Lõuna kuninganna. Arturo Perez-Reverte.

Varrak andis selle raamatu välja 2011 aastal. Oli meeldiv lugemine naisgeeniuse seiklustest salakaubavedajate huvitavas maailmas.

Samalt Hispaania autorilt ja samalt kirjastuselt oli 2006 aastal välja antud teinegi raamat „Dumas’ klubi ehk Richelieu vari“. See teine raamat meeldis mulle natuke rohkem – selles oli stepihundlikku lootusetust ja üksindust.

Ma arvasin hulk aega, et Varraku jaoks on selle autori raamatute näol tegemist kirjanduse-laadsete-toodetega. Neist esimesena ilmunu oli tõlgitud prantsuse keelest ja teise juures toimetajana kaasategev seesama prantsuse keelest hispaanlase tõlkinu (Euroopa suurkeeles ilmunud raamat tõlkida tõlkest kolmandasse keelde – mingi põhjus peab ju sellisel asjal olema ja ennastmõistetav on pidada põhjuseks hinnangut avaldatavale).

Varraku raamatublogist sain aimu, et vähemalt tõlkija/toimetaja Kai Aareleid autorit kolmandajärguliseks ei pea. Samuti selgus, et tegemist on isikuga, kes võtab asjatundjana sõna tõlketeoreetilistes küsimustes (minul ei õnnestunud küll välja lugeda, kas ta eelistab bukvallistlikku või kodustatud tõlget) ja kes on osalenud tõlkijate kutseühingu moodustamisel (kutseühing tundub olevat keskendunud ametiühingulikule palgavõitlusele).

Keel (ja tegelikkus).

Ega need moorlased minu vittu ei räsi, kui sind kinni nabitakse.

Maailm muutub.

Maailma muudetakse.

Kunagi ammu oli aeg, kus arvati, et inimesed jagunevad kolmeks suureks rassiks (valge, kollane ja must). Poliitikud ja teadlased on praeguseks otsustanud, et see ei olla nii, oluline selle otsustuse juures võib olla solvumise ja solvamise vältimine. Selle juures on ikka olnud määravaks kokkupuute võimalus. Eestlastel ei ole ajalooliselt olnud eriti kogemusi teist värvi inimestega ja seesama ajalugu on meid muutnud eriti emapaatiliseks allasurutute vastu – eesti keeles on olnud teist värvi inimesi tähistavad sõnad neutraalsed, isegi kergelt positiivsed. Aga kuna musti inimesi tähistav sõna neeger on meile jõudnud teiste keelte kaudu, siis kõlab see üsna samamoodi, kui nendes keeltes, kus see on alavääristav, ja mustad muudkui solvusid. 

Selleks, et asjatut solvumist vältida, otsustati, et püütakse vältida seda neeger-sõna. Ainuke probleem on sellest, et kuidas siis öelda – lapski näeb, et mõni inimene kohe on teist värvi... Üks variante, mis arutelust läbi käis ja palju pooldajaid leidis, tuli ajaloo prügikastist – murjan, moorlane. Selgelt neutraalne ja eestlastega kokku puutuvad neegrid ei oska selle peale solvuda kah.

Tol ammusel ajal, kui eristati veel rasse, oli kõikjal selge, et Põhja-Aafrikas elavad inimesed, näiteks berberid, olid rassiliselt valgete ja mitte mustade hulka kuuluvad. Hispaanlased puutusid nendega tihedalt kokku ja nägid, et nende nahavärv oli natuke tumedam kui enamikul Hispaania pärismaalastel. Neid nimetati mustadeks, nagu neegreidki. Mis põhja-aafriklastele, marokolastele, berberitele ei meeldinud, ei meeldi. 

Nimelt on neist lõuna pool nn must-Aafrika ja nendel on päris-neegritega mitmeid kanu kitkuda (kõige muu kõrval ka usulisi – berberid on reeglina muhameedlased).

Romaanis „Lõuna kuninganna“ võib eristada mitmeid tekstitasandeid:

• fiktiivne autor kogub materjali Teresa Mendozast;
• kogutud materjali alusel kujutab ta ette „tegeliku“ loo kulgemist;
• kujutletava loo tegelased vestlevad omavahel jutumärkidega eraldatud otseses kõnes;
• need tegelased viskavad repliike suuremas tekstimassiivis, nii et otsene kõne on jutumärkidega eristamata;
• need tegelased mõtlevad ja ei ütle seda välja – kaks viimast liiki ei ole alati omavahel selgelt eristatavad.

Kahes esimeses neist ei ole moorlasi ega vulgaarsusi. Berber on berber ja mõni on marokolane (tõsi, mõne tegelase tumedam nahk leiab mainimist, aga tõlke alusel ei ole võimalik otsustada, et tegemist oleks neegriga, teksti sellel tasandil ei ole mitte ühtegi neegrit). Nii moorlased kui vulgaarsed väljendid on koondunud kahte viimasesse. Ja moorlased ja murjanid on alati solvavas, halvustavas tähenduses.

• Eespool toodud näidislause tähendab, et Maroko piirvalvele või politseile vahele jäänud nais-salakubavedajat ootab vägistamine (Hispaania omadega mitte). Poliitkorrektne oleks neid berbereid sellepärast mitte sildistada/halvustada(?) – aga mis parata, salakaubavedajad ju reeglina madala teadlikkusega...

Ma kujutan ette, et tõlkevaste on valitud poliitkorrektsuse ülipüüdlikkusest, tajumata lausest või lõigust tulenevat hoiakut. See ülipüüdlikkus viib (juhul kui see muudkui korduma hakkab) selleni, et moorlane omandab Eesti keeles selgelt negatiivse ja halvustava tähenduse – misjärel tuleks taas hakata välja mõtlema uut sõna, mis tähistaks neegreid.

Mulle see tõlge ei meeldinud – nipet-näpet ebakohaseid sõnavalikuid oli veel, aga...

Ma ei taha uskuda, et maailma (keele) muutmine peaks olema tõlkija ülesanne. Tõlkija peaks püüdma olemasolevat adekvaatselt edasi anda. Ma ei välista võimalust, et minu hoiakupimedus sunnib mind mitte nägema seda tegelikku maailma, nii nagu autor algselt ette kujutas...

Eelnev tekitas minus huvi autori keelekasutuse vastu. Lugesin „Dumas’ klubi“ üle. Märkasin, et viis aastat varem trükitus võis keegi olla mulatt küll (kuidas see võiks küll olla poliitkorrektselt väljendatuna?).

Panin veel tähele, et autoril on mõlemas raamatus tegelased keeleliselt individualiseerimata (ei eristu ka sooline või sotsiaalsete kihtide keelekasutus). Et osad tsitaatterminid on joone all lahti seletatud, osade tähendusest tuleb aru saada konteksti järgi. Et autorile meeldivad pikad seksikirjeldused, kus puuduvad suguelundid. Et autori kirjanduslik maitse, millest mõlemas raamatus pikalt juttu on, on ikka sama ja tema tegelased jagavad seda.

Lugu (ja tegelikkus).

Teresa Mendoza on sündinud Mehhikos ja pärast algkooli jätnud õppimise pooleli ja asunud tööle rahavahetajana. Tegemist on Mehhiko provintsiga, kus salakaubavedajad omavad suur võimu ja nende vahelised arveteõiendamised on verised – tapetakse mitte ainult milleski süüdi olevaid gängiliikmeid või politseinikke, vaid ka nende pereliikmeid. 

Neiu kohtab salakaubavedajat ja asub koos temaga elama. Millalgi selgub, et tema kallim on maha löödud ja Teresa põgeneb ootava surma eest Hispaaniasse, kus ta asub tööle baari kassapidajana. Rahulik töö ei meeldi talle ja ta hakkab ise salakaubavedajaks, ka koos elama meessoost salakaubavedajaga. Asja käigus saab tema elukaaslane surma ja Teresa sattub vanglasse. Vanglas tekib tal lesbilis-platooniline suhe. Pärast vangist väljasaamist proovib ta rahulikku ja seadusekuulekat tööd, see ei meeldi talle (palju pingutust, vähe adrenaliini ja raha) ja ta hakkab juhtima salakaubavedajate suurt logistikafirmat ja saab väga rikkaks. Väga rikas olemine ei paku talle piisavalt rahuldust ja naine asub koostööle ameeriklaste narkopolitseiga – avalikkusele seletab seda vajadusega kätte maksta mehele minevikust, tänu kellele tal õnnestus Mehhikost põgeneda. Mees olla süüdi tema esimese armukese surmas. Teresa peab lahingu äraostetavate politseinikega, tapab neist mitmed, tunnistab kohtus ja saab Ameerika politseilt... oletatavasti uue identiteedi. Pärast seda ei ole temast mitte midagi teada.

Oluline on märkida, et Teresa on üliandekas mitmel alal ja on loo jooksul langetanud vähemalt neli surmaotsust kaasmafioosode suhtes.

Oluline osa jutustusest on Teresa emotsioonide ja otsustusprotsesside kirjeldus. Kirjeldatakse eelkõige tema põgenemisi ja läbikukkumisi. Need on konstrueeritud ohvrirepertuaari ja retoorikat kasutades. Ikka on kõik teised süüdi temaga juhtunus, kõige suurem süü on (kõikidel) meestel ja meestekesksel ühiskonnal. Korduvalt rõhutatakse, et tema on sunnitud olnud aina põgenema ja kõik teised on tema eest teinud valikud ja otsustanud.

Nii palju kui raamatus on vaatluse all salakaubavedajaks hakkamine ja sellekohased otsustused, on kirjeldatud vaid välist käitumist, motivatsioon ja sisekõne on olematud.

See teiste süüdistamine ja motivatsiooni ühesuunalisus (olematus?) ei luba jutustusel tõusta traagiliseks (muidugi happy end ka, aga see on siin natuke teisejärguline).

„Lõuna kuninganna“ üheks aimatavaks eeskujutekstiks on Prosper Merimee „Carmen“. Carmenis kohtuvad don Jose ja Carmen, mõlemad nad teevad teadlikke valikuid ja jäävad oma valikute juurde ka siis kui saavad aru, et nende valikute vältimatu tulemus on surm. Just see valikute teadlikkus muudab Merimee lühikese jutustuse kordades mõjuvamaks Arturo Perez-Reverte neljasaja leheküljelisest tellisest.

Minu jaoks ei ole Teresa karakter usutav – eelkõige tundus olevat tema iseloom ja maailmanägemine sobimatu rahvusvahelise suurfirma loojaks ja juhiks. Olen harjunud kujutlema, et üks väga edukas tippjuht ei otsi pidevalt oma ebaõnnestumiste süüdlasi kõigi teiste hulgast – ta julgeb otsustada ja oma otsuste eest vastutada.

Sellele vaatamata oli tore lugemine.

Autor on paaris kohas arvanud, et salakaubavedjaks muudab inimese (mehe) eelkõige poisikeselik eneseteostuse ja adrenaliinivajadus. See viimane on kohati ka Teresat liikuma panev.

Võrdluses Carmeni raamatuga (lugesin selle taaskord üle) torkab silma salakaubavedajate sotsiaalse staatuse muutus. Ammustel Merimee aegadel olid salakaubavedajad ühiskonna äärealadel, vaesed. Polnud võimalustki osta massiliselt ära kõrgeid politseiülemusi, polnud võimalustki ühiskonna kõrgkihis rikkusega eputamas käia.

„Lõuna kuninganna“ on kantud põlgusest äraostetavate võimumeeste vastu. Nende lurjuslikkuse ja alatuse kirjeldamisel ei hoita tagasi pakse värve. Autor ei näe, autor ei näita idealistlikku maailmapilti, mis loob võimaluse taoliseks äraostmiseks.

Minu jaoks on narkovastane võitlus väga sarnane sotsialismi ehitamisega. Üritatakse ümber teha Inimest. Üritatakse luua uut sorti inimest. Uut sorti inimese loomine on tegevus, mis (paratamatult?) toob esile kõige halvema inimestes – nii uut sorti inimeste loojates endis kui ka nendes, keda parajasti ümber tehakse. Mida kauem see õigete ja uute inimeste loomine kestab, seda koledamaks maailm läheb.

Näide. USA keeluseaduse üheks kõige olulisemaks tulemuseks oli organiseritud kuritegevuse võimekuse ja võimu oluline kasv. Keeluga tekitati nõudlus, mille rahuldamine andis väga suurt kasumit. Selge lollus oli arvata, et selle võimaliku kasumi jahile ei torma tohutud massid. Oli selge lollus arvata, et korrakaitsejõud suudavad keelatut eemal hoida, kui oluline osa rahvast seda tahab. Tulemus – kes ikka tahtis, sai oma viinakese kätte ja viina müüja ei olnud kunagi varem saanud toimetada nii kasumliku äriga. Raha tuli! (Karske ühiskonna ja uue inimese asemel mafia võimutsemine järjest uutel ja kõrgematele tasanditel – keeld ei toimi.)

Nüüd on narkoga lugu analoogiline – keelatakse midagi ära, mille ihaldus on (vähemalt mingile arvestatavale osale inimestest) loomuomane. Keelu rikkumine osutub olema väga kasumlik...

Raamatu autor eristab (peategelase otsustusi kirjeldades) kanepitooteid ja kokaiini (kui fataalseid tagajärgi mittetoovaid mõnuaineid) heroiinist, mis lõhub isiksust ja tapab.

Täiendavat lugemist:

• Beall, E. B., Eagly, A. H., Sternberg, R. J., Soopsühholoogia. 2008, Külim
• Collins, J., Heast suurepäraseks. Saladuse võti: mis eristab tippfirmasid lihtsalt headest ettevõtetest. 2002, Väike vanker
• Ginter, J., Randma, P., Sootak, J., Narkosüüteod Eestis. 2007, Juura
• Saar, J., Kriminaalpsühholoogia. 2007, Juura

Naljakas tähelepanek. Seksuaalsed protseduurid on raamatus eri sugude juures vastandmärgilise tähendusega: kõigiti positiivse peategelase korduvaks meelismälestuseks, mille juures uneleda, on see, kui talle kunagi keelekat tehti ja negatiivse politseiülema lurjuslikkuse iseloomustamiseks piisab vaid mainida, et talle olevat meeldinud, kui tal suhu võeti...

Varem Loteriis