Jekimovilt järjekordne
žanrikatsetus (see mulje siis põhineb nendel tekstidel, mida olen autorilt
lugenud), seekord puhas etnoõudus Eestimaa talupoegade elust ja surmast – või noh,
milline vaev on see leseks olemine ja kuidas korrektselt saata lahkunu viimsele
teekonnale.
Sest kui mõni neist lahkunuist
tagasi tuleb, pole enam tegu kalliks saanud lapsukesega, vaid pigem
verehimulise olendiga, millest vabanemine on paras õudus.
Kokku siis segatud usundit,
tollast sotsiaalset ebaõiglust ja lähisuhte vägivalda. Õhustik on igati noir ja
mõneti meeldiv, et maarahva kunagine eluolu on senini kirjutamiseks
inspireeriv. Jutt loetav Reaktori lehelt.
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar