Krafti võiks pidada eelkõige jutustajaks, mitte miskiks seisundite või probleemide kallal pusklejaks. Võrdlemisi keeruline on sedastada, kas neis tekstides seguneb ulme õudusega või õudus ulmega; kuid on ka paar teksti, kus õuduse osakaal oleks minimaalne (“Katkise torni linn”, “Viimne vastulöök”, “Pasir Hijau saare saladus”). Temaatiiliselt on Krafti loome õige mitut moodi - on etnohorrorit (“Cali Mobilia” (kuigi see oleks suguluses “Ühtegi üleliigset inimest”), “Hüvasti, sõbrad”), on nö paduulmet (“Katkise torni linn”, teatud mööndustega “Ühtegi üleliigset inimest”), veider laevahukulugu (“Tagasipöördumine kummitavatele randadele”), humoorikas lähitulevik (“Viimne vastulöök”) kui ka erootiline katastroofipõnevik (“Pasir Hijau saare saladus”).
Autorit võiks pidada 20. sajandi ulme traditsioonides kirjutajaks, need tekstid võinuks 20 aastat tagasi ilmununa tollast ulmet tugevasti kaunistada; praegusel ajal ei saaks neid pidada just suunamudijaks (samas see “Ühtegi üleliigset inimest”, teksti esimene osa on tõeliselt lummav). Muidugi, eks siin tegu tihti horroriga, mida ma ei suuda aga tihti žanriliselt huvitavaks pidada. Nojah, ja kui Iron Maideni või AC/DC fännamise asemel oleks juttu Dead C või Suicide’i helimaailmadest, küllap oleks see minus suuremat õhinat tekitanud (nojah, kuigi ka mul oli nooruses nõrkushetk, kus pidasin Deicide’i oluliseks).
Igatahes, tegu on omanäolise lühijutukoguga, kus autor katsetab õige mitut moodi kirjutamist ja paistab neis end õige mugavasti tundvat (kui vaid see parima teksti lõpp oleks mulle rohkem mokkamööda olnud; ent ehk autor just viiski oma nägemuse ellu). Keskmine hinne koguni 4,86!
Cali Mobilia 5/10
Katkise torniga linn 5/10
Tagasipöördumine kummitavatele randadele 5/10
Ühtegi üleliigset inimest 6/10
Viimne vastulöök 5/10
Pasir Hijau saare saladus 4/10
Hüvasti, sõbrad 4/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar