Lõbusalt riivatu lugu
lihtsameelsest töömehest, kes otsustab külastada teisel pool jõge asuvat
haldjate bordelli. Viimaks juhatatakse ta sellesse salajasse kohta, seal
saadetakse ta rohelise ukse taha, kus ootab eriskummaline naisolend ning
hullatakse rahulduseni. Ja saab selle eest kuldmündi, ning kuna nüüd on tal
haldjanaudingutest hammas verel, hakkab ta tihedamalt seda bordelli külastama,
saades sealselt mänedžerilt ülesandeks rahuldada erinevaid naisolendeid. Kõik
on vahva, kuigi nii mõnigi olend oma soovidega on … pähkliks ning kui need
naised ei kohtleks inimesest külalist nii … ülbelt ja alandavalt.
Noormehele mõjuvad ta
voodiseiklused niivõrd narkootiliselt, mistõttu sel on omakorda üsna halb mõju
ta igapäevaelule, enam ei edene töö ning haldjakepi kõrval on inimesed
võrdlemisi vähepakkuvad – no neil on näiteks vaid kaks rinda, samas kui mõnel
olendil on neid koguni kuus (nagu Swanwicki järgmisi lugusid kogedes selgub, on
kolm paari jalgu või rindu … talle üsna kinnismõtteline). Töökaaslased (kel on
samuti olnud kogemusi haldjabordelliga) juba veavad kihla, millal nad mehe
päriselt haldjamaale kaotavad; ka bordellipidaja (ülbe kuue silmaga päkapikk!)
on kindel, et peagi on mees nende (ehk siis naudingute nimel oma hinge müünud).
Aga kas ikka läheb nõnda?
Lugu võiks nimetada lõbustotakalt
riivatuks, asjad, mida see totuke nende nurjatute haldjate seltsis läbi elab …
paras orgia, raisk. Vürtsi lisab seegi, et kuuesilmne bordellipidaja kasutab
rõveduste väljendamiseks soome keelest pärit väljendeid, see annab tekstile
kuidagi eriliselt nurjatu või ehk liiderliku kõla. Vahva värk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar