Ostapenko jutt võiks olla järjeks
Gansovski tekstile - kui Gansovski jutus on laborikatsetused mõnda aega
laborist väljas ja maailmaga kohanemas, siis siin tekstis on tuumasõjajärgne
olukord, mil alles ongi jäänud kõiksugu katsetused, keda kunagi loodi laborites
kosmose vallutamise tarbeks - ning kes nüüd tuumasõjajärgses radioaktiivses
olustikus suudavad elada. Nagu ka mõned allesjäänud inimesed.
Keda siis nüüdse maailma
valitsejad oma lõbuks jahivad, ja nii juba 120 aastat. Radioaktiivsuse tõttu ei
suuda inimesed kaua maapeal olla ning elavad punkrites, ning neid jahitakse ja
leitaksegi - mida rohkem jahisaaki. seda vahvam. Selle loo jahiseltskond
sattuski ühe niisuguse inimgrupi peale ning kõmmutas enamuse maha, aga üks
ellujääja põgenes … ja põgeneb veel paar päeva hiljemgi, mis on täiesti
uskumatu niisugustes tingimustes. Jahtijad järgnevad talle, lootes, et põgenik
juhib neid järgmise inimeste punkrini.
Kui selle kogumiku puhul on
rõhutatud, et kui masendavad nägemused, siis see tekst … kohe oskab inimkonda
hävitada.
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar