1949. Märtsis on toimunud küüditamine,
sundkollektiviseerimine on pärast paari aastat saanud sisse lõpliku
hoo, ning suvel avaldatakse kolhooside loomist ülistav ja
propageeriv kirjanduslik koguteos „Uued sihid“ (raamatu impressum
ütleb, et raamat on ladumisele antud mais ja trükkimisele antud
juulis – neid andmeid on nõukogudeaegsete raamatute puhul huvitav
vaadata, sest ladumise ja trükkimise vaheline lühike aeg viitab
raamatu olulisusele ametlikus plaanis, nende kuupäevade pikk vahe
aga viitab vahepeal toimunud toppamisele tsensuuris ning vihjab, et
algsest käsikirjast on midagi kärbitud või muudetud; on olemas
raamatuid, kus see vahe on üle pooleteise aasta). Kui lugeda nt sama
aja Loominguid, avaneb troostitu pilt maad võtvast nõiajahist, mis
jubedamatel puhkudel muutub jahiks iseenese peale (avalikud
patukahetsused oma varasema loomingu või hiljutiste väljaütlemiste
eest – mis muuseas ei pruukinud päästa repressioonidest, näiteks
Hugo Raudsepp kirjutas pika artikli, kus ta enda varasemat loomingut
kritiseeris, kuid suri paar aastat hiljem ikkagi vanglas). Päris
repressioonid – põlu alla panek või halvemal juhul vangistus –
on veel tulekul, need algavad partei 1950. aasta märtsipleenumist,
mis pani käima puhastused nii kultuuritegelaste hulgas kui ka
poliitilises ladvikus (nn juunikommunistide põlvkonna aeg saab
sellega otsa).
Selline on raamatu taust. Raamat ise
pakatab optimismist ja positiivsusest, kohati tekib lausa
vahitornilik meeleolu. Raamatu koostaja on Paul Rummo, kes on
raamatusse kirjutanud ka koguteost avava nimiluuletuse ning veel kaks
programmilist luuletust.
Kes siis kirjutasid ja milline oli
nende positsioon enne ja pärast raamatu ilmumist (see ilmumishetk
oli suhteliselt pöördehetkel, nii et raamat koondab ka varstiseid
põlustatuid, ma ei teagi, kas raamat ise äkki sellise autorite
koosseisu pärast löögi alla ei sattunud)?
Paul Rummo ise oli raamatu ilmumise
ajal 40-aastane, 1940. aastal oli olnud uue Riigivolikogu liige, sõja
ajal Venemaal tagalas, kuni 1953. aastani ametikohtadel Kunstide
Valitsuses ja riiklikus kirjastuses, seejärel vabakutseline.
Nõukogude Eesti preemia 1950, teeneline kultuuritegelane 1952,
viljakas raamatute ja antoloogiate koostaja (ühena viimastest
esimene Underi-kogumik Nõukogude Eestis 1981).
Debora Vaarandilt on siin poeem „Talgud
Lööne soos“ (selle viimane osa on teadagi Valgre lauluna tuntuks
saanud „Saaremaa valss“), luuletused „Rohke saagi meister“ ja „Lähme lauldes
nurmedele!“ (viimane jäljendab rahvalaulu, kusjuures ilma otseselt
päevakajaliste märksõnadeta) ning poeem „Tagamõisa randadel“
(huvitav on, et siingi on üheks tegelaseks sõdurpoiss Ivan, nii
nagu „Saaremaa valsiski“ keerutab keegi kuldtärniga noormees
linalakk-neidu). Raamatu ilmumise ajal 33-aastane, oli 30ndate lõpus
oma esimese mehe Aadu Hindi kaudu tutvunud marksistlike vaadetega,
läks 1940 uue võimuga kaasa, sõja ajal Venemaal tagalas, pärast
sõda vabakutseline, uue eesti nõukogude luule esileedi, teeneline
kirjanik 1954, rahvakirjanik 1971. Legendaarseks on saanud tema
50ndate keskel toimunud pööre „lihtsate asjade“ suunas, mis on
ta teinud üheks eesti luule suurte poetesside reast.
Hans Leberechtilt on katkend
jutustusest „Valgus Koordis“, mis oli kolhoosipropagandistliku kirjanduse esikteos. Raamatu
ilmumise ajal 39-aastane, Peterburis sündinud, lapsepõlves Eestis
elanud, kuid hariduse saanud 30ndail Nõukogude Venemaal, isa
represseeriti 1937 ning ta ise pidi seetõttu pooleli jätma
kirjanduse õhtuülikooli, osales sõjas, oli pärast sõda Tallinnas
ajalehe „Sovetskaja Estonia“ ajakirjanik, alates 1951
vabakutseline, teeneline kirjanik 1959. Kõik oma teosed kirjutas
algselt vene keeles ning tõlgiti eesti keelde. Sotsrealismi esikuju
eesti proosas. Suri juba 1960.
Juhan Schmuulilt (tollal veel sellise
nimekujuga) on poeem „Kuidas Koguva küla käis punavooris“ (mis
on punavoor – see oli rongkäik, millega kolhoosid viisid vilja riigile),
luuletus agarast pioneerist „Mina ka!“, luuletus „Joosep Maltsa
eluloost“ (kuidas kehvik leiab õnne kolhoosist) ning koguteost
lõpetav katkend „Poeemist Stalinile“ (mille kohta – nagu üldse
tollase kommunismi-religioosse kirjanduse kohta – võib soovitada
Jaan Unduski Smuuli-peatükki „Maagilises müstilises keeles“).
Raamatu ilmumise ajal 27-aastane, sõja ajal Punaarmees, pärast
oluline funktsionäär ajakirjandusväljaannetes ja Kirjanike Liidu
esimees 1953. aastast kuni oma varase surmani 1971. Kõrgelt
auhinnatud – Nõukogude Eesti preemiad 1949, 1950 ja 1959, Stalini
preemia 1952, Lenini preemia 1961. Teeneline 1955, rahvakirjanik
1965. Sula-aja saabumisest alates rahvapärane ja ehe talent nii
pajataja kui luuletajana (minu isikliku arvamuse poolest on Smuuli
mittepropagandistlik luule ikka väga andekas).
Karl Sinijärv on kirjutanud
olukirjeldused (see oli žanr,
mis tuli koos nõukogude võimuga ning kujutab endast kergelt
ilukirjanduslikus laadis pikemat ajakirjanduslikku proosat, vastab
laias laastus nüüdisaja ajakirjanduse „feature“ ehk „olemusloo“
žanrile)
Mulgimaal asuvast „Ühendatud Jõu“ kolhoosist ja Harjumaal
asuvast Sangari kolhoosist. Raamatu ilmumise ajal oli Sinijärv
33-aastane, oli NAKi juht 1949. aasta juunini, kirjandusse tuli 1948
põhiliselt olukirjeldustega, sai veel 1950. aasta algul komsomoli
kirjandusauhinna, kuid seejärel sattus ametliku põlu alla, misjärel
eemaldus kirjandusest, omandas EPAs agronoomi kutse ning oli EPA
õppejõud, jõudis 1960ndail kandidaadikraadi ja dotsendi
positsioonini.
Felix
Kottalt poeem „Algus“. Raamatu ilmumise ajal 39-aastane, sündinud
Tartus, kuid pere rändas Venemaale juba tsaariajal, seega kogu
haridus ning töö (õpetajana) Nõukogude Venemaal, 1944 tuli
Tartusse, kus oli paar aastat ülikoolis marksismi-leninismi
õppejõud, seejärel vabakutseline Elvas. Oli samuti üks olulisi
sotsrealistlikke luuletajaid, kuid kirjutas ka lasteluulet; olulisima
jälje eesti kultuurilukku on aga jätnud Majakovski viljaka
tõlkijana.
Johannes
Semperilt on poeemid „Kolhoosi sünd“ ja „Esimesed sammud“
ning katkend näidendist „Murrang“. Raamatu ilmumise ajal
57-aastane, 1917 oli esseeride partei liige (samal ajal Siuru liige),
1919-20 Eesti Asutavas Kogus, seejärel tegutses kirjanduselus ja
teaduses, oli Varese valitsuse haridusminister, ENSV hümni sõnade autor (pöörakem tähelepanu, et tolles 1945. aasta
filmilõigus eksponeeritakse veel vabalt Tartu Kalevipoja-monumenti,
mis oli ju Vabadussõja ausammas; nagu viimatistes Akadeemiates ilmunud Tõnu Tannbergi kirjutatud ENSV hümni sünnilugu valgustavast artiklist avastasin, kasutati tegelikult veel paar aastat pärast sõdagi aeg-ajalt ka vana Eesti Vabariigi hümni), seejärel Kunstide Valitsuse
juhataja, sõja ajal Vene tagalas, Kirjanike Liidu esimees 1946-50,
teeneline kirjanik 1945. 1950 sattus repressioonide alla, heideti
parteist ja Kirjanike Liidust välja, rehabiliteeriti 1955, misjärel
avaldas võimutruu romaani 1940. aasta sündmustest „Punased
nelgid“; rahvakirjanik 1964. Kummaline mees, kes ühendas endas
vasakpoolse maailmavaate, kõrge kirjandusliku eruditsiooni ja mõneti
dekadentlik-härrasliku kirjandusmaitse ning kelle poliitiline
konjunkturism tekitab teatavaid kahtlusi.
U.
ja A. Kohver on koguteosesse andnud peatüki valmivast romaanist „Üks
neist päevist“. Autoreist ei tea rohkemat, kui et neid ja nende
romaani mainitakse ühes tollases Loomingus – nad olid NAKi liikmed
ning NAKis arutati nende romaani. Romaan jäi lõpuks vist ilmumata,
sest raamatukogukataloogides seda pole. Peatükk näitab, et tegu on
külaneiu päevikuga, kes paneb kolhoosi rajamisel toimuvat kirja
propagandistliku õhinaga.
Mart
Raud on kirjutanud väga pika (65 lk) poeemi „Maa kasvab“ -
värsitehniliselt väga vaheldusrikas teos, kasutatud on väga
erinevaid meetrumeid ja stroofistikke. See on juba lausa värssromaan,
kus kolhoosi loomise looga on läbi põimitud progressiivsete noorte
õnneliku lõpuga armastuslugu. Raamatu ilmumise ajal 46-aastane, oli
juba Eesti Vabariigis endale kirjanikuna nime teinud, 1940 läks
kaasa uue võimuga, oli 1941 hävituspataljonis, sõja ajal Vene
tagalas, pärast sõda peamiselt vabakutseline, sai mitu Nõukogude
Eesti preemiat, 1946 teeneline, 1972 rahvakirjanik.
Muia
Veetammelt on poeem „Uudset“, mis kirjeldab ühe lesestunud vana
talumehe pöördumist kolhoosi rüppe. Raamatu ilmumise ajal
42-aastane, oli eesti ajal seotud töölisteatriga (mis teatavasti
peegeldab teatavat vasakpoolsust), Saksa okupatsiooni ajast
põllutööline Harjumaal, 1948 tuli Tallinnasse ning pühendus
kirjanduslikule tegevusele. Sai 1950 küll kolhoositeemalise
näidendiga näidendivõistluse auhinna, kuid teose ilmumine keelati
miskipärast. Avaldas kuni 90ndateni luulekogusid, lasteluulet ja
tõlkeid.
Hugo
Raudsepp – jutustus (õigupoolest novell) „Hilineja“, mis
räägib ühest talunikust Mutikast, kes on algul kolhooside suhtes
skeptiline, kuid lõpp on lootusrikas – ta on lõpuks ääri-veeri
kolhoosi astumise avalduse kirjutanud ning kolhoosi esimees arutleb,
et „kui uudismaid kividest ja kändudest puhastatakse ja soid
kuivaks ja kohedaks saadakse, küll siis ka Mutikal see paha
põhjavesi alla lastakse, mis takistab teda viljakas uue aja inimene
olemast“. Raamatu ilmumise ajal 66-aastane, 1917 oli olnud
esseeride partei liige, seejärel teenekas draamakirjanik
(„Mikumärdi“ ja mis kõik veel), Saksa okupatsiooni ajal saadeti
Tartust „välja“ Elvasse, üks näidend keelati Saksa ajal ära,
nõukogude aja tulles püüdis küll uuele võimule meelepäraseid
tekste luua, kuid selle hinnaks oli loomupärase ande ja huumori
kokkukuivamine, lõpuks arreteeriti 1951 ja suri aasta pärast
Kaug-Idas ning maeti teadmata hauda.
Hugo
Angervaks on kirjutanud luuletused „Sügismõtteid“ ja „Sügis“
- deklaratiivsevõitu ja üldsõnalised, aga teine neist on
märkimisväärne oma regivärsijäljenduse poolest, mis küll
parasjagu lonkab. Raamatu ilmumise ajal 46-aastane, pärisnimega
Eduard Päll; läks 1918 noore poisina Punaarmeesse ning jäi pärast
Vabadussõda Venemaale, tegi seal väikestviisi teaduslikku ja
kirjanduslikku karjääri, 1940 tuli Eestisse, kus tegutses
poliitilisel tööl – oli rahvakomissaride nõukogu esimehe
asetäitja ehk teisisõnu ENSV asepeaminister, kompartei
propagandasekretär, 1947-50 Ülemnõukogu esimees. Seejärel jäi
ilmselt võimuintriigide hammasrataste vahele, kuid otseste
repressioonide osaliseks ei saanud – ülejäänud elu oli ta Pedas
ning Keele ja Kirjanduse Instituudis teadustööl, saades 1969
teeneliseks teadlaseks. Kõige selle kõrval tegutses luuletaja ja
proosakirjanikuna. Viimaseks jõuliseks etteasteks jäi 1969. aastal
nn eksistentsialismi-poleemika algatamine, mis oli stalinistliku
kirjanduskriitika viimane ohe Eestis.
Osvald
Toomingalt on kaks teksti. Esiteks jutustus „Koolamäe Robinsonid“
- mees tahab kolhoosi astuda, naine aga pole nõus oma loomi kolhoosi
lauta ära andma, õhus on juba abielulahutus, kuni naine järsku
kolhoosiga lähemat tutvust tehes meelt muudab ja oma lehma oma käega
kolhoosi viib. Teiseks olukirjeldus Eesti esimesest sotsialistliku
töö kangelasest Karl Isakust, kes töötas Sõmerpalu sovhoosis.
Raamatu ilmumise ajal oli Tooming 36-aastane, oli juba gümnasistina
pahempoolsete vaadete pärast koolist välja visatud, tegutses enne
sõda ajakirjanikuna, Saksa okupatsiooni ajal oli aasta aega vangis
(kirjutas sellest hiljem romaani „Pruuni katku aastail“), pärast
sõda töötas Rahva Hääle ja Loomingu juures, sai 1949 isegi
Nõukogude eesti preemia, kuid saadeti 1951 Venemaale
sunnitöölaagrisse (süüks ajakirjanduslik tegevus Saksa ajal),
1955 vabanes ning oli vabakutseline kirjanik. Tema poja Jaan Toominga
mitmete omaaegsete kuulsate lavastuste („Põrgupõhja uus
Vanapagan“, „Rahva sõda“ jt) instseneeringud on pärit Osvald
Toomingalt.
Kersti
Merilaas, jah, ka tema, luuletus „Kevade tulek“: talumehed peavad
uue kolhoosikorra üle aru, järelduseks „Mõistus ütleb – mine
kaasa, / sest et süda tunneb tõtt“ (tahtmise korral võib sellest
ju mitmemõttelisust välja lugeda). Raamatu ilmumise ajal
36-aastane; temagi oli 1932 vasakpoolsete vaadete eest gümnaasiumist
välja heidetud, 30ndate lõpus oli Tartus üks arbujaist, elas
vabakutselise-elu, 1950-55 Kirjanike Liidust välja heidetud ja
avaldamiskeelu all, hiljem tunnustatud poetess, tõlkinud saksa
väärtluulet.
Richard
Rohult on romaanikatkend „Uue elu lävel“, kus kolhoosimeelne
poeg saab oma ema lõpuks uue korraga nõusse. Raamatu ilmumise ajal
58-aastane, tuli kirjandusse juba 1913, oli Vabadussõjas Eesti
Vabariigi ohvitser, 20ndate lõpus pidas ebaõnnestunult talu ning
oli vekslivõltsimise eest 1930-32 vangis, seejärel vabakutseline.
Oli päris viljakas kirjanik, märkimisväärselt
ühiskonnakriitiline, pärast sõda kirjutas peamiselt loomajutte
lastele, täiskasvanute kirjandus ei leidnud eriti soodsat ametlikku
vastuvõttu; suri 1950. aastal.
Aira
Kaalu luuletus „Õeste seltsis“ kiidab ühismajandi eeliseid
üksiktalupidamise ees. Raamatu ilmumise ajal 38-aastane, 1940 läks
kaasa uue võimuga, sõja ajal Vene tagalas, pärast sõda ülikoolis
marksismi-leninismi õppejõud, 1950-55 põlu all (ka parteist välja
heidetud), hiljem vabakutseline luuletaja ja prosaist, teeneline
1971. Oli muuseas juba enne sõda tudengina sõlminud lähedase
sõpruse Uku Masinguga, mis ei katkenud ka hilisematel aegadel.
Valeeria
Villandilt luuletus „Valgus majja“, mis kirjeldab paisu ehitamist
jõele, et küla saaks oma elektri. Raamatu ilmumise ajal 25-aastane
Kirjandusmuuseumi töötaja ja ülikooli eesti filoloogia tudeng,
NAKi aktiivne liige, hiljem oli mitmete ajakirjandusväljaannete
juures tööl (kõige pikemalt Loomingus), avaldanud kolm luulekogu.
Minu põlvkonnale on tema nimi pähe kulunud vene multikate
eestikeelsete versioonide tõlkijana („tõlkija Valeeria Villandi,
toimetaja Luule Žavoronok“).
Paul
Viiding on kirjutanud luuletuse „Lõikus“ - eriline tekst selle
poolest, et vormiliselt on see aleksandriin. Raamatu ilmumise ajal
45-aastane; enne sõda Veljestosse ja arbujate seltskonda kuulunud
luuletaja, novellist ning raadiotöötaja (siit ilmselt ka tema tütre
Mari Tarandi elupikkuse raadiotöö algtõuge), Saksa okupatsiooni
ajal tõmbus tagasi talutööle, pärast sõda astus parteisse ja oli
tegev Kirjanike Liidu ametnikuna, 1950 aga heideti nii parteist kui
Kirjanike Liidust välja, misjärel oli peamiselt vabakutseline;
Kirjanike Liitu võeti tagasi 1956, parteisse ta enam ei läinud;
suri juba 1962.
Rudolf
Sirgelt on katkend jutustusest „Otsustav pöörak“, mis kirjeldab
ühe väiketaluniku elu alates nõukogude võimu tulekust läbi Saksa
okupatsiooni kuni kolhooside loomiseni. Raamatu ilmumise ajal
45-aastane, pärit vaesest töölisperest, marksistlike vaadetega
juba noorusajast saadik, käis 1930. aastal reisil Nõukogude Liidus
ja kirjutas sellest reisikirja, pärast kaitsepolitsei huviorbiiti
sattumist ja abiellumist tõmbus tagasi ning oli 30ndate lõpus lausa
Välisministeeriumi pressiametnikuna tööl, 1940 oli aktiivne uue
võimu pooldaja, 1941 küüditati ta pere (nagu välja tuli,
eksikombel, kuid oma peret nägi ta uuesti alles 1945), oli Saksa
okupatsiooni alguses natuke aega vangis, pärast sõda vaheldumisi
vabakutseline ning Loomingu või Kirjanike Liidu palgal. 1956 ilmus
suurromaan „Maa ja rahvas“, mis sai eesti romaani väljajuhatajaks
sotsrealismist ning kus esmakordselt eesti nõukogude kirjanduses
kujutati küüditamist. Teeneline kirjanik 1957.
Erni
Hiirelt on vormiliselt rafineeritud, kuid sisult kõmisevavõitu
luuletused „Uuele tõusule“ ja „Uus kevad“. Raamatu ilmumise
ajal 49-aastane; alustanud futuristina, seejärel olnud
eluläheduslane, 30ndail pooldas Pätsi poolt propageeritud
töö-eestlust, seejärel nõukogude korra pooldaja, sõja ajal Vene
tagalas, 1945-60 Kirjanike Liidu Tartu osakonna vastutav sekretär
(st sama, mis praegu on Berk Vaher ja varsti Piret Bristol), elu
lõpus vabakutseline Tallinnas.
Hilda
Täht on kirjutanud novelli „Kiil“; kes on autor, ei tea
(võib-olla samuti keegi noor NAKlane), novelli sisu on aga mõjub
üsna creepylt – üks talunik, kelle maad on kiiluna jäänud
ümbritseva kolhoosi sisse, ei taha kolhoosiga ühineda, sest ootab
ikka veel poega, kes pole sõjast tagasi tulnud, ning loodab talu
talle pärandada; lõpuks aga saab ta teate, et ta poeg on Punaarmee
kangelasena hukkunud, mispeale vana isa astub kolhoosi.
Aadu
Hint on kirjutanud olukirjelduse Pärnumaa kalakolhoosist „Vaal“;
ta on oma jutus läbivalt kasutanud Tammsaare Andrese ja Pearu
rivaalitsemise motiivi – nüüdsel ajal oleks nood vingamehed
ühiselt maad harinud. Huvitav on, et Hint tsiteerib (küll autorit
mainimata, aga eks seda teati tollal niikuinii) Underi ballaadi „Orb“
(„Maadligi, vettligi maja“ jne) – olid veel ajad, kus see
tsensuurist läbi pääses. Raamatu ilmumise ajal 40-aastane, oli
juba eesti aja lõpus marksistliku ringi liige, 1940 uue
Riigivolikogu liige, sõja ajal Vene tagalas, seejärel kutseline
kirjanik, üks olulisemaid nõukogude eesti prosaiste, eelkõige oma
romaaniepopöaga „Tuuline rand“ (1951-66). Hindist on viimasel
ajal huvitavalt kirjutanud Toomas Haug (Looming 2010/1 ja Haugi enda
viimatine raamat).
Raamatus
on ka kaks kirjutist kolhoosnikelt endilt. Valgamaa „Oktoobri
Võidu“ kolhoosi esimees Jaan Raudsepp kirjeldab seda, kuidas asjad
nende ühismajandis on korraldatud ja kuidas sealsed üksiktalunikud
on algsest vastuseisust hoolimata hakanud kolhoosi eeliseid nägema.
Harjumaa „Uue Elu“ kolhoosi esimees Harald Olbrei on asisem,
kirjeldab arvuliselt oma kolhoosi tulemusi ja tööplaane.
Internetist on näha, et Raplamaal on Olbreil tänini legendaarse
kolhoosiesimehe maine, kelle 100. sünniaastapäeva 2006. aastal
isegi avalikult tähistati.
Raamatut illustreerivad tollase
sotsrealistliku nõuetele vastavad kunstiteosed: Richard Sagritsa ja
Evald Okase maal „Varade ühistamine kolhoosi asutamisel“, I.
Streblovi joonistus „Kolhoosi asutamine“, Okase tušijoonistus
„Kevadkülvi ettevalmistamine Sangari kolhoosis Harjumaal“,
Ernst Hallopi maal „Tõukarja lüps Väimelas“ (ma ei imestaks,
kui nende naiste üheks modelliks oleks minu loomakasvatajast
vanaema, kes tollal just Väimelas tegutses – seal oli juba eesti
ajast saadik põllutöökool, mis nõukogude ajal sai
sovhoostehnikumiks), Enn Roosi kipsbüst Karl Isakust, Richard Uutmaa
maal „Rehepeks“ (milles õigupoolest pole otseselt midagi
kolhooslikku, sama hästi võiks see kujutada rikka talu rehepeksu)
ja Oskar Raunami plakat „Suurendage loomade arvu! Noorkarja hea
hooldamine tagab karja kõrge tootlikkuse!“. Koguteose kaane on
kujundanud Paul Luhtein (miskipärast on nood sõjajärgsed „vormilt
rahvuslikud“ ornamendid mind mingil kummalisel kombel ikka võlunud,
näiteks Tallinnas Hobujaama trammipeatuse juures oleval suurel
pruunil majal Narva mnt 2 on sellised ornamendid peal).
Mis maal tollal tegelikult toimus,
milline maaelu kriis tollal aset leidis, ühismajandid virelesid
algusaegadel üsna rängalt – sellest annab päris hea pildi Rein
Järliku kunagine (1986-89) saatesari „Viiekümnendad“ - ma ei
tea, kas see on kuskilt netiarhiivist kättesaadav (ise ei leidnud),
aga osi sellest on hiljem kordusena telekas ikka näidatud. Hilisemad
ajad on küll pisut teistsugused, minu mulje järgi võib alates
60ndatest rääkida ikka suhtelisest maaelu õitsengust, kui oli
võimekas kolhoosiesimees või sovhoosidirektor, süsteem hakkas
toimima ja kohati üsna viljakalt. Praegu on maaelu väga kehvas
seisus, ja selle üks olulisi põhjusi on 90ndate alguses teoks
tehtud uus järsk süsteemimuutus, millest maaelu polegi päriselt
toibunud – tasub vaid pisut maakohtades ja metsavahedes ringi käia:
Eesti on kaetud kahekordsete hilisvaremete kihiga, esmalt metsa
kasvanud vanad taluasemed (Eesti metsades on ilmselt sadu, kui mitte
tuhandeid taluvundamente), seejärel võsa vahel lagunev kolhoosi- ja
sovhoosiarhitektuur (üks tuttav välismaalane ütles pärast bussiga
Tallinnast Tartusse sõitu, et ta nägi masendavalt palju mahajäetud
hooneid, tal jäi mulje, nagu mingi katastroof oleks toimunud).
Lugesin tõesti kogu selle raamatu
läbi, väga suures kontsentratsioonis järjest lugedes hakkas katus
natuke küll sõitma, ses mõttes on tegu ikka pooleldi kirjandusliku
psühhedeeliaga. Mõnes kohas olid lehed veel lahti lõikamata, nii
et võin uhkusega öelda, et olin esimene inimene, kes selle
eksemplari 62 aastat pärast ilmumist kaanest kaaneni läbi luges
(laenasin raamatu Lutsust – see on muuseas üks Lutsu raamatukogu
eeliseid, et sealt saab vanu raamatuid koju võtta).