Lugu siis samast Albia maailmast nagu auhinnatud Ortoni tekst, aga see jutt on muidugi hulga lühem ja paigutub hoopis teise linna (ja ei paista ka samu tegelasi olevat). Niisiis varasemast on aurupungimaailma toimimine ehk selge, aga tekstid on - vähemalt hetkeseisu lugemiskogemuse põhjal - üsnagi iseseisvad.
Lugu siis sellest, et üks poliitik ajab muuhulgas hämaramat vahendustegevust, võttes oma lattu kaupa vastu ja siis saadab edasi - huvitumata, mida ta õieti vahendab. Aga korraga on tal kohalik gäng kaelas, mis soovib omandada käesoleva laadungi. Ühtlasi on neil poliitiku kohta veel valgustkartvat infot ning seetõttu soov poliitik omale tasku pista. Ainult et … nad ei ole ainsad, kes tahavad omandada seda kaupa. Ja kellelgi pole õieti aimu, mis selles asuda võib. Noh, üllatus-üllatus.
Mingil moel hakkab ehk Jekimovi loome minu jaoks selgemaks saama - see on vast eskapistlik kirjandus, mitte mõni lugejale küsimusi esitav literatuur. Tähtis on kaasaelamine, mitte kaasamõtlemine. Ses suhtes on selle loo peategelane samas üsna ebatüüpiline Jekimovi varasemate tekstidega võrreldes - pole ta mingi madinakangelane, lisaks veel … homoseksuaal. Puha ootamatu värk, esimeste sellelaadsete vihjete puhul ootasin midagi ulmelisemat, aga ei. Igal juhul, kuigi see tekst jääb nagu vähe näpuharjutuseks, on siiski tore, et autor on veelkord ette võtnud seda kummalist maailma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar