985)

Enda kohta mõnevõrra ebatraditsiooniliselt hakkan ma praegu raamatust kirjutama enne, kui ta päris läbigi olen jõudnud. Aga sellel, usun, on kaks väga head põhjendust. Esiteks tunnen, et olen selle juba ammu võlgu. Teiseks – see on sedasorti raamat, et ühelt poolt pole teda vajagi alati kaanest kaaneni läbi lugeda, teisalt aga jääb ühest korrast niikuinii väheks. Vaja on teda vähemalt paar-kolm korda lugeda, et mõte saaks vajalikul viisil edasi-tagasi liikuda.

Sellest lühikesest sissejuhatusest peaks juba olema ilmne, et „Always Coming Home“ on Le Guini kõige keerulisem raamat. Raskused algavad juba tema žanrilisest määratlemisest, kuna kindlasti pole ta klassikaline romaan. Romaanid kõnelevad ju ikka üksikisikute saatustest või mingitest episoodidest nende elus, kuid selle raamatu peategelane pole mitte üksikisik, vaid ühiskond või kultuur, kui nii võib öelda. Ajaliselt võib selle paigutada kuhugi määramatusse ökoloogilise katastroofi järgsesse tulevikku, ruumiliselt – Californiasse, kus võib-olla kunagi selles tulevikus elab rahvas, keda kutsutakse kešideks. Vormistatud on kõik antropoloogilise uurimusena, mis koosneb mõningate kešide isiklikest lugudest, rahvajuttudest, luulest, rituaalide kirjeldustest ja kommentaaridest sellele kõigele. Need, kes soovivad romaani lugeda tõesti romaanina, võivad keskenduda ühele läbivale liinile – muu värgi keskel mitmes osas esitatud jutuvestja Stone Tellingu (Kivi Pajatab?) eluloole, mis moodustab raamatust vast viiendiku – ning ülejäänud jutte, kirjeldusi jms võtta kontekstina ja seletusena kõigele sellele, mida selle loo pajataja enesestmõistetavana võtab; muuhulgas hõlmab „kõik see“ väga palju ootamatuid ulmelisi elemente ja tehnoloogiat, mis jutuvestja narratiivi lugedes täiesti märkamatuks jääb. Aga see on vaid üks lugemisviis neile, kes on harjunud euroopaliku romaanitraditsiooni narratiividega, millel on algus ja lõpp – jäägu nende vahele siis kui kõver joon tahes.

„Always Coming Home“ ei ehitu aga joonena – ei kõvera, sirge ega katkendlikunagi. Visuaalseid kujundeid appi võttes võiks öelda, et ta loob teadvuses pigem kera või punktipilve. Maailma, mida lõputult avastada. Selles mõttes on Le Guin võib-olla raamatu vormis ennetanud tänapäevaseid avatud maailmaga arvutimänge alates „GTA“ sarjast ja „Neverwinter Nightsist“ ja lõpetades „The Witcheri“ ja muude asjadega, milles võib ju samuti rügada mingi lineaarse süžee läbimise nimel, kuid lõpuks veedad sa suurema osa ajast ikkagi hoopis muul viisil, uurides mingeid kõrvalisi urkaid vms.

Maailm, mis raamatust välja koorub, on kõige ehtsam utoopia,* mittepaik – koht, mida sa justkui läbi-lõhki tunneks, kuid mida tegelikult pole olemas. Le Guinile omaselt ei ole see muidugi mingi täiuslik paik, kus kõik end õnnelikult tunnevad; küll aga jätab kahtlemata mulje, et niimoodi on võimalik elada. Kui lõpetuseks veel veidi üldistavat juttu ajada (justkui seda poleks siin juba piisavalt), siis mõtlen ma, et düstoopiate düstoopilisus tuleneb paljuski just romaanižanri seadustest. Romaanis peab olema konflikt; peab olema areng, kulminatsioon. Tavaliselt kipub selle kõige aluseks olema mõne inimese õnnetu saatus; tema õnnetust kasvab aga selle mõjul, et süžeel peab olema algus ja lõpp, välja kogu maailma õnnetu saatus. Kui ühel inimesel läheb halvasti, siis läheb kõik halvasti. Le Guini aga sellised vajadused ei kammitse. Tema maailm lihtsalt on; see ei ole ei hea ega halb (kuigi selles juhtub nii head kui ka halba), vaid lihtsalt võimalik.

* Ääremärkus teose vormi kohta: antropoloogiline uurimus on meie ajastul kahtlemata sobivaim vorm utoopilisele teosele. Kui varauusaegsed utoopiad (More, Bacon jt) kalduvad olema esitatud reisikirjadena kaugetest maadest, siis uuemal ajal on maailmarändurite kohale kaugete maade ja kultuuride tutvustajatena asunud antropoloogid-etnoloogid-etnograafid (kelle teostes, olgem ausad, ei puudu kunagi annus utopismi).

Jane Austen "Kolm õde". Fantaasia (2003), tlk Eva Luts.

Jane Austen on ikka mu lemmikute hulka kuulunud. Kui klassikaline lembelugu, siis Austen. Või noh, vähemalt mingile ajastule mõeldes. Kolm õde ja teised lühijutud, mis siia raamatusse sisse pandud on esiteks selles mõttes hästi vahvad lugeda, et tekib tunne nagu oleks nii üks kui teine karikatuur juba romaanidest teatud määral tuttav. Loos “Jack ja Alice” näikse tegutsevat nii Bennetite tütarde karikatuurversioonid, kui ka Veenmisest tuttav hea ja vooruslik daam (no ei tule nimi meelde) Leedi Williamsi kujul ning siis muidugi eelmäng mr. Darcyle Charles Adamsi näol, kes on nii ilus mees, et vaid kotkad võivat ta nägu näha (et siis nina püsti, jah?) ;)

Teiseks on Austen muidugi kahtlemata vaimukas. Seega, kui pisut teemasse ja ajastusse süveneda ning tasapisi lugeda võib ehk osa saada, millestki, mis usutavasti Austeni lähikondseid kenasti naerust krõnksu krussitas. Mingu siis vahepealt mõni kultuuriline finess kaotsi või mitte:

‘Ma tõesti ei tea, kuidas suudan kunagi temast lahkuda. Ta pole kunagi Bathis käinud ja minu arust oleks see talle kõige meeldivam Retk. Ütle, mu Armas,” jätkas ta Lucy poole pöördudes, “mida ütled sina nende Leedide saatmise kohta? Oleksin õnnetu ilma sinuta - see oleks sinule äärmiselt meeldiv reis - loodan, et sa lähed; kui lähed, siis oleks see mulle kindlaks Surmaks - palun luba end veenda…”’

Ühesõnaga, muhe lugemine oli, ning päris tore tunne tekkis, et nagu oleks õnnestunud korraks varasemasest tuttavate lugude telgitaguseid piiluda … või midagi sellist.

Robert Muchamore: Agent : missioon nr. 1

Noortekirjandust, nagu ka täiskasvanute oma, on mitmesugust.
On väga labast ja stereotüüpidel elavat. On isegi peaaegu head. On sellist nagu see raamat. Ja on nii oivalist, et panna peale silti "noortekas" on lihtsalt tobe.
On ainult hea kirjandus, on kõigile maiuspala!

Mulle meeldis see konkreetne teos väga, ent selge on, et mõned jooned on tal ka teistsugustele inimestele pealeminevad:

* Raamat on kiire. Tegevust jätkub kogu aeg, pidevalt püsib pinge, rütm on kiire. Kuigi vahepeal jätab autor lugejale hingetõmbepause, ei ole kusagil kunagi pikka pinevat ootust, on pidev möll ja seejärel puhkus.
Mis peaks väga sobima kujuteldavale noorele lugejale. On probleeme, palju probleeme, aga nende peal haudumise ja valulemise asemel kas tegeldakse - või ignoreeritakse kuivalt.
Sest mis muretsemine aitama peaks?

* Üldine "vist-läheb-lõpuks-hästi"-õhustik.

Aga mulle ekstra ja väga meeldisid just järgmised asjad:

* läbimõeldult erinevad, isikupärased, päris-tegelased. Mitte mingid stereotüübikuhilad ühe silmahakkava omadusega, mille abil just seda tegelast teistest eristada, vaid PÄRISELT. Nt peategelase ema, väga ülekaaluline varaste boss, kes ise oma käsi ei määri, vaid vahendab ja saab kõigest sotti ja matti.
Mitte nimi ei erista ühte tegelast teisest, vaid nad ONGI täiesti erinevad. Ka arvukalt (vara)teismelisi tüdrukuid-poisse. On jalgpallihuviline karm tüdruk, on dändilik puhaspoiss, on võitluskunstide-ässad, on ...

* Kuidas lapsed käituvad nagu lapsed, mis siis, et nad ühtlasi käituvad kui salaagendid.
12-aastane esimest korda peol ja õllejoomine ja nii paha on pärast, sest ei oska veel piiri pidada. Esimene suudlus pole eriline maagiline moment, vaid lihtsalt - juhtus. Arvutimängud ning karm ellujäämiskoolitus aluspesuväel külmas öös ilma tikkude ja ainsagi varjualuseta kõrvuti.

* Moraalsed ebamäärasused.
Pahadel polegi jõledat lõusta ning pudelit sildiga "mürk" käes, nad on inimesed. Tõeliselt negatiivne on ainult üks tegelane - olgu, kaks - ja nemad ka tegelikult laste pilgu läbi. Kõik (teised) püüavad teha oma parimat - isegi poisid, kes lõikavad vigastatud elusal tuvil tiiva küljest.

* Et ka peategelane pole alati hea, alati tore. Ka tema on kohati ilge ja vahel teeb ta vigu, vahel otse halbu asju. Ei klati kõike ära samuti. Läheb nagu ... läks.

* Üldiselt on lastega tegelevad agendikasvatajad toredad inimesed, kellele saab loota, keda saab usaldada. Kuigi nad ei tee alati meeldivaid otsuseid, peavad nad kokkuvõttes silmas laste heaolu. Selline "maailmale saab enamasti loota, mölakad on selles erandid"-meeleolu, mis on noorte- ja lasteraamatus tore ja kohane.

Oh, oleks see elus ka sedasi ..!

Järje hoidja

Kersti Kivirüüt – Värav (2018)

Sündmuste Horisont pakub ootamatul kombel nö kvaliteetulme asemel suvist rannakirjandust ehk siis romaani sellest, kuidas Peipsiäärses Meerapalus tegutsevad … kooljad. Mitte et tegu oleks miski ootamatu zombiapokalüpsiga, ei, need kooljad on aastakümneid seal Meerapalu asulas öösiti kondanud ja võimalusel mõne ettevaatamatu soolaukasse kambajõmmiks vedanud (huvitav oleks teada, kui reaalselt on autor kujutanud kohalikku olustikku; kas sinna oleks võimalik korraldada … koolja-ekskursioone). Nagu juhtub ka selle romaani algul, kui kooljad mõrvavad elajalikult pealinnast saabunud riigiametniku, ning selle tagajärjeks on avalikkuse mõneti kõrgendatud tähelepanu (no kuni järgmine sotsiaalmeediat raputav skandaal selle tühjaks imeb).

Aga jah, Kivirüüti romaanis hakkab seda müstilist segapundart lahti harutama Mehikoormas piirivalvurina töötav endine kriminaalpolitseinik, kes kohalike usaldust võites (ja veel ühe inimese abil, keda ei hakka siin paljastama) püüab selgusele jõuda, millega siis õieti tegu on … ja kas sellest rutiinseks muutunud nuhtlusest oleks võimalik vabaneda. Noh, tagajärjeks siis hoogne pärapõrgu ja libasurnutega möll, mis jätkub raamatu lõpuni.

Kivirüüti loome tekitab minus kahetisi tundeid – ühelt poolt on enam kui tore, et etnohorror leiab aset kodumaal, teiselt poolt paneb vähe kulme kergitama, et selle etnohorrori põhjuseks on tegelikult mitte just kodumaised legendid (näiteks see hiljutine bestseller-romaan). Võiks ehk rohkem soome-ugri folkloori usaldada, kui et kõiksugu läänelikest müütidest vunki lisada. Aga see on muidugi üheselt maitse asi, eks omal moel on „Rehepapp“ eesti uskumused senisel kujul üsna tühjaks imenud (ehk siis, midagi värskemat oleks vaja?).

Hiljuti sai imestatud, kui vähe on ilmunud Fantaasia kirjastuse sarjades naisautorite teoseid, nüüd siis ootamatul kombel selline lööv suvelugemine. Elu ei väsi üllatamast. Kiita saab sedagi, et Marge Nelk on sattunud romaani kaanekujundust tegema. Elu ei väsi üllatamast.

„Külmaverelisus laipade suhtes oli Andresel juba ammu välja kujunenud. Ent laip, kes omasoodu ringi tuterdas ja vajadusel elavaid sohu tiris, oli uus kogemus. Igaks juhuks tõukas Andres kooljat. Koolja kea oli külm ja ligane. Vägi, mis elavat laipa püsti hoidis, oli nii tugev, et tõuke peale see isegi ei vankunud. Andres söandas nüüd hakata medaljoni kaelast ära võtma. See osutus ebameeldivamaks, kui ta arvas. Medaljoni kett oli sööbinud läbi kaelanaha koolja kehasse ning kui Andres üritas seda kätte saada, kinnitus selle külge ka tükke koolja poolmädanenud lihast. Ligase ollusega oleks Andres veel toime tulnud, aga ninasõõrmetesse karanud roiskunud liha hais ajas öökima. Ilmselgelt ei mõjunud regulaarsed jalutuskäigud kooljate mumifitseerumisprotsessile hästi.“ (lk 66)

Ingrid Noll "Kostiliste lõunalaud". Eesti Raamat (2016), tlk Arne Nielsen.

Peategelanna on kahe lapsega üksikema, kes asjaolude arenedes asub pakkuma täiesti registreerimata lõunasöögiteenust reale sõpradele, tuttavatele ja tuttavate tuttavatele. Asusin lugema nagu mõnd Agatha Christie raamatut – kõigepealt koht ja taust ning siis kõik need ükshaaval tutvustatud lõunalised. Igaks juhuks jätad mõnedki ebaolulisena tunduvad seigad ja seosed meelde ja nii edasi ning asud siis süütu romantika ja pereelu argipäeva taustal ootama, et millal ja kes siis lõpuks ära koksatakse, kes juhtumit lahendama asub, lootusega, et lõpuks süüdlase leidmine parajal määral loogiline on aga lõpuni saladuses püsib.

Pinge tekib ja kestab küll, aga tabad end kaasa elamast ootamatutele tegelastele ja asjaoludele ja see, et milline see kõige õigem lõpp nüüd siis olema peaks jääb ka üsnagi lahtiseks. Teatava musta iroonia olemasolus, ka nende samade lugeja ootuste aspektist, ei saa kindlasti kahelda.

Mitte et ma tingimata kohe järgmist Nolli raamatut otsima tõttaks, ent selle lugemiskogemusega ja kõigi nende mõnusate ninanipsudega mu õdukrimiootustele ei jää küll muud üle kui rahul olla. Mulle iseenesest meeldib, kuidas siin headuse ja kurjuse ning argi- ja krimielu hallust kokku miksitakse.

Lisaks aastaaegade hõngu, tõsi küll, sellisel kujul vaid täpselt ühes kohas (ja miskipärast meenutas see koht mulle Ray Bradbury lühijuttu Saadik (The Emissary, kui õigesti mäletan):
“Lapsed tormasid sisse ning tõid kaasa jaheda tuulepuhangu ja punaseks tõmbunud viinapuulehti. Tonja vaimustus nende erksatest värvidest, soonte siredast mustrist, aga ka sõrme all kombatavast nahksest pealispinnast, ja jagas neid dekoratsiooniks lauale.”

Allen Steele - The War Memorial (The Mammoth Book of SF Wars, 2012)

Lugu siis dessandist Kuule, sest pahad korporatsioonid ei taha lasta kuulastel vabalt endi asju ajada. Dessantväelasi võetakse vastu marulise tõkketulega, aga osadel õnnestub siiski Kuule maanduda ning teele asuda sihtpunkti poole – ehk üks kraater, kuhu saaks luua sillapea.

Loo peategelaseks on üks neist õnnelikest, kes pääses läbi surmava kadalipu Kuu pinnani (ega muud võimalust polnudki, kuivõrd dessantlasi vedanud laev sai täistabamuse peale sõduritest vabanemist). Pinnal on paras surmav kaos ning rühmajuht käsib ellujäänutel kiiremas korras ja organiseerimatult sinna varjupakkuva kuukraatrini jõuda. Ellujäänud asuvadki ahvikiirusel teele, ainult et peategelase superskafander … jääb seisma ja kõik juhtimissüsteemid lülituvad välja. Ega keegi sellele liikumatule raidkujule järgi tule – sest kui tummalt seisab, ega siis seal elavat oodata ole. Mees teab, et tal on maksimaalselt kolmeks tunniks hapnikku ja siis … on kõik. Ümberringi maanduvad dessantvägede järgmised jäänused, tõkketuli jätkab oma tööd.

Ja jutt lõppeb nagu lõppeb (lõputagi üsna traagiline). Kas seda võiks just sõjavastaseks pidada, pigem mitte. Kaasneda võiks huvitav järeldus, et kuigi tehnika võib osutuda selle kasutajale surmalõksuks, on selle kasutamine laiemas plaanis ikkagi ellujäämist pigem soodustav – kuivõrd peategelane sai juba dessantlaeva lõhkemisel sellise paugu et... Eks tekst oli minu jaoks vähe melodramaatiline ja ehk ka vanamoeline, seetõttu siis mulje on harju keskmisest veidi nõrgem.

Caitlín R. Kiernan - Fairy Tale of Wood Street (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)

Lugu keskealisest naisest, kes ühe kirgliku öö järel avastab, et ta sõbrannal on saba. Noh, umbes selline nagu lehmadel on. See vaatepilt on talle omal moel häiriv, sest nad on juba mõnda aega koos olnud ja mitmesugust kirge jaganud, aga nüüd siis … saba. Naine püüab endale selgeks teha, et ehk nägi ta unesegaselt midagi valesti või siis varjude mäng tekitas niisuguse vaatepildi. Või siis teine võimalus, et ta on väheke enneaegselt segi minemas ning seetõttu näeb asju, mida pole olemas. Sellises häiritud olekus lähevad nad õhtul vanasse kinno väärtfilmi vaatama, mis räägib millestki, mida naine on lapsena justkui kogenud.

Nagu ikka, kõiksugu saladuste võti võib paikneda lapsepõlves, nii on ka sellel sabavärgil … oma seletus.

Vast ehk keskpärane lugu, kus põhirõhk on peategelase siseilma kajastamisel ja heitlustel meelemõistuse nimel (no tõepoolest, see tekitab ehk segadust, kui avastad armsamal saba). Samas see loo lõpplahendus on kuidagi, kuidagi üllatustevaba (sest see kunstiliste ambitsioonidega film, eksole). Niisugune müstiliste sugemetega LGBT romantikalugu või nii.

N. K. Jemisin – Viies aastaaeg (2018)

Romaani võiks nimetada tektoonika-fantasyks, igal juhul on siin kõvasti tegemist kõiksugu geoloogiliste protsesside möllamistega – seda õnneks mitte kontemurdvalt kirjapanduna (mis protsessid ja mis viies aastaaeg, need on vast üldteada värgid ja ei hakka siin postituses üle kordama), vaid … omal moel ängistav-põnevalt. No ja kuivõrd tegu on tektoonikaga, võiks edasi mõelda cli fi’le, sest et mõnigi katastroof-kataklüsm tuleneb inimtegevuse tagajärgedest (veidi kahju, et pole lugenud neid James Lovelocki Gaia-teooriaid), nii võiks seda raamatut lugeda ka kui hoiatusromaani.

Kõlab vast jumalavallatult, aga Jemisini kirjutusviis meenutab mõneti mu kujutluste Triinu Merest (et siis jutt pole reaalsest autorist ega isikust, vaid autorist, mis kirjutab mu … fantaasias (?)), kes kirjutaks niisugust fantasyt – aga arvatavasti oleks Merese peategelane veel okkalisema hingeeluga. Igal juhul, romaani peategelane pole miski kaunishing, kes tõttaks lillelt lillele – ei, ta on ärgas ja inimlike vastuoludega, kelle reageeringud võivad vahel panna pead vangutama, aga selline see elu ongi. Raamatu tegelased võiks jagada neljaks – inimesed, orogeenid, kivisööjad ja Maa; ehk on tegu omamoodi arenguetappidega? Ehk kes need erivõimetega orogeenid õieti on (tegemist on inimestega, kuivõrd saadakse järglasi tavainimestega), ja kivisööjad, mis wtf olendid need veel on. Eksole.

Romaani tegevustik kulgeb kolmes ajas, mis kirjeldavad peategelase kasvamist … järgmise romaanini (mis loodetavasti on samuti tõlkimisplaanis!), kust on siis oodata kõrgelennulisemat tulevärki – ehk siis mida hakkab peategelane peale selle tektoonilise jamaga (hirmus, hirmus viies aastaaeg on alanud!), mille on põhjustanud … põhjustanud mitmed reageeringud, mille tagapõhi paljastub ehk triloogia järgmistes osades. Ja see seltskond, mis lõpuks ta ümber koondub (ikkagi quest, eksole) … no näis, mis kasutus ja millised motiivid neil õige on; igal juhul ei saa öelda, et nad kindlasti truult peategelast ja tema eesmärki teeniksid.

„Ta sikutab kuhjast välja puntra loomasööta hobuste jaoks, kallab neile joomiseks puldanämbrisse veidi vett, silmitseb nende pabulahunnikut ja mõtleb selle kühveldamisele üle suurtee ääre, et mitte lõhna tunda.“ (lk 108) – huvitav, et tegelikult ei tule ette, et niisugustes raamatutes räägitakse ratsutamiseks tarbitavate loomade sitast ja selle haisust.