25 september, 2019

Miikael Jekimov – Ortoni isevärki avantüür (Täheaeg 18, 2019)


Jutuvõistluse võidulugu tõestab tõdemust, et eestikeelset aurupunki pole kunagi liiast. Siingi loos siis kerkivad silme ette mitmesugused masinad, mõnigi fantastilisem kui reaalsus.

Lugu siis sellest, kuidas sõjaväe tsepeliinile peitunud pisike tüdruk otsustatakse tsepeliini pealinna jõudes selle sugulasteni toimetada. Ainult et sellise karistusülesande (kuivõrd teised rindelt saabunud mehed saavad vaba päeva) täitjaks määratakse mees, kellel on seal pealinnas põhjust vägagi peitu pugeda – kuna ta sealt aasta eest põgeneski, olles sooritanud ühe nurjatu murdvarguse tippleiutaja kabinetist. Ja kui aurumadrus selle leitud lapsega linna peale jõuab, hakataksegi teda eelmise töö eest peedistama – aurumadruse jaoks teeb selle keerulisemaks see kohustus (ja soov) laps mõne tolle sugulaseni toimetada. Nagu actioni käigus selgub, on noor neiu õige ootamatut päritolu.

Žürii paistab olevat võlutud sellest imelisest maailmast, esikümne lugudest olid ehk sellise meeldejäävama taustaga Umbleja ja Kalmsteni maailmad (kuigi ääriveeri võiks Jekimovi loole ehk lähedasemaks pidada Kripsi alternatiiv-Baltikumi). Muidugi, Jekimovi tekst on Umblejast ulmelisem ja Kalmstenist laiahaardelisem. Eks seda maailma oleks lihtne ettekujutada romaanina, kõiksugu ripakile jäävaid intriige leiaks igalt kümnendalt leheküljelt. Ning romaani kirjutamine paneks ehk autorit rohkem tegelema tegelaste lahtikirjutamisega, praegusel kujul jäid need ehk ühekülgseks – mis vast olekski peamine minupoolne nurin. Mitte et ma kuidagi nuriseks jutuvõistluse niisuguse valiku asjus, võidutöö on žürii valik.



Kommentaare ei ole: