Marek Liinev - Ood inimlikkusele seitsmes vaatuses (Täheaeg 20, 2021)

 

Tekst tekitab segadust - see kas on viimase vaatuseni kirjutatud kongeniaalselt loo ideega või siis … loo idee on pea lõpuni igati värskendav, aga kirjutaja oskused pole veel kõige kõrgemal tasemel. Et lõpp läheb pigem anekdootlikuks veiderdamiseks, siis pigem pakuks teist varianti - huvitav ja omapärane maailma idee, aga selle täielikust ärakasutamisest jääb veel oskustest puudu.

Sest noh, olend, kelle läbi me seda veidrat apokalüptilist maailma kogeme … no see on omapärane ning ei tulegi pähe, kas viimastel aastatel on paberil peal ilmunud eesti ulmes midagi nii eripäraselt Võõrast käsitletud (eks “Saladusliku tsaari” tekstidel on oma eripärad). Teksti võiks vast määratleda kui science fantasy (teaduslik fantaasia?) - maailm oleks justkui umbfantaasiast pärit, aga kui koorealune selgub, siis on seal korraga täis kõiksugu biomehhanisme ja võõrastusi; äkitselt on see postapokalüptiline.

Aga jah, loo lõpp on sellise maailmaloome järel küll pettumuseks, see viimane vaatus võiks vaat et olemata olla ning tekst olekski mõjusam.

ulmekirjanduse baas

Andrei Beljanin - Jaht pruutidele (2021)

 

Beljanini senine lugemiskogemus on vähe pendeldanud, praegune vajub rohkem “Musta missa” kanti, muinasjutu-venelastel tuleb taas rinda pista eurooplastega, kirsiks tordil on ukraina kasakad ja juudid (kellega seoses läheb mõnigi nali õige piinlikuks).

Talvises Lukoškinos tuleb tsaari miilitsal siis kokku puutuda õige mitme probleemiga. Ivašov on talves igavlevatele kohalikele selgeks õpetanud jäähoki, mis neis kohe tohutut hasarti tekitab. Ainult et … kui tsaar paneb välja karika, mis peaks võitjatele minema, varastatakse see tsaari eluruumidest ära. Väga piinlik, kui kõik kohalesõitnud välismaalased sellest kuuleksid ja hiljem kodumaal ette kannaksid, milline korralagedus seal valitseb.

Välismaalt on nimelt saabunud oma tosin saatkonda, kuna tsaar Gorohh on viimaks otsustanud abielluda. Toimub omamoodi tõsieluseriaal, et kes võidaks Gorohhi südame (ja saaks õigeusklike tsaarinnaks). Gorohh pole teadagi naistevõlude suhtes ükskõikne, ainult et … järgemööda vajuvad tema intiimruume külastavad naised varjusurma, ning nende juurest leitakse mürgitatud õun. Kohalik salateenistus peidab printsesside kehad keldrisse, sest kuidagi ei saa jälile, kuidas oleks võimalik neidusid elustada. Sest tegu pole kohaliku nõidusega!

Koos teiste välismaalastega on saabunud vennalike kasakate saatkond, et tugevdada sõprus- ja majandussidemeid tsaaririigiga (mis siis varustab kasakaid relvadega, et need hoiaksid puhvertsooni). Kuid kaasavõetud hetmani hinnaline kingitus varastatakse ja selleta pole küll mõtet tsaari ette ilmuda (rääkimata kodumaale naasmisest).

Ja kõike seda peab lahendama Ivašov oma miilitsajaoskonnaga. Rinda tuleb pista eri kommete ja nõidustega, mis võib tabada muidu igati normaalseid Lukoškino kodanikke, lisaks muidugi pöörast kirge äratav jäähoki tšempionaat. Tegevust leiavad ka Külmavana ja Küürselg-Sälg.

““Vaadake, õigeusklikud, miilits kappab taevas!” All imetles mind siiralt rahvas, pead kuklas ja mütse kinni hoides. “Meie Nikita Ivanovitš on mõõtmatult vapper mees! Mina poleks küll niimoodi kihutada julgenud, mul on üksainus pea ja ajud on selle sees kah olemas …”

Vaat nii või umbes nii tervitati mind linna eri nurkades. Tervitustele vastata ma ei jõudnud, aga emand suksuke lõbutses kõigest väest, sõidutades mind joovastunult siia-sinna.

“I-ni-me-se-ed! Mis  suur ime on pilvedesse ilmunud - kas tõesti Püha Jüri ise valgel ratsul luurab, lohet otsib! Ain’t mispärast ta sedasi kaeblikult vigiseb, ei saa aru …” (lk 202)

Kui muidugi on väljamaalastega tegu, läheb autori huumor selliseks … suurvenelikuks (veel hullem, üks printsess on koguni Etioopiast). Ja no muidugi see juuditeema ja nende (siin küll heatahtlikult esitatud) keskaja klišeede kohaselt (jajah, ukrainlased ja pogrommid, eksole). Samas ikka nalja saab ja lõpuks kedagi ei tapetagi, ning viiendas raamatus peaks vast kaalukeel taas mütoloogia poole kalduma, kuna … Kaštšei olevat valla.

Jaagup Mahkra - Doktor Hartley orjad (Täheaeg 20, 2021)

 

Mingis mõttes jätk eelmise jutuvõistluse “Riisirahvas” loole, seekord siis tegevuspaigaks Ameerika orjanduslik Louisiana, kus leiab aset üks õige koletu lugu: kas nüüd just zombimammutite laadis splätter, aga loo viimases kolmandikus hakkavad küll vastavalt gravitatsiooni seadustele soolikad voolama.

Sest noh, Louisiana soodesse on nimelt kukkunud tähelaev, mille eesmärgiks olevat olnud Aafrika elanike elujärje parandamine. Aga jah, nüüd on laeva juhtinud tulnukas hoopis teistsuguse isanda valduses, kel on omamoodi plaanid kauge külalise teadmiste kasutamiseks.

Loo jutustajaks on noormees, kes on saadetud õppima oma Louisiana sugulase farmi - et tegu on orjandusliku Lõunaga kuskil 19. sajandi esimese pooles (loo algul on mainitud 1811. aasta ülestõusu, mis orjadel veel häguselt meeles), siis muidugi loo jutustaja sisemaailm lähtub sellisest … orjandusliku Lõuna mentaliteedist ning kõiksugu rassismi on siin küllaga; aga see peaks olema nö vajalik ajastutruu õhkkonna loomiseks. Aga jah, korraks jõuab peategelane koguni orjuse needmiseni, sest just see aitab levitada Aafrikast toodud orjade primitiivseid uskumusi (lk 210). Ühesõnaga, Mahkra möllab hoolega portselanipoes.

Aga jah, loo splätterlikud stseenid on meeldivalt öökimaajavad.

“Hartley häärberi suur saal oli saanud kõige külalislahkemast kõige koledamaks kohaks, kus ma eales viibinud olen. Siin olid Hartley mehed ja külalised pidanud oma viimase lahingu sookuradite ja mustade reeturite hordi vastu. Ma libisesin mitu korda pahkluuni ulatuvas püdelas veres, vallandades seal aeglasi sültjaid laineid, mis veel pikalt loksuma jäid. Need saapad viskan ma ära, kui ma kunagi Louisianast välja saan, sest ma olen kõndinud rüveduses, mida pole võimalik maha pesta. Tagumistest akendest sisse paistva kooleva päikese punane valgus peegeldus põrandat katvalt karmiinookeanilt tagasi ning tegi oma kumaga saali tõeliseks lihunikutöö katedraaliks, mille seinu katsid matšeetede otsas rippuvad tardunud lihast pühakujud, verepritsmetest ikoonid ning tuuletõmbuses tasa õõtsuvad soolikatest vanikud. Ma hoomasin seda kõike tuimalt ja ammuli sui, sest mu võime tunda õõva või jäledust andis selle inimliku metsikuse templi imalatest surmaaurudest küllastanud läpatanud punases õhus lihtsalt alla.” (lk 206-207)

ulmekirjanduse baas

Stella Shakti - Kirjad Armastusele. Stella Shakti lullad (2021)

 

See raamat pole ehk suunatud keskmisele luulelugejale, pigem inimestele, kes on tuttavad autori tegemistega. Tähtis on eelkõige sõnum; viis, kuidas seda öeldakse, on tavaluulega võrreldes õige teisejärguline, pigem võiks seda nimetada luule imiteerimiseks. Kuigi jah, autor ikka aegajalt riimib või esitab teksti vabavärsi dramaatilisemas vormis (eks tuleb märkida sedagi, et varasemates tekstides on ka mitmeid puänditaotlusi vms).

Raamatu lõpus on mitmeid linke autori põhitegevustele, küllap need aitaks aduda seda maailma paremini.

Palve elule

Palun armasta mind

Kui ma ise ei suuda

Ja anna halastust

Kui mul seda pole.

Palun ärata mind

Kui olen uinunud

Ja märka mu ilu

Kui minus on kole.

Palun juhata mind

Kui olen eksinud

Lahusta piiridest

On vabana tore.

Palun ole mu juures

Kui kõik on läinud

Ja eriti siis kui

Kõik on mu ees.

Palun ole mina

Jumal kas kuuled

Näe läbi kõigest

Ela mu sees.

(lk 70)

 

Kas Sa tead, kuidas ma armastan?

Lillelõhnana

Äikselöögina

Öövarjuna

Tammetüvena

Silmapilguna

Lossitrepina

Tugevuse ja

Tõetundena

Endana

Sinuna

Meiena

Tänan ma

Merevahu seest

Iluna 

Tallisõime seest

Siirana

Okaspärja sees

Sünnin! 

Uuena. 

(lk 81)

 

Minu uus universum

Minu maailm minu moodi

Nüüd riimub uuel moel

Mind uude kohta toodi

Armastuse toel.

Mu sees on uus maailm

Kui kuldse muna sees

Ma selle seestpoolt avan

Kui võrratu on see.

Nii palju imelist, mis

Varem võimatuna näis

Sel pole mingit pistmist

Ajaga mis käis.

Vaid hoopis otsus see mul

Mis oodanud on ammu

Siserahu võtmist

Et astuks selle sammu.

Nii julgelt lähen nüüd ma

Mööda seda teed

Ja seda pead sa teadma

Ka Sind see ootab ees …

(lk 90)

Heino Viik - Kõik võib veel hästi minna (2021)

 

Veider suhteromaan, üpris ootamatu valik Varraku poolt avaldamiseks, aga küllap otsib kirjastus endale järjekordset rahvakirjanikku või nii. Et siis vabaabielus ajalooõpetajast mees leiab, et suhted elukaaslasega ei rahulda teda (mehe jaoks on küsimus eelkõige napis sugulises läbikäimises). Nad võtavad järelemõtlemisaja, võimalusega teistega vabalt suhelda. Samuti hakkavad katsetama kõiksugu esoteerilisevõitu lähenemisi, lappimaks omavahelist suhtlemist.

Eks romaani peategelane on eelkõige selline … minu jaoks veider. Üheltpoolt loeb ja tsiteerib kõiksugu vaimset kirjandust (iidol oleks Osho) ja püüab ka muidu tubli investeerija ja pühapäevasportlane olla; samas aga tundub olevat üsna empaatiavaba tegelane, kes näeb kõik vaid oma mätta otsast. Eks me kõik oleme mingil moel empaatiavabad, aga vahest ikka on selliseid selgusehetki, kui mõistad, et teed seda ja kolmandat valesti ning partner just seetõttu käitubki nii nagu käitub. Romaani peategelane midagi sellist ei adu - muidu küll kõrge enesehinnanguga ja ka teiste poolt hinnatud, aga kuidagi … poolik. Ta küll tsiteerib ohtralt Oshot ja teisigi esoteerikuid (mõtteterad on koguni eraldi päevikusse välja kirjutatud), aga see oleks nagu ilusate sõnade pärast, lõpuks on kõik ikkagi enamvähem oma egost lähtuv. Muidugi, oma ego ei saagi ületada või maha suruda (noh, normaalses elukorralduses), aga nagu öeldud, mingil moel võiks aduda ka oma partneri vajadusi, kasvõi passiivselt sisimas ja takkajärgigi (eriti kui oled juba 11 aastat koos elanud). Aga ei.

Mingil moel naine nagu olekski objekt, mitte subjekt. Mees tahtis endast nooremat ilusat naist (veel parem, kui oleks maalt pärit ja tublist perest), saigi (mitte küll maalt ega tublist perest), aga kogemata kombel läks kiiresti ka lapsesaamiseks. Ja oh üllatust, lastega partner polegi alati meelas kiisu, kes valmis anduma. Eriti kui mees on temaga selline nagu on (kaks korda juba püüdnud suhet lõpetada; romaani algus oleks kui kolmas kord - ja milline ebameeldiv üllatus on Tinderist avastada, et mehest veidi nooremad naised polegi enam nii lööva välimusega).

Kui nii võtta, siis võiks tegu pigem olla süvapsühholoogilisevõitu romaaniga, mis justkui muuseas kirjeldaks ajastu vaimset seisundit (paar viidet nagu oleks kui juttu vanavanemate kogemustest või siis mehe sõpraderingi erinevatest kooseludest jne). Aga … pigem siiski ei; tekst ei vea end minu jaoks sedasi välja.

Muidugi, eks ma tavaliselt püüangi vältida niisugust esoteerilisemaigulist ilukirjandust (no naistekaid võib küll lugeda, need on lõbusad!) ja seetõttu harjumuspärase lugemiskogemuse kohta harjumatu või vastuvõetamatu, sellest siis niisugune … vastumeelsus. Sest noh, kasvõi enne seda romaani loetud Sakova “Isa suudlus” on niisuguses kontekstis palju arusaadavam.

loetu kaja

Meelis Kraft - Terminal Borealis (Täheaeg 20, 2021)

 

Kui õigesti aru saan, on autoril plaan sellest astro-detektiivi juhtumistest veel kirjutada, mistõttu see tekst mõjub pigem vähe sissejuhatusena teemasse (autor mainib ka seda, et õigupoolest ei jõudnud ta muude kirjatööde kõrvalt seda teksti korralikult vormistada). Aga jah, autorile omaselt selline klassikalise ulmekirjanduse laadis lugu, kus peategelaseks on igati kihvt detektiiv kes saab viimaks ülesandeks uurida ühest kaugest nelja töötajaga laborist kadunud inimese juhtumit.

Selgub, et see kadumine avab ukse uude teadusparadigmasse, kuivõrd kadunuke osales tahtmatult eksperimedis, kuidas tume- ja hallaine omavahel reageerivad ja milline energia selle tulemusel tekiks. Või siis mitte!

Nagu öeldud, igati klassikalise ulmekirjanduse laadis tekst, kus mehed on mehed ja naistel oma kindel koht. Tarbitakse ohtralt alkoholi(tablette), paistab, et vägijookide seonduv on Kraftile omamoodi kinnisideeks (meenub, kuidas ta hiljuti ilmunud jutukogu parima loo lõpu sellega lörri keeras).

ulmekirjanduse baas

Aija Sakova - Isa suudlus (2020)

 

Vaat et teraapiline luulekogu inimese otsingutest, eneses ja ühiskonnas. Kõhklused, kahtlused, kaotused, joovastused, kirgastumised. Ja kaotused ja kõhklused ja lootused.

Eks selline emotsionaalne eneseotsing on tuttav nii mõnelegi, kes ei rahuldu just esoteeriliste lahenduste või emotsionaalselt kurdistavate hüüdlausetega. Ja vahest ehk ongi parem mitte edasi mõelda, sest mis oleks õieti vastuseks, eksole.

kõige rohkem tõde on

minu äratundmine

et ma pean olema vaba

ja ei saa kuuluda kellelegi

samuti on tõde

et armastus on tunne

mitte (ainult) otsuse küsimus

ja armastust ei saa kunagi

välja teenida

siis ei ole tegu armastusega

armastus kas on

või teda pole

tema keskmes on

äratundmine

saladus

on armastus

(lk 41)

puudutus

istun

oma voodi serval

kui pilvepiiril

maailma lävepakul

kohvitass peos

jalad rippu

juuksed tilkumas

rätik ümber keha

veel ei taha

minna maailma

tänasesse päeva

ellu

püsin

koos oma vaagnatäie tühjuse

ning kurbuseraasukestega

vaatlen neid

silitan kassi

puudutus on vajalik

nii talle kui mulle

tean

et sellisena

näebki mind ehk

vaid tema

tasapisi

hakkame mängima

vean pliiatsit edasi tagasi

tema läheb mänguga kaasa

öeldes et

ära mõtle nii palju

vaid tunne

tühjust

soojust

niiskust

pehmust

rõõmu

mis täidab sind äkitselt

olen valmis

(lk 68-69)

lugemissoovitus

postimees

Joel Jans, Jaagup Mahkra - Läbi musta kivi (Täheaeg 20, 2021)

 

Lugu tulevikumaailmast, kus on kogunenud seltskond Mekasse minekuks. Mis on õige stalkerlik ettevõtmine, sest omal ajal on Mekasse heidetud paar tuumapommi, mille tagajärjel on selle ümber tekkinud kilomeetrite laiune anomaaliate vöönd, kus vaid teejuht oskab orienteeruda. Kuid nagu teejuhile selgub, pole seekordne palverändurite rühm sugugi ainult tõsiusklikest koosnev: veel hullem, neil on Kaaba Musta kivi jäänustega omad plaanid. Teejuhi õuduseks saab nende rännakust painav ja eluohtlik pühaduseteotus.

Otseselt ei saa aru, kui kahjustunud ülejäänud maailm tuumasõjajärgselt on, kas tegu on vaid Iisraeli ja araabiamaailma vahelise konfliktiga (sest hävinud on ka Jeerusalemm, mis nüüd küll ÜRO juhtimise all on hoopiski … kristlaste valduses). Lisaks religioossele konfliktile on autoritele meeldinud kirjeldada seda hävingut, anomaaliaid ja nö tulevikutehnikat (eelkõige siis sõjategevuse tarbeks loodud autonoomsed meditsiinirobotid, mis senini varemete vahel luusivad, et oma vananenud medikamentide abil haavatuid inimesi tahtmatult tappa).

Aga jah, see Kaaba Musta kivi olemus saab autorite poolt vähe omamoodi seletuse.

ulmekirjanduse baas

Oyinkan Braithwaité: Minu õde, sarimõrvar

 

Sa tahad tutvuda teiste kultuuridega, tahad tajuda võõraid rütme, aga, jumalate ja maa nimel, mitte lugeda reisiraamatuid, sest "ma nüüd tutvustan sulle seda võõrast kohta ja kultuuri" hirmutab, mitte ei peibuta?
See raamat on sulle. 

Tunnistan, et minu teadmised Nigeeriast olid seni
* seal elavad need eriti mustad mustanahalised
* mingi diktaatorimasti pesident oli seal vist kunagi - no millises Aafrika riigis pole sihukesi olnud?
* kuskil Gerald Durrelli raamatus oli sünge nigeerlasest ... vist kokk? 

Nüüd on mul ettekujutus sealsest politseist ja meditsiinisüsteemist, raha väärtusest ja kuidas altkäemaksud on tavalised, meeste ja naiste omavaheliste suhete dünaamikatest ning kuidas seal internet ja sotsiaalvõrgustikud toimivad (vihje: laias laastus nagu meilgi).
Veidi tean toidust ja riietest, et teenjad on tavalised ning kui tähtsaks peetakse abielu.

Autor ei jaga vist minu mõtet, et ilu on hoiak, aga samas on "tema on ilus, mina mitte" praktiliselt ainus peategelanna mõtetest, millega ma kaasa ei suuda minna, mis mulle võõras ja väär näib. Ning kuna isegi see mõte on esitatud nii hästi, läbi raamatu kestev järjekindel suhtumine selge, ma ei pane pahaks. 

Lihtsalt loetav, pinge on üleval ja loetu mõjus parasjagu niisuguse tuttava inimlikkuse ja võõra kultuuri kokteilina, et miski ei olnud ebausutav, vale, jabur. 
Osad mehed olid hirmsad. Osad naised ... mitte hirmsad, aga hirmutavad siiski. Ja ometi tundsin kogu aeg igal pool: jah, ka sellised on inimesed. Jah, ka sellised peresuhted saavad olemas olla. Jah, sellised õed, jah, sellised isad, jah, ka sellised õed, sellised emad, sellised väga teistsugused emad ja lõpuks ... jah, nad kõik on täiega inimesed. 

ERR
Triinu raamatud
Sulepuru
Keskraamatukogu lugemiselamused
Raamatugurmaan
Postimees
EPL
Raamaturiiulike
Goodreads

Nellie Bly „Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma“ (2021)

Üks hea kerge õhtulugemine enam kui sajandi eest aset leidnud ümbermaailmareisimuljete näol. 72 päeva ümbermaailmareisiks võiks tänapäeval tähendada ju üsna põhjalikku ja ohtrat ringiuitamist kõikvõimalikes maailma paigus, vaheepisoodidena mõned lennureisid jmt, Nellie Bly aga veedab lõviosa oma reisist otse loomulikult erinevate aurikute pardal ookeane ületades.

Eriliselt mõnus selle lugemise juures ongi muidugi just see ajaline distants – tagasivaates mõnevõrra romantilisena tunduvad pikad laevareisid vahepeatustega sadamas (võib muidugi arvata, et teise klassi piletiga toimuks see ehk vähem romantilistes tingimustes), rongikupeedes luku taga istumine, möödanikku vajunud olustikud, ja otse loomulikult toonased ühiskondlikud normid. Ihuüksi pikk reis ette võtta on toona ühe daami jaoks veel üsna erandlik samm ja kirjeldusist aimdub ka natuke seda üldist konteksti – nimelt pole asi lihtsalt sündsuse või õpitud abituse küsimus, vaid üldisemalt suhtumise ja infrastruktuuriga seotud. Nellie vastus küsimusele, et kuidas siis nüüd naisterahvas niimoodi ilma saatjata saab? ei sisalda mitte mühatust, et miks siis ei peaks saama, vaid pigem optimismi, et küllap ta juba endale sõpru ja seltskondlike normide kohaselt abivalmeid meesterahvaid leiab, kes üksi reisivat daami mitte hooleta ei jäta, ja tõepoolest - reisival härrasrahval ja teistelgi džentelmenidel on seltskondlikku jõudeaega piisavalt, et etiketi kohaselt daamide heaolu ja meelelahutuse eest seista.

Ka kõikvõimaliku tänapäevase poliitkorrektsuse või postkolonialismi valguses on näha üht-teist omaaegsest vaimsusest ning normidest, alustades kergelt tujuka ning elegantselt hüpliku huviga suhtumisse kõigesse kohalikku, sh matuserongkäik, kui lõbustusse, või ekskursioonid hukkamispaika koos detailsete piinamisviiside kirjeldustega ja pidalitõbiste külla Kantonis, mille soovi korral näha saamine on elementaarne (tõsi, ega igasse templisse ta sisse ei saa, kui keeldud räpasel põrandal jalgu lahti võtmast või tahad naistele keelatud kohta),  lõpetades meelelahutuslike põikamistega teise klassi reisijate juurde, et nende muusikalistest etteastetest osa saada. Autori hääl ja kirjeldused on tänu tarmukusele, optimismile ja detailsetele tähelepanekutele siiski pigem sümpaatsed, eks tänapäeva lugejale ehk pisut jahmatavalt julmad või snooblikud hetked on lihtsalt heaks meeldetuletuseks, et ka minevikuromantikal on oma varjupooled.

Mina lugesin muidugi erilise huviga vahepeatust Yokohamas. Tundub, et kui kirjeldatakse Jaapani naisi, siis vist tegelikult küll põhiliselt geišasid, sest kui palju ta nende tavaliste tütarlastega siis ikka kokku puutus; värvikas ja meeldejääv on ka surnupõletamise kirjeldus, mis ei ole küll tema enese nähtud vaid tuttavalt kuuldud loo ümberjutustus. Ning juba siis näib olevat üldine kõneaine see, kuidas sealmaal kiirelt ja nutikalt lääne tehnoloogiaid üle võetakse, mis, nagu ka kohalike puhtusearmastus, pälvib kirjutaja heakskiidu. Samas ei hoidu ta loomulikult tagasiteel Jaapanlasest reisija koomiliste maneeride üle nalja heitmast. Ja eks see oligi toonaste läänes käivate Jaapanlaste jaoks üks valukoht – kirjanik Natsume Sōsekigi kirjeldab oma Londonis viibimise ajal oma ränka võõras olemise kogemust, alates aasiapärastest näojoontest, mis 20. sajandi alguse Londonis kahtlemata hoopis teistsugust tähelepanu või siis eiramist pälvisid kui tänapäeval, ja lõpetades esteetikatunnetuse ja kultuurikihtide nihkesolekuga.

Aurikutest veel, et nendel reisimine oli kahtlemata terve omaette maailm. Siinkohal saab muidugi kirjelduse esimese klassi reisija vaatevinklist, kus ülimat nördimust põhjustab vilets toit ja laevapersonali viisakusetus, äramärkimist pälvivad kõikvõimalik kajutite paiknemise, umbse õhu ja muu taolisega seotud ebameeldivused, loomulikult ka merehaigus. Ning ääretult oluline esimese klassi reisija jaoks on soetada endale isiklik lamamistool ja lasta see laevale toimetada, et oleks võimalik selles igati seltskondlikult sobivalt jõude olla. Jah, pole ju autorist, kui fenomenaalsest ajakirjanikust ja hiljem ka töösturist ja leiutajast põhjust uskuda, et tegemist poleks usina tööinimesega, kuid sellegipoolest hõngub kuidagi sellist ehtsat ülemklassilikku vaimsust, mis briti ajastudraamasid meenutab, kus kõikvõimalikud väikesed ebamugavused, menüüpeensused, ümberriietumised ja tuuletõmbused palju kära ja kõneainet pakuvad, nõnda veendunult kirjeldab Bly ühe hotelli tugitoolide mugavust ning nende käetugede laiuse ja lauani jääva vahemaa ideaalset pikkust, mis võimaldab kõige pingutusevabamas jõude oleskelus viibides ääretu mugavusega ajuti laualt mõnd viinamarja suhu noppida.

Lõpetuseks ei saa kahtlemata mööda külaskäigust Jules Verne’i juurde, mis toimub küll üsna reisi alguses ja on omal moel ka suisa naeruväärselt põgus, sest ei oska Verne’id inglise keelt ega Bly prantsuse keelt ja aegagi kohtumiseks on väga napilt, ent seegi hüpe aja ja ruumi taha tolle kuulsa prantslase majakesse, elutuppa ja töökabinetti on otse loomulikult elevusttekitav maiuspala. Isegi kui ma siinse ümbermaailmareisi inspiratsiooniks olevat raamatut „Kaheksakümne päevaga ümber maailma“ lugenudki ei ole (arvestades Verne’i viljakust, siis ehk on see andestatav).

Ahjaa, ning reis kõigest ühe sumadaniga (millele lõpupoole lisandub küll siiski paar kimpsu kompsu ja elus ahv) ning üheainsa kleidiga on igati sümpaatne. Nellie Bly võitleks ka kindlasti funktsionaalsete taskute külluse eest naisterõivastel!

Kui me laevale tagasi sõitma hakkasime, oli laht väga tormine. Hiiglasuured lained pillutasid vihaselt meie väikest paati, nõnda et mu saatja põskede puna hääbus ja ta kummardus ükskõiksel ilmel üle paadiparda. Tahes-tahtmata kõrvutasin merd koketse naisega, nii ükskõikne ja hoolimatu oli see tunnete vastu, mida ta inimese rinnas tekitab. Hulljulge hüppega maandusime laeva trapil, sest söepargase õõtsumine aitas suurendada ummiklainet, mis ähvardas meid neelata. Vaevalt olime tekile jõudnud, kui anti pargasele käsk eemalduda; kui see oli tehtud, hiivas laev ankru ja asus teele. Peaaegu otsekohe tekkis pardal tohutu ärevus. Umbes viiskümmend räbalais tõmmut meest tormas pööraselt tekil ringi, avastades, et sel ajal, kui nad trümmis söekotte sättisid, oli nende pargas koos kaaslastega ära sõitnud ja lähenes kiiresti kaldale. Sellele järgnes kohutav vada, kätemurdmine, juustekatkumine ja eemalduvale pargasele järele hõikumine – kõik asjata. Algas tõus, ja see oli väga tugev tõus, ning pargasel olijate jõupingutustest hoolimata kanti seda ühtesoodu maa poole.

Kapten leevendas kulide hirme lubadusega, et nad viiakse ära lootsilaevaga. Me kõik kogunesime vaatepilti kaema ja see oli naljakas! Kuna puksiir oli laeva külge seotud, üritati mehi alguses käiku aeglustamata pardalt maha saada, aga pärast seda, kui üks mees oli ohtlikult sukeldumise ja supluse osaliseks saanud ja meri ähvardas puksiiri enda alla matta, oli laev sunnitud käiku aeglustama. Mõned kulid libistasid end trossi mööda alla, kaaslased haarasid neist kinni ning tõmbasid märjad ja hirmu pärast näost valged mehikesed puksiirile. Teised läksid alla mööda redelit, millelt oli lootsipaadini viis jalga. Need, kes olid juba pardal, haarasid rippuva mehe paljastest jalgadest kinni, samal ajal kui too meeleheitlikult redeli külge klammerdus, kartes, et haare lõdveneb, ja laskis lahti alles siis, kui laevaohvitserid ähvardasid ta maha lükata. (lk 87-88)

Istuda vaiksel tekil, pea kohal ja ümberringi ainult tähine taevas, kuulata, kuidas vesi laeva vööri suudleb, on minu meelest paradiis. Võidakse rääkida inimeste seltsist, päikese hiilgusest, kuupaiste mahedusest, muusika ilust, aga andke mulle korvtool vaiksel tekil, kus maailm oma murede, lärmi ja eelarvamustega jääb kaugele ning päikeselõõsa, kuu külma valguse katab öö mustjas tihedus. Laske mul puhata voogavast merest kergelt hällitatuna sametiselt pimedas pesas, ainsaks valguseks tähemüriaadide mahe vilkumine pea kohal vaikses taevas; mu muusika on suudlevate vete sosin, mis jahutab pead ja rahustab pulssi; mu kaaslaseks on mu enda unelustes unelemine. Andke mulle see ja mu õnn on täiuslik. (lk 114)

Tõnis Hallaste - Noa teritamine (Täheaeg 20, 2021)

 

Fantaasialaadne lugu noorest isast, kes on võtnud pähe, et üht maagilist nuga omades on tal võimalik mõõta oma tahtetugevuse sügavust (mida teravamaks nuga osutub, seda tugevam sa oled). Esialgsed tulemused on pettumust äratavad ja ta otsustab end muuta, kohati paremaks, kohati sõdalaseks, kohati askeediks. Ei meelemürkidele ja süsivesikutele; keha ja vaimu tugevdagu trenn, karastumine, eneseharimine.

Et see toimub vähem kui aastase lapse kasvamise kõrval, siis noh, pereelule ei mõju niisugune lapsevanema isikliku arengu otsing just meeltülendavalt, eks selle tulemusi olegi loo finaalist näha (muidugi on küllaga isasid, kes väikeste laste kõrval jätkavadki oma senist elu, ja see pole neile probleemiks). Aga jah, peategelase sõdalaseks kasvamise tee … noh, see pole just kerge. Sest see pagana nuga ei lähe tema käte vahel just teravamaks.

Mingis mõttes on see igati tragikoomiline lugu ühe mehe eneseotsingutest. Pole vast just keskeakriis, ent mingi rahulolematus ei anna sisimas rahu ja elu hakkab justkui logisema (no jällegi, vaatepunkti küsimus). Eks see karach’i tera paistab olevat feng shui üks veider kasuvend; samas niimoodi esitatuna poleks olnud üldsegi kummaline, kui see tekst ilmunuks mõnes tavalises kirjandusajakirjas; selle loo puhul pole ulmeline element niivõrd keskne.

ulmekirjanduse baas

Mari-Liis Müürsepp - Strippari pisarad (2021)

 

Selline teravam sotsiaalne luule noore naise elust täielises 21. sajandis. Küsimused kehast ja ihast ja naudingust ja sotsiaalsest redelist; mis taandub lõpuks masinaks. Mis on luule. Ja palju kahtlusi ja teravusi, sest muidu poleks see just märkimisväärt luule. Või noh, kirjandus.

Mingil moel oleks päris huvitav näha, kui autor pühendaks rohkem energiat proosa kirjutamisele, milline tekstimaailm võiks siis kujuneda, kas lisanduks midagi sotsiaalsele teravusele ja eneseanalüüsile. Et ju võiks.

 

lahkamine 

kunagi

lõigatakse mind lahti

ja mu kõhust

leitakse

kõik need asjad

kuhjaga

allaneelatud solvanguid

ütlemata sõnad

terve Mendelejevi tabel

vedelikest

mille olen pidudel

vastu võtnud

(mul on nimelt

raske öelda ei)

leitakse ka

peotäis liblikaid

enamik surnud

ainuke kes elab

on jalgupidi

kinni spermas

(lk 25)

 

seltskond

sa tead

et suhtled

endasugustega

kui tahad jääda

sõbra juurde ööseks

aga antidepressante

pole kaasas

ja sõber ütleb

ära põe

võta minu omasid

(lk 66)

 

hirm

täiesti pekkis

mis siis

kui kirjutan tegelikult

ülisitta luulet

aga olen inimesena

nii armas

et keegi ei ütle

naistele meeldin

sest teen neile komplimente

meestele meeldib

mu keha

kriitikud ka ei taha

et ilus tüdruk nutab

kogu see asi

on täiesti pekkis

aga tõe huvides

tuleks olla pekkis

ise

(lk 72)

sulepuru