Triloogia teise raamatu kohta on
sel romaanil mõneti ebaharilik lõpp – soovi korral siit ei peakski edasi lugema
ning jääda rahule praeguse lahendusega. Aga ei, kolmas romaan on siiski veel
ning loota on uusi üllatusi.
Siin raamatus kaaperdab Jedao
järgmise Keli armaada ning kasutab seda … sissetungijate (Hafn) vastu
võitlemiseks. Ning oma hereesia levitamiseks (sest muuhulgas Keli tarumõistus
on vale! Kuigi tänu sellele sai ta armaada enda alluvusse). Võim („hexarchate“
– mida iganes see võiks tähendada) … on ebakindel, selles, mis on Jedaol õieti
plaanis; nö türannidel on omad plaanid – saada surematuks nagu kalendrilooja
Nirai Kujen. Mis pole just väga hea plaan, arvestades fraktsioonide liidrite
omavahelisi suhteid (ohoh, takkajärgi avastasin, et Lee kodulehel on neid
fraktsioone kokkuvõtlikult iseloomustatud). Ja nagu öeldud, kõigi nende jamade
keskel on niisamuti Hafni sissetungijad, kes kasutavad õige väärdunud võtteid
hexarchate’i traditsioonide järgi.
Lee ehitab romaanides impeeriumi,
mis töötab mingitel matemaatilistel eeldustel ja seadustel; tegu on sedavõrd
supermatemaatikaga, et seda jagab vaid Nirai Kujen – ning eelmise romaani
peategelane Cheris, kelle keha Jedao lõplikult kaaperdas enne naise vältimatut
hukku (niiet … ikkagi polnud vältimatu). Segadust lisab seegi, et Kujen on
aretanud Jedao surematuks selle 400-aastase vangistuse ajal. Ja nagu edasi
selgub, on nüüd peitupugenud Kujenil seetõttu ühepoolne kontroll Jedao üle.
Igal juhul, selles romaanis on Jedao olemuse kontrolliga seotud õige mitmeid
küsimusi, mis romaani edenedes miskit valgust paotavad.
Romaani tagakaane reklaamlause on
„War. Heresy. Madness.“ ja eks selline värk möllab siin igas liinis: ikkagi
matemaatiline fantastika (millega kaasnevad „eksootilised relvad“)! Selles
maailmas möllab muuhulgas sugudevaheline võrdsus, ning üldse sealsed
ühiskondlikud olud on näiteks võrreldes Leckiega veelgi enam ulmelised (esimese
raamat puhul ei torganud see veel niivõrd silma – karakterite tavapärase psühholoogia
käsitlemisest oleks ehk niisamuti keeruline rakendada). Muidugi annaks seda
maailma veel ja veel lüpsta, ainuüksi mainitud naaberimpeeriumid on oma
toimimisvõtetega vägagi eksootilised.
Ma ei saa senini aru, kas kaks
lühilugu on kuidagi olemuslikult seotud romaanidega või on tegu maailma
illustreeriva materjaliga. Ehk triloogia viimane raamat annab mõne vastuse.
„In theory, six factions shared rule of the hexarchate. Three high factions: Rahal, which governed the high calendar and set the law; Andan, with their financiers, diplomats, and artisans; and Shuos, which specialized either in information operations or backstabbing, depending on whom you asked. Three low factions: Kel, known best for their military; Vidona, which handled education and the ceremonial tortuure that was fundamentaal to the calendar’s remembrances; and Nirai, which consisted of the technicians and researchers.“ (lk 55)
2 kommentaari:
'hexarchate' on kuuevalitsus, kuue valitsetud riik (kreeka hex- on millegi kuuekordse eesliide, archate <- archos valitsemine). Heksarhia eesti keeles kui vaadata monarhiat ja heksagooni.
Siit õpetus endale: ära guugelda telefoniga.
Arvasin, et Lee on loonud vähe keerukama mõiste, ja no esimesed vasted olidki vaid triloogiaga seotud lehtedele.
Postita kommentaar