John Scalzi - The Kaiju Preservation Society (2023)

 

Igati lahe meelelahutus neile, kellele meeldib “Sauruste park” ja kes tahaks veel midagi … vägevamat. Miks mitte siis Godzilla? Ja mitte üks, vaid terve populatsioon planeedil … mis pole küll meie Maa, vaid hoopis paralleelmaailm (jajah, kauge sugulus Baxter-Pratchetti Pikkmaaga). Ja selle paralleelmaailmaga on tekkinud ühendus “tänu” tuumakatsetustele, mis nõrgendavad maailmade vahelisi müüre ja et godzillad on maiad tuumareaktsioonide järele, sest nad isegi on … tuumareaktori põhine bioloogiline süsteem. Päris lahe värk, kas pole?

No igal juhul, vaevalt et see teave nüüd spoilerdamine on, juba romaani esimeses viiendikus on see lugejale enamvähem ettesöödetud. Ühesõnaga, tegutseb poolsalajane teadusprojekt, mille käigus on maalased loonud sinna paralleelmaailma eri kontinentidele, uurimaks seda teistsugust ilma, mis on arenenud vähe (noh, kas nüüd just vähe, aga suures plaanis ikkagi elu möllab) teistmoodi kui meie Maal. Ja et inimesed on teadagi … mitte just kõige paremad olendid, siis headest kavatsustest hoolimata puhkeb siin õige suur Jama - nimelt tahetakse godzillasid kasutada kasumisaamise nimel.

Tekst on õige filmilik - kogu aeg juhtub midagi, tegelased viskavad kildu ja peavad tegema kangelastegusid, et ennast või inimkonda või godzillasid päästa. Scalzi ei vaeva lugejat kõvaulmelise mõttemaailmaga (sest noh, siin ongi keeruline teadust edasi aretada; ja ega Scalzi suurt seleta seda paralleelmaailmade olemasolu - ka tegelastel jääb see pigem godzillade varju), küll aga on omajagu lahedat fantaasialendu - minu lemmikuks on kahtlemata godzillade koostoimimine oma parasiit-partneritega (et täiskasvanud godzilla on teatavasti enam hiiglaslik, siis need partneridki võivad olla kuni inimsuurused olendid). Fantaasialennule tasakaaluks on päevapoliitilisus, ehk siis kirjutamisaegsed Ameerika poliitilised olud aastatel 2020-2021 - aga sellel on niisamuti oluline osa romaani intriigis. Eks selline päevakajalisus nõuab - loodetavasti - tulevikus väheke meelde tuletamist, millele autor õieti viitab (muidugi, kui see raamat on ka viie aasta pärast kellegi lugemisvaras).

Eks sellise seiklusliku tõttamisega ei saa romaanitegelasi esitada just eriliselt mitmehäälselt, nii ongi enamus puhtalt head ja halvad, ja sellistena üsna hall mass; vaid peategelane ja antikangelane tõusevad rohkem esile (noh, see on muidugi igati loogiline). Näpuotsaga on ka LGBT teemat: mõni tegelane on G, mõni T; mitte et see kuidagi esile tõuseks.

Meelelahutuslikkuse poolest on see raamat ehk sarnane Scalzi varasema romaaniga “Redshirts”, aga samas see on palju tõsisema taustaga (ja too siis omamoodi “Star Treki” sekundaarkirjandus). Järelsõnas hellitab Scalzi mõtet romaanile ka järg kirjutada, tõepoolest, siit annaks edasi minna … loodetavasti mitte Pikkmaa tüüpi seeriaks.

Igal juhul, romaan on valitud Locuse ajakirja auhinna ulmeromaanide nominentide hulka.

Erik Amundsen - Bufo Rex (Best American Fantasy 2, 2008)

 

Lugu, mis muuhulgas leidis taastrükkimist VanderMeeride suures kaasaegse fantaasiakirjanduse antoloogias, ja noh, eripärane see on.

Jutt siis suurest kärnkonnast (kas nüüd just Põhjakonn), kes ei saa inimeste naabruses elades kuidagi rahus olla - sest kuskil on inimestel tekkinud arusaam, et kärnkonnad on kurjast ja soovivad röövida printsesse jms. Ei midagi niisugust, ainus, mida kärnkonn soovib, on süüa putukaid. Igal juhul, teda kupatatakse eri paturegistri tõttu ühest kohast teise … ja nagu ta avastab, siis teda süüdistades saavad tegelikult kõiksugu inimesed oma varanduslikku seisu parandada jne. Viimaks viskab kärnkonnal kops üle maksa ja ta leiab võimaluse kättemaksuks. Ja see on põhjalik.

Ehk siis igati eripärane lugu inimsoo närususest kärnkonna vaatepunktist. Antropomorfism tuntud headuses.

Roger Zelazny - Tee detsembrisse (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Jarry on inimene, kes oma sigitajate sõlmitud lepingu järgi sünnib kassilaadseks inimolendiks, kes on kohandunud eluks ühe koloniseeritava planeedi tingimustes (muuhulgas on oluline, et tegutseda tuleb 50 külmakraadi kandis). Lepingu järgi on lapse tellijast korporatsioon General Mining ta hooldaja kuni 18-aastaseks saamiseni - ehk siis ühelt poolt saab hariduse, teisalt teeb ta kohapeal korporatsiooni tarbeks tööd ning täisealiseks saades vabaneb lepingust (natuke selgusetuks jääb, kas lapstööjõu mõiste selliste olendite kohta ei kehti). Nojah, eks vast on raske sealt planeedilt lahkuda, kui juba oled selliseks loodud.

Aga Jarry ei jõuagi nii kaugele, sest planeet jõuab enne hävineda noova läbi. Kuid leping on leping ning General Mining jätkab talle usaldatud laste kasvatamist (kes peavad küll paiknema eraldi külmakuupides, kuna ei kannata elada tavapärases kliimas). Jarry on üsna terav pliiats ning hakkab oma konteineris aktsiaturgudel tegutsema ja sõpru otsima. Viimaks paigutavad kassilaadsed aatekaaslased oma teenitud rahad ühe planeedi muutmiseks nende eluvormile sobivaks - selleks kulub küll aastatuhandeid, aga senine üsna rohelust täis planeedist peaks saama igati sobilik külmaplaneet.

Ja tõepoolest, külmaunega pikendatud elude valvekordadel nähakse planeedi tasapisi muutumist uute kolonisaatorite soovitud elukeskkonna suunas. Enamus kohalikke liike muidugi kaob, aga on mõned, kes kohanduvad. Ja mõni kohandub … tööriistu kasutama ja neid kassolendeid kummardama.

Ühesõnaga, ootamatul kombel selline Zelazny tekst, mis ka kõnetab ja mõjub kuidagi … tänapäevaselt.

ulmekirjanduse baas

Kage Baker - The Ruby Incomparable (Best American Fantasy 2, 2008)

 

Järgmine lugu sellest “Anvil of the World” maailmast ja taaskord põrguvürsti ja jumalanna ühest järeltulijast - seekord siis tütar, kes oleks justkui mõlemalt vanemalt midagi pärinud, aga pigem on omasoodu jooksja, kes tahab võimalikult palju avastada; seda siis mõlemas vanemas parajalt hämmastust tekitades … kuniks viimaks teda tabab armastus (aga millise tavalise mehega!) ja ta ühel hetkel otsustab lapse saada. Ning emadus … on hoopis midagi uut.

Eelmise teksti tühikargajast peategelane ja ta arvutud järglased ei leia siin justkui üldse mainimist (või siis ikkagi üks neist vendadest - aga kuhu see lasteaed on kadunud?), sest suhtes nagu tekitas segadust selline vähe uus lähenemine nendele vanematele. Ja eks loo lahendus läks vähe siirupiseks, kuigi samas jah, see vanemluse teema oli ka eelmises tekstis üsna oluline. No peaks siis samast sarjast kolmanda teksti ette võtma, ehk viimaks jõuaks ka romaani lugemiseni.

Roger Zelazny - Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Võiks mõelda, et tegu oleks justkui äraspidise versiooniga “Vanamees ja merest”, aga tegevus toimuks Veenuse. Ja vanamehe asemel oleks üks kinnismõttega mees, kes on oma elu ja varanduse raisanud ühe kohaliku veekoletise püüdmiseks. Ja et viimaseks katseks on ta palgatud oma endise naise poolt, kes on nüüd üks galaktika edukamaid ärinaisi. Ja paadikese asemel on üks hiiglaslik … veesõiduk, mis on kohandatud niisuguse olendi (vaata raamatu kaaneillustratsiooni) püüdmiseks. 

Noh, eks Zelazny stiil ka meenutab veidi Hemingwayd, või nii. Eks võiks mõelda, et kui lugu oleks pealkirjastatud tagasihoidlikumalt (näiteks “Ikki”), kas see oleks siis nii silmatorkav. Samas muidugi peabki olema pealkirjadena kõiksugu lahedaid veidrusi, et kõik poleks nii üheplaaniline või neutraalne.

Ma vist ikka ei suuda kuidagi vaimustuda Zelazny loomest, võibolla siis viga selles, et pole seda lugenud õrnadel kujunemisaastatel. Või midagi sellist.

ulmekirjanduse baas

Vana bambuseraiduri lugu (2023)

 

Lugu siis inimestele, kes otsivad märke kunagisest Atlantisest või püramiidide tõelistest ehitajatest. Printsess Kaguya on üks … neist!

Või siis mitte.

Aga teksti on võimalik lugeda ka ulmeloona või siis fantaasiakirjanduse pähe - meie ilma külastab (või noh, sunnitakse külastama) olend, kes võtab endale imekauni välimuse (sest ta on ülimuslik). Mis siis aga paradoksaalselt pikendab ta vangiahelaid selles võõras maailmas (ta on ometigi inkognito!), kuna selline naissoost olend ei saa … meheta olla.

Või siis tegu armastuslooga, mille moraal on üsna tänapäeva idealismi vaimus - tõeline armastus teenitakse lähedusega, mitte et ollakse tänuks vägitegudele (nagu need viis kosilast püüdsid omal moel korda saata). Printsess Kaguya ei saanud küll oma päritolust lähtuvalt keisriga lihalikult lähedaseks saada, aga see järgnev kirjavahetus … tekitas intiimsemat kogemust. Muidugi, tegu oli siiski keisriga, mitte mõne keskmise mehega. Aga noh, miski õpetusiva võiks siit justkui kooruda.

Igal juhul, päris huvitav näide kirjanduse loomise võimalusest sellise vana kultuuri näitel (muidugi, jaapani kultuur pole nii iidne kui hiina või india oma). Eks sellist teksti ongi enamvähem võimatu joonealuste ja järelsõnata lugeda, tõlkija on neid siin meeldivalt põhjalikult jaganud.

Rachel Swirsky - How the World Became Quiet: A Post-Human Creation Myth (Best American Fantasy 2, 2008)

 

Pigem küll SF kui F, või noh - science fantasy. Ehk siis lugu sellest, kuidas Maa peal inimestest vabaks saadi.

Seda tänu puudele, kes põhjustasid viimaks kuuenda Apokalüpsise - ellujäänud inimkond sõlmis nendega rahu, mille tingimuseks oli siis inimsoo sidumine teiste elusolenditega - neist said inimvaalad, inimkaelkirjakud, inimsipelgad jne jne jne. Puud polnud naiivsed: nad teadsid, et need uued hübriidliigid hakkavad omavahel uuesti võitlema ja peagi nii läkski - kõige kiiremalt hävitati suuremad imetajad, kuni viimaks jäid alles inimputukad, kes võtsid seda teineteise hävitamist kõige pühendumalt - muuhulgas hävitades puid oma veel hullemate mürkidega. Viimaks pidi sekkuma emake Maa ise, et need inimputukajõletised hävitada. Jäljed inimkonnast sai pühitud kiiremini kui puud olid arvanud; palju kiiremini, kõigest 20000 aastaga.

Õigemini võiks seda nimetada ökoulmeks (cli fi?), kuivõrd noh, lõpuks on see vägagi musta huumoriga hoiatuslugu. Või noh, kas isegi hoiatuslugu, pigem üks stoiline kokkuvõte inimsoo eluviisist.

Julia Ostapenko - Pool tuubikest veidrat õnne (Viimase sõja viimane sõdur, 2022)

 

Lugu allohvitserist, kes ei soovi oma elu ohverdada mingi planeedi asunike päästmise nimel. Kahetsusväärselt on selgunud, et planeet polegi nii elutu ning selle eksootilised eluvormid (avastamise järgselt kaitse all) ei soovi inimestega koos elada. Mistõttu need ongi sealse kaevanduskompleksi enamvähem vallutanud, jättes ellujäänud asunikud lõksu kaevandusse. 

Sõjavägi saadeti siis kohale, sest noh, peagi on tulemas valimised ja soositud kangelasele mõjub kõiksugu kangelaslikkus hästi. Käsk on käsk ja allohvitseri vastuhakust hoolimata tuleb päästmine ellu viia. Nagu selgub, on olukord hullem kui mässaja arvas … ja omakorda järgneb halb üllatus halvale üllatusele. Igati jama värk.

Teine tutvus Ostapenko loomega, on ehk vähe sirgjoonelisem ulme kui eelmine tõlge.

ulmekirjanduse baas

Fargo Tbakhi - Root Rot (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Mingis mõttes temaatiliselt või rõhuasetuselt veidi teistmoodi tekst kui siinse antoloogia teised lood - jutt siis palestiina päritolu noormehest, kes tõttas illegaalina Marsi asustamisele kaasa ja jäi seal ikkagi seniste hammasrataste vahele - iisraellased said seal jälle kesksed asundused ning palestiina asunikud jäid nö väravate taha tühermaale. Mistõttu siis jätkuvad vanad vastuolud, kus turvatud alade ääres toimuvad protestid ja leiutatakse uusi viise, kuidas protestijaid maha suruda.

Ainult et peategelane pole mingi võitleja, pigem on tegu joodikuga, kes muuhulgas ka homoseksuaalne. Ja eks loo alguseks ole ta jõudnud oma allakäigu põhja lähedale - kuskil teda ei taheta, alkoholimõnu eest on ta valmis sõbragi tagant varastama jne. Kui saaks vaid täis juua. Olukorra teeb iroonilisemaks seegi, et peale tema lahkumist on Maal jalad alla saanud Palestiina riik - sinna jäid mahad ta vanemad ja kaksikvend. Enne kui lõplikult alla annab, kuuleb palestiinlane teda peksvatelt iisraeli turvatöötajatelt, et ta kaksikvend on tulemas teda otsima. Milline jama.

Tekst on siis kahelt poolt huvitav - esmalt muidugi peategelane, kes on vaat et antikangelane ja kelle joomastele tegudele on keeruline mõistvalt kaasa elada. Lihtsalt selline … põhjakäinud sõltlane. Teiselt poolt siis see, kuidas sealne ühiskond toimib ehk siis Palestiina ja Iisraeli konflikti jätkumine Marsi tingimustes. Näiteks, viis, kuidas on lahendatud palestiinlaste liikumine oma eri asunduste vahel (selleks tuleb muidugi läbida keskne Iisraeli tsoon): turvaväravas tuleb teha vereloovutus ja seejärel on sul 15 minutit aega, et järgmisse turvaväravasse jõuda, kus sulle uuesti vereülekanne tehakse (või noh, tagastatakse) - et siis sellises tsoonis viibides oled äsjakogetud verekaotuse tõttu enamvähem tuikuv inimvare. Lisaks on seal vanglaprogramm, mille käigus kaotad sa ajupuhastuse läbi võime mõista ja kasutada araabia keelt - ja et tõsised palestiinlased ei käi Iisraeli tsoonis ning suhtuvad turvaväravate läbijatesse üsnagi pahaselt; nagu siis peategelasse, kes aga keelekaotuse tõttu ei mõista muud kui et tema peale ollakse vihased (ja no muidugi alkoholitarbimine ja homoseksuaalsus). Ja eks see turvatehnika, millega keskset tsooni kaitstakse.

Nojah, kui järele mõelda, siis päris üllatav tekst - ühtaegu poliitiline kui ka selline … lontruskangelane, kelle tegudele on vast pea võimatu õigustusi leida (noh, kas selline eluaegne autsaiderlus homoseksuaalse tõttu on päris kõigele seletust andev?). Hea töö.

Roger Zelazny - Deemonauto (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Lihtne märulilugu mehest, kes jälitab oma superautoga legendaarset piraatautot, mis kümme aastat tagasi oli tapnud tagaajaja venna. Aga see piraadiauto Caddy! Milline kurikaval autogeenius oma teiste lindpriidest autodega! Millisteks nurjatusteks ja õudusteks need võimelised on!

Viimaks avastab peale järjekordset kuritegu tagaajaja superauto nende kurjamautode baasi, ning otsesesse kokkupuutesse avastab tagaajaja, et ta superauto polegi vaid pelgalt käsutäitja, ta on nimelt … emotsionaalne. Sest deemonauto on lummav.

Mingil moel lapsik, mingil moel vahva ja kindlasti igati kõduulme traditsioonides tekst. Eks nende autode puhul võiks kergelt rääkida tehisintellektist. Lugu alustades tulid hägusad mälestused “Needuste alleest”, aga hägusaks need jäidki.

ulmekirjanduse baas

Miikael Jekimov - Celestaali varjud (2023)

 

Kogumiku 8 lugu jagunevad enamvähem pooleks - esimesed 5 on madinarohked ulmelood ja tagumised 3 fantaasiatekstid (kaks neist tumefantaasia kanti muinasjutud ja üks ehk etnohorror). Kolme teksti olen varem lugenud, seda siis trükituna Täheajas või Tuumahiius.

Ettevaatlikult võiks ehk tõdeda, et Jekimovi tugevus avaneb ennekõike seikluslikus ulmes (kuigi ka see etnohorrori tekst on päris hea). Sellele vastukaaluks on katsetused muinasjutulikus või kammerlike mõistulugudega, millega ma suurt ühele lainele ei saanud - aga ehk autor tahtis kätt proovida ka allegoorilisemas või sümbolistlikumas laadis (no selliste laadidega on mul alati probleeme ja eks pahatihti jäävad kaugeks).

Takkajärgi ehk enim jääb meelde see Albia maailmast (mis algas siis auhinnatud Ortoni looga) kolmel puhul kirjutamine - eks omajagu põnevust ole selles, kas need hiljem ka kuidagi ühenduvad suuremaks tervikuks või tsükliks; või siis lihtsalt paigutuvad niimoodi üsna lõdvalt sellesse aurupungimaailma. Sest noh, nende lühemate tekstidega tuli minu jaoks esile justkui Jekimovi ulmeline tuum - palju madinat üsna lühikese aja jooksul; niipalju potentsiaali on kuidagi … kokku surutud. Nagu ühe loo puhul siis leidsin: tekst on kas liiga pikk või liiga lühike (mistõttu loo finaal jääb siis kas liiga kergekaaluliseks või siis episoodiliseks).

Jekimovi ulme on kindlasti klassikalise ulme voolusängis - tähtis on kaasaelamine, mitte kaasamõtlemine; ja minu arvates selline lugejale eskapismi pakkumine on omas laadis hea. Mis paneb aga kukalt kratsima, on need kaks sümbolistlikku noiri fantaasia poolel, mis kogumikku keskmist allapoole kiskusid - nii sai keskmiseks hindeks 4,4.

Et siis jah, huvitav näha, kas autor suundub kuhugi edasi - mitte et oleks kohustuslik romaani kirjutada - lihtsalt et … kas täiustada või katsetada?

Kiita tuleb Liis Rodeni kaanekujundust; tore, et ulmekirjastustel on Marge Nelki kõrval kaasata õnnestunud juba teine hea kunstnik.

Celestaali varjud 5/10

Õhupuudus 5/10

Ortoni isevärki avantüür 5/10

Koiduaeg sadamas 4/10

Tynehallow’ rauad 4/10

Vahetatud lugu 4/10

Sõnad öötaeva all 3/10

Muld ei hoia 5/10

ulmekirjanduse baas

Maria Dong - The Frankly Impossible Weight of Han (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Omapärane tekst, mis algab kui teaduslik fantastika ja lõppeb puha fantaasia pähe. Ja eks omapärasuse eest võib punkte anda, kui see vähegi on intrigeeriv.

Inseneril sureb haiguse tõttu naine. Kurbusest murtud mees ehitab masina, mis valmistab … apelsini. Peagi seejärel läheb insener vabasurma ja jätab leiutatud masina keldrisse, et see seal rahumeeli edasi töötaks. Tõepoolest, masina avastab insenerisse armunud luuletajanna, kes on temasse armunud ja tulnud meest otsima, kui see vaikib. Masin on vahepeal … paljunenud. Apelsinilõhna lummuses luuletaja laadib need oma autosse, et linnas neid isetootjaid kodututele laiali jagada.

Ainult et luuletaja ei tea, et tegelikult need masinad toodavad (või paljundavad) lisaks apelsinile (ja muule) ka hingevalu ja sellega kaasnevaid kehahädasid - ning need hakkavadki epideemiliselt levima.

Ja et autor on korea päritolu, siis läheb päris koreaks kätte - korealannast luuletaja, kes on joviaalne oma esimest avaldamislepingut saades, kutsub oma kaugeid sugulasi Ameerikat külastama: üks rahutu noormees tulebki ja satub epideemia küüsi, aga et ta ema on nõid või nii, siis tajub see ema oma poega ja meie maailma ähvardavat ohtu … ja asub nüüd epideemia peatamiseks jumalate poole teele. Mis on ohtlik! 

Et siis jah, esmapilgul oleks justkui koroonakirjanduse mängumaal, aga lõpus kisub ikka veidraks müstikaks - mis on päris värskendav lähenemine kasvõi peale Larsoni lugemist. Eks tähelepanu tuleb pöörata ka sellele pealkirjas leiduvale mõistele “han”, mida autor järelsõnas veidi avab.

Rich Larson - Tripping Through Time (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Koroonaajastule omaselt üks järjekordne lugu tulevikust, mil kõiksugu uusi haiguseid (või modifikatsioone) tekib üha juurde. Ja sellega harjub, et iga hetk võid sina või keegi lähedastest haigestuda ja selle kätte surra. Harjumine ei tähenda muidugi, et tuimalt aktsepteerid.

Loo peategelane on neiu, kes sai tööd ettekandjana rikkurite ajarändudel minevikku: käiakse vaatamas kuulsaid lahinguid või vulkaanipurskeid vms. Sööd ja jood head-paremat erilise kaitsekilbi (“chronofield”) ja vaatad, kuidas minevikus kannatati. Tõeline elamus.

Samal ajal on peategelasel kodus ema, kes on tervisliku seisundi pärast riskigrupis. Eks selline tütre ringikäimine on omamoodi ohtlik, hoolimata sellest, et ta end igakord põhjalikult desinfitseerib. Ühel hetkel ongi ema haigestunud millessegi uude ja tütar leiab tööreisilt naastes ta isoleerituna nende kodus. Teda ei õnnestu ravile saata: see on kallis ja pealegi on tervisehoiusüsteem nende puhangute tõttu täiesti ülekoormatud jne. Tütar on meeleheitel …

Tekst on kirjutatud selle esimese totaalse koroonakriisi ajal, niiet nii mõndagi tollasest meeleolust on üpris selgelt loost tajutav. Larson on nii produktiivne autor, et võiks vast lõputult treida ikka midagi emotsionaalset ja moraalsete dilemmadega. Ses suhtes … nagu ei oska ta loomesse kuidagi innustunult suhtuda.

Peng Shepherd - The Future Library (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Selle antoloogia vast süngeim vaade tulevikule, mis muidugi võiks ärgitada hoiatusena midagi veel muutma, aga eks autorgi tundub olevat vähe pessimistlik või nii.

2014. aastal asutab üks kirjandussõber metsaistiku Norras, kuhu 100 autorit saavad oma isikliku puu - tingimusel, et nad kirjutavad teksti, mida hoitakse luku all 100 aastat, ning aja täitudes lõigatakse puu maha ja saadud materjalist antakse välja selle puuga seotud autori tekstiga raamat. Väga eksklusiivne projekt.

Ainult et selline poeetiline tulevik jääb kiirelt varju kliimasoojenemise ja selle tagajärgedest põhjustatud kataklüsmidele. Olukord läheb nii hulluks, et see kaugel Norras paiknev autorite mets (või siis “tuleviku raamatukogu”) jääbki üleüldse viimaseks puude koosluseks, mis 2114. aastaks on Maal alles - planeet on sedavõrd saastunud, et enam ei kasva puid. Aga jah, nüüd siis saag kätte, et saaks avaldada paberraamatuid.

Selle õudustäratava tuleviku taustal on kahe naise armastuslugu - Claire, kellel on seal üks puu ja kes peale metsa asutaja lahkumist hakkab juhtima selle metsatuka majandamist, ning Ingrid, kel õnnestub sinna metsa arboristina tööle saada. Peale Claire suremist on omakorda Ingrid juhataja, kes peab siis viimaks 2014. aastal metsa langetamist ja raamatute avaldamist organiseerima, nüüd siis meediakära saatel. Aga Maa viimastel puudel on hoopis oma lugu, mis nüüd järelejäänud inimkonda hämmastab …

Nagu öeldud, väga tume tulevik, mis peategelase loo taustal lahti rullub - ökosüsteemi hävinemine, haigused ja sõjad. Ingridi lõpupäevadeks ongi selge, et 50-100 aasta jooksul on inimestega kõik. Eks see kirjandusmetsa kujund on oma pateetilisuses vähe … tüütu, aga eks autoril oli vaja kuidagi jõuda oma soovitud finaalini, ja sellisena vast mõistetav.

Caroline M. Yoachim - Colors of the Immortal Palette (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Kaunilt kirjutatud ilukirjandus, mis aga samas ei tekitanud suuremat kaasaelamist.

Jaapani-prantsuse segaverd Mariko on 19. sajandi Pariisis modelliks mitmetele tuntud kunstnikele, aga ta tahab olla enamat kui kuulsate maalide nägu ja keha. Ta soovib ise luua, olla ise nagu tema kunagine armsamast maalija, kellega koges enneolematut tunnet, kuna see on … surematu (võibolla koguni vampiir, nagu keegi pahatahtlikult torkab) ja kes on pärit vaat et renessansiajast. Viimaks õnnestub Marikol seda meest veenda, et ta teeks naise niisamuti surematuks..

Surematus annab muidugi võimaluse lõputult maalimisega katsetada (erinevalt tema muutjast, kes jäigi vaid klassikaliselt maalima), aga samas muidugi see irdumine ja üksiolek. Kuni ta II maailmasõja aegses Ameerikas (kus muidu jaapani päritolu inimesed on laagritesse eraldatud) leiab endale mehe, kes ta uuesti elule äratab. No muidugi mehe surmani.

Nagu öeldud, tõesti ilukirjanduslik lugu, mis eeldab ka veidi kunstiajaloo tundmist; teksti tutvustuses räägibki autor oma huvist nö varjujääva kunstiloo asjus (ja oma juurtest). Aga jah, mul ei tekkinud sellega õieti klappi; lihtsalt huvitav oli lugeda eri ajastute tõlgendusi, aga samas see kandev lugu ei tekitanud just suuremat emotsiooni - erinevalt varasemast Yoachimi lugemiskogemusest.

Martha Wells - Tehislik seisund (2023)

 

Sarja teine osa on eelmisega võrreldes vähe kammerlikum, pole seda suurt madinat planeedi ja kurjamitega. Mõrtsukbot siirdub nimelt iseseisvalt uurima, miks ta on mõrtsukbot. Aga nagu peagi selgub, pole inimesena esinemine üldsegi mitte lihtne … kuni ta pääseb hääletajana ühele inimvabale kaubalaevale. Aga laev … pole lihtsalt botist sõiduvahend - tema tahab Mõrtsukbotiga suhelda ja aega veeta. Mõrtsukboti õuduseks.

Aga mingi klapp tekib, koos vaadatakse teleseriaale ja laeva kaasabil laseb Mõrtsukbot enda välimust kohendada ja muud sellist, et vähegi edukamalt inimlaadse olendina esineda. Vajalikule planeedile jõudes võtab laeva soovitusel vastu töö turvaspetsialistina; seda ühe kaevandajate grupi juures, kelle tööandja on alatult nende uurimustulemused endale võtnud. Mõrtsukbotil on nüüd võimalus otsida sealt seda kadunud kaevandust, kus ta omal ajal massimõrva korraldas … aga tema uued hädapätakatest tööandjad tormavad ühest jamast teise ning … Mõrtsukbot peab neid aitama.

Selles osas on siis tervelt kolm botti, kelle/mille protokollivälise käitumisega tuleb lugejal kokku puutuda - Mõrtsukbot oma tuntud ängidega (kuigi seekord ei rõhu autor niivõrd tema introverdiprobleemidele), laevabot SUL (tema siis mõõtmatult võimsam kui turvabot, aga samuti uudishimulik ja iseloomuga) ning seksbot (mis on avastanud endas mingi tahte või midagi). Eks ülekantuna võiks neid kolme mõista kui mõndasid inimtüüpe … kui soovi on.

Eks see saab 0lema huvitav, kuidas Mõrtsukbot saab iseseisvana õieti jätkata, kuivõrd esimese osa juhtumi kohtus lahendamine on korraga jõudnud sinna, et vaja oleks Mõrtsukbot kohale tarida - ja metsik turvabot on teadagi inimeste jaoks see kõige ohtlikum bot (nagu teleseriaalidest teada). Hakka või soovima, et Mõrtsukboti jutustused ilmuksid parem ühe raamatuna - selliste lühiromaanide ilmutamine on vast nii kirjastusele kui lugejatele päris kallis lõbu.

ulmekirjanduse baas

sulepuru

Robert Silverberg: Salajane reisija

 

Lugu, mille sündmustik kahvatub kujutatud maailma ees väga ja väga. Ilmselt oli see autori taotlus samuti - põhiliselt näitab ta põgenenud hinge loos keerulist tähelaeva- ja selle meeskonna maailma, kuidas see toimib, mismoodi ühel laeval saab olla enam-vähem inimestest meeskond, ta liigub enam-vähem kindlates dimensioonides enam-vähem reaalsena - ja ometi ei keskenduta kuskil mingitele tehnilistele lahendustele, lugu on ideede lugu. Kuidas võiks olla, kui senised piirangud ei piiraks ja mida nad just ei piiraks. 
Samas, et sellele natuke udusele väga võõrale maailmapildile konkreetsust anda, on väike lugu hästi valitud. Väga nutikalt loovad selle võõra ja kummalise reaalsusega kontrasti inimlikud jooned, mis meile tuttavad. Sealjuures ei pruugi need inimlikud jooned lugejale meeldida - kuidas ta nii loll on?! - aga nad on tuttavad, arusaadavad ning kirjeldatud moel, mis tundub usutav. Inimesed on ikka inimesed kõige selle kummalise taevanduse, planeedile enam iial mitteastumise, kehatute reisijate ja virtuaalsuses asuvate lastide maailmas. 
Ehk: lugu on tähelaeva kaptenist ja ühest kehatust põgenenud hingest, kes peaks rahulikult koos paljude teistega laeva lastiks olema, ent ei suuda seda välja kannatada. Loo muudab aga eriliseks ning lummavaks keskkond, millega lugejat tutvustatakse.

BAAS

José Pablo Iriarte - Proof by Induction (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Kui antoloogia esimeses pooles tundus, et siin pole just märkimisväärseid lugusid, siis nüüd juba kolmas hea tekst järjest; omal moel jätkab see tuleviku meditsiini ja heaolu teemat, mil on õige suur mõju … kuidas maailma kogeda.

Lugu siis kahest matemaatikust - isast ja pojast. Isa sureb ja pojale võimaldatakse viimast vestlust … seda siis viimase mälusalvestusega, mis võetud isalt enne selle lahkumist. Tegu pole surmajärgse olemisega, lihtsalt … lõplik andmehulk, mille raames “opereerida”. Pojal ja isal pole kunagi olnud õiget lähedust, ning sel viimasel “kohtumisel” hakkab poeg pigem uurima, kuidas võiks tõestada üht teoreemi, millega isa pensionipõlves tegeles koos pojaga. Peale seda kohtumist otsustab poeg teha ebahariliku sammu ja ostab selle isa andmehulga haiglalt välja … ja hakkab sellega kodus suhtlema, et koos andmeisaga seda teoreemi lahendada - kellele siis vaja iga seansi algul kogu arutluskäik uuesti ära seletada.

Aga elu pole muidugi ainult matemaatika. Pojal on naine ja tütar; ja ülikool, mis ei taha, et aega kulutatakse selle tõestamisele. Ja asi kipub päris hapuks.

Jällegi, kolm asja, mida sellest tekstist huviga jälgida - esiteks muidugi see tuleviku eluolu; teiseks matemaatikamaailm, mida ei oska kuidagi kommenteerida, aga milline kirg, eksole. Ja siis muidugi see kogemus, kui oled kaotanud oma lähedase ja nii jääb alati lahtisi otsi, mis jäävadki lahtiseks ja mis tuleb kuidagi alla neelata. Siin siis see, et isa oli pojaga selline külm, mis leevenes vaid pojaga ühisele matemaatilisele lainele jõudmisel. Ja kuidas see poja suhteid oma perega mõjutab. Hea tekst, milline mõnu on end üllatada täiesti tundmatu autori loomega.

Mari-Liis Müürsepp - Ainult fännid (Vikerkaar 3, 2023)

 

Vikerkaarest veel üks ulmelugu, seekord tulevikuühiskonnast, mis on seksuaalsusest üleküllastatud, ainult et … nii on kadunud igasugune erutavus. Kirjanik C. on mõni aeg tagasi maha jäetud, sest ta abikaasa sattus peale, kui ta ühe naisega oma koduses magamistoas lihtsalt juttu ajas, seda siis seksimise asemel. Ja nüüd siis see C. otsib võimalust, et kellegagi uuesti rääkida. Aga ei midagi. Ja nii see mandumine käib.

Pealkiri viitab muidugi kõikvõimsale OnlyFansile, mis siinses maailmas on vähe vastupidine praegusele versioonile - siin saab nüüd vestelda vabal teemal, rääkida hinge pealt ära. Ainult et need teenuste pakkujad …

Nojah, selline lühike tekst, mis on oma iroonilisuses ja näpuganäitamises vast liialt ühekülgne.

Miikael Jekimov - Sõnad öötaeva all (Celestaali varjud, 2023)

 

Põhimõtteliselt samas laadis tekst nagu “Vahetatud lugu” ja niimoodi järjest lugedes jääb sellest vast vastumeelsem mulje kui muidu mõne antoloogia vms kontekstis. Seekord siis peab neiu (ka selles loos on peategelaseks noor naine) ühe tänaval kohatud surija soovil jagama selle antud kaht lauset inimestele, kes seda vajavad.

Nagu ikka, siis selle loo noirilik linn täis end katkisena tundvaid inimesi, kellele neiu tarkusesõnad kas annavad jõudu või siis mitte. Viimaks selgub, milleks need surija laused vajalikud on.

Et siis jälle selline poeetiline fantaasiatekst, millele kaasa elamiseks oleks vast vaja õiget meeleolu või siis olemist autoriga samal lainel. Sest muidu jääb see tume muinasjutulikkus kuidagi elutuks või tehislikuks.

„Kalevipoeg“ Friedrich Reinhold Kreutzwaldi järgi lastele jutustanud Eno Raud, Tiritamm (1998)

Tutvusin siin ka, et mis lapsele kirjandustunniks lugeda vaja ja suur oli pealkirja vaadates minu üllatus KUI päevakajaliste teemadega tänapäeva lastekirjandus ikka tegeleb. Et siis raamat neist isadest-emadest, kes jätnud lapsed Eestisse ja ise läinud üle lahe Soome leiba teenima? Lisaks hämmastab muidugi ka see, et keegi sakslane on Eesti elu-oluga niivõrd kursis olnud ja sest kirjutanud, liiatigi juba 90ndate lõpus. Uskumatu. Et päris elu karmust leevendada on lastele ümber jutustatud kõik muidugi sellises muinasjutu-eepose vormis, värsidki sees ja ilusad Jaan Tammsaare tehtud pildid ka! Huvitav veel, et meie kuulsal lastekirjanikul nimekaim on, esimest korda kuulen.

Kui lugema hakkasin, siis selgus muidugi, et pigem käsitleb raamat hoopis 90ndate karmi reaalsust üldisemalt. Kesksel kohal on Viru, mis ma oletan, et tähistab siis Viru hotelli ja võib-olla ka Viru tänavat. Eks nn Viru ärikas ole ju legendaarne kuju ja seksikaubandus seondub selle nimega ka. Nõnda võib täiskasvanu pilguga oletada, et tegemist on hoopis omamoodi Eesti maffia sünni- (ja surmalooga). Vana Kalev, kelle kuritegelik tee algab muusikariistade varastamisest (teadagi, mida see „kandle laenamine“ tähistab) Vanemuise teatrist ja pärast muusikukarjääri luhtumist (ma oletan) ehitab ta üles Viru impeeriumi üles koos kõige kurikuulsa äritsemisega, aga siis ta sureb ja Linda jääb kolme pojaga üksi. Nood lähevad naaberriikidesse ja katsuvad ilmselt ka igaüks omamaist kuritegelikku organisatsiooni laiendada, Soomlased aga ei taha mingeid eks-sovjette sallida ja Linda röövitakse ära. Ei taha mitte mõeldagi, mis karm inimkaubanduse reaalsus selle taga veel peitub, kurva saatusega naisterahvaid on raamatus teisigi.

Edasi valitakse üks poegadest kohaliku maffia uueks juhiks ja tema ülesanne on siis ema Soomest tagasi saada. Siinkohal reedan sisu ja elusana teda muidugi kätte ei saada. Edasi jätkub hulk maade jagamist kõikvõimalike konkureerivate kurikaeltega. Siinkohal on kohe päris põnev, et kas kusagil see krimiajalugu täiskasvanutele ka on päris ajalooraamatu vormis? Hirmsasti tahaks teada, kes see Tuuslar päriselt oli ja Vetevaim ja Sarvik ja Hiiglane ja? Võimalik, et ongi kasutatud nende päris hüüdnimesid, aga tahaks rohkem tausta teada. Teisalt on muidugi ka sümpaatne, et ei tehta päris nimedega isikutest mingeid kangelasi, mulle nt igasugune sarimõrvarite kultus jms on suht vastukarva. Igal juhul on noored mehed vihased ja kanged:

„las aga mõõka murdanekse,
tapper terav tappanekse,
vahva mees ei karda verda!
kasvab kitsik kibedamaks,
tappemine tulisemaks,
…“ (lk 42; kes teab millistele veristele tulevahetustele maffiajõukude vahel siin vihjatakse)

Lõpptulemusena muidugi saab maffiaboss ehk Kalevipoeg „surma“ oma mõõga läbi. Ma oletan, et see tähistab politseile vahele jäämist, sest päris lõpus on ilmne, et Vanaisa tähistab riigivõimu ning praegu istub peategelane ise kusagil trellide taga ja ähvardab end ennetähtaegselt vabaks kaubelda – on need siis Eestis või Soomes või hoopis Rootsi kardinad. Muidugi, realistlikku ajaskaalat vaadates, kui ta 90ndatel oli 20ndates eluaastates, siis nüüd peaks olema tegu juba hallineva mehega, kes suurema osa elust vanglas veetnud.

Ühesõnaga, omamoodi põnev lugemine, aga tahaks ikkagi täiskasvanute varianti. Kuidagi imelik tundub kriminaalide elust värssides rääkida ja neid mingite loomade ja vetevaimude jms maskide taha peita. Ja see huvitaks ka, et mis siis ikkagi tollest rühmitusest sai. Kas midagi on säilinud või läksid kõik laiali?

Lõpetuseks veel – kui alguses tekitas suurt hämmingut, et üks sakslane Eesti ühiskonnast kirjutab, siis nüüd on isegi arusaadav, küllap ta mõni kuritegeliku maailma uurija on, kellele endiste sovjetimaade 90ndad imponeerivad, aga mis nüüd jääb väga suurt segadust tekitavaks on see, et miks keegi eestlane on võtnud ette säherdust kirjandust LASTELE ümber jutustada??? Ja veel sellises umbmäärases vormis??? Ja miks seda meil koolis lugeda lastakse???