Ave Taavet - Kasukas. Konsultatsioon (Looming 5, 2023)

 

Mõlemad tekstid on ehk etnoõuduse kanti lood, neist lühem “Konsultatsioon” on rohkem anekdoodi moodi jutt luupainaja tänapäevastest väljakutsetest.

“Kasukas” on traditsiooniline lühiproosa, vaat et traagilise lõpuga lugu ettekandja Liinast, kes päranduseks saadud vanaema talu revideerides (jajah, kerge paralleel Luugi jutuga) avastab riidekapist vägeva kasuka, mille siis naine endaga kaasa võtab. Seejärel läheb maakoht müüki.

Kasukat kandes tunneb Liina nagu ta … meeled teravneksid. Ja need unenäod. Ühelt poolt on tore ja huvitav, teiselt poolt võivad mõned ta reaktsioonid olla verised. Talv saab läbi, kasukas läheb kappi, Liina justkui rahuneks, aga siis jälle algavad unenäod. Naine läheb tagasi maakohta uurima, mis selle kasukaga õieti seondub. Ja no mis selgub.

Vihjeks siis etnoõudus. Eks Taaveti puhul on mainitud, kuidas ta kasutab tekstides kõiksugu nõukogudeaja kultuuripärandit, siin tekstis leidub mitmeid vastavaid nähtusi; muuhulgas töötab Liina ettekandjana õige vennasrahvalikus kollektiivis. See kasuka saladus on iseenesest päris sümpaatne.

Theodora Goss - Blanchefleur (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2014)

 

Goss oskab muinasjututada, ja ikka oma moodi. Ehk siis lugu ema kaotanud Ivanist, kes hoiab nüüd teistest eemale ja keda isagi peagi peab kohtlaseks (või noh, nagu külarahvas teda otsekoheselt kutsub: Idioot). Aga elu muutub, kui laadalt lahkuv purjus isa satub kokku oma kadunud naise õega - kes on haldjas (nagu siis poja emagi) ning kes poisi käekäigust kuuldes lubab võtta selle enda juurde kolmeks aastaks õpipoisiks (poiss on küll nüüdseks noormeheks sirgunud).

Isalt uudist kuuldes lahkubki Ivan kodust, et siis metsast oma tädi loss leida. Seal võtavad teda vastu … kassid. Igasugused kassid. Ja üks neist, haldjaleedi tütar Blanchefleur, määratakse noormehe saatjaks, kui haldjaleedi saadab ta järgmisel päeval aastaks Öökulliisanda juurde tööle. Kass ei suhtu just soojalt sellesse … tema mõistes idiooti. Kohale jõudes määrab Öökulliisand töö: Ivan peab tema kõigi teadmiste entsüklopeediasse sisestama uurija sissekanntele viimased märked ja täiendused. Aasta pärast saab noormees temalt kingituse.

Aga tagasi haldjalossi jõudes peab Ivan kohe järgmisel päeval uuele kohale minema - seekord lapsehoidjaks Sisalikuleedi seitsmele järglasele. Aasta pärast uus kingitus. Siis suunatakse ta põhja, huntidest väeüksuse juurde, mille ülesandeks on trollide ohjeldamine kuningriigi piirialadel. Blanchefleur ikka kaasas. Enne kui aasta täis saab, kutsutakse Ivan koos kassiga pealinna, kus kuningal on probleem sinna saabunud lohega - selle maha lööja (peale Ivani on veel kaks proovijat) saaks tasuks printsessi koos perspektiiviga kuningriiki valitsema hakata.

Nagu näha, igati muinasjutulik tekst, aga kui vahvalt kirjutatud: maailm on ühtaegu õel ja soe, ning õppetunnid, mis Ivan kogeb, võivad esmapilgul olla õige vastuolulised (ehk loo hea vastuvõtt tingitud ka sellest, et võtsin väikse vahepala Eriksoni “Midnight Tides” lugemisel - mis hakkab lõpupoole ikka korralikult üles keerama). Seda lugu võinuks lugeda Gossi värskest jutuparemiku kogumikust, aga mõtlesin silmi premeerida Hortoni antoloogiast lugemisega (suuremad tähed!) - mis omakorda muuhulgas sisaldab Parkeri “The Dragonslayer of Merebarton”, millega tekivad päris huvitavad paralleelid siinse teksti viimase osaga (mingeid allusioone on ka Gossi teiste juttudega). Eks peategelase nimi viitab muidugi Loll-Ivanile, aga kes teab, ehk on ka allusioone Saabastega Kassiga või jumal teab millega veel.

Steven Erikson - Midnight Tides (2005)

 

Et siis romaan, mis eelmisest neljast osast eristub suuresti koha ja tegelaste poolest; no kergelt võiks öelda, et eellooks “House of Chainsi” Trull Sengariga juhtuvale. Ja noh, mitmel puhul ütleb sõna sekka Crippled God / Vigane Jumal ise.

Omamoodi keskmeks on kaks vendade kogumit: Tiste Eduri neli Sengarit (Fear, Trull, Binadas, Rhulad) ja Letherii kolm Beddictit (Hull, Tehol, Brys). Neist vendadest ehk tähtsusetuim on Binadas, kes jääb teiste Sengarite varju (aga kel samas vereside Hulliga). Aga ülejäänud kuus venda on siin romaanis ikka vägagi tegijad ja paistab, et ka järgmistes osades võiks jätkata tegevusse panustamisega (kõige segasemaks jääb Brysi saatus, kelle laip veetakse auavalduse saatel vete sügavusse - seda mitte küll jumal Maeli poolt). Fear kui Tiste Eduri väejuht kannatab oma rollis kuni romaani kulminatsioonini, et siis pageda oma suguvendade juurest uutele radadele (umbes nagu Tiste Eduri juurde taasavastamisele). Hull on traagiline kannataja, kes Letherii tegemistes pettunud (tema erisaadikuna kogutud teadmisi ja usaldust kasutati naabermaade jõhkraks vallutamiseks ja sealsete rahvaste orjastamiseks), kes siis peale pikki omapäi rännakuid annab end Tiste Eduri teenistusse, kuna paistab, et seda ähvardab allajäämine Letherii kolonialismile. Aga Tiste Eduri kogukonnad ühendanud kuningas Hannan Mosagil on nüüd oma salajane liitlane (üllatus-üllatus, kes see küll olla võiks), kes vajab neid iidseid olendeid oma plaanide jätkamiseks.

Mosag saadab neli venda salajasele missioonile ühe eseme toomiseks kaugetelt jääväljadelt, kuid retkel juhtunud tööõnnetuse tõttu saab Vigase Jumala vendadest noorim ja segaseim Rhulad, kes asub Tiste Eduri uueks imperaatoriks õige dramaatiliselt ülekullatuna surnuist ärganu moel (sõna otseses mõttes), jääväljadelt leitud mõõk igavesti peos. Kui Beddicti vendade suhted on mingil määral mõistlikud (kõik hoolivad üksteisest - ükskõik kui erinevad plaanid neil ka Letherii kuningriigi tuleviku suhtes ka oleks), siis Sengari kolme venna (Binadas siis kõrvaline) suhted on juba äärmuslikumate antiiktragöödiate väärilised (neotragöödia?). 

Rhulad, kes ihaldab venna kihlatut … ja peale surnuks ärkamist keisriks tõustes nõuab seda naist venna truudusemärgina endale (hiljem see naine jällegi … antakse üle). Fear oma kohusetundega veresidemete ees (mis siis viimaks leiab uue väljundi). Trull, kes ei suuda neid Rhuladi lollusi taluda juba enne saatuslikku jama (aga tänu veresidemetele ja Rhuladi orja Udinaasi tervemõistuslikkusele jääb kahtlejana hukkamata). Kui Rhuladi ja Feari osadeks selles neotragöödias on tüüpide esitamine, siis Trulli koorem on olla karakteriks (kellele sellisena sekundeerib Letherii maakuulaja Seren Pedac, kes olnud traagiline armusuhe Hull Beddictiga ja kes Trulliga nüüd vastakuti mingi … tõmbe leiavad). Eks see ole eelmise romaani põhjal teada, et Trullist saab lindprii (siin seda küll veel ei juhtu), aga mis asja ta õieti ajab?

Romaani ehk segaseima motiiviga tegelane on geenius-manipulaator Tehol. Mida tema õieti taga ajab? Eetilist Letheriid? Isiklikku kasu? Mis pikk strateegia temal õieti on? Veider segu Hulli ja Brysi äärmustest, millest on sündinud hoopis midagi muud (kõik ikkagi omal moel isamaalased)? (Jajah, Bugg … temast parem ei kirjutagi.) Teholile vastukaalus on Udinaas, Tiste Eduri ori, kes võiks ehk olla Trulli ja Sereni kõrval romaani kolmandaks kandvaks karakteriks - kui võtta naiivseks eelduseks, et karakter võiks soovida kasvõi midagigi head teha (jajah, Erikson pole miski polüfooniline Dostojevski kogu oma hiiglasliku tegelasgaleriiga, aga eks mustvalge kõrval on sisse kirjutatud ka päris palju halle tüüpe).

Ja siis muidugi kõik need elavad või surnutena tegutsevad tegelased ja olendid ja jumalad. Ja siis korraga romaani ilmuvad Crimson Guardi tüübid, kelle vaenlaseks on Malazi impeerium (mis senini ehk mingil moel peaks olema vastaspooleks kurjusele - aga seda õige napilt, tänu kangelaslikele sõduritele), aga oh kui palju oskavad romaani viimases veerandis leevendada halbu jamasid (nojah, üldplaanis jamad ei lahene, need leevenduvad … või muutuvad hullemaks a la Rhulad). Tasapisi surnust ellu ärkav tüdruk Kettle ja tema Azathi vangitorni valve (mis muuhulgas tähendab aja jooksul tuhandete - halbade - inimeste tapmist, et nende laipu tarida üleloomulikele kinnipeetutele). Shurq Elalle ja ta soov surnuna kogeda lihalikke rõõme. Sengarite ema Uruth. Feather Witch. Vigase Jumala kaaslane Withal ja ta uus “sõbranna”. Ja noh, Mael. Ja nii edasi ja nii edasi. Kuidas küll on võimalik tegelikult sellist tohutut tegelasmassi autori poolt hallata (see romaan pole veel niivõrd segapudru kui eelmised neli rohkem ühendatud romaani). Eks iseloomulik seegi, et see pole meestekeskne maailm - vahet pole, kas ülemuseks või maagiks naine või mees (võrdsusest hoolimata on see maailm ebameeldivam naistegelastele).

Romaanis on ka mitmeid nö info dumpe (kuidas see võiks eesti keeles kõlada?), muuhulgas seletab Crimson Guardi maag Seren Pedacile nende “warrenite” printsiipe (lk 751-754), aga see jääb mulle ikka veel hägusaks (no õnneks pole siin ülemäära tihedat nendes seiklemist ja avastamist). Mingil moel ongi ehk viiendat romaani sellevõrra lihtsam lugeda, et see on nö täiesti uus maailm, aga samas on kogemusi eelmiste romaanidega (natuke meenutab see rahulolu, kui oli pikk sissejuhatus Karsa Orlongi tegemistesse - polnud seda hüplemist eri liinide vahel, lugu lihtsalt jooksis). Ja romaani lõpp on üsna konkreetne (nagu ehk “Deadhouse Gates” puhul, toimub konflikti selge kliimaks ja sellele järgneb ettevalmistus tegelaste järgmisteks seiklusteks (või noh, järgmiste põrgute kogemiseks).

Nojah, kuulu järgi hakkavad alates kuuendast romaanist “The Bonehunters” suurem tegevusliinide põimumine ja enam midagi täiesti senikogematut ette ei tule. Eks natuke absurdne ole, et need romaanid paeluvad - maailmast suurt aru ei saa, aga see kaasaskäiv kõmu näib nii huvitav … ja tahaks ometi aru saada, millega see kõik lõppeda võiks (mitte et see kümnenda romaaniga otsa saaks - on ju veel Esslemonti lisaraamatud ning Eriksoni pooleliolevad eel- ja järeltriloogiad).

“Udinaas envied the warriors and soldiers their simple lives. For them, there was no coming back from death. They spoke simply, in the language of negation. They fought for the warrior, the soldier, at their side, and even dying had purpose - which was, he now believed, the rarest gift of all.

Or so it should have been, but the slave knew it would be otherwise. Sorcery was the weapon for the battle to come. Perhaps it was, in truth, the face of the future wars the world over. Senseless annihilation, the obliteration of lives in numbers beyond counting. A logical extension of governments, kings and emperors. War as a clash of wills, a contest indifferent to its cost, seeking to discover who will blink first - and not caring either way. War, no different an exercise from the coin-reaping of the Merchants’ Toll, and this infinitely understandable.

The Tiste Edur and their allies were arraying themselves opposite of Letherii armies, the day’s light growing duller, muted by the hovering wave of suspended dust. In places sorcery crackled, shimmered the air, tentative escapes of the power held ready by both sides. Udinaas wondered if anyone, anyone at all, would survive this day. And among those who did, what lessons would they take from this battle?

Sometimes the game goes too far.” (lk 810-811)

loterii

ulmekirjanduse baas

Maarja Kangro - Eberhardi peer (Looming 5, 2023)

 

Ajakajaline lugu sellest, kuidas Vana Euroopa ei mõista Värsket Euroopat ja selle suhet Venemaaga, mis siis eriti valus Ukraina sõja taustal.

Tegevus leiab aset mingil järjekordsel rahvusvahelisel kirjanduskonverentsil, mille olulisus pole kuidagi usutav osalejatelegi, aga eks konverentsiturism on osa elustiilist või nii. Eestlannast osalejal viska siibrisse, kui järjekordne põliseurooplane targutab asjadest tavapärases westsplainingu mallis. Tobeda juhuse abil õnnestub aga see lääneeurooplaste kamp vähe häbistatuna end tundma panna (vaata pealkirja, eksole).

Ei tulegi ette, et mõni eesti autor oleks pealkirjas kasutanud peeru-sõna (no kindlasti eksin). Kui kogu jutt oli muidu üsna selline kirjandusmeluline literatuur, mis mõjus vähe … blaseerunult, siis teksti viimane lõik on kogu eelneva taustal väga hea ja lööv (noh, asi, millest tundsin puudust Lilli Luugi loo puhul - kus aga tekst ise hoopis pingelisemalt kirjutatud). Viimase lõigu meeleolumuutuse eest võinuks teksti kõrgemalt hinnata … aga ma pole kunagi miski konverentsiturismi kirjanduse fänn olnud.

Theodora Goss - In Autumn (The Collected Enchantments, 2023)

Goss on ette võtnud muinasjutu, mida ma täpselt ei tea, küll aga tundub, et olen sel teemal ulmekirjandusest mitmeid jutte lugenud.

Naine elab koduperenaise elu. Mees teenib raha, lapsed käivad nüüd koolis, vahel saab ta kunstikoolis kohatud sõbrannadega kokku, vahel teeb väikseid tööotsi. Elu on korras, teiste soovid on täide viidud. Mitte midagi pole teha.

Ühel päeval sõrmitseb ta linnusulge, mille töömees oli mõnda aega tagasi katust parandades leidnud, ja mille naine oli pere eest ära peitnud. Ta kirjutab tütrele kirja, ja lendab teiste hanede juurde.

Ühesõnaga, jube tuttav, aga mis õieti alustekstiks on - nagu öeldud, ei tea (“Metsluiged” vist mitte). Igati plussiks muidugi, et tegu Gossi vast ühe lühema proosatekstiga (algselt ilmunud veebilehel Daily Science Fiction), kõik elegantselt kirjas kolmel leheküljel.

 

Lilli Luuk - Lõuna-Eesti kuninganna (Looming 5, 2023)

 

Pealkirja järgi võiks arvata, et oleks justkui allusioonuiga Arturo Perez-Reverte romaanile “Lõuna kuninganna” ja eks mingeid sarnasusi justkui oleks - et naine võtab üle mitte just kõige seaduslikuma äri, sellega tulles peale eraelulisi jamasid tagasi ellu.

Jutustaja räägib siis loo sellest, kuidas ta kunagine koolikaaslane Anne kutsub jutustaja oma maakodusse kuskil Kagu-Eesti piiri ääres, et tutvustada oma vanaemalt saadud pärandust. Nimelt ajas vanaema aastaid puskariäri ja vast üsna edukalt, spordikottidest on leida kupüüre rublaajast euroajani. Nüüd tuleb need uuesti käiku panna - et jätkata vanaema sammudes (seda küll ametlikult pärandkultuuri nime all).

Aga jutt on pigem sellest, kes see Anne õieti on - või kust nad mõlemad jutustajaga pärit on ja kuhu on nad nüüd jõudnud. Millisest perest Anne on ja millisesse perre ta nüüd ise “kuulub”. Rock Summer kui … teatud tipphetk. Lõige Eesti ühiskonda ääremaalase pilgu läbi.

Lugu on nii ja naa. Ühelt poolt nagu ootaks, et juhtuks mõni selge puänt, teiselt poolt on kogu tekst pingest laetud. Sest nii vähe kui olen Luuki lugenud, siis mingi painajaliku õhkkonna loomine on tal küll käpas.

Martha Wells - Rogue Protocol (2018)

 

Seeria kolmas raamat tekitab ikka selle tunde, et need tekstid võiks ikka ühise kaane all olla. Ehk siis järjekordne peatükk sellest, kuidas Murderbot püüab oma minevikku selgitada (miks ta ikkagi korraldas massimõrva) ning aidata oma “vabastajaid” - proovides leida järjekordseid süütõendeid oma endise tööandja GrayCris korporatsiooni kohta. Seekord satub ta ühele mahajäetud maasarnastamise projektile, mille puhul tundub, et GrayCris püüab seal varjata jälgi oma tõelisest tegevusest (kui vaadata kaanepilti, siis tegu ikka üsna grandioosse kohaga - aga eks maasarnastamine olegi … ilmatu).

Nagu ikka, on tal lõpuks ikka kantseldamiseks üks inimeste seltskond, kellel ta hakkab vastutahtsi hinge sees hoidma. Sarnaselt “Tehislikule seisundile” on siingi üks robotolend, millega tekib Murderbotil interaktsioon - nö lemmikbot Miki (mitte siis seksbot, nagu eelmise raamatu üks kõrvaltegelane), mis ongi … inimestega sõber (või noh, kui keegi peab lemmiklooma sõbraks) ja mida nende poolt koheldakse üsna võrdväärselt inimestega. Mis tekitab Murderbotis muidugi korraliku oksereaktsiooni … ja küsimuse, milliseks siis tema ise on tahtnud saada (kui jätta kõrvale seriaalide vaatamine).

Raamatu vast parim külg on madistamine militaarbotidega, mis millegipärast seal mahajäetud kompleksis sinna saabujaid õige nurjatul kombel vastu võtavad. Wells ajab siin õige militaarulme rida, ning viis, kuidas Murderbot ühe õige vihase militaarboti rivist välja lööb … no see on vinge. Sellistega ta lähiajal vist ühist keelt ei leia …

Eks see kolmas osa tundub veidi vahepealne, kuigi jah, raamatu teises pooles käib ellujäämise nimel ikka tõsine möll. Näis, kas kirjastus Fantaasia jätkab selle seeria avaldamisega.

ulmekirjanduse baas

Theodora Goss - The Wings of Meister Wilhelm (The Collected Enchantments, 2023)

 

Lugu algab kui mingi 19. sajandi lõpu Ameerika neiude seebiooper - põhjast pärit naine abiellus lõunas elava mehega ning nad saavad tütre. Eks see selline veider kooslus ole - lõunaosariiklasest isa pole just eriline härra; jänkist proia, kes tahab olla midagi enamat, ja tütar, kes pole just unistuste laps ei käitumiselt ega välimuselt.

Ühel naabrite muusikaõhtul avastab tütar, et ta tahab osata viiulit mängida nagu see Euroopast pärit esineja. See muusik jääbki sinna linna peatuma ja ta palgatakse tütrele viiuliõpetajaks. Nad suhtlevad ka muudel teemadel kui viiuli hoidmine ning pikapeale selgub, miks see muusik seal peatub - ta nimelt ehitab plaanerit (“glider”), et sellega pääseda … taevas liikuvale … ee … lendavale maale, millel elavad väga head ja targad inimesed.

Uskumatu värk, aga tüdruk hakkab teda aitama. Katse ebaõnnestub ja mees murrab kukkudes käe, kuid tahab ikkagi jätkata … aga mõne päeva pärast selgub, et kohalikud mehed on õige pahased selle juudist muusiku peale ning neiu isa kaasalöömisel otsustavad võõraga arved õiendada.

Jällegi siis algselt üsna klassikaline situatsioon kisub Gossi käes viimaks õige kiiva (ja koguni juuditeema on sees). Aga noh, eelkõige siis ikkagi emantsipatsioon. Ühelt poolt väga ameerikalik tekst, teiselt poolt läheb ikka õige fantastiliseks kätte.

Roger Zelazny - Eksponaat (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Jälle üks vanamoodne anekdoot, mis on, kuidas nüüd öeldagi, heas mõttes vanamoodne - ehk siis äratab teatud nostalgiat mingi kadunud ajastu järele.

Noormees soovib teha uutmoodi kahemõõtmelist kunsti, aga kriitikute järgi tehti midagi sellist juba vanal ajal etruskide freskodel või noh, praegu lasteaialaste poolt. Nojah, teadagi, kaasaegne maailm ei mõista noort kunstnikku ning ta otsustab endast kunstiobjekti teha - minna kunstimuuseumi antiikkunsti osakonda ja kehastuda seal üheks Vana-Kreeka skulptuuriks.

Tõepoolest, et tegu pole just esmajärgulise muuseumiga, ei panda õieti tähelegi, et lisandunud on uus skulptuur. Zen-tehnika abil suudab ta külastajate ees olla skulptuurselt liikumatu, ning muuseumi kinnioleku ajal käib sealses kohvikus sööki näppamas. Aga ühel päeval tuleb sinna neiu, kel on samuti plaan kehastuda skulptuuriks, põhjuseks õnnetu armastus või nii. Ja peagi selgub, et skulptuuride osakonnas on õige mitmeid erinevaid eluvorme …

Ehk siis heatahtlik ja kerge pilge, nii kunsti kui zeni asjus, ja no muidugi armastuse kohta ka.

ulmekirjanduse baas

Theodora Goss - The Rapid Advance of Sorrow (The Collected Enchantments, 2023)

 

Goss võtab siis enamvähem tuntud ajahetke (1980. keskpaiga Ungari) ja keerab selle segapudruks, kui võtab selle üle fantaasialiku käiguga. Siin siis algsituatsiooniks justkui tolleaegne Budapest (teatud eranditega!), kus noored üliõpilased (ebaõiglast) maailma avastavad. Kõrvalliinina hakkab jooksma kirjeldus Siberis asuva linna Sorrow kirjeldus, tegu on siis … külma kogumiga. Või midagi sellist.

Üliõpilaste hulgas tekib külma talve jooksul entroopiat sõnadeta jutlustav kogukond, mis võtab õige fantastilised mõõtmed, muuhulgas muutes inimese füsioloogiat. Peategelane, kes on nüüd korraga eraldiseisja, satub hätta.

Et jah, mõneti üsna segane või sümboolne tekst, aga samas päris painajalik ja tekitab erinevaid kujutluspilte. Eks autori ungari päritolu tõttu ootaks natuke põhjalikumat eksootikat, aga tekst on muidugi suunatud ameerika lugejale.

ulmekirjanduse baas

Juhani Karila - Väikese haugi püük (2021)

 

Tänapäevases võtmes kõiksugu kollidest ja näkkidest kirjutamine on päris keeruline ülesanne ja kindlasti mitte nõrgasulelistele. Noh, aga kui tegevuspaigaks on Lapimaa kolgas, siis see … mõjub söödavalt. Autori Lapimaa on ühtaegu segu ääremaa mentaliteedist ja folkloorsetest olenditest - mis tuleb lugejale eriti hästi välja, kuna osa tegevusest on nähtud läbi mujalt tulnud politseiniku silmade, kelle ülesandeks on kinni püüda võikas mõrvas kahtlustatav peategelane.

Kõiksugu veidraid tegelasi siin jagub, selleks ei pea olema näkk või kurask. Vürtsi lisab see kohalike kõnepruuk, mille eesti keelde mugandamine on ühtaegu huvitav kui ka päris raske minusuguse lugeja jaoks - huvitav, mis murret see õieti jäljendab?

Eks selle raamatu tõlget on küllaga kiidetud, seega omalt pole lisada midagi mõttekat. Igal juhul, päris nauditav on lugeda seda olendite ja laplaste ning lisaks veel politseiniku interaktsiooni. Ja need taustalood on ikka päris traagilised.

sulepuru

lugemissoovitus

sirp

algernon

Theodora Goss - The Rose in Twelve Petals (The Collected Enchantments, 2023)

 

Autor on ette võtnud “Okasroosikese” muinasjutu ja seda vägagi täiendanud - milline võiks olla tegelaste eellugu, millised võisid olla eri tegelaste kokkupuuted, milline on näiteks lossi ajalugu, milliseks võiks muutuda maailm saja aasta jooksul (tegevus toimub Inglismaal, mis nende saja aasta pärast on vägagi teistsugune kui võiksime ette kujutada - ja seetõttu ka prints vähe … teistsugune).

Eks selline lähenemine mõjub alguses vähe võõristavalt ja ega see kohe selgugi, et tegu “Okasroosikese / Uinuva kaunitari” uusversiooniga. Ent kui rütmi kätte saad, siis selline laia vaatenurgaga lähenemine muutub õige paeluvaks - eriti just viimased osad, kui lossi asukad on unne sumbunud ja elu veereb oma uutel radadel.

Pole siis kuidagi üllatav, et tegu on minu meelest igati tugeva looga - abiks seegi, et ette on võetud nii tuntud muinasjutt ja sellele lisatud õige palju kihte ja nägemusi. Väga vinge. Ehk ka raamatu kaaneillustratsioon on inspireeritud sellest jutust.

ulmekirjanduse baas

Roger Zelazny - Suured aeglased kuningad (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Päris humoorikas lugu eluvormidest, mis toimivad aeglaselt, aga töökindlalt. Kui vaid muu universum suudaks nende tempos liikuda (või noh, ülimalt aeglustuda).

Kaks kuningat avastavad, et neil oleks alamaid vaja. Ja saadavad oma ainsa, robotist alama neid juurde tooma. See toob valgusaastate kauguselt inimeste paari, ja enne kui kuningad jõuavad oma alamatega ühendust võtta, on Aadama ja Eeva järglased avastanud tööriistad, tule ja ratta kasutamise ning viimaks end tuumasõjaga ära hävitanudd. Kuningad peavad nüüd alamate asjus midagi muud otsustama. 

Et jah, selline anekdootlik lugu külma sõja hirmudest ulmelises soustis. Ja noh, millised küll võivad olla naudingud sellises tektoonilises tormlemises.

ulmekirjanduse baas

Theodora Goss - In the Forest of Forgetting (The Collected Enchantments, 2023)

 

Sünge või lootusrikas lugu naisest, kes leiab end (unenäos?) metsast, kus talle tuleb vastu nõid, kes paneb ta kehast kasvaja kahe liblikana välja lendama. Aga naine ei tea, kes ta ise õieti on ja ta rändab edasi metsa, kohtab eri muinasjutulikke tegelasi (seda siiski teab, et on kirjutanud lasteraamatuid), kes annavad talle eri nimesid, mis pole siiski päris õiged. Ja ikka edasi ja edasi metsas, kuni hakkavad kauguses paistma mäed, kus kindlasti ootaks teda õige nimi.

Jälle Gossi üks varasemaid avaldatud lugusid, mis samas tundub kuidagi … igati gossilik. Eks seda teksti saaks mitmeti tõlgendada; lihtsaimad oleks vast tervenemine, suremine või eneseleidmise teelolek. Või kõigi nende seguna. Mulle näis see millegipärast omamoodi müütilise teispoolsusse lahkumisena, vabanemine ja lõpuks võimalust eneseleidmiseks. Kui see võimalik on.

Omal moel kuidagi väga lihtsa konstruktsiooniga lugu (kangelane astud situatsioonist situatsiooni, leiab kas liitlasi või peab võitma kedagi), aga samas selline südamesse minev. Eks linnainimesena saab ikka metsast mõelda kui millelegi müstilisele Teisele - niipalju kui seda metsa üldse ka reaalselt alles on, aga enesepetmine on ikka osa minast.

ulmekirjanduse baas

John Green: Alaskat otsides

Ma ei teadnud enne selle raamatu lugemist üldse, mislaadi teosega on tegemist. Arvasin seda raamatukogust võttes end mäletavat, et Alaska on koer, mingi malamuudi sorti suur koer, siis ta kaob ära ja teda otsitakse. 
Ma eksisin. Mälestus oli selgelt valemälestus. Kogu raamatus pole isegi mainitud mitte ühtegi koera. 

Alaska on tüdruk.
Tema otsimine on metafoorne. Enam-vähem. 
Aga eelkõige on see kujunemisraamat. Kuidas peategelasest nooruk läheb uude kooli, seal sisse elab, leiab sõbrad ja vaenlased, nii palju kui need vaenlase nime väärivad, mida ta teeb - ohtralt suitsetamist ja joomist, mis tegelikult talle isegi eriti naudingut ei paku - esimesed seksuaalkogemused, esimene armumine. Sedasorti kujunemisraamat, mida üldiselt üsna rõõm lugeda on, sest ei toimu mingeid suuri ebausutavusi ega draamasid draamade pärast, kõrvaltegelased on isikupärased ning usutavad, suhted nendega olulised ja huvitavad ja üldiselt on lugemine nauding. 

Poole raamatu peal juhtub suur asi, muutub kogu raamatu fookus.
Kui ma olin üle saanud ootusest koeraraamatu osas, ootasin õudusega toreda kujunemisloo taga paistvat teismeliste armulugu ja --- noh, murrang tuli hoopis teistsugune. 
Teine pool raamatut polnud enam lihtsalt nauding, vaid neelasin selle päevaga. Sellest hoolimata, et lahendasin mõistatuse ammu enne tegelasi ära - aga ma olen neist ka vähemalt 2,5 korda vanem. Ja mul oli raamat, millest detaile välja noppida, neil lihtsalt elu. Igatahes on raamatu esimene pool hea, teine lausa väga hea.

Juba mainisin, ent mulle väga meeldisid kõrvaltegelased. Ülilühike, ent autoriteetne Kolonel, rumeenlannast Lara, pulbitsev Alaska, asiaadist räppar Takumi, tark ja karm dr Hyde, karm ja armastav Kotkas. Nii meeldiv on lugeda tegelastest, kelle osas ei mõtle ma, et ebanormaalne, sellist inimest ei saa olemas olla, ta moodustubki ainult tüüpjoontest, mitte mingeid inimlikke kiikse ja omapärasid.  

Teiseks hakkas silma, et vahel sageli käitusid noored tegelased uskumatult avameelselt. Oli situatsioone, milles noor mina ei oleks mitte mingil juhul kelletki abi küsima läinud või jutustanud oma esimesest abitust suuseksist teistele inimestele, ent nende jaoks see justkui polnukski eriti piinlik. Küllap rõhutati meile sellega jutukaaslaste sõpruse suurust ja anti ühtlasi mõista, et seks pole eriti tähtis ja selle pärast ei pea häbenema. Mis on mõlemad head eesmärgid, ent ikkagi ... kuidagi pentsik on lugeda, kuidas inimesed lihtsalt ei oska suu ja peenisega midagi teha ja siis lähevad sõbralt küsima. 
Nagu halloo. Kas see on päriselt realistlik?

Samas need head suhted meeldisid mulle väga. Mulle meeldis väga lugeda sõprusest, lugeda väikesi ilminguid, kuidas vanemaid armastatakse ja vastupidi ka, väga ja väga, kuidas õpetajad hoolivad õpilastest ja isegi vaenamised on omamoodi hellad. Pakutakse aina vaherahu ja räägitakse omavahel.
Raamatus on kõvasti suhete teemalisi pingeid samuti, aga taustal on tunda, kuidas autor usub: inimesed tegelikult on kogukondlikud ja hoolivad üksteisest. Lihtsalt see ilmneb nii ja naa, arusaamatused ja valestimõistmised, tavad ja kombed, kes usub reeglitesse, kes selle andmisse, mida talt küsitakse ... elu ei ole lihtne kellelgi.
Usk inimestesse oli igatahes väga armas ja hingekosutav, mis siis, et lugesin ja vahepeal pisarad voolasid. 

Kokku väga tore raamat, soovitan lugeda. 

Johanna kirjanduslik blogi 
Tamme gümnaasiumile kirjutatud essee
Lugemissoovituse blog
raamaturiiulike
Lissu lugemised
Manni lugemisblogi
Marietti lugemisblogi

Anna Stephens - Darksoul (2019)

Kui “Godblind” juhatas sisse malelaua Mirecesi aladelt Rilporinini, siis “Darksoul” keskendub peamiselt ühele osale (või noh - kogu selle hetke konflikti keskmele): ehk kuidas Mirecesi vägi Corvuse juhtimisel ning prints Rivil ja ta usuvahetajate armee vallutavad üheskoos Rilporini (mille kaitset juhatab Durdil, kes muuhulgas leiab peale haige kuninga surma uue kuningakandidaadi, kelleks pole teps mitte linnamüüri taga märatsev Rivil). Ja kogu romaan ongi sellest nädalaid kestvast lahingust.

Romaani jooksul jõuavad Rilporini ka eelmise raamatu ränkadest kokkupõrgetest ja varitsustest ellujäänud (Crys, Mace, Tara), kes juhivad väeüksusi läbi Mirecesi piiramisrõnga linna - mis taas põhjustab suuri kaotusi … ja näiteks Rillirin ei pääse üldse kindlusse. 

Mirecesi vägedeni jõuab omakorda aga Dom, kes on lõplikult Dark Lady nimelise Punase jumalanna poolt üle võetud; ning Dom toob Corvusele ja Lantale sõnumeid ja luureteavet Punastelt jumalatelt. Ja üks neist teadetest on Rillirini kohta - kes on nimelt ainsast armuööst Domiga muutunud rasedaks ja kannab last, kes peaks olema kaalukeeleks, kas peale jäävad Punased või Valguse jumalad. Lantal on muidugi plaan, kuidas peale lapse sündi ohverdada Rillirin (kes pole tolleks hetkeks teadlikki oma õnnistatud olekust). Igal juhul, Rilporini mitte pääsenud Rillirin hakkab rändama lõunasse koos ühe vana tuttavaga, et sealt abi saada.

Lahing Rilporini pärast on metsik ning viimaks sekkuvad sinna jumaladki … mis muudab võitluse käiku inimeste jaoks veel rängemaks. Langeb mitmeid tegelasi, kelle vaatenurki autor seni kasutas. Aga jah, Mirecesi metsikuste kirjeldamine on midagi sellist, mis paneb vast proovile lugeja vastupanuvõime (eks see hakkab meenutama juba Anna Smith Sparki triloogiat - vähemalt Stephensil on tegelasi, kellele nagu kaasa elada. Ja noh, eks Stephens pole läinud ka nii äärmusse kui Steven Eriksoni Coltaine’i taganemine või Pannion Seeri valitsemine).

Kui “Godblindi” puhul joonistuvad peamised tegelased üsna selgelt välja, siis nüüd on tasakaalukam lähenemine. Valguse Jumalate poolt siis Crys (8 peatükki); Durdil, Mace ja Tara (kõik 6); Rillirin (4) ja Gilda (2) - et siis märkimisväärseim on Rillirini tahaplaanile jäämine (aga ta ei saanudki Rilporini, eks autor valmistab siin järgmise romaani kliimaksit või midagi). Punaste Jumalate järgijad: Corvus (7), Galtas ja Dom (5), Lanta (4). Dom on muidugi monumentaalne poolevahetaja ja selle romaani lahenduses on temal väga suur roll - aga see peaks veel jätkuma kolmandas raamatus (jajah, Rillirini rasedus ikkagi). Kui esimeses romaanis jäi arusaamatuks Tara ja Gilda olulisus, siis selle romaani epiloogiks saab vist pihta Tara Suurele Ülesandele (muidugi, plaanida võid ju mida iganes). Eks seda on ette heidetud, et vaatenurki on liialt palju … eks siis kolmandas raamatus selgu, milleks Gilda õieti vajalik on.

Sest noh, Gilda on teatavasti Rilliriniga - keda nüüd mõlemad pooled soovivad leida tänu sellele Domi jumalateülesele ettekuulutusele. Kuid et tegu on grimdarkiga (mida selle romaani puhul on peetunud koguni äärmuslikumaks suunaks), siis ei suuda oodata kellelegi just õnnelikke lõppe (mis näiteks Ed McDonaldi triloogia lõpplahenduse puhul pani kukalt kratsima). Igal juhul, triloogia viimase osa pealkiri on teatavasti “Godchild” … mis siis vast ei käi teps mitte Domi kohta nagu seniste osade pealkirjad (noh, eks ulmelisi võimalusi ole, kuidas Dom uuesti beebistada, eks seda ole kah tehtud). Samas muidugi - grimdarki loogika järgi ei saa nö head tegelased midagi nii üheselt head olla; kuid seni on see puhtalt hea ja kurja vaheline võitlus. Et siis ikkagi polegi traditsiooniline grimdark, lihtsalt ülimalt brutaalne fantasy?

Theodora Goss - Sleeping With Bears (The Collected Enchantments, 2023)

 

Lugu noorest naisest, kelle õde abiellub karuga. Miks küll? Mis on karus erilist? Miks ta loobus advokaadiga pere loomisest? Kuidas ta sai vanematele tutvumiseks tuua sellise karu? Miks ta ei karda, et karu võib teda vigastada või koguni ära süüa? Või veelgi olulisem - kuidas nad jagavad kehalist lähedust? Või … järglasi saavad?

Tekst kirjeldabki eri etappe pulmadeks valmistumisel ja siis pulmade käiku. Millised on pruudipoolsed külalised ja millised karupoolsed … lähedased. Vanusevahe kui selline (no karu on küll viieaastane täiskasvanu, erinevalt peiupoisist, kellega peategelane aitab tseremooniat läbi viia). Ja toiduküsimus (raibete asemel on karurahva poolt väga oodatud toitlusfirma kõiksugu taimsed maiustused). Ja no küsimus karuga vallatlemisest … eks see saab ka omamoodi vastuse.

Tegu siis autori ühe varasema ilmunud tekstiga ja on selline kõverpilk Ameerika väikekodanlikule elule (“kas peale advokaadiga mehkeldamist ikka sobib pruudil valget kleiti kanda?”). Eks see sellne nooruslik tekst ole, mis kaudselt puudutab ka raamatu sissejuhatuses mitmel korral rõhutatud autori enda identiteedi küsimusi - sisserändajana Ameerikas üles kasvades.

Roger Zelazny - See tormihetk (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Zelazny ajab jälle puhast ilukirjandust taga ning tulemus on nii ja naa - iseenesest igati emotsionaalne ja traagiline lugu, teiselt poolt see suurt ei kõigutanud.

Godfrey nimeline mees on rännanud valgusaastate kaugusele ning nüüd on peatuma jäänud Betty nimelises kohas Luikede Maa planeedil (või kuidas see planeedi nimi nüüd oligi). Godfrey on kohalike jaoks kummaline nähtus - iseenesest on ta neljandas aastakümnes, aga samas aastasadu rännanud külmaunes (ikkagi valgusaastad, eksole). Ja tee peal näinud (sest ka külmaunest on vaja ärgata vahikordadeks) seda ja teist. Samas ta ise peab end juurtetuks - Maa, kus ta pärit, on muutunud; tema aja inimesi pole enam ammugi elavate kirjas. Ühesõnaga, selline vaimselt segane olukord - üheltpoolt oled justkui noor, teiselt poolt kohalikega võrreldes pärit täiesti teisest aegruumist. Aga elada saab, ja Godfrey (no lühendatult God) töötab Bettyl omamoodi turvaspetsialistina, kes siis droonide abil jälgib linnas toimuvat - mitte et inimesi peaks just palju jälgima, küll aga linna tungivaid erinevaid elajaid

Aga siis jääb see kant ühe hullu, nädalaid kestva tormi kätte ning üleujutatud linnas puhkeb viimaks olelusvõitlus - ja seda mitte ainult loodusjõudude käest pääsemiseks. Ka inimesed ise ... keeravad ära. Ning God …

Et siis jah, selline melanhoolne värk, kus ühtaegu arutatakse inimese ja kus selgub, et kõiksugu inimsuse definitsioonid pole siiski küllaldaselt ammendavad, ikka on võimalus, et inimeseks olemine pole midagi ülevat. Sest alati võime olla madalad ja … Aga elu läheb edasi.

ulmekirjanduse baas

Kameron Hurley - When We Fall (Meet Me in the Future, 2019)

 

Kõvaulme või kosmoseooper naisest või muidu inimesest, kes on peale kõiksugu tööotsi erinevatel kosmoselaevadel jäänud maha ühte kosmosejaama, kust ta ei saa enam õieti lahkuda. Elatub nö juhutöödest (mis küll kosmosejaama tingimustes võivad olla õige ulmelised) ning ühel remonditööl litsutakse ta kahe laeva vahel enamvähem laiaks. Surm on küll silme ees, aga tema juurde ilmub üks naine, kes lihtsalt hoiab tal käest ja ei lase juttu rääkides tal teadvust kaotada. Enne arstiabi saabumist see naine kaob.

Tööõnnetuse eest saadav kahjutasu on õige üüratu, aga naine ei lahku, teda on painama jäänud see päästjast naine. Viimaks selgub, et tegu oli ühe litsuva laeva avatariga … See on häiriv, et ta on sissevõetud tehisintellektist, aga ikkagi vajab ta sellega kohtumist. Ja salajaselt missioonilt naasva sõjalaeva avatar ilmubki …

Et siis selline paduulmeline tekst (siiski, tegevus toimub inimeste ja nende erinevate …. kosmiliste edasiarengute seltsis), mille puhul pole õieti aru saada, millega just tegu on. Eks siin võib küsida, et kus on õieti inimese kodu ja koht - sedalaadi ulmekirjanduse võtab seda üsna vabalt või õigemini ei huvitugi sellest.

Roger Zelazny - See surelik mägi (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Jätkub kerge sulamine Zelazny lühiproosa asjus, ka see tekst on igati normaalne lugemine. Sest noh, ulmelisest alpinismist ma vist polegi varem lugenud.

Jack on üks universumi parimaid alpiniste, kes muuhulgas on jõudnud koos kaaslastega kõrgeimale - milleks siis oli vaja saada 27 kilomeetri kõrgusele. Selle vallutamise hinnaks oli pereelu kaotus. Aga nüüd on Jack sattunud veel kõrgema mäe juurde, nimeks on sel Hall Õde ja kõrguseks … 60 kilomeetrit. Veel viimane tipp ja siis lõpp sellisele alpinismile, aeg on uuesti pere luua.

Kõigepealt teeb ta üksi proovironimise, mis lõppeb sellega, et teda rünnatakse ja lüüakse oimetuks millegi poolt. Aga Jacki see ei peata - hoolimata selle millegi selgetest hoiatustest. Ta meeskond koguneb veel viimast korda, ning koos hakatakse Halli Õde vallutama. Jõutakse uutele rekordkõrgustele ja sealt hakkavad neid kimbutama veidrad nähtused. Mäel on saladused.

Et siis … kõrged punktid sellise teema eest - mitte et mingi alpinism mind suurelt kiigutaks, aga vahelduseks miks mitte (jajah, muidugi see alpinism on tegelikult fassaad millelegi kõrgemale). Eks tegelased on nagu on, ei saa öelda, et oleks miski eripärane kvaliteet, lihtsalt sellised harjumuspärased poolkangelased. Aga Halli Õe saladus kui selline on hea ninanips - nagu Jack endalt aegajalt küsib, kui palju see mägi õieti kaaluda võiks.

ulmekirjanduse baas