Jutukogus kohtuvad
nooruslik manerism ja ambitsioonikas autor ning tulemuseks on
tekstid, mis vast meeldivad eelkõige autori tollastele
eakaaslastele-gümnasistidele – ja eks see ole seaduspära noorte
autorite esmaavaldamiste puhul, eakaaslastele on siin maailma
avastamist, tudikestele äratundmist oma mäslevatest aastatest.
Hingetõmbepausita proosa, kogu aeg peab midagi olemuslikku
väljendama, end igasse lausesse tühjendama – ent sellise tormi ja
tungiga ei saa lõputult kirjutada. Kus on lugeja pausidega petmine?
Tekstid on
iseenesest üsna abstraktsed, on rohkem või vähem tuttavad
dekoratsioonid, kus siis traagiline peategelane asjatab, ikka surm,
erakordsus ja enda eriline paiknemine universumi masinavärgis (tõsi
küll, ei tasu unustada eneseirooniat). On naer Raskolnikovi üle, on
iroonilised surmainglid, on esteetiline vägivald. Iha kirjutada!
Ühesõnaga, noore
inimese lennukas ja natuke abstraktne proosa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar