Contra – Tuul kägistab ust (2002)

? loomaporno: panen tallele

? naaritsaporno: panin minki

? pisiputukaporno: panin parmu ja olin täis

? võimla loomaporno: panin kitse

? hästi koheva kassi porno: panin karvamütsi pähe

? lemmiklooma lemmiklille porno: ajasin koera kallale

? hüdroporno: panen konna piiritusse

? tundmatu ujuva objekti porno: panen veel midagi

? hasartmänguporno – panin valdo panti

? äiaporno: panen tütre mehele

? kõrboja peremehe kivilõhkamisporno: panin kärakat

? hoiatav hullariporno: ära pane segast

? kirurgiporno: panen südamele

? õnnestunud megahertsiporno: sättisin raadiovastuvõtja õigele lainele

? vaikuseporno: panen hääletusele

? dekaporno: panen kümnesse

? minimaalporno: panen täppi

? kolmandikporno 2 (pöördumine kuldsete kätega põllumehe poole): panin kella kolmeks aja kinni

? rehviporno: panen auto käima

? porno võltsvanakuradi hännaga: panin sarviku pintslisse

? selektiivne porno: keeran paremale

? jalgpalliaineline läti raha kaugporno: panen viie meetri pealt latti

? sügavutiminev porno: panen puid juurde

? umbisikuline porno: aeti teibasse

? isikuline tokiporno: kargasin teivast

? Kohila vabrikuporno

ongi pärit kohilast

mitukümmend sohilast

järjepanu anonüümselt

paberile pandi aga

pärast olid pojad taga

kes nüüd enam kindlaks teeb

(lk 41-42)

Herilaste välimääraja

EESTLASED – takistusi enda teel mitte sallivad herilased

ENAMLASED – enam mitte eksisteerivad herilased

KAHTLASED – herilased keda vaadates tundub, et näeks nagu kaht herilast

KANGELASED – herilased kes armastavad kange tõsta

KASLASED – herilased kelle puhul on küsitav, kas nad üldse olemas ongi

KIMALASED – eriti kiiresti liikuvad herilased

LAPLASED – laptopina kokkukäivad herilased

MAHLASED – mahhinatsioone harrastavad herilased

MESILASED – mett korjavad herilased

MUDILASED – mudimist amastavad herilased

MUULASED – lehma häält tegevad herilased

PAGULASED – pagunitega herilased

RIIALASED – eriti riiuhimulised herilased

ROOMLASED – tiibade ja jalgadeta herilased

ROOTSLASED – rootsukujulisd herilased

SOOLASED – soisel alal elutsevad herilased

SOOMLASED – soomusega herilased

SUGULASED – eriti suure sugutungiga herilased

VENELASED – paadisõitu armastavad herilased

VALGEVENELASED – vaid valgel ajal paadisõitu armastavad herilased

VÄGILASED – vägijooke tarbivad herilased

ÕIGLASED – loodusteadlaste arvates ainsad õige herilased

(lk 43)

sirp

Philip Reeve – Kuldseeklid (2006)

Esmapilgul tundub see romaan olevat lastekam kui esimene osa. Tom ja Hester nüüd peaaegu 18-aastased ja seiklevad kahekesi õhulaeval ja noortel pulbitseb teistele arusaamatu armastus (sest Hester on kole ja Tom hea) jne. Kuni noored satuvad õhulaevaga põgenemisel ühele õnnetule jäälinnale, kus noorpaari õnne asub lõhkuma noor kaunis markkrahvinna Freya, kellesse omakorda on armunud nähtamatu murdvaras Caul. Ja eks siis läheb tegevus vägivaldsemakski, võitlused ja hukkamised ja oi millised reetmised ning salaplaanid. Seekord on Reeve tegelastega natuke sõbralikum ning ei löögi pooli positiivseid tegelasi maha! See-eest astub Hester oma bioloogilise isa jälgedesse ning asub pahalasi tapma (Reeve on siiski Reeve). Ja no muidugi elustatakse üks eelmise osa kangelannasid, kes hakkab vist põhjustama masinate mässu.

Selles raamatus on Maa geograafia enamvähem arusaadav, on Gröönimaa ja Ameerika manner. Linnad on kui amfiibsõidukid, tuiskavad nii maal kui jääl (ja salajasemad üldse vee all), roomikute või uiskudega. Kadunud Poisid on tore pätikari.

ulmekirjanduse baas

nuxxbooks

mr costello

need read

meigas

reaktor

Leonid Sobolev – Nelja pataljon (1985)

Lapsepõlves loetakse ikka igasugu sodi, nii sai kõiksugu indiaanilugudele lisaks loetud sellist nõukogude jura, kodusõjast ja külade mehhaniseerimisest ja muidugi isamaasõjast. Sest noh, ehk adrenaliin või nii. Kaanepildi ja illustratsioonide järgi tundus seegi raamat tuttav (niipalju siis isamaalisest kasvatustööst?) ja hakkasin jahtima tsitaati, mis lapsepõlves kummitas (ja mis nüüdseks hägusalt ja valesti meeles):

“Üks madrus on madrus, kaks madrust on rühm, kolm madrust – rood... Palju meid on? Neli? Pataljon, kuula minu käsklust: sammu marss!” (“Nelja pataljon”, lk 13)

No et jah, mitu pead on mitu pead ja löögijõud kah. Tekib muidugi küsimus, et kas sama mõtet on ka mujal nõukogude sõjalastekirjanduses kasutatud. Tekstid on kirjanduslikult sellise pooletoobised ja seltsimehelikud ja kangelaslikud. Mereväelased võitlevad, saavad haavata ja surma.

Aga mitte ainult, raamatu viimane jutustus “Tundekasvatus” on juba midagi sellist, mida võiks kahtlustava pilguga lugeda. On komnoor Krotkihh, kes on õnnetu sõjalaevnik.

“Juba esimeses lahingus pikeerijatega mõistis Krotkihh kibedusega, et tema oma lahingupostil Nõukogude Liidu kangelaseks ei saa, ja et pärast sõda kolhoosi “Altai Koit” komsomoliorganisatsioon tema üle uhkust ei tunne.” (lk 20)

Sest 19-aastane noormees peseb miiniristlejal nõusid, kuna tal on vaid neljaklassiline haridus. Aga see-eest armastab ta laeva komissar Filatovi, kellele ta süüa ja juua ette kannab. Tõeline vaimustus, mis varjab isegi senise poolehoiu kauge Olja suhtes, kellele ei oska isegi üht kirja kirjutada (kirjaoskamatus ja pärsitud tundemaailm). Oh komissar, see komissar...

“Komissar rääkis, et ta on juba ammu tähele pannud, kui andunult ja truult suhtub Krotkihh temasse, kuid see kõik pole päris õige. Selgus, et kord öösel märganud Filatov, kuidas Krotkihh tuli kikivarvul tema kajutisse, sulges illuminaatori, sättis tekki ja vaatas kaua naeratades, kuidas ta magab (siinkohal Krotkihh punastas, sest seda polnud juhtunud mitte ainult üks kord). Filatov nimetas seda lapsikuseks, mis sugugi ei sobi mereväelasele.” (lk 25)

Peale üht hingelõhestavat intsidenti tulebki kriis ja Krotkihh peab eemalduma komissarist.

“Ja veel – Krotkihh ei teadnud aimatagi, et peale armastuse on olemas ka armukadedus. Nüüd koges ta esmakordselt seda kibedat ja valusat tunnet. Keegi teine hoolitseb nüüd komissari eest, keegi teine, mitte tema, kuuleb tema nalju lõunalauas, kellegi teise, mitte temaga, vestleb komissar õhtuti südamest südamesse, rüübates konservpiimaga teed. Ja muidugi ei taipa see teine külaliste eest piima ära peita ega oska ta komissari tormi ajal toita...” (lk 26)

Krotkihh saab vitsad kätte ja mehistub. Ja sooritab natside alatu õhurünnaku ajal kangelasteo, aga mitte enam komissari pärast, vaid noh, sõdurite ja isamaa pärast. Tasu ei jää tulemata:

“Sel hetkel haaras keegi tal tugevasti õlgadest. Ta pööras pead. See oli juurdejooksnud komissar.
“Pole midagi, seltsimees komissar, juba kustub,” ütles ta, arvates, et komissar kustutab ta riideid.
Kuid vaadanud komissarile silma, mõistis ta: see oli sülelus.” (lk 31)

The end. Selline kole lugu siis. Lapsed, õppige koolis hoolsasti ja minge tehnikumidesse edasi õppima või muidu kasvavad teist segased nõudepesijad.

Philip Reeve – Surelikud masinad (2006)

Vaat et selle kuu kaasakiskuvaim lugemiselamus. Kauge tulevikumaailm (umbes 40.-50. sajandi paiku?), kus on toimunud omamoodi tehniline allakäik ehk siis tagasi aurumasinate juurde. Aga millised masinad ometigi – nüüd on hiiglaslikel roomikutel liikuvad linnad, kes söövad endast väiksemaid või nõrgemaid linnu ja asulaid. Nende ühiseks vastaseks on liikumatud, paiksed linnad, kes kaitsevad kiivalt läbipääsu oma aladele (Shan Guo), sest liikuvatel linnadel on eluks vajalik nänn otsa saamas, teadagi, miski pole igavene. Üle keskmise suurusega Londoni võimud leidsid aga superrelva, mille abil saaks tuhastada megamüüri, mis kaitseb liikumatute Liiga mägiseid alasid. Ja taevas lendavad kõiksugu õhumasinad.

“London kihutas veel kiiremini mägede poole, ehmatades mitu juba aastaid platoosteppides pesitsenud poolpaikset linna liikvele. Nood koperdasid minema, jättes maha rohelised põllud ning isegi ühe paikse äärelinna. Suurlinn ei pööranud neile vähimatki tähelepanu. Nüüdseks teadis juba terve London linnapea plaanist. Pakase kiuste kogunes rahvas vaateplatvormidele ning vahtis läbi pikksilmade Shan Guo poole, oodates legendaarset müüri iga hetk nähtavale ilmuvat.” (lk 232)

Lugu siis inimlikul tasandil umbes selline, et üks noor vigane neiu tahab tappa Londoni kurja meest, kes tappis neiu vanemad ja moonutas ta silmnägu, et röövida vanematelt saladus, tänu millele sai London superrelva looma hakata. Sünge plika seltsiliseks satub Londonist sõna otseses mõttes väljatõugatud noormees, kes on ühtlasi kergelt armunud kurja mehe kaunisse tütresse. Kaunis tütar on omakorda imestunud, et moonutatud näoga tüdruk tahab ta muidu toredat isa tappa. Ja siis on veel ports kõrvaltegelasi, kes on tõesti igasugused, vabadusvõitlejad ja ajaloolased ja piraadid jne jne. London tahab alistada Liiga ja teised suurlinnad, Liiga soovib levitada õigemat mõtteviisi. Ühesõnaga, paras seebiseriaal, mis pulbitseb vahvalt. Ning on veel stalker ehk kadunud aegade megasõdalane, kes meenutab oma jõhkruse ja sirgjoonelisusega natuke Veristajat.

“Ukse juurde tekkis järsku aurupilv ning sellest ilmus nähtavale stalker.
See oli seitse jalga pikk ning mantli all välkus metallturvis. Näokude oli kahvatu ning läikis limaselt. Läbi naha lõikus siin-seal sinakasvalgeid luukilde. Suus oli täiskomplekt raudhambaid. Nina ja pealage kattis piklik kiiver, mille küljest rippusid torud ja voolikud nagu punt soolikaid, otsad rinnakorvist väljas. Ümmargused silmad andsid elukale ehmunud ilme, just nagu poleks ta siiani endaga juhtunud õudust unustada suutnud.
See oligi stalkerite juures kõige õudsem, et kunagi olid nad olnud inimesed ja kusagil raudkupli all oli siiani vangis inimaju.” (lk 88-89)

Humoorikas (briti huumor) ja samas hämmastavalt vägivaldne lugu, Reeve on üpris martinlik ning ükskõik kui sümpaatne ka tegelane olla võib, ei garanteeri see kuidagi, et ta raamatu jooksul ellu jääks. Maa geograafia on selline, et võtab natuke silmist kirjuks, kontinendid on vähe muutunud ja ookeanidki vist harjumuspärasest teistsugused, igal juhul kihutavad linnad ja asulad kui krabid mudasel rannal, hammustavad toormejahil mägesidki. Päris filmilik värk. Einoh, kihvt raamat.

“London ei jää kunagi paikseks. Liikumine on elu. Kui oleme rüüstanud viimase hulkuva linna ja maatasa teinud viimase paikse asunduse, hakkame kaevandama. Ehitame tohutud mootorid, mis toituvad maapõue soojusest, ning lükkame planeedi orbiidilt välja. Alistame Marsi, Veenuse ja asteroidid. Rüüstame Päikese enda ja siis sõuame avakosmosesse. Ka miljoni aasta pärast on meie linn rändav. Siis ei jahi me enam linnu, vaid terveid uusi maailmasid!” (lk 257-258)

ulmekirjanduse baas
nuxx
mr costello
sex, drugs and books
need read
meigase raamatud
reaktor
fantaasiajuttude muljed

Nikolai Baturin – Lendav hollandlanna (2012)

Seda võiks nimetada tekstnarkootikumiks (või vastupidi?), asi edeneb eiteakuhu ja teeb eiteamida ja lõppeb kuidagi. Et siis tilgake Odüsseust? Tekst on, võiks öelda, tabamatu, vast loetavaim on kolmas osa, kus Nikodemes kehastunud kõrbenoormeheks ja tegeldakse muuhulgas islamiterroristidega. Baturini jäljes sõidab ehk Mikita? Ei saa öelda, et sama hea romaan kui “Apokalüpsis” või “Delfiinide tee” või “Mõrv majakal”. Mis iseenesest ei ütle raamatu hääduse kohta midagi. Aga kaugeks jäi.

postimees

Alek Popov – Londoni missioon (2010)

Rohkem või vähem humoorikas lugu Bulgaaria diplomaatide, üliõpilaste ja avantüristide seiklustest tänapäeva Londonis. Et ikka idaeurooplased oma matslike kommete ja kaunite kehakumerustega; mõned röövivad pargist parte, teised esinevad stripiklubis, ikka et raha kuidagi lisaks teenida.

Londoni saabub uus suursaadik, kel ülesandeks jätkata Bulgaaria Euroopa Liiduga ühinemisplaane. Saatkonnas võtab teda vastu paras segadus – diplomaadid ja ametnikud tegelevad pagan teab millega (peamine, et tagasi Sofiasse ei saadetaks), saatkonnahoones elavad endised töötajad ja üliõpilased ning kokk ajab üldse kriminaalidega asju. Bulgaaria võimuesindaja naine, kes neurootilisele saadikule selle sooja koha muretses, nõuab omakorda vastuteenet – et ta saaks korraldada Londoni troonitud peadele ja kõrgseltskonnale heategevuskontserdi Bulgaaria orbude heaks. Kõrgseltskonna lubab kohale tuua üks agentuur, kes muuhulgas vahendab bulgaarlannast strippavat vale-Dianat kõiksugu kiiksuga vanameestele. Võimuesindaja naine toob endaga kaasa ühe segase kunstiseltskonna, kes on oma võimetest natuke segase arusaamaga. Ei tule just üllatusena, et kogu sellele sasipuntrale järgneb paratamatu katastroof hingevapustuste ja tuletõrjesireenidega. Aga vähemalt mekivad varastatud pardid hüvalt ja paljudel sellest rõõmu. Londoni aferistid tõmbavad bulgaarlastel naha üle kõrvade, päästab vaid diplomaatiline puutumatus ja Balkani terav olukord, mis ei luba Briti võimudel täiega reageerimast. Aga vaene strippar-vale-Diana, kes satub Peruu džunglisse marksistide ridadesse võitlema... Elu pole lill.  

õhtuleht

Mats Strandberg, Sara B. Elfgren – Ring I (2012)

Fantaasiaromaan tütarlastele või siis teisiti öeldes urban fantasy? Et no on üks tänapäeva Rootsi väikelinn, kust püüab kurjus välja pugeda, et siinset dimensiooni endale allutada või lihtsalt maailmalõppu põhjustada; kurja kese on, noh, sealne koolimaja. Salajane Nõidade Nõukogu on sellele vastu, neil hoopis muistne ettekuulutus, et sealt linnakesest tuleb Väljavalitu, kes astub kurjusele vastu. Nojaa, ainult et selgub: Väljavalitu jaguneb tervelt seitsme noore isendi vahel. Kes on õige, kes on vale, ei tea, tegemist alles triloogia esimese osaga, kindlasti on oodata vapustavaid reetmisi ja salapäraseid uusi liitlasi. Igaljuhul, noored alustavad kahe konkureeriva nõia abil kobamisi väljaõpet, ja vastavalt elemendile kujundavad oma võimeid – kel võimalik nähtamatu olla, kes saab asju liigutada, kes vahendab üleloomulikke sõnumeid. Aga mõnel nõiaõpilasel jäävad oskused varju.

Kuigi tegemist noortekaga, on tegevus siiski piisavalt häiriv (ja võiks öelda, põnev!), et raamatut ikkagi lugeda. Iseenesest tore, et eeldatavaid peategelasi lüüakse loo jooksul maha. Mingil moel tuleb hinge tänulikkus, et pole naissoost ja nende murdeiga läbi elanud, see on kole. 16-aastaste neidude pereelud on kõik enamvähem komplitseeritud ja samastumisvõimalusi oi kui palju; ülekaal, anoreksia, vistrikud, noormehed jne jne. Puberteet on piinlik etapp, eksole. Tore, et nõidade maailm on bürokraatlik, tekib lõpuks küsimus, et kas tegemist üleüldse meie, heade nõidadega, võib vaid kujutleda, milline naturalistlik heaoluühiskonna veremülgas lõpuks võib kujuneda.

yuki lugemispäevik
blogistaja
postimees

Juhan Liiv – Rukkivihud rehe all (1964)

Kevade puhul üks rõõmus värsijoru:

“TULEN, TULEN! 

Paju otsast patsatas
lobjakuda,
lepa otsast latsatas
sula lunda. 

Hüüti õhus üleval:
kuulen, kuulen!
Mina tulen, kevade,
tulen, tulen!”
(lk 11)

Aga tegelikult, sünge valikkogu Liivi luulest, morn on see luulemelu. Ja muidugi Laretei illustratsioonid, need litsuvad hinge kahe märja kivi vahele lõdisema.

“KOER 

Koer lakkus kutsikaid õrnasti
ja seadis neid kõikepidi...
Ei olnud neid tarvis kellelgi, -
nad ära uputati. 

Ja vana koer, kui ennegi,
sõi, kaitses lukku ja taba
ja haukus just nagu ennegi
ja mängis ja liputas saba.”
(lk 56)

“TULE, ÖÖ PIMEDUS

Tule, öö pimedus,
võta mind sülle. 

Minu päike ei tunne mind,
öö jäänd mulle. 

Ainust tähte sääl pole,
minul on kole. 

Varja mu üle.”
(lk 64)

Vaclav Havel – Lahkumine (2012)

Pole just näidend, mis paneks üheselt vaimustusest ohkama, aga üle harju keskmise ikka – tänapäevane näidend tuntud headuses. Endine riigipea Rieger ei ole väga ideaalinimese verstapost, samasugune tühisevõitu tuulelipp nagu teised tegelased. Ei saa öelda, et oleks kirsiaialik “vana kaob ja uus tuleb” (learilik kõrvalepõige oli küll mõnus), pigem ühtviisi sujuv areng labasuse suunas. Aegajalt sekkub tegevusse lavatagune hääl, selgitades näidendi ülesehitust või autori kõhklusi; see on kuidagi võluvalt kuuekümnendalik. “Ood rõõmule” on selline universaalne muusikapala, mida annaks vast igalpool väänata ja miksida ja kääksutada.

Tegelikult annab tõlkija järelsõnas näidendile sisutiheda tõlgenduse, mida võiks siis huvi korral lugeda. Annab päris ette kujutada, et mõni lavalt taanduv eesti poliitik või avaliku elu tegelane kirjutaks eneseiroonilise ja sisuka näidendi (no see lause on nüüd küll labane klišee).

“RIEGER: Andsime, ei andnud, kõik teavad, et oleksin korruptsiooni tõsiselt käsile võtnud, kui mulle oleks vaid aega antud. See oli mu viimase viieteistkümne aasta prioriteet!” (lk 37)

Tiit Tarlap – Roheliste lippude reservaat (2012)

Üllataval kombel mitmekihiline romaan. Esmapilgul on raamat põnevike austajaile, ning ulmeline element on siin pigem dekoratsiooniks, millega saab mastaape ja situatsioone usutavamalt välja mängida. Samas pole põnevus siin just tähtsaim – tegemist on ehk Tarlapi kõige isiklikuma või aatelisema tekstiga, kust võib välja lugeda kõiksugu kriitikat tänapäeva tarbijaühiskonna kohta (võim, meedia, tarbimine jne) ja autori võimalikke tõekspidamisi, leidub kümneid paatoslikke mõttekäike või lausa võitluskõne tõelisest inimesest ja tema hävinemisest asjadekultuse käigus (lk 217-220). Ehk siis annaks välja rebida palju aforisme või mõtteterasid, või siis sellist siirast unistust (kaldkiri Tarlapi poolt):

“Pane oma hing mässama! Aitab võltsväärtuste maailmast ja totratest missioonidest kurat teab kelle huvides! Aitab palehigis pürgimisest selle poole, mida sa õigupoolest ei tahagi! Ja aitab asjadest, asjadest, asjadest... Asjadest, mida ei saa iialgi küllalt. Asjadest, mida tundub olevat seda vähem, mida rohkem neid on. Asjadest, mille nimel sa ohverdad kogu oma olemuse ja millest vajad tegelikult ainult tühist murdosa. Aitab teesklusest, et sa oled inimene, olles ainult inimest mängiv marionett! Aitab kõiki ühendavast ja allutavast “pühast” valest!” (lk 292)

Tegevus siis umbes selline – kaugemas tulevikus (nii 26.-29. sajandi paiku (nt lk 15, 104)) tekib Maa võimudel kahtlus, et taas on välja ilmunud superdroog Roosa Pilv, millest lahti saamiseks hävitati omal ajal selle päritoluplaneedil bioloogiline elu. Jäljed viivad Reservaadi nimelisele planeedile, mis on selline loodusest rõkkav planeet, kus pea minimaalne inimasustus (kes siis enamasti mingitmoodi looduslapsed). Maalt saadetakse Planetaarse Inspektsiooni Agentuuri agendid sinna Reservaadile. Kus on omakorda käimas poliitiline võitlus erastajate (humoorikas nimevalik) ja looduskonservatiivide vahel (või siis konservatiivsed anarhistid, nagu paaril korral mainitakse) – et kas sel kaunil planeedil tohiks maa-alasid erastada või mitte (seda siis tööstuslikel eesmärkidel – kuigi nüüd tekib oht, et Roosa Pilve tõttu võidakse siingi elu planeedi pinnalt pühkida). Peategelane satub intriigide keskmesse ja paranoiavaht ta peas muutub üha paksemaks, kõik on talle nii kahtlane ja mäda – mitte midagi ei klapi, kedagi ei saa usaldada, ja mis on üleüldse missiooni eesmärk! Kuni selgubki, et peategelane Doyle on hoopis suurema ja hullema vandenõu näidisohvriks või, noh, käivitavaks jõuks.

“Muidugi ei olnud asjad hoopiski nii mustvalged. Erahuvideta objektiivsust leidus poliitikas sama palju kui igas kärnkonnas printsessi. Emely organisatsioon – mida ta ka ei taotlenud – tegutses suure tõenäosusega juba mitte kellegi erahuvides vaid Maa Ühendvalitsuse huvides. Mis kokkuvõttes tähendas paraku vaid nende isikute või ühenduste erahuvisid, kelle peo pealt Ühendvalitsus ise sõi.” (lk 256-257)

Ja rohkem tegevustikku ei paljasta. Kui raamatu esimene pool on selline tulevikku paigutuv vanamoodne paranoiakrimka, siis teine pool (ehk peale vandenõu paljastumist) nagu asisem möll ehk põnevik oma eetiliste probleemidega. Peategelane on päris emotsionaalse siseilmaga – või siis autor elab tekstile väga kaasa. Nagu Tarlapile omane, on pea kõik nimed ameerikapärased. Naised on enamvähem kaunid ja paar korda pandavadki (kuigi sellest jutt vaid läbi lillede). Esmapilgul tunduvad kommunikatsioonivahendid olevat ikka pea meie kaasaja tasemel (no tõsi küll, on võimalik planeetidevaheline otseside jne), aga autoril ehk polnudki eesmärgiks tehnilisele vidinale suuremat tähelepanu pöörata – tähtis on sisu (kirjutusajaks märgitud üldse 2006). Tarlapile meeldib hoogsalt kaldkirja kasutada ja lisaks veel väljendeid jutumärkidesse panna, mis on ausalt öeldes üpris tüütu. Aga eks “see” oleneb lugejast. Tempo kohta ei oska nagu suurt midagi öelda, esimene pool justkui venib ja teine pool justkui mitte. Midagi on ehk ülemäära.

Ma pole küll suurem kosmosekriminullide austaja ja minu arust on Tarlapil paar teksti paremad, aga igal juhul, tore, et autoril on midagi hinge pealt öelda, pole ulme ulme pärast.

“Me marssisime roheliste lippude all – neid oli äkki uskumatult palju tekkinud – joovastunult paigast paika ja demonstreerisime värvi, millele Reservaat igavesest ajast igavesti pidi kuuluma. Võib-olla ei olnud sel demonstratsioonil erilist mõtet, aga maailmas leidub palju asju, millel pole erilist mõtet, kuid mis jäävad ikka toredaks.” (lk 292)

ulmekirjanduse baas

need read
postimees
reaktor
ulmeseosed

Robert Asprin – Müüt ja kadunud kaaslased. Müüt ja pisike pandipiiga (2004)

Viies ja kuues romaan siis sellest sarjast, sellega eesti tõlked vast lõppevadki. Viiendas romaanis läheb Skeeve sõpradega Aahzi päästma vampiiride dimensioonist, kus on üldiselt hämar ja suhteliselt maagiavaba. Peale paljusi seiklusi Aahz vabaneb valesüüdistustest ja muust sellisest. Ühtlasi on seal romaanis Luanna (kelle pärast üldse sinna tundmatusse dimensiooni sukelduti), kellele lööb Skeeve'i süda üsna edutult.

Kuues on siis sellest, kuidas Skeeve'i püütakse Pärgil vahele võtta, lohepokkeri ja mainemõrvariga. No see ei õnnestu. Lõpuks otsustatakse sõpradega ärikorporatsioon moodustada, et tulusid ühtlasemalt jagada. Ja nii edasi.

Meelelahutuseks ikka igati sobilik. Hakkasin mõtlema, miks see meelelahutusena nii mugavalt toimib, ja põhjuseks ehk lihtsakoeline jutustamine, on vaid minategelase vaatenurk ja tekst liigub lihtsalt punktist a punkti b, ei mingit “aga samal ajal”-värki. Intriig ja vastuintriig, mille tulemusena Skeeve saab ikka kuulsamaks jne. Public relations!

Avatud saatuseraamat (2001)

Raamat siis... kus õpetatakse inimese iseloomu määrama käekirja või suitsetamismaneeri järgi (päris arusaamatu, kuidas inimesed siinsete jooniste järgi suitsetada võivad), või mida kõneleb inimese pea tema varjatud omadustest. Mis on muidugi igati õpetlik ja tõene ning avardab mu maailmamõistmist. Veel on kõva peatükk käejoonte vaatamisest, mida siiski ei lugenud.

Aga üks peatükk on “Lillede keel”(lk 23-32), kus saab teada, mida õigupoolest mõeldakse (või – mida sa tahad märku anda!), kui kingitakse lilli või taimi või suisa puid. Tasub teada, kui poes vilju valid!

Näiteks:

Aaloe – sõprus tilgutab palsamit su südame haavadesse.
Apelsin – alandus ja halastus on sinuga jäädavalt ühendatud.
Aedkress – kas ma võin su vandeid uskuda?
Ananass – oh tunneks ma alati roosisuud oma huultel.
Haavaleht – mind ähvardab hädaoht, kas hakkad mind kaitsma?
Haavaoks – mul on suur kartus, aga ma ei või sellest rääkida.
Jalakaleht – minu lootus on otsas.
Jalaka oks – ma peaaegu suren rõõmu pärast, et sina mind armastad.
Kadakas – vaesus on armastuse proovikivi.
Kanep – ära peida end mu eest.
Karikakar – talitse oma himusid.
Kurgileht – ma soovin su saatja olla.
Mädarõigas – kas said aru.
Melon – küll meie armastus saab ka ükskord küpseks.
Naerileht – sinu külmus teeb mind päris hulluks.
Nartsiss – ära ole uhke!
Odrapea – kas ma näen sind pea?
Paiseleht – ei ole lusti.
Pärnaleht – armu kaisus unustatakse kõik.
Petersell – sind ehib alandus.
Põldkummel – ära ole nii räpakas.
Roosileht – parem, kui sa ei oleks oma armastust avaldanudki, ma ei või sellele vastata.
Sammal – vaikselt avab taevas meile õnne.
Sidrun – ela hästi ja pea ka mind meeles.
Tammeleht – kaitse mind!
Tikrileht – rutta pikkamööda.
Võilill – sinuta ei või ma õnnelik olla.

Siim Pauklin – Aheldatud Jõgeva (2011)

Üsna maniakaalne katse igapäevaelu vaadelda läbi haikude – nii on siin tsüklid tööst, elutoast, surnuaiast, ajalehest, rannast, arstikabinetist jne jne. Õnneks ei järgi siinsed tekstid puiselt 5-7-5 ülesehitust, autor tunneb vabadust, ei piira end reeglitega. 

Lõbu pärast võiks jätta alljärgnevalt märkimata, milline haiku millisesse tsüklisse kuulub.

Tume on see elu Jõgeval, linnas, mis kunagi ei ärka.

“kole ja kiilas
looja on see kõik mida
mu vastu suudad”
(lk 10)

“möödun taas majast
mida mina kunagi
ei suuda osta”
(lk 44)

“esimene lause
lapse suus tere
kallid vaatajad”
(lk 55)

“neelanud oma
uhkuse alla
mitu päeva iiveldab”
(lk 66)

“mu sassis korter
lülijalgsete oaas
siresäärte kõrb”
(lk 112)

“sulavee sulin
ei ühtki halba mõtet
ka head mitte”
(lk 120)

“tähistaevas
oled sa kindel
et oleme üksi”
(lk 136)

jerofejev 

sirp

Jaan Pehk – 100% Jaan Pehk (2012)

Tegemist siis valikkoguga, mille viimane tsükkel sisaldab vist uuemat luulet. Miks mitte. Uuem luule on päris tume ja isiklikuvõitu, humoristlik alge on asendunud millegi elulisema ja süngemaga, ikka surm ja vägivald ja luulemina klaperjaht.

Kui noor Pehk alustab:

“meie lähme tipp tipp tipp
igaühel käes on lipp
see on naivismi tipp”
(lk 9)

siis vana Pehk lõpetab nii:

“lõin kardinale
jalaga ribidesse
uks jäi hingetuks”
(lk 112)

- milline kalestumine!

Vana ja kulunud jutt, et Pehk võiks mõne laulumängu kirjutada, mingil moel on tal poeetiline jutustamine käpas, kõik need bändimälestused ja koeraprobleemid.

Või miks mitte lühilugudele väheke rohkem pühenduda.

“Loll muinasjutt 

Kord elas kuu peal täi. Ta mõtles, et kaugel eemal sinisel planeedil elavad väikesed lapsed, kellel pole üldse täisid.
“Seal eemal maal pole mitte ühelgi lapsel mitte ühtegi täid!” nukrutses ta.
Maa kuulis neid kurbasid mõtteid ja hakkas tasapisi kuu poole liikuma, et teda lohutada. Kuu vaatas lähenevat maad ja lausus: “Maa tuleb täita lastega!” 

Tuligi.”
(lk 90)

“Kuidas ma mulda joonistasin 

Ühel talvisel päeval mõtlesin, et peaks ennast mõrvama, aga kohe sain aru, et see on paha mõte. Paljud kindlasti kurvastaksid. Tekkis pähe uus mõte, et mõrvaks hoopis kellegi teise... Jälle sain kohemaid aru, et ka see pole väärt idee. Küllap kurvastaksid jälle päris paljud inimesed, ma ise kaasa arvatud. Vanglas oleks elu halb ja suured kiilakad mehed kasutaks mind seksuaalobjektina, kuigi ma polegi ju seksikas. Siis otsustasin hoopis sööma minna. Supp oli maitsev ja pärast tegin kodus pisikese uinaku. Öösel joonistasin teises toas mulda.” (lk 105)

Natuke häguseks jääb, aga miks mitte.

industrial snowflake

Hažak Gjulnazarjan – Kapten Horen Sergeitš (Armeenia jutte, 1977)

Praegusele naiivsele silmale mõneti müstiline lugu. On üks tõsine mees, keda barakis kõik vangid austavad. Lahutab tülisid, kutsub mehi korrale, on eeskujuks noorematele kaaslastele, ühesõnaga, autoriteet missugune. Niiet siis vangla või vangilaager vms. Üks hetk tuleb kõigile vangidele luulehullus peale, ja läks lahti siuke poeetiline möll:

“Äkki selgus, et parim viis südamesse kogunenud mure, meeleheite, kibeduse, igatsuse ja unistuste väljavalamiseks on luuletamine. Luuletuste kirjutamine muutus haiguseks. Barakkide seinad, mis olid seestpoolt ülelöödud mullakarva tapeediga, olid korrapealt paljad, kahe päevaga olid vangidel vihikud valmis ja lühikeste pliiatsijuppidega, mida paarikaupa oli mine tea kust siginenud igasse barakki, läks kirjutamiseks lahti. Kirjutati vene, aserbaidžaani, armeenia ja ukraina keeles. Kirjutati ühtesid ja samu asju, kirjutati eri keeltes, eri värsimõõdus ja erineva eduga. Järsku ilmnes, et insener Komitas teab, mis asi on triolett, ja pühendas kodumaale jäänud tütarlapsele Sevharale tõepoolest vaimustava trioleti. Selgus, et Drozdov on võimeline kokku seadma midagi sõjaväemarsi taolist, Sabir aga lisas aserbaidžaani kurbadele bajattidele uusi igatsevaid ridu.” (lk 126)

Aga Horen jäi barakis ainsaks, kes teistele oma hinge ette ei valanud. Mis kergelt tulnud, see kergelt läinud, ehk siis luuleepideemia vaibus, kirjutama jäid vaid poeedid ja lollakad. Ja korraga – kapten Horen palub tähelepanu ja loeb ette oma luuletuse! Kõik vakatavad, kuni üks naljavend viskas killu ning mehed purskavad naerma. Ning kapteni autoriteet haihtunud, samasugune vant nagu teised vangid. Ja tuleb loo finaal, lõpuks sai kapten Budapesti all kangelassurma osaliseks, ja noh, autoril takkajärgi verine südametunnistus, et Horenit luuletuse pärast aasima hakati:

“Miks, miks küll ei võinud me sinule andestada seda, mida kõik andestasid kõigile, ei võinud andestada su igatsuse saamatut purset, igatsust, millest vangipõlve venivail, piinavail öödel elasid võib-olla märgade silmadega?” (lk 128)

Aga miks see lugu müstiline on? Et seepärast – kus küll võis asuda selline sõbralik internatsionaalne vangilaager? Autori püha tooni ajel võib muidugi järeldada, et tegemist Teise maailmasõjaga (no vaevalt, et 1956. a. Ungari ülestõus); on siis tegemist hitlerliku vangilaagriga? Nõukogude pärapõrgu, kus valmistati ette trahviroode? Ei tea, ei tea... igatahes said mehed seal süüa korralikult, iga päev pesta ja habet ajada. Vaat selline kummastav tekst vaid neljal leheküljel.

Peeter Sauter – Pätt ja pihiisa (2001)

Sattusin lugema eesti kriminaalkirjanduse nimekirja ja üllatusega avastasin sealt ühe Sauteri raamatu. Elus on üldse palju üllatusi, näib vahel. Peale läbilugemist see raamatuke just krimikirjandusena ei näi. Või kuidas kellele? No hea küll, on venelastest kurjategijad, kes vist enamvähem palgamõrvarid, aga see on ka kõik. Igor, Valeri ja peksukott Jobu. Peale tapatööd võetakse aeg maha, minnakse litsimajja ja seejärel isakese õnnistusel mõneks ajaks Riiga siinsete jamade eest pakku. Juuakse ohtralt ja käiakse kohvikutes ja loomaaias ja pekstakse vajadusel Jobu. Igoril on mõningad hingeprobleemid ja ta läheb Riia katoliku kirikusse pihile. Mis ei kuku välja just nii nagu ta eelnevalt päevade jooksul kujutles. Annab teine perverdist preestrile lõuga ja põgeneb politseisireenide saatel kirikust. Tagasi räpasesse reaalsusse (millest ei vabanegi muidu kui unedes).

Pole just selline Sauteri tekst, mis kümme aastat peale avaldamist miskisugust suuremat lugemiselamust pakuks, romantilis-naturalistlik pilguheit eestivene pätimaailma koos mõningate mõtteuidangutega jumala teemadel. Parimateks hetkedeks ehk umbjoomise stseenid. No ei oska rohkemat sessinatsest kirjutada.

Richard Janno – Sinine ümbrik (2012)

Selline päris bulvarikirjanduse laadi tekst, lõbus Roger on ajakirjanik ja satub uurima oma korterikaaslase röövimist või võimalikku mõrva. Kes on korterikaaslane? Ühe parempoolse opositsioonierakonna juht. Kes võivad olla kurikaelad? Näiteks vasakpoolsed, kel eeskujuks Soome Lapua liikumise tegemised. Eks siis tekstis ole natuke viiteid Eesti ja Soome sisepoliitilistele segastele aegadele kolmekümnendate algul (mõneti hirmutav ole, kuidas allilm või äärmuslased manipuleerivad poliitikutega). Tekst pole just raskekaaluline ja kriminaalintriig üpris lihtsakoeline – kui Roger selle kallale asub, laheneb asi naksti paari päevaga ja Eesti-Soome piiritusevedajad võisid saada kabelimatsu. Näpuotsaga leidub romantilisi kihelusigi.

“Roger pööras teise külje ja tõmbas vaiba üle pea. Niisugused on need naisterahvad, just niisugused nad on... Ripub kaelas: armas, kallis, alatiseks sinu, ja lubab ennast igavesti sinuga siduda, kõik elumured ja vaevad ühiselt kanda, aga niipea kui kaod silmapiirilt, kas või surmahädaohtu, siis joostakse õhinal ringi, silmad siramas: “Ah, mõelge kui huvitav, missugune tore lugu!”” (lk 33)

Janno dialoogid on päris elavad ja vanamoodne keelekasutus üpris värskendav, tekst lippab päris hoolsalt. Jääb selgusetuks, kas kirjastus on mingil moel teksti kohendanud, mingit teavet sellest pole. Et siis – lihtsalt miskipärast taastrükiti see romaan. Kaanekujundus on Eesti Raamatu kohta päris hea.

“Need eestlased on ju niisugused naljakad inimesed, et ennem ronivad vihmatorust läbi, kui naist võtavad. Soome sugu läheb sedaviisi hukka – liivlased on juba niikuinii omaga varsti läbi.” (lk 56)

Lea Jaanimaa – Tagurpidi valed (2011)

Pole just glattauerlik netiromanss, vaid selline... üleütlemata õnnetu õnneliku lõpuga lugu. Kaks üksikut leiavad kontakti ja tunded löövad koheselt niimoodi lõõmama, et peale paari kirja juba unistatakse peatsest abiellumisest jne. Noojah, sellised nad on, 38-aastane Tallinna endine maakler Sandra ja 44-aastane Jõhvi töötu ehitaja Karl. Naisel on saladus (pealegi on naine rikas) ja mehel ei ole saladust (aga see-eest on ta väga mehelik). Saladus on selline, et rikub kõigi tuju. Aga tunded ja unistused koosolemisest jäävad!

“Ta oli lubanud saata Karlile veel pilte endast. Lähiajal saab ta ka mehe näoga tuttavaks. Huvitav, milline see küll on. Äkki on tedretähniline punapea? Või rõugearmiline, rasvaste juuste ja takkus habemega päss? Või on hoopis lötakil silmaaluste ja laiade kõrvadega kiilakas? Mis sel vahet. Olgu või Quasimodo ise, Sandra armastas teda niikuinii. Selles oli ta siiski veendunud, et nii enesekindlaid ja sisukaid kirju ei saa kirjutada kompleksides vaevlev friik.” (lk 138) 

“Kogu kangide ja pommidega mässamise aja oli ta mõelnud oma kalli tulevase kaasa peale. Paari nad heidavad, selles oli ta sada protsenti veendunud. Sandra oli välja ilmunud, olgugi et Karl teda ei näinud, ta oli siiski reaalselt olemas, hingas, rääkis, käis. Kui Karl oli olnud valmis teda ka ratastoolis lükkama või viipekeele ära õppima, siis nüüd oli selge, et Sandra oli täies elujõus ja ilus ka veel.” (lk 141)

Sessuhtes vanamoodne maailm, et telefoni ja netti nagu suurt muidu suhtlemiseks ei kasutatagi. Kui Karl läheb paariks kuuks Otepääle tööle, katkeb tal pea igasugune suhtlemine oma emaga – kelle pärast mees ei saanud Jõhvist välismaale tööle lahkuda ega muud sellist. See, et Sandra salapäratsemise pärast nad mitu kuud ei suhtle, no jumal sellega, dramaatikat on ikka teksti vaja jne. Aga ehk tõesti on selliseid inimesi, kes saavad vabalt neti ja telefonita hakkama. Eks lõpuks toimu virtuaalarmunute vahel ehtne interaktsioon, ja rõõmu taga kumab nüüd kartus, et ohhoo, tuleb ka reaalselt inimest tundma õppida.

Et siis jah, romaan üksildastele unistajatele, ehk kunagi millalgi kuidagi võibolla äkki on võimalik õnnelikumaks saada. Kes teab.

arvustuscom

koduküla mõtted

Endel Holm – Nupuka aiapidaja väikesed kavalused (1991)

Et siis käsiraamat kuldsete kätega koduaiapidajale – kõike on võimalik ise teha (isegi kui seda ei soovitata: näiteks tünnide puhul, aga temaatilise õpetuse saab siiski (lk 112-114)). Sellist raamatut lugedes tekib endalgi kihu käsi mullaseks teha. Kas nüüd just Čapeki moodi.

Näide magneti soodsast mõjust:

“Huvitav on järgmine juhtum. Kord varakevadel oli toodud metsaservast aiamaale mõned maasikataimed, mis küll õitsesid, kuid ei viljunud. Nende juurte alla maeti katkise valjuhääldaja magnet, mispeale taimed muutusid võimsateks, neile ilmusid täisväärtuslikud õied. Juba järgmisel aastal andsid nad rikkaliku saagi, umbes 30 suurepärast lõhnavat ja erakordselt maitsvat marja. Saagikus oli varsti sama kui aedmaasika parimatel sortidel. Seda katset korrati ilmselt kängunud vaarikataimedega. Aasta pärast vaarikataime võrsete arv järsult vähenes (varem oli palju nõrku võrseid). Kahe aasta pärast hakkasid kasvama üksikud tugevad võrsed. Võrsete varakevadisel tagasilõikamisel kuni 1/3-ni kasvas saak tugevasti, marjad suurenesid kahekordselt. Ükski mari ei olnud kahjuritest ega haigustest rikutud. Maitse- ja lõhnaomadused muutusid suurepärasteks.” (lk 61)

Milliseid aedvilju koos kasvatada:

“Kogemus näitab, et naabrus võib olla soodus või vähem soodus. Kurgid sobivad herne ja kapsaga, kuid ei sobi kartuliga. Kapsad sobivad tilli, selleri, sibula, kartuliga, kuid ei sobi tomati ja aedubadega. Porgandid sobivad tomatite ja hernestega. Kartul ei talu tomateid, kurki ja kõrvitsat.
/-/
Mõned variandid, mida soovitatakse segatud ja tihendatud külvide puhul.
Maasikas, tomat, spinat, till, petersell.
Peasalat, nuikapsas, lehtsalat, redis, spinat.
Porgand, petersell, sibul, redis.
Porgand, sibul, spinat, tomat.
Kurk ja till.” (lk 64-66)

Ja nii edasi.

“Võilille õitest saab teha maitsva keedise. Selleks korjatakse õied (ilma varreta) ilusal kevadisel hommikul. Umbes 200 õit paigutatakse purki ja kallatakse peale 1 l vett. Keedetakse tasasel tulel tund aega ja kurnatakse. Saadud siirupile lisatakse kooritud sidruni lõigud, üks kilo suhkrut ja keedetakse veel tund-poolteist. Saadud keedis meenutab oma välimuse ja aroomi poolest värsket mett.” (lk 81)

“- kuidas peletada liblikaid?
Meetod on ammutuntud ja lihtne. Selleks riputavad mõned aiapidajad kohe pärast õitsemist puudele majoneesi- või sinepipurgid, mis on täidetud keefiri, petipiima või piima (ka hapupiima) ning vee seguga, vahekorras 0,5-1 l ämbri vee kohta. Hiljemalt kolme päeva pärast on purgid liblikaid täis ja need tuleks vahepeal tühjendada. Siis nõud pestakse, täidetakse uuesti vedelikuga ja riputatakse puudele. Meetod on veidi tülikas, kuid tagab rikkaliku saagi ilma kemikaalideta.” (lk 95)

“- miks õunad keldris riknevad?
Taliõunad riknevad pikemal hoidmisel keldris siis, kui nad on desinfitseerimata puukastides. Selle vältimiseks on vaja taara varakult ette valmistada. Kasti leotatakse vees, siis hoitakse mõne aja lõkke kohal pidevalt keerates eri külgi lõkke poole. Lauapinda tunginud vesi läheb keema ja aurub. Kui kast on kollakas, lõpetatakse kuumutamine. Seda võib teha ka leeklambiga.
Peale kastide on vaja tulega töödelda kõik puitesemed, mis on keldris. Keldri seinad lubjatakse.” (lk 121)

“- originaalne kahjuritõrje
Põldudelt ja peenardelt korjatakse mõned kruusitäied surnud ja haigeid kahjureid, pannakse need mikserisse, jahvatatakse, lisatakse vett ja segatakse. Segu lahjendatakse veega 1:10 ja pritsitakse sellega taimi.
Kas tõrjub segu lõhn kahjureid eemale või meelitab taimedele kahjurite hävitajaid, igatahes on selline tõrjeviis lihtne ja tõhus.” (lk 122)

Robert Asprin – Aahzi ja Skeeve'i seiklused (2003, 2004)

Süüdimatu meelelahutus, mida on ajaviiteks hea tarbida, käib muudkui üks kild teise otsa ja pead ei pea vaevama tekstinõksatustega. Nurjatud võlurid ja dimensioonide vahel rändajad (ehk lühendatult deemonid) ja mõned naksakad naised ja palju veidra välimusega tegelasi ja lohed jne jne. Sarnaselt Pratchettiga ei tormata siin erimeelsusi vägivallaga lahendama – vaid valskuste ja veenmise abil (ja ka kergeusklike hirmutamisega). Ikka soov rikastuda või enam võimu omandada. Peategelaseks siis võluõpilane Skeeve, kes muudkui mehistub nurjatumaks, olles siiski mõningase südametunnistusega (ta pärineb Tohmi dimensioonist, mille elanikke kutsutakse tohmaniteks). Tema kurikaval õpetaja on võluvõimed kaotanud deemon Aahz, ta koduloomaks on noor lohe ning muud sõbrad on troll ja veesüliti ja palgamõrvar jne. Maailmad-dimensioonid on siis traditsiooniliselt, ee, keskaegsete kanti, ei mingit, ee, aurupunklust; kõigest võluvärgid. Tekstis viited mõningatele Ameerika oludele, selline posthipi värk, vist.

Nojah, kuigi olen neid raamatuid varem lugenud, kõlbas niisama meelelahutuseks igati hästi, justkui mõne mõnusa ja pretensioonitu komöödiaseriaali vaatamine.

“Vahest olete tähele pannud, et Aahzi hinnangud mitmesugustele olukordadele ei sisenda tavaliselt kuigi suurt kindlustunnet. Ükspäev võin ma sellega veel äragi harjuda, ent seni õpin töötama pidevas pimeda paanika seisundis.” (“Müüt ja eksiteed”, lk 66-67)

ulmekirjanduse baasi viited:

"Jälle üks mõnus müüt"

"Müüt ja eksiarvamused"

"Müüt ja eksitused"

"Edu või müüt"

Merike Reiljan – Anakronett (2011)

Seda võiks nimetada vanamoodsaks ilukirjanduseks: milline hingestatud keelekasutus, millised kõnekeeletud tarbesõnad ja väljendid, millised 3+1 tegelased. Noor dekadents või manerism, nukumaailm; natuke heinsaarelik kaasajast eraldatus ja millised nooruslikud maailmapaikapanevad mõtted. Selline tekst lisab muidugi küttematerjali Tartu kui kampsunilinna nimetamiseks. Reiljani vastandiks oleks ehk Tänavi verilõbus süüdimatus, nende kooslugemine võiks anda huvitava sümbioosi.

Et siis kolm kahekümneaastast Tartu noorukit (Rasmus, Mariin, Kristofer), kes elavad oma boheemlasmaailmas, ikka piip ja kohvik ja riietus ja muusika ja eristumine hallusele. Korraga ilmub Rasmuse maailma neiu, kes pärineb justkui... 1930ndatest (kuigi miks mitte varemastki, tsaariajast). Ingeborg on... noh, seda saab lugeda lugemissoovitusest või kasvõi ühest siin toodud tsitaadist. Teksti finaal keerab jälle kõik äraspidi ja annab mingisuguse poolloogilise seletuse eelnevale.

Debüüdina eripärane ja pisut arusaamatu, või noh, liialt harjunud mingit noortejutuvõistlustöödega, mis üldiselt ühte jalga tramburaikamad. Reiljan ajab oma joont.

“Tantsupõrandal põimusid kokku vaevalt kahekümneaastaste esmamuljed elust ja olust, vastuolude komplektid, maailmavaadete selgrood. Elufilosoofiad on siin nagu viimistletud moeasjad. Iga jutuajamise mõte on enda oma poleerimine ja selle võrdlemine teiste omaga. Pole olnud eesti soost aadlit, on olnud vaid ärksad vaimud. Nende 21. sajandi üliõpilaste elufilosoofiad on edevad nipsasjad ja koperniklikult üllatavad. Nad eksponeerivad ennast ja oma värskelt leitud põhimõtteid või põhimõttetust. Esimeseks aadlitiitliks on neile bakalaureusekraad.” (lk 23)

“Nõnda pani Rasmus tükkhaaval Ingeborgi portreed kokku. Mõndagi oli veel puudu. Kuigi nad õppisid päev-päevalt üksteist paremini tundma, näis mõnikord siiski, et nende vahel haigutab ajakuristik. Sada ületamatut aastat. Ingeborgi jaoks endiselt kohalolev linn oli Rasmuse jaoks tänavapildist maha kulunud. Kuigi tüdruk mainis tihti õhinal öölokaale ja kontserte, kõneles ta neist kui keelatud viljast. Ta ülistas vabadust, mida 21. sajandi tüdrukutel oli, kuid see ei tähendanud, et ta oleks võinud sellest osa saada. Ta ei pannud kunagi selga seelikut, mis poleks põlvi katnud. Luges õhinal Ibseni näidendeid ja jälgis kaasaegset tegelikkust nagu skandaalset lavareaalsust. See tekitas temas elevust, aga ta julges seda vaid eemalt kiita.” (lk 59)

“Õhtul mängis poiss aga keldribaaris lõõtspilli. Koha eleegiline interjöör lausa nõudis, et kunded melanhoolselt suitsetaksid. Paraku olid sigaretid öölokaalis keelatud. Ohutusnõuded asendavad väga edukalt moraali. Samal ajal on riim asendunud vabavärsiga ja abielu vabaarmastusega. Söögilauas istumist ei vormistata etiketiga, tantsu ei vormistata sammudega. Ajaloos on kunstinormid, etikett ja moraal alati olnud kas sarnaselt ranged või sarnaselt lõdvad. Siit kerkib üles üks hirmumõte. Kui moraal asendub ohutusnõuetega, on lausa kõhe mõelda, mis kunstiga juhtuma hakkab.” (lk 60)

lugemissoovitus

Aleksandr Beljajev – Professor Dowelli pea (2012)

Venemaa on suur ja lai ehk kui valitses 1937.-1938. aasta Suur Terror, ilmus ühtlasi selline melodramaatiline või seebiooperlik raamat, kus seiklused kui multifilmis – mille omamoodi paroodialikuks semuks võiks olla näiteks Bulgakovi “Koera süda”; ent Beljajevi tekst on seevastu igati tõsimeelne ja dramaatiline. Teisiti öeldes: camp.

“Pea vaatas silmi pilgutades Laurentile tähelepanelikult ja kurvalt otsa. Polnud mingit kahtlust: kehast eraldatud pea elas iseseisvat teadvustatud elu.” (lk 7-8) 

“Marie harjus pikapeale peaga ja sai sellega isegi sõbraks.
Kui Laurent hommikuti laborisse astus, põsed kiirest käigust ja värskest õhust õhetamas, naeratas pea talle nõrgalt ja võbistas tervituseks laugusid.” (lk 11)

Nagu näha, on teksti algus igati lõbus ja kõiksugu pööraseid ja pisut õõvastavaid juhtumeid jagub viimase leheküljeni. Tegevuspaigaks Pariis: on siis professor Dowelli pea, mis on ta õpilase Kerni poolt eralaboris surnust äratatud (ja eelnevalt surmani kaasa aidatud). Professor saab suruõhu abil rääkida ja seletada (või siis sunnitakse suruõhuta vaikima) ning ta õpilane jätkab eksperimente, et omale feimi ja sulli koguda. Peagi lisanduvad naise ja mehe pea, nõudlik naine (õigemini pea – kas mehe ja naise pea saab iseenesest erinev olla?) viib Kerni niikaugele, et katseks õmmeldakse talle külge surnukuurist näpatud noore naise keha. Operatsioon õnnestub ja peagi põgeneb naine salalaborist vabasse maailma.

“Ta tundis end jälle tervikliku, elusa, terve inimesena, kusjuures isegi nooremana kui enne. Enne operatsiooni hakkas ta oma naiseliku arvestuse kohaselt lähenema kolmekümnele. Aga uus keha oli vaevalt küll rohkem kui kakskümmend. Selle keha näärmed noorendasid ka Briquet' pead: kortsud kadusid näolt, jume paranes. “Saaks nüüd aga muudkui elada,” mõtles Briquet, vaadates unistavalt tillukesse peeglisse, mis oli olnud käekotis.” (lk 79)

Monte-Carlos tunneb selle kauni keha ära selle senine austaja-kunstnik, kes on omakorda mestis professor Dowelli pojaga, kes saab nüüd kaks-ühes naiselt kuulda oma isa pea vägagi elusast ja tegusast olekust. Austaja omakorda armub uue pea ja vana kehaga (või vastupidi?) naisesse, kes pealegi nooreneb.

“Larrais külastas Briquet'd igal hommikul. Kord astus ta tasakesi tuppa. Põetajat ei olnud. Briquet tukkus või lihtsalt lamas kinnisilmi. Imelik lugu, paistis, et ta nägu muutub üha nooremaks. Praegu ei saanud teda vanemaks pidada kui kakskümmend. Näojooned olid kuidagi pehmemaks, õrnemaks muutunud.
/-/
Võib-olla oli see “ümberkehastumise” kõige suurem ime, mida ei aimanud ta ise ega aimanud ka Larrais! Angelica Guy puhas neitsilik keha mitte ainult ei noorendanud Briquet' pead, vaid muutis ka tema mõttemaailma. Lodevate kommetega kabareelauljanna oli muutumas tagasihoidlikuks tütarlapseks.” (lk 102)

Otsustatakse eralaborisse murda ja professori pea vabastada ning üleüldse nurjatud eksperimendid lõpetada. Aga kõik ei lähe nii nagu noored tulipead tahavad.

Head lühikesed peatükid ja palju dialooge, lugemine edeneb kui ludinal. Tegelased pole just karakterid, on head ja halvad ja vajalikud statistid, heade noormeeste vägiteod vabastamisaktsioonidel on, tõepoolest, üleinimlikult vaprad ja õilsad. No nalja saab.

Orpheuse Raamatukogu kaanekujundus on oluliselt meeldivam kui möödunud aasta seerial, lõpuks ometi hea töö nii kujundajalt kui kaanepildi autorilt. Ja üleüldse on see raamat vast selle sarja seni kaasakiskuvaim väljaanne.

ulmekirjanduse baas
criticbird

Adena Sepp – Meresoolane maasikmari (2011)

Värske töötu ja värskelt mahajäetud Tairi läheb Saaremaale noorte sugulaste juurde asendustalunikuks, sest need lähevad suvel paariks nädalaks puhkama ja kedagi muud pole asemele võtta. Ees ootavad siis kanad ja lambad ja põllukesed. Seal on naabrid – head ja halvad pered. Headel on kena perepoeg, kellesse Tairi armub, halvad tahavad aga seda kena perepoega oma ilusale raisus tütrele kaasaks, noortel suisa mõnda aega umbkaudne lembesuhe. Halbade naabrite peretütrel on laps, kelle halb isa vabanes just vanglast, halb peretütar ja halb isa tahavad hea naabri perepojalt oma õnne tarvis raha välja õngitseda, aga selleks on Tairi ees, kellesse kena ja muskliline perepoeg kah nagu armub. Halb isa ähvardab lambakarjamaal Tairit mõningase seksuaalse tegevusega ja neiu põgeneb esimesel võimalusel tagasi Tallinnasse, kus ootab ehk ees võimalik töö kingapoe klienditeenindajana. Aga – Tallinnas teeb järgmisel päeval korraga lähenemiskatse eks-meessõber, kelle tõttu Tairi koondati, kuna ekselukaaslane lõi töö nimel külge nende mõlemi ülemusele. Libe mees soovib nüüd õnnetut naist armukesena kasutada. Huvitav on see, et Tairi on kõigist teda ihalevast kolmest mehest (hea perepoeg, eks, halb isa) mõned aastad vanem. Nojah, lõpuks jääb naine rasedaks, aga kellest? Häbiasi, et ligi kolmekümnene naine ei hooli turvaseksist.

Sepp on teadagi tulihingeline Saaremaa kirjanik, ja noh, eks see Saaremaa selline vinge koht ta raamatutes ole. Kui muidu pole siin just tegemist girjandusega, siis raamatu viimane kolmandik oma dramaatiliste edasiarendustega kisub küll girjanduse kanti. Aga pole hullu, natuke sai siin sisututvustuses kah luisatud.

“Kalmari toetav õlg tema vastas pani taas südame kiiremini põksuma. Püha taevake, mida see peaks tähendama? Ega ta viimaks siiski hakka sellesse rannapoisisse tõsiselt ära armuma? Näed siis, ongi kadumas tema põhimõttekindel meestevihkamine ja see näitab, kui vähe tal iseloomu on.” (lk 110) 

“Tairi nautis Kalmariga koos toimetamist ning aknast pätse sisse visates püüdis ikka teha nii, et nende käed kogemata kokku puutuksid. See oli nii lahe tunne ja hoolimata sellest, et Kalmaris ei paistnud see pisimatki tundemuudatust tekitavat, võpatas tema süda iga puudutuse järel lausa pööraselt.” (lk 139-140) 

“Äkki meenus talle, kuidas ta oli pärast tormilist armatsemist veidikeseks uinunud, siis äkki ärganud ning avastades Kalmari enda kõrvalt, oli tolle kurjalt minema kihutanud ning vist isegi käratanud, et ei soovi temaga enam iial tegemist teha. Issake, ainult see veel puudus! Ta oli ju Kalmarile selgelt mõista andnud, et oli vajanud teda ainult korraks jommis peaga üles krutitud ihalaine rahuldamiseks. Tairi tundis, kuidas selle meenutuse peale ta põsed punakseks lahvatasid. Üks rumalus teise otsa ja ehkki juhtunu võib kül purjuspäi tehtud lolluste kraesse ajada, kuid on ju ammu teada, et joomasena öeldakse välja seda, mida kaine pea on mõelnud.” (lk 154-155)

saarte hääl 

A.H. Tammsaare – VII-VIII (Kogutud teosed 6, 1981)

Lühidalt peatükkidest: Eespere sõnnikuvedu! Eespere heinatöö ja Vargamäe ajalugu!

Kelle järele ja miks nilpasid tüdrukute keeled?

Miks Mai kiljus?

Millise saladuse paljastas kastevee pildumine?

Kuidas Vargamäe nime sai?

Kui hea meelega kartis Mai Kaarlit?

Millal mõistis Krõõt, mis tähendab olla perenaine?

Mis on Jussi arvates magusaim lõhn?

Kus istub konn kaenlaauguni sees?

Kuidas Jussile vihmasel heinaajal tegevust leiti?

Kes on matsakam kui Miina?

Ursula K. Le Guin – Rocannoni maailm. Pagenduse planeet (2002)

Sarnaselt Carsacile on siingi selline ulmeline mudel, kus inimlaadsed olendid täidavad sadu või tuhandeid planeete, ja neid uuritakse kõrgemalt arenenud inimlaadsete poolt süstemaatiliselt, et saaks tulevikus kasutada kahurilihana võitluses inimkonda ähvardava ohu vastu. Nohjah, läheb aga vähe teisiti ja kummagi loo ekspeditsioonil juhtub või on juhtunud tööõnnetus, mistõttu uurijad-tulnukad on sunnitud jääma planeetidele ilma suurema pääsemislootuseta. Tuleb võidelda või võtta omaks kohalike eluviis (sest ei tohi arengut tagant suruda, teises lühiromaanis ei saanudki kohalikud niikaugele, et ratast leiutada). Mõlema teksti lõpplahendus on kuidagi ootamatult kerge – et käib üks tihe möll ja värk ja siis korraga ongi pliks-plaks positiivne lahendus, mis eelneva verevalamise taustal näib ootamatult sulest imetud.

Raamatu parim osa on vast “Pagenduse planeedi” Stalingradi lahing selles linnas, kus muidu äraunustatud tulnukad aastasadu mandusid. Möll ja lumetorm ja guulid-gaalid! Sellele toredale vastukaaluks on samas tekstis vastukaaluks tulnuka ja neandertallase armulugu, mis üsna tüütu ja ilatsev ning inspireeris mitmeid päevi raamatut pooleli jätma.

ulmekirjanduse baas

Elmer Diktonius – Maine hellus (1968)

Kõige radikaalsem kunst (kibe, tõsi küll): haige konservatiivse südametunnistuse radikaalsed liiderdused.

(Kibedaim: see kõik enese teadmata.)

(lk 11)

Ilusaisse naistesse ja klassikalistesse kunstiteostesse tuleb suhtuda kahtlusega. Sest sageli on see ainult näha- ehk nahailu. Ideaalselt ilus on kõige vastikum. Klassikalistel skulptuuridel peab sõna otseses mõttes midagi ära murtud olema, et nad elule ärkaksid.

(lk 13)

Ma ei tea, mis keelt jumalad pruugivad, aga kui nad on nii toredad taadid, nagu ma arvan, räägivad nad aforismides.

(lk 21)

Mitte see ei takista kunstiteose mõistmist, mis on kunstiteoses uus, vaid see, mis on inimestes vana.

(lk 41)

Enamik inimesi pole eeslid mitte sellepärast, et neil oleks suur kalduvus eesel olla, vaid sellepärast, et eeslikarjamaade ohtrus teeb eesel-olemise üpris hõlpsaks.

(lk 50)

Olen karjunud armastuse puudumise pärast, olen karjunud tema ülekülluse pärast.

Aga seal vahel ma ei karjunud – olin surnud.

(lk 74)

Patrick Rothfuss – Targa mehe hirm (2012)

Üldiselt soovitaks selle postitusega mitte aega raisata ja lugeda seeasemel ulmekirjanduse baasi kolme esimest pajatust (sest hetkel neid seal rohkem pole, ma tõesti ei oska arvata, mida järgnevad pajatajad võiksid kirjutada), mis osundavad üsna tabavalt käesoleva raamatu kõiksugu headele ja veidratele külgedele (tõsi küll, seal juttu tervikromaanist, mitte kaheks jagatud tõlke esimesest poolest, seega spoilerid jne).

Nojah, raamat jaguneb jämedalt kaheks – esimesed 400 lk Kvothe elust Ülikoolis ja Imres, järgmised 200 lehekülge hilistiineka teenistus Vintis Alveroni juures. Ja vahepeal lühikesed peatükid nö Kvothe olevikust ehk elust kõrtsmikuna kuskil pärapõrgus (miks ta seal on, ei tea, ehk triloogia viimane raamat jõuab omadega kuhugi välja, senikaua tundub uskumatu, et see vant jõuaks autori käes oluliselt vanemaks saada). Eks tagasihoidlikult võiks mõelda, et see Ülikooli osa vähe liiga mahukas ole, aga no mis teha, küllap Rothfussil mingi kinnismõte, miks üliarenenud 16-aastase Kvothe kooliajast tuleb nii põhjalikult süveneda.

Ent asi läheb paremaks, kui noormees võtab akadeemilise puhkuse (tõsi küll, sunnitult – inkvisitsiooniga jändamine ei mõjunud Ülikooli renomeele just nägusalt), tekst läheb vähe kiiremaks ja lõbusamaks selle Alveroni teenistuses, peatükidki muutuvad lühemaks (ja enam ei teki mul probleemi sellega, et ei suuda eristada ta kaht parimat sõpra – Wil ja Simmon, embkumb on naistehuviline, üks neist töötab skribendina jne, ei mäleta). Ja siis tõlge katkeb – Kvothe läheb just tülli ühe lähedasega ja kahtlustab teiselt poolt reetmist.

Nojah, juba algusest peale pole suutnud Rothfussist vaimustuda, tõsi küll, see poolik parem kui eelmised kaks poolikut, kõiksugu kaunitarid on üsna võrgutavad, ma naiivselt hoidsin pöialt Devile, aga vist vara veel. Kuidas küll Kvothe aru ei saa, et Denna on vaid lapsik kiindumus, õiged tšikid on vähemalt kahekümnendates. Noored! Samas muidugi selline siivsus on noorsoole igati õpetlik.

Kui Bretti ja Pehhovi triloogiate teised osad on kõvakaaneliste asemel pehmekaanelised, siis Rothfussi trükitakse ikka kenasti kõvakaanelisena. Huvitav, kas kaanepilti nägemata peaksid mõned inimesed seda pealkirja järgi miskisuguseks eneseabiõpikuks?

ulmekirjanduse baas

fantaasiajuttude muljeid

Ott Kilusk – Veidrikud ja võpatused (2012)

Täitsa tore lugemine lapsepõlvetingimustest kaheksakümnendate Eesti kolkas. Eks lapsepõlvedega tutvumine ole üldjuhul üks tüütu lugemine ja natuke paneb imestama, et kolmekümnendates autor seda nii agaralt kirjutab (jumal teab kui autentne see on, pigem ehk ikka proosana loetav), aga tõepoolest, hea kiire lugemine ja pealegi retronaljakas.

“Lapsepõlv ja kõik, mis sellega kaasas käib – kohati tagurpidi kulgev ja hoovõtul takerduv isiksuseks kujunemine aga kestab. Kestab, vaatamata vilksatades mööduvatele aastatele. Vaatamata vaagnaluus pakitsevale valule ja pealetükkivale elutüdimusele. Kestab, kuni süda pumpab verd.” (lk 40)

Paar kriitilisemat nooti. Autor on vahel ehk liiga suuresõnaline, loob mälestustest eepilisi seoseid ja järeldusi, millised sümbolid küll talletusid väikese millimallika pähe (kuigi, kes teab, kuidas keegi mäletab, suurvaimudel ehk võpastavam mälu). Mõned lood, mis autori arvates tähenduslikud, ei saa ehk lugeja peas nii tähenduslikuks (mõneti nagu suuline jutustamine, mis ei kandu automaatselt kirjasõnas edasi). Raamatu lõpp läheb liialt hajusaks ja poeetiliseks, võinuks parem poolelt lauselt katkestada, mis siin ikka suurejooneliselt ja pidulikult kokku võtta – ega see siis ometigi Kiluski elutöö ole. Tegemist pole just kristalselt kronoloogilise jutustamisega, vaevalt et koolireform (lk 145) toimus peale esimest Rock Summerit (lk 141); ent teksti see ja mitmed teised ajaapsud võivad ka mu enda mäletamisvead olla ja oleks totter nõuda autorilt ausust – tegemist pole kroonikaga.

“Kui geograafiatunnis anti ülesandeks joonistada oma kodukoha kaart, avastasin joonlaua ja pliiatsi abil kriipse tõmmates, et meie küla on täpselt haakristikujuline. Koolimaja asus selle õudust külvava sümboli absoluutses tsentris. Üks mu klassikaaslane väitis seepeale, et kui vene sõdurid sellest teada saavad, pommitavad nad siin kõik puruks. Ma küll ei uskunud teda päriselt, ent edaspidi, kui mõni lennuk üle sõitis, vaatasin alati hoolikalt selle kõhualust. Ainult sääl sai paikneda saatuslik luuk, mille avanedes surmatoovad pommid meile pähe kukuksid.” (lk 90)

Tagasi kiidulainele. Kilusk siis räägib lapsepõlvest nõukogude tingimustes kuskil Setumaa asulas. On nõukogude mõjud ja setu mõjud ja religiooni mõjud; ent kokkuvõttes ikkagi: loodus, seksuaalsus, vägivald, surm, joomarlus, friigid. Täiskasvanud joovad ja kepivad ja toodavad mitmesuguseid järeltulijaid (no mõni kohe on... retarded). Elu kui põnev ja lõbus mülgas, suuremad ja väiksemad jamad. Omaette ooper, millised õpetajad sinna kolkakooli õpetama sattusid, mõni ikka päris võigas kaader – ja et täiskasvanud neid välja kannatasid. Ja eks üleüldse kogu see külaelu värvikas elu... mis on värvikas. Evolutsioon: partisanid > Rambo > J.M.K.E.

Ühesõnaga, täitsa loetav raamat. Meil Tallinnas nii ei olnud. Või kes teab.

“Anton töötas ka ühe lähedal asuva alevi eriinternaatkoolis öövalvurina. Klassivälise töö organisaator nagu ta oli, moodustas ta kahe kooli vahel sõprusklassid, nii et mõnda aega käisime raskesti kasvatatavate lastega viktoriini pidamas ja nende kooli diskodel tantsimas. Õhkkond oli sääl hirmutavalt vabameelne.
Anton käperdas erikooli tüdrukuid üsna avalikult ja selle kohta räägiti nii mõndagi. Ainuüksi mõte sellest, kuidas üks higine, vuntsidega eksmiilits neid litsakaid tüdrukuid kusagil internaadi panipaigas läbi tõmbab, tekitas kogu ürituse suhtes vastumeelsust ning ajas iiveldama.
Nii nagu lapsed, kes sisimas juba aimavad, kuidas suguakt toimub, kuid keelduvad kramplikult seda müsteeriumi uskumast, keelduvad täiskasvanud inimesed uskumast, et nad on läbi ja lõhki haiglased.” (lk 134)

lugemissoovitus
istu mu pingile, kiika mu aknasse
kirjanduslik päevaraamat