14 jaanuar, 2019

Mari-Liis Müürsepp – Elajad (Eesti novell, 2018)


Päris hea lugu … mis oma pöörasuses siiski puändi tõttu normaalseks muutub. Ehk siis tekst täis abjektirõõme … kõik need spermadringid ja sitasöömingud ja muud isikuvabadusega kaasnevad ilmingud. Aga jah, puänt suunad asjad selgemasse (kodanlikku!) perspektiivi.

Nii lühikese loo puhul oleks muidugi patt sisu ümber jutustada – tõesti, lugege ise, vaid viis kuni kümme minutit ekslemist peategelase, ee, vabameelses maailmas. Eks pinge tekib sellestki, kui korraliku sõnastuse või noh, nullilukirjandusliku tarmuga peategelase mõttemaailm avaneb. Et peaks olema selline … kergelt pöörane tüüp, aga ometi jutustab nii kuivasjalikus toonis oma vabadusest ja põhimõtetest. Ja noh, eks see ole osa loo puändist. Või nii.

Hea valik kogumiku koostajatelt, kahtlane on, et muidu oleks ise selle teksti peale sattunud, kuigi aegajalt ikka püüan poole silmaga jälgida, mida Värske Rõhk on seekord ilmutanud.

„Oma järeltulijatest oli ta üht-teist tuttavatelt kuulnud, aga ei viitsinud selle teema peale mõelda rohkem kui näiteks poliitikale või sellele, milline ilm järgmisel päeval tuleb. Lapsed polnud prioriteet, naised olid. Ja tagajärjed tegemisrõõmu ei varjutanud, sest lapsed – see mure jäi nagunii naiste kanda. Kuigi ega Uku naisedki erilised muretsejad olnud: tulid lapsed, siis tulid, mis seal ikka. Samasugune ükskõiksus kandus nende kõigisse elupõhimõtetesse: mis siis, kui toiduplekid rinnaesisel või jalad karvased. Just viimased olid Ukule mõnusalt hooletuid naisi tuvastavaks sümboliks. Võis üsna kindel olla, et karvaste jalgade omanikega polnud kunagi mingit paanikat, draamat ega skandaale, ühesõnaga jama, millega Uku poleks viitsinud tegeleda.“ (lk 112)

Kommentaare ei ole: