Selle seeria neljas raamat algab ebatüüpiliselt - raamatu esimene neljandik (mis on muidugi keskmise romaani mõõtu ehk ligi 250 lehekülge) jälgib vaid ühe tegelase tõuse ja mõõnasid (no sealt teekonnalt tuleb küll mitmeid tegelasi kaasa ülejäänud romaani). Pigem küll mõõnasid, sest õhin, millega Karsa Orlong asub maailma vallutama (või õigemini hävitama) … see saab üsna kiire lõpu, kui ta puutub kokku tõelise sõjaväega (ajaliselt toimub see enne Seitsme Linna ülestõusu, millest siis juttu “Deadhouse Gates”). Aga jah, üpris ootamatu ja samas ka puhkus on jälgida vaid ühe tegelase teekonda - ilma et peaks ootama kümneid ja kümneid lehekülgi, et mõne sind huvitava sündmuse või seltskonnaga edasi liikuda.
Karsa Orlong on … eriline. Mitte ainult füüsiliselt (kaks süda ja hiiglaslik kasv, nagu see on tebloritele iseloomulik); omal moel võiks teda pidada ebareaalse enesehinnanguga noorukiks, samas võiks ka arvata, et ta ongi selliseks loodud. Hävitavaks tööriistaks (aga jah, selleks peab muidugi olema vastavaid eeldusi), kes siis peaks vabastama Teblori hõimude vanad jumalad (romaani jooksul küll selgub, et jumalatel on vähe valed juured ja pealegi on nemad omakorda mängukannid - ning ka Karsa Orlong peab olema Sandistatud Jumala esivõitlejaks). Karsa Orlong on tüdinud sellest koormast (ja kuidas teised tegelased tema tulevikutegusid näevad), mitmel puhul on seda nimetatud ahelate vedamiseks. Igal juhul, romaani jooksul saab vägeva puumõõgaga vehkijast iseenda tahutud hiiglasliku kivimõõgaga raiuja - ja selle imeriistaga võib juba maha nottida õige hulle olendeid. (Hea õppetund on seegi, et kõike ja kõiki pole vaja enda vande läbi enda vaenlaseks kuulutada.)
“‘We too failed, once, long ago,’ ‘Siballe said. ‘Such things cannot be undone. Thus, you may surrender to it, and so suffer beneath its eternal torment. Or you can choose to free yourself of the burden. Karsa Orlong, our answer to you is simple: to fail is to reveal a flaw. Face that revelation, do not turn your back on it, do not make empty vows to never repeat your mistakes. It is done. Celebrate it! That is our answer, and indeed is the answer shown us by the Crippled God.’” (lk 683)
Kuid selle kandva konstruktsiooni (ka Karsa Orlong on vägagi tegev Raraku sündmustes) on veel hulk eri tegelaste retkesid, mille puhul alati ei mõistagi, mida need õieti taga ajavad: näiteks Apsalar ja Crokus (kes siis juba “Gardens of the Moon” saati koos liiguvad; noored on justkui armunud, aga …), Mappo Trell ja Icarium (mida nemad õieti teevad, ei saa senini aru; igal juhul on neil kokkupõrge Karsa Orlongiga (kes on ikka veel teblorlikult tormakas), mis lõppeb nö viigis ja äratab “teadjates” ärevust - “to be continued”, eksole), algab Trull Sengari ja Onracki ühine retk, et mingeid iidsete rasside jamasid lahendada (paistab, et Tiste Eduri teema jätkub peamiselt järgmises romaanis). Rarakust hakkab taas liikuma Heboric. Tegevuses vilksatavad järgmised ürgvanade rasside esindajad - Forkrul Assail (no Karsa Orlong lihtsalt pidi ta vabastama) ning Eres.
See on muidugi ülilihtsustav kokkuvõte romaanist. Milline kergendus oli lugeda romaani esimest veerandit, ülejäänud kolm neljandikku on see tavapärane Eriksoni lugemiskogemus - mõistad ehk nähtava jäämäe mõningaid rünkaid, ülejäänu on tõesti hägune ja ülepeakäiv ning loodad, et kui peaks romaanisarja teist korda kätte võtma (sellise tempo juures küll pensionipõlves), saaks ehk seostest viimaks aru. Sest kõik need kõrvalliinid on ju ometi olulised, eksole. Peale esimest veerandit hakkasin lugema Malazan Wiki tegelaste ülevaateid, aga no kaua võib, lugemise ajal telefoni nokkimine pole ikkagi õige lugemine. Kuid see leht on paratamatult asendamatu abiline.
Kui algselt plaanisin aastas ehk ühe romaani lugeda, siis nüüdseks olen juba ühe aastaga maha jäänud, sest millegipärast jäi eelmine aasta vahele. Aga milline ajakulu on ühe romaani läbivõtmine, sel ajal tõesti ei taha muude asjade peale aega kulutada (sest tegelt on põnev, kuigi enamusest toimuvast ei saa õieti aru). Igal juhul, kui need neli romaani on omavahel seotud, siis järgmine, “Midnight Tides” paistab olevat täiesti uute tegelastega maailm.
“‘Just so. There’s little value in seeking to find reasons for why people do what they do, or feel the way they feel. Hatred is a most pernicious weed, finding root in any kind of soil. It feeds on itself.’
‘With words.’
‘Indeed, with words. Form an opinion, say it often enough and pretty soon everyone’s saying it right back at you, and then it becomes a conviction, fed by unreasoning anger and defended with weapons of fear. At which point, words become useless and you’re left with a fight to the death.’
Karsa grunted. ‘A fight beyond death, I would say.’
‘True enough. Generation after generation.’” (lk 236-237)
2 kommentaari:
Ma tegelt tean, et mina lugesin neid raamatuid teistmoodi kui paljud.
Sest mul ei olnud ega ole mingit tunnet, et asja mõte on Suurde Lukku kokku jooksvad hästi paljud elegantselt sikisakilisi ja lõpuks tähtsaid mustreid tegevad kanganiidid. Ajalood ja läbimõeldus jne on minu arust lihtsalt "kirjutan, mis mulle meeldib ja mis mind ennast loksutab, ja lõpuks kõigele mingi Suure Loo point leida ei ole raske, pff" (sest mina kirjutan nii - et mõnda asja ma tean, aga üsna palju selguv lihtsalt töö käigus, ja "töö" on "kirjutada nii palju endale meeldivaid asju kokku kui jaksan".
Lihtsalt Eriksonil on selgelt palju rohkem jaksu kui mõnel triinul =P)
Miska ma tegelt eriti ei mäleta eraldi raamatuid kui eraldi romaane, mu jaoks on olulised eri tegelaste lood. Erandiks on Deadhouse Gates.
Aga see ka tegelikult lihtsalt seepärast, et see on ühe tegelase - Coltaine'i - terviklugu, ülejäänu, mis tilgub, on pisiasjad-pisiasjad.
Mis selle mõlgutuse mõte nüüd on ... esiteks näidata, et ma ikka sitaks armastan Eriksoni Malaze-raamatuid, ja teiseks öelda: jumala huvitav on neid lugemismuljeid lugeda, sest ma ise ei mäleta pea üldse, mis mingis raamatus just toimus. Teatud moel olid nad kõik (ma rohkem pole lugenud kui see kümne raamatu pikkune terviksari) mu jaoks ühesugused. Mitte halvas mõttes, mitte et igav oleks, aga nad on olulised ja head kõik üpris samadel põhjustel.
Välja arvatud Deadhouse Gates, mis seisab mu mälus postamendil ja mis mu mälus Eriksoni tihendatud ja tummine essents, kus on kõike tavalisest mitu korda rohkem
Kusjuures mõtlesin, et peaks endale tuleviku tarbeks täpsemini markeerima tegevusliine, aga lõpuks polnud aega ja jaksu.
Jajah, Apsalar ja Crokus ja Trull Sengar ning nende seiklused jne.
Coltaine ... Tema tegevusliin on ehk takkajärgi hinnates nii mõjuv seepärast, et pärast esimese raamatu võrdlemisi segast sissejuhatust sellesse maailma mõjus Coltaine'i armee taganemine kuidagi ... kristalsemalt.
Postita kommentaar