31 oktoober, 2023

Mart Kivastik - Sügis (Looming 10, 2023)

 

Vähe samalaadne tekst Tegova looga, et samuti puhkusereis, seekord abielupaaril ja Madeiral. Nüüd paistab olevat kujundiks elusügise saabumine, sellevõrra siis samm Tegovast edasi.


Abielupaar saab siis viimaks minna ühisele puhkusereisile - millised ootused, kui tore saabumine, milline armastus küll kohapeal veel lõkkele lööb.  Aga vaikselt nihkub reaalsus tagasi, ka nemad peavad naasma … tagasi koju, tagasi endasse.


30 oktoober, 2023

Mehis Heinsaar - Keskmaal (Vikerkaar 10-11, 2023)

 

Pole ammugi Heinsaart lugenud, ning võrreldes käesoleva aasta Loomingu ja Vikerkaare proosaga, on see päris hea vaheldus. Ei mingit kaasaja või ajaloolist painet, on vaid rännak … siseilma luuludes (muidugi, millest need siis õieti toitu saavad?).


Loo peategelane on mees, kes (arvatavasti) keskea künnisel sattus Keskmaale. Miks ta kodust lahkus, ta õieti ei mäleta, kust ta tuleb, kes ta on, ei mäleta. On vaid Keskmaa ja selle lõputu savann või puisniit või kuidas seda kooslust nüüd kutsudagi - justkui Aafrika, on justkui põhjapoolkera lõputu august. Ja see eriskummaline floora ja fauna, millele ta ise leiutab nimesid. Inimesi pole rohkem kui teised samasugused Keskmaal ringi rändajad, neid kohtab aastas ehk 3 või 4 korda. Ja kiskjaid pole.


Ehk siis paradiis vähenõudlikele, kõik on käe- ja jalaulatuses, kui natukenegi püüad (aga samas rohkem mitte). Siin naisi ei leidu; tõsi küll, jutus kirjeldatakse küll üht veidrat kopuleerimiskogemust maa-alustes urgudes. Aga ka see möödub. Päev korraga.


Eks selline Heinsaare ulmailm võiks esile kutsuda erinevaid tõlgendusi (ja kindlasti võrdlusi autori teiste sarnaste maailmadega), aga samas … miks mitte võtta seda kui meele retke, eemale sellest hukutavast maailmast.


“Tavaliselt teab küsija kõike seda juba omast käest, aga küsib ikka, sest tore on ju küsida, et siis kuulata inimese häält ja vaadata, kuidas teine täpsema seletuse huvides käsi ja jalgugi appi võttes edasi seletab, mismoodi ta terve esimese aasta rändas sel Keskmaal vaikses meeleheites, kuna selja taha, teadmata suunas, jäid maha perekond, kodu ja linn, aga et umbes aasta möödudes hakkasid emotsioonid ja mälu selles osas tuhmuma, kui suur see perekond oli, kui palju lapsi või sugulasi tal oli, kui õnnelik ta selle kõige juures oli, või mis oli üldse selle linna nimi, kust ta teele asus, ning et kõiki asjaolusid silmas pidades olid nood murettekitavad muutused isegi head, kuna ühes mälu tuhmumisega oli ta sunnitud keskenduma aina rohkem olevikule ja ühele päevale, mistõttu ta meel tasapisi üha lihtsamaks ja muretumaks muutus, kuni vaikne meeleheide temas sootuks haihtus.” (lk 22)


27 oktoober, 2023

K. J. Parker - Saevus Corax Deals with the Dead (2023)

 

Parkeri uue triloogia algus, ja hetkel ei saa aru, kuhu see siit edasi peaks minema, kuivõrd iseenesest võiks pidada seda esimest romaani nö lõpetatuks - no muidugi on lahtisi otsi, aga iga romaani puhul on see igati tavaline. Aga jah, sel aastal peaks veel ilmuma järgmised kaks romaani, ning pealkirjas on neil sama tegelase nimi, nii et … arvatavalt jätkab Corax oma nime puhtakspesemist.


Saevus Corax on suurtegija … uuskasutuse äris. Ainult et see uuskasutus on nö lahingujärgne koristus ning leitud varade uuesti käitlusse laskmine: vastava tasu eest muidugi. Ja see on suur äri - õiguse lahinguvälja puhastamiseks saab osta ning järgnev töö on vaat et tööstuslikult korraldatud (Saevus Coraxi juhtida on pea 500 meheline üksus - aga selliseid uuskasutuse korraldajaid on veel ja veel). Muidugi, tegu pole vaid laipade riisumisega - surnud tuleb koristada ja haavatutele võimalusel abi osutada (muidugi, teatud tasu eest). (Aga ega kõik “firmad” tegele haavatute päästmisega, vahel on lihtsam need elimineerida.) Muidugi tuleb saaki ka ladustada ning tegelda huvilistele edasimüümisega.


Kuid Saevus Corax pole lihtsalt laibariisuja - see on kõigest kattevari tema minevikule … kus tema eest on isa ja teised sugulased pannud välja hiiglasliku tasu selle eest, et mees elavalt või surnult nende juurde toimetataks. Ja see on saladus, mis ei tohi kuidagi välja tulla … ainult et ühel hetkel näib, et Coraxi firmat süüdistatakse jumal teab millistes kuritegudes ning keegi peab tema peale jahti - nagu mõne aja pärast selgub, vähe teiselaadse suguluse pärast. Nimelt selleks, et teha ta kuninga järglaseks ühes väikses saareriigis, kus on üüratu kullavaru, ja mis hoiab tasakaalus seda, et kaks selle maailma juhtivad pangandusorganisatsiooni ei saa embkumba ärist välja lüüa ja nii enamvähem maailma ainuvalitsejaks saada (meenub üks Esimese Seaduse maailma kõikvõimas pank). Aga … seoses selle väikeriigi kullakuninga oodatava siitilmast lahkumisega plaanib kumbki pangandushiid sellele kullasaarele oma käpa viimaks peale panna, ja selleks on vaja Coraxit. Igal juhul, selle võidujooksu tulemuseks peaks olema ilmatuma sõda. Või kui Corax …


See on nüüd väga üldine kokkuvõte romaani esimese poole suuremast intriigist. Sest see Corax näeb ikka ilmatumaid näguripäevi etturina suures võimuvõitluses - kuigi tal on imeline komme kuidagi ikka käppadele kukkuda ja mingit oma salaplaani edendada; tegemist on ikkagi K. J. Parkerile omase intriigiga. Nagu ikka, tuleb endamisi kiruda seda, et pole varasemate raamatute või lühemate tekstide lugemiste puhul üles märkinud tegevuskohtasid - senini ei saa aru, et kas on äkki ka tugevam seos selle maailma romaanide vahel või mitte (kuigi kuskilt nagu mäletan, et seosed on pigem takkajärgi sisse kirjutatud). (Nojah, ei märgi siingi, sest Corax tiirutab päris palju ringi.)


Eks mingil moel meenutab romaan viimast triloogiat (seda ka mainitakse kuskil uduselt; omakorda olevat tollane “käsikiri” pärit Coraxi suguvõsa (hävinenud?) raamatukogust) ehk siis mitte just kõige eetilisem inimene peab kivist vett välja pigistama, et vältida maailma veel hullemasse jamasse sattumast (tegu on siis algselt inimesega, kes elatuski sõdadest). Aga kuhu see triloogia õieti edasi läheb? Kuivõrd selline kiiresti välja antav sari meenutab pigem “The Two of Swords” loogikat (kus siis muutus tuli teise raamatu järel - siin romaanis on küll vaid üks vaatepunkt ja kõik). Näis, loodetavasti saab peagi teise osa kätte. Parkeri lugemine on mõnus, aga mingil moel hakkavad romaanid end kordama … polegi ammu ta lühemat proosat lugenud (oh kui saaks kätte mõne ta Subterranean Pressi proosakogumiku).


26 oktoober, 2023

Sarah Pinsker - And Then There Were (N – One) (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Siin saab kokku õige mitu asja - paralleelmaailmad, mõrvamüsteerium ja omamütoloogia. Ja omamütoloogia … on õige vägev, kuivõrd loo kõik tegelased on Sarah Pinskerid (kokku on neid mitusada), kes on kokku kutsutud erinevatest paralleelmaailmadest (ja arvata on, et neid on veel - millest tekib peategelasel küsimus, kuidas siis selline valik on tehtud) ühele eraldatud saarele.


Ja ühel hetkel avastatakse, et üks neist on tapnud Sarah Pinskeri (kelle just, ei saa kohe aru). Miks peaks keegi tapma … kestanüüdõietiongi, kelle olemasolust pole tal enne kohaletulemist aimugi? Asja hakkab uurima peategelasest kindlustusseltsi uurija Sarah Pinsker, kel siis õige võimatu ülesanne - ja nagu korraldajad ütlevad, et ega tema uurimist õieti vajata, sest politsei on saabumas lähema päeva või kahe jooksul. Siiski selgub tapja … ja veider on edasi.


Sellist ulmet nagu polegi õieti lugenud ja eks siit tulevad kujutluspildid on ühtaegu häirivad ja huvitavad. Milliseks võinuks elu kujuneda, kui juhtunuks see või too või teinud teise valiku jne jne. Ja no muidugi see kujutluspilt mitmesajast … samast inimesest, kes on ühte hotelli kokku surutud. Ja mõrvamüsteerium, mille lahendus on psühholoogiliselt päris häiriv. Et siis hoopis psühholoogiline thriller või nii.


“Her response came easily. “Talk to world leaders or scientists. Find out why one reality is running out of water and another is doing fine, or how one made the transition from fossil fuel to solar. Check in on the state of democracy. Something useful. Anyway, you hate decisions. This’ll just make you question every choice you ever made. Should you have gone to grad school? Should you have stayed with this ex or that one? How would your life be different if you’d managed to buy that horse you loved as a teenager? If I were you, I wouldn’t want to know the answers. I mean, you’ve got to go, obviously, but it’s wasted opportunity if you don’t talk about some of that stuff.”” (lk 240-241)



25 oktoober, 2023

Katrin Tegova - Prügimaja Dionysos (Looming 10, 2023)

 

Jutt siis keskealisest filmitegijast, kes lihtsalt peab minema puhkama. Enne kui sureb kõiksugu tervisehädade kätte - mida küll perearst keeldub tunnistamast. Puhkama eksist ja lastest ja mehest ja Eestist. Ta jõuab Korfule. Üksinda puhkamine … on nagu on. Puhkeplaanid ja nende täitmine. Kuupuhastus ja sellega kaasnevad komplikatsioonid. Ja minevik ja olevik ja Korfu kreeklased ja turistid. 


Vast tuleb eeldada, et teksti puhul tuleb olla tuttav autori tegemiste või omamütoloogiaga (kui nii võtta, siis ehk sama Meiu Mündi loo puhul?). Igal juhul, selline kaasaegne avameelne tekst elu keskpaiga valikutest.


24 oktoober, 2023

Sarah Pinsker - The Narwhal (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Müstilisevõitu lugu lähitulevikust, kus jutu saladusele ei saanudki õieti pihta, aga noh, sellele tabamatule mõistatusele on seal loos pühendatud terve muuseum (kus küll keegi ei käi, sest kedagi ei huvita). 


Loo peategelane on noor naine, kes elatub tööampsudest - ja nüüd õnnestub tal saada pakkumine, et üks auto koos selle uue omanikuga toimetada Ameerika ühest otsast teise. Milline tore vaheldus, ta saab lõpuks reisida esimest korda oma kodulinnast välja! Ainult et … see auto on igati eriline (vihjeks loo pealkiri) ning ta palkaja (kes on saanud selle auto oma emalt päranduseks) ei hooli karvavõrdki võimalikest vaatamisväärsustest; tema eesmärgiks on vaid auto kohale toimetada, ja nii kiirelt kui võimalik.


Selline reisikorraldus tekitab palgalises parajalt pingeid, kõik need lootused ühest toredast reisist luhtuvad, on vaid tuim kihutamine Ameerika maanteedel. Ja tööpakkuja … oskab närvidele käia; see inspireerib noort naist selle auto tundmatuid nuppe näppima … ja tulemuseks on autoõnnetus. Mis küll juhtub selle linnakese lähedal, kus auto uus omanik mõtles veidi ringi vaadata. Sest noh, auto ja tema ema saladus.


Nagu algul öeldud, saladus on olemas, aga tõlgendused sellest on õige lahtised - kasvõi midagi sellist nagu “In Joy, Knowing the Abyss Behind” puhul. Või siis ikkagi midagi keerukamat, X-files sarnast? Ei tea, võibolla. Ja loomulikult paralleel looga “Our Lady of the Open Road”, kus sõiduvahend oli samuti vägagi oluline kõrvaltegelane.



23 oktoober, 2023

Meiu Münt - Crying game (Looming 10, 2023)

 

Tekst, mille puhul õieti ei saa aru, mida siin öelda tahetakse, aga samas on see huvitavalt esitatud ja no … ikka päris värvikas juhtum.

Tütar sõidab külla oma isale, kes on leidnud omale elupaiga kuskil võpsikus. Kohale jõude leiab ta isa istumas järve kaldal, jalad vees, sangpomm külge seotud - vanamehel on plaan end järve uputada. Enne seda on ta endalt mõned varbaküüned ära kiskunud, kuna noh, seekord on pediküür sedamoodi.

Nad lähevad siiski talumajja - vanamees räägib oma elust, tütar sellest, mida kõike morbiidset ta telekas näeb. Lõpuks asuvad magama, hommikul ärkab tütar seepeale, et akna taga püüab mingi kohalik külahull maja peale puud langetada ja mootorsaega tuppa tungida.

Ja nii edasi. Ühesõnaga … naturalism anno 2023. Tekst on esitatud pea lühinäidendi vormis, või teostatav kasvõi lühifilmina, igatahes igati visuaalne ja dialoogirikas. Aga kui jutt on see kooruke ja mõte iva, siis … mis pagan see õieti oli? Või noh, meeldivalt häiriv hullus?

20 oktoober, 2023

Steven Erikson - The Bonehunters (2006)

 

Ekvaator on ületatud - kuus raamatut loetud, neli jäänud (mis võivad küll olla kokku sama tonnaažiga ehk siis nüüd alles dekaloogia kogumahuga poole peale jõudnud?). Nagu ikka, toimus niipalju, et mis siis peale lugemist õieti eredalt meelde jääb - nii jääb romaani esimeses kolmandikus toimunud igati emotsionaalne Y’Ghatani tuletorm raamatu lõppedes rohkem varju; ja justkui oligi mõttetu tapatalg, mille Leoman esile kutsus.


Sest noh, lõpuks tekib minulgi tungiv küsimus, et mis õieti toimub Malazi impeeriumi südames, mis plaan on keisrinna Laseenil ja mida õieti teab 14. armee juht Tavore (jajah, need Parani lapsed, mis neid küll nii eriliseks teeb?).


Ja noh, siis on Cotillion ja Shadowthrone - milline mängulaud ja suur plaan nende ees on? Miks nad õieti on nii suured tegijad, peale seda kui Surly/Laseen nad võimult kõrvaldas (või oli see ka osa plaanist, et surma läbi tõusta jumalikesse kõrgustesse?). Cotillion ja aheldatud lohed? (Apsalar ja Curdle ja Telorast?) Mida on neil õieti võimalik ette võtta Icariumi ja Karsa Orlongi suguste ülihävitajate vastu (kui juba Ganoes Paran sai võtta maha katkujumalanna Polieli).


Crippled God on enda kasutusse võtmas õige võigast hävitusväge - ka siin raamatus möllavad Tiste Eduri sõjalaevastikud (seda küll väljaspool Letherii kontinenti - kuhu küll paistab naasvat järgmise raamatu tegevustik). Nimetute vallapäästetud elajal õnnestus eraldada Icariumi ja Mappo Trelli ning raamatu lõpus saab korraks näha Icariumi sellisena, millepärast teda on aastatuhandete jooksul kardetud. Ja Karsa Orlong, kes oma uue sõbranna Samar Deviga on sattunud nende Tiste Eduri väljavalitute hulka, keda kogutakse Rhulad Sengari jaoks kahevõitluse tarvis (ja noh, iga Rhuladi surm muudab selle Tiste Eduri valitseja üha segasemaks). Samale teele satub Icarium, keda viiakse teise Tiste Eduri laevastikuga Letheriisse … ja sellest teadlikuks saanud Karsa vaid ootab uut võimalust Icariumiga uuesti mõõtu võtta. Igal juhul, sellise kolme segase (Rhulad, Karsa, Icarium) kohtumist võiks tähistada … millegi pöörasega. Sest paistab, et Rhuladi lõplik surmamine on millegipärast vajalik kõvadele tegijatele.


(“Memories of Ice” järgi võiks K'Chain Che'Malle olendeid pidada Crippled God’i juhendatavateks, siis iseenesest “The Midnight Tides” sissejuhatuses on juttu sellest, kuidas Letheriile saabuvad Tiste Andii ja Tiste Edur väed pidasid maha vägagi hävitava lahingu nende olenditega - millele järgnes siis Eduri relvade pööramine nõrgestatud Andii vägede vastu.)


Veidi segasemaks (või noh, päris segaseks) jääb Cutteri ja Scillara ja Iskaral Pusti ja Mappo Trelli viimane merereis. Et jah, Heboric löödi maha Tiste Andii mässajate poolt - ja mis kuradi taevakeha pidi varsti peale seda planeeti tabama? Ja mis tehingu tegi Ganoes Paran seetõttu Hoodiga? Ja Felisin-juunior, kes pandi Crippled Godi mahitusel uut kultust juhtima - ja mida õieti plaanis Cotillion selle tütarlapsega peale hakata? Ja kas Ganoes Paran ei peaks olema jumalate vahel erapooletu?


Raamatu kergemini tarbitav osa on vast 14. armeega seonduv (mida küll juhib Tavore; ja siis on muidugi Quick Ben ja see noor maag Bottle). Esiteks on seal enamvähem kõik nö tavapärased inimesed, ja vast humoorikamaid hetki seondub nendega ka kõige enam - seda siis eelkõige seeria uustulnukast seersant Helliani abil (üks mu selle raamatu lemmiktegelasi), kes joomahimulisena tekitab üsna kummalisi olukordi ja nendele kentsakaid lahendusi (näiteks see, kuidas ta ähvardab endal nibu - tegu on naisterahvaga - maha lõigata, et tekitada oma alluvatel süümepiinu). Aga eks arvatavalt on Hellianilgi oma sünge taak. Ja eks siin ole üldse palju sõjaväelaste kamraadlust, mis ometi tekitab lugejas niipalju häid tundeid või nii.


Raamatus on palju deus ex machina värki - vahel ilmub kuskile Cotillion, vahel annab abikäe Eres(‘al) ja mis kõik veel. Muidugi mitte alati, nad jälgivad, vahel nad pole kõikvõimsad, vahel neid ei huvita. Omamoodi huvitav nähtus on see Eres’al (või siis Eres olendid) ja miks tema oma poolehoidu osutab nö lihtsurelikele - olles ise selle maailma vanimaid asukaid (nagu kuskil mainitud, umbes nagu homo erectus). Aga jah, Cotillion, meie kõigi lemmik (no ja siis Hellian ja Karsa). (Sest kui segane see Karsa Orlong õieti on?)


Raamatu lugemisel oli abiks õige mitu asja - tööasjade tegemisel mängis niisama taustaks audioraamat (mis on päris hea esitusega), muidugi Malazan Wiki ja siis Tommy Vo koostatud tekstiülevaade (kahjuks on tal need ülevaated vaid selle raamatuni, kuidas küll “Reaper’s Gale’i” edasi loen?). Kui audioraamat annab nö tegelastele liha luudele (aga kuidas sa ikka tööd tehes sellist tekstimonstrumit jälgid), siis tekstimaterjal on üsna asendamatu romaanis mingil moel orienteerumiseks - mis iseenesest on muidugi päris õõvastav tähelepanek selle sarja iseloomustamiseks.


(Quick Ben, Kalam, Stormy)

“‘It keeps coming back to Shadowthrone, doesn’t it? No wonder I’m nervous. That slimy, slippery bastard–’

“Oh Hood’s balls,’ Stormy groaned, ‘give me that rice piss, if you’re gonna go on and on. Shadowthrone ain’t scary. Shadowthrone’s just Ammanas, and Ammanas is just Kellanved. Just like Cotillion’s Dancer. Hood knows, we knew the Emperor well enough. And Dancer. They up to something? No surprise. They were always up to something, from the very start. I tell you both right now,’ he paused for a swig of rice wine, made a face, then continued, ‘when all the dust’s settled, they’ll be shining like pearls atop a dung heap. Gods, Elder Gods, dragons, undead, spirits and the scary empty face of the Abyss itself - they won’t none a them stand a chance. You want to worry about Tiste Edur, wizard? Go ahead. Maybe they ruled Shadow once, but Shadowthrone’ll take ‘em down. Him and Dancer.’ He belched. ‘An’ you know why? I’ll tell you why. They never fight fair. That’s why.’” (lk 331)

 


(Mappo Trell, Cotillion, Iskaral Pust)

“‘I know I need not say this,’ the god said, ‘but I shall anyway. Do not give up hope, Mappo. For this, despair is your greatest foe. When the time comes for you to stand between Icarium and all that the Nameless Ones seek… well, I believe that you will not fail.’

Mappo watched Cotillion walk into darkness, the Hounds slipping into the god’s wake. After a moment, the Trell glanced over at Iskaral Pust. And found sharp, glittering eyes fixed on him. ‘High Priest,’ Mappo asked, ‘do you intend to join me in my journey?’

‘Alas, I cannot.’ The Dal Honese glanced away. ‘The Trell’s insane! He will fail! Of course he will fail! As good as dead, ah, I cannot bear now to even so much as look at him. All Mogora’s healing - for naught! A waste!’ Iskaral Pust rubbed at his face, then leapt to his feet. ‘Too many equally important tasks await me, Mappo Runt. No, you and I shall walk momentarily  divergent paths, yet side by side to glory nonetheless! As Cotillion has said, you shall not fail. Nor will I. Victory shall be ours!’ He raised a bony fist and shook it at the sky. Then hugged himself. ‘Gods below, we’re doomed.’” (lk 446)

 


(Ganoes Paran, Hurlochel)

“‘Soliel. Mistress of Healing, Beneficence, the Goddess that Weeps Healing Tears. She must have let loose an ocean of them by now, don’t you think?’

‘Is it wise to mock her at this threshold, Captain?’

‘Why not? How has her infamous, unceasing sorrow for the plight of mortals done them any good, any at all, Hurlochel? It’s easy to weep when staying far away, doing nothing. When you take credit for every survivor out there - those whose own spirits fought the battle, whose own spirits refused to yield to Hood’s embrace.’ He sneered up at the the tent roof. ‘It’s the so-called friendly, sympathetic gods who have the most to answer for.’ Paran glared at the man standing before him. ‘Hood knows, the ones are straightforward and damned clear on their own infamy - grant them that. But to proffer succour, salvation and all the rest, whilst leaving true fate to chance and chance alone - damn me, Hurlochel, to that they will give answer!’” (lk 528)

 


(Fist Keneb, Grub)

“A chill rippled through the Fist. ‘How did you know we were headed west, Grub?’

The boy looked down, watched as Roach licked clean his big toe. ‘Sepik, but that will be bad. Nemil will be good. Then bad. And after that, we find friends, twice. And then we end up where it all started, and that will be very bad. But that’s when she realizes everything, almost everything, I mean, enough of everything to be enough. And the big man with the cut hands says yes.’” (lk 564)



19 oktoober, 2023

Sarah Pinsker - Our Lady of the Open Road (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Kurblik lugu lähitulevikus, kus inimestele tehakse kõik justkui käepärasemaks: iseliikuvad autod, kodune meelelahutus, justkui turvalisus. Tulemuseks on muidugi, et korporatsioonid rikastuvad ja inimesed lihtsustuvad. 


Jutt on aga bändist, kes tuuritab Ameerikas erinevate esinemiskohtade vahel. Jutt pole siis kõrtsidest või klubidest, vaid pigem endistes tööstushoonetes ajutiste esinemispaikadega - sest klubides ja kõrtsides ei ole enam bände, seal saab õhtuks tellida holomuusikaelamuse (või õigemini muusika holoelamuse?), mis sobibki külastajatele (ikkagi tuntud esinejad ja kindel kvaliteet). Bändi põhiliikmed on sellist elu elanud juba paarkümmend aastat ja oma ringkonnas igati tuntud, aga eks niisugune peost-suhu tuuritamine on üsna muserdav, aga siiski on noori mässumeelseid, kes neid teavad ja kontserdile ilmuvad ning vahel ka mõne plaadi või särgi ostavad. Ja esinemisest saadav adrenaliin on ikka võimas.


Ühel õhtul peale järjekordset kontserti ilmub nende juurde vihatud meelelahutuskorporatsiooni esindaja, kes pakub neile tehingut: kindel sissetulek ja ei mingit lõputut tuuritamist. Bändi liider keeldub … aga järgmisel ööl juhtub midagi katastroofilist ning bändi tulevik on korraga väga tume.


Muusikateema oli viimati väga tugevalt esil “Wind Will Rove” tekstis, kus samuti noored mässasid muusika abil, aga veidi teistel põhjustel (sellest jäi küll postituses kirjutamata). Eks see vabaduse ja mugavuse vahekord on ikka teema, mis kunsti puhul oluline - selles tekstis on mugavus vägagi tugevalt vabaduse maha materdanud. Pinskeri tulevikunägemus on ühelt poolt päris masendav, samas … kindlasti paljud oleks vägagi rahul asjade sellise käiguga.



18 oktoober, 2023

Allison Mulvihill - Empty Box (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2020)

 

Lugu lähitulevikust, kus ameeriklasest mees on olnud kolm aastat lähisuhtes inglannaga. Lähisuhtlus siis selles mõttes, et nad võivad olla võrguühenduses väga intensiivselt ja intiimselt. Mis muidugi tähendab, et igas suhtes on ka probleemid, mis kas ajapikku tasanduvad või siis peaks suhe ühel või teisel viisil lõppema. 


Mees on oma tavalisel tervisejooksul, kus ta juurdleb muuhulgas nende viimase tüli üle. Et mis õieti toimub ja muu segadus. Naine aga saadab talle selle ajal lingi ühele otseülekandele, kus publik saab hääletada kahe osaleja vahel, milline neist on õige tehisintellekt. Mees pakub naisele, et nad võiks peagi reaalselt kohtuda, kui ta on tulemas tööreisil Londonisse, aga naine on siis hoopis Hong Kongis töötamas.


Nojah, selline masendav lühilugu tulevikusuhtlusest, kus üksindusel pole kohta.



17 oktoober, 2023

Sarah Pinsker - Wind Will Rove (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Lugu õuduskirjanduse alaliigist ehk elust põlvkonnalaeval - tõepoolest, see põlvkonnalaeva idee kui selline näib mulle üsna õudustäratava inimkogemuse võimalusena. Ja noh, eks see arvatavalt võimaluseks jääbki, kuivõrd planeedi olukord on nagu on.


Loo peategelane on kolmanda põlvkonna naine - tema vanaema oli Maalt, ema jõudis elada mõned aastad Maal, tema sündis põlvkonnalaeval, sai siin omakorda vanaemaks ja hoolitseb nüüd vahel lastelaste eest. Aga reis peaks veel aastasadu kestma; tema ülesandeks on noortele õpetada ajalugu. Noored muidugi ei saa enam aru, mis seos on Maalt pärit ajaloo ja kultuuriga, kuivõrd neil pole võimalustki sellega kokkupuutesse sattuda (muidugi, ehk on vahepeal aastakümnete jooksul Maal tehnika ja võimalused sedavõrd muutunud, et nende põlvkonnalaev on ammu reliktiks muutunud?).


Ühelt poolt peategelane mõistab neid noori, aga teiselt poolt … miski ei saa juurteta olla, miski pole ajaloota. Või kuidas. Üks viis, kuidas naine suudab end idenfitseerida, on läbi musitseerimise. Ja muusika, see pole vaid taasesitus, nagu  see naine järkjärgult avastab. Kujund või nii.


Eks loos ole veel hulk teemasid kui siinses postituses visandatud - kõik need mälu ja identiteedi teemad, mis sellises karbis paratamatult peaks teravamalt esile tõusma.



13 oktoober, 2023

Dominique Fortier - Paberlinnad (2023)

 

Sugestiivne nägemus Emily Dickinsoni elukäigust, mis autori tõlgenduses ongi luule. Mis Dickinsoni jaoks on luule, on vähe komplekssem nägemus. Sellel raamatul võiks olla potentsiaali nö veidrike kultusraamatuks; raamat neile, kes on Teistsugused, kasvõi introvertidele või nii.


Nagu öeldud, see on nägemus sellest kummalisest inimesest ja luuletajast (kuigi jah, autori tõlgenduse järgi ei pidanud Dickinson end sugugi luuletajaks). Dickinson on … teistsugune, ühiskondlikest normidest kõrvalseisja, ta näeb seoseid, ta hingab teises rütmis - ja lõpuks on oluline seegi, et ta sai sellisena eksisteerida (ehk viimaks tuleks tänada õde Laviniat, kes tollases ühiskonnas oli omal moel … teistsugune).


Aga nagu öeldud, see on puhtalt Fortieri nägemus, see on tema sulg, mis loob omakorda seoseid - vastavalt tema kogemusele ja ootustele (mis niisamuti leiavad teoses käsitlemist).


Igal juhul, hõrk värk. Huvitav, et kaks sellist loovisikute käsitlust (teine siis Sigrid Nunezi “Mitz”, mida ma küll pole lugenud) nii lähestikku ilmusid.


“Kuumava kolde lähedal, mille kohal ripub suur malmpott, Lavinia mõõdab, kaalub, valab, riivib, puhastab, koorib, eemaldab seemneid ja liigseid lehti, segab, leotab, viilutab, puistab, maitsestab, magustab, glasuurib, lisab soola, vürtse, kaneeli, koriandrit ja muskaatpähklit, kastab, jahutab, sõelub, niisutab, vahustab, klopib, purustab, tambib, määrib õliga, hautab, marineerib, sõtkub, vormib, jahvatab, lahjendab, lõikab, hakib, küpsetab, pruunistab, peenestab, röstib, säristab pannil. Ta pole kunagi unistanud mustkunstnikuks saamisest. Milleks, kui saab olla nõid?

*

Lavinia koob kindaid ja salle, tikib taskurätte, parandab seelikuid, õmbleb põllesid. Emily teeb vastupidi. Sedamööda, kuidas õde neid endale selga laob, võtab Emily end oma toas alasti. Kõigepealt koorib ta maha eelarvamused ja viisakusreeglid, siis Jumala ja Tema saatjaskonna, külaskäigud, kohustused ja naeratused. Varsti ei jää tal üle muud kui ka nahast välja tulla ja peegli ette astuda, kust vaatavad vastu hambad ja väljaulatuvad roided - väike lumivalge luukere.” (lk 72)


“Maailm. Maailm on väike nagu apelsin. Ta on uskumatult keeruline ja samas täiuslikult lihtne. Maailma saab sõnadega asendada, taasluua ja hävitada. Ta on olemas akna taga, ehk siis teisisõnu, teda ei olegi olemas. Olemas on küünlaleek, koer tema jalge ees, puuvillased linad, sõnaraamatu lehtede vahele laotatud jasmiiniõied, mis magavad sõnade “jalutuskäik” ja “joovastus” vahel, hõõguvad söed kaminas, sahtlis tukslevad luuletused. Maailm on must ja tuba on valge. Just luuletused on need, mis seda valgustavad.” (lk 97)


“Luule on alati võõrkeel. Neile, kes räägivad ja loevad prantsuse keeles, on ingliskeelne luule kahekordselt võõras, kaks korda tundmatu maa.

Alguses  ei tea sa midagi. Siis tead seda, et sa ei tea - pool teed on juba käidud.

Siis tulevad sõnad ja kujundid ringiga tagasi nagu pooleldi ununenud unenäod, mille tähendus meie eest aina põgeneb. Nad õpetavad meile ise, mida nad tähendavad. Nad lähenevad oma lugejale ettevaatlikult, et teda taltsutada. Peagi rändame läbi luuletuste nagu läbi metsa, mis on endiselt salapärane, kuid mille hämarust lõhuvad teerajad ja päikesekiired. Peagi asume sellesse metsa elama, selle linnud ja asukad, tumedad tiigid ja kõrguvad tammed on juba tuttavad. Ja õige pea hakkab see mets kasvama meie sees.” (lk 109)


“Ta ei peida end, ta pole vang. Ta on asjade südamikus, sügaval iseendas, keskendunud, tasakaalus aias toimetavate mesilaste ning kahe vankri - Suure ja Väikese Vankri vahel, mis pärast päikese loojumist taevas süttivad, välja sirutatud nagu päikesekella osuti.

See on täiuslik elu, suletud, täielikult iseendasse sulgunud. Ümmargune ja terviklik nagu muna. Iga päev on täisring, see ring algab päikese ilmumisega puulatvade kohale, mis suvel paistavad kuldsed, sügisel vasekarva, talvel elavhõbeda tooni, kevadel roosakad, ja lõpeb päikese kadumisega teisele poole taevalaotust. Öö on pime - must auk. Järgmisel hommikul on kõik sama ja ometi iga kord erinev.

Just selle asjade oivalises kordumises, selles katkenud ajas õnnestub tal hetketi tabada seda, millest sosistab rohi ja millest kõneleb tuul. Pole muud võimalust peatumiseks, kui tiirelda täpselt samas rütmis nagu Maa ümber Päikese ja anduda sellele peapööritusele.” (lk 116)


12 oktoober, 2023

Sarah Pinsker - No Lonely Seafarer (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Üht sadamat on tabanud kole õnnetus - selle lähedal on koha sisse võtnud sireenid, mistõttu siis ükski laev ei saa lahkuda ega tulla, kõikidest kavalustest hoolimata (Odüsseuse kasutada vaha ei aita kuidagi). Ja nii siis kogunevad sadama lähistele proovijate laevavrakid


Kuniks üks kapten tahab proovida midagi uut - et laeva juhiks noor poisike, kellele ehk ei tohiks mõjuda sireenide laulmise mõju (päris lummavat sireenide kitarrimüha on teinud näiteks Windy & Carl). Selleks ostab ta õiguse üht kõrtsi teenijapoissi kasutada, kes pole pakkumisest just ülemäära vaimustunud: et tema peab eluga riskima. 


Ainult et … Alex ja tema kõrtsmikust omanik teavad, et tegelikult on poiss hermafrodiit. Ja sireenid …


No puänt sai peaaegu välja räägitud, aga vast mitte. Hea vaheldus teadusliku fantastika vintsutustele, ja eks see hermafrodiidi hingeelu on ikka … no üsnagi hingeminevalt kirjutatud. Ja nagu ikka, see meri.



11 oktoober, 2023

Juan Rulfo - Talpa (Mehhiko novell, 1981)

 

Peategelane oma vennanaisega veavad oma venda ja abikaasat Talpasse, et sealne Püha neitsi aitaks seda mingil põhjusel mädanevat meest oma haigusest üle saada. Vahel haige küll kahtleb, kas ta jõuab või on sel mõtet, kuid peategelane ja vennanaine veenavad teda jätkama, seda juba pea kuu pikkuseks venivat palverändu. Sest öödel on terved naine ja mees teineteist leidnud ja hakanud jagama armurõõme.


Teekond jätkub, nad satuvad teedel üha rohkemate Talpasse suunduvate palverändurite hulka, haige vend hakkab üha rohkem ära pöörama, leiutades üha piinavamaid mooduseid, kuidas oma usku tõendada. Jõuavadki viimse piirini aetuna kohale ja peagi jumalateenistusel haige sureb. Ning väsinud ellujääjad matavad ta kirikuaeda, nii korralikult kui võimalik, et metsloomad seda lahkunut sööma ei pääseks. Mis edasi?


Nagu näha, ikka selline painajalik lugu, kus nagu pole õieti kedagi, kellele pöialt hoida. Päris naturalism kohe!


10 oktoober, 2023

Sarah Pinsker - In Joy, Knowing the Abyss Behind (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Kui õieti aru saan, on see tekst kergelt (või raskelt) seotud selle Roswell müsteeriumiga, ehk siis lugu arhitekti perekonnast, kus arhitektist mees oli osaline salajase kinnipidamiskoha tegemises leitud maavälistele olenditele. Vangla, kus puudub orivaatsus ja kuhu jäädaksegi igavesti (või noh, niikauaks kuni elunatukest).


Lugu on esitatud läbi arhitekti abikaasa silmade - kuidas nad tutvusid Teise maailmasõja lõpul, kuidas perekonna lõid ja kuidas peale noore pereisa kutsumist 1951. aastal mitmeks kuuks kuhugi salajasse projekti mees muutus, polnud enam sama.


Tekst on esitatud tagasivaates - nüüd on abielupaar peaaegu üheksakümnesed ning meest on tabanud infarkt, mille tagajärjeks on ühe kehapoole halvatus. Aga oma terve poole käega hakkab ta aga haigevoodis korraga joonistama mingit ehitusprojekti, mis meenutab naisele seda kunagi nähtud vanglakavandit. Naine tahab nüüd jälile jõuda oma mehe saladusele, mis teda niivõrd lõi jalust maha.


Jutt pole ehk nii masendav kui autori nii mõnigi tekst - kuivõrd abielupaar on siiski pika elu omal moel lähedasena koos olnud. Nüüd küll paratamatult videvikuaastad. Ja siis on mehe painav saladus, mille tagajärjel mees kaotas igasugused unistused või tööalased väljakutsed; lihtsalt eksisteerimine oma perekonna heaoluks. Et jah, mitmel erineval moel kuidagi puudutav tekst, on õnne ja sügavaid pettumusi.



06 oktoober, 2023

Valli Olli - Laulev pensionär. Luuletusi pensionipõlvest 1994-1995 (1995)

 

Luulekogu jaguneb kenasti pooleks - esimesed 24 lehekülge on elulugu: lapsepõlv siin ja Siberis, suhted ja lahkuminek, elu pensionini. Kuni süütuse võtmiseni on see päris tavapärane traagiline mälestusluule, seejärel läheb aga korraga vägagi avameelseks seksiluuleks, kuniks siis lahkuminekuni ja elutormide vaibumiseni.


Luulekogu teine pool on päevakajaline kogemusluule, pensionäri ellujäämine inflatsiooni, ilma ja kurjategijate kiuste, niisamuti loodusnähtustest põhjustatud midagi mõtteluule sarnast.



aja jalad laiali

löö perse ette

võib-olla keegi

armastab

möödunud videvikke

(lk 17)

 


sinu peenis

minu vulva

küll on koos

meil hea olla

sinu süda

minu tuksed

elu on

kui tuules uksel

(lk 19)

 


ma situn sulle pähe

ja munni lõikan eest

see on siiski vähe

lahkuläinud teest

(lk 23)

 


elu lained

ookean

haripunkt

rahus elada

ekstreemsused

kurbused

rõõmud

hashishi sigaretid

uim

kaif

hall argipäev

möllav seltskond

esivanemad

ei mõelnud

et lapsed

et lapselapsed

et lapselapselapsed

sedaviisi 

elavad

(lk 31)

 


mis asi meres ujub

ookeangi täis

üks latikas sääl ujub

ta veest on maani täis

(lk 35)


Olgem ausad, üheksakümnendad olid kunsti jaoks vägagi otsinguline ja eksperimenteeriv aeg, kus hea maitse ja publikumenu asemel katsetati nii hästi või halvasti kui võimalik (loogiline, et see oli osa laiemast pildist, eks muidugi eksisteeris ka vana ja hea või kommertslikum kultuur). Muidugi, ka staatus ja ühiskondlik tähtsus langus päris kõvasti. Eks selles tuules ilma ka niisugune luulekogu, mis kahtlemata pole luuleliselt kuidagi tugev, küll aga … särtsu täis. Eks sellise lähenemise poolest tulid veidi hiljem Milvi Lembe, Riina Rossa ja mõni teinegi niisugune vanem autor (eks pöörasemad vanad meesautorid kipuvad vast olema lihtsalt kahtlased kiimakotid). Praegusel ajal nagu ei tule ette, et oleks mõnd niisugust piiranguteta raukautorit, aga ega ma enam ei suuda ka jälgida sellist tumedat allhoovust.


Ja eks takkajärgi selgus, et Volli puhul on kaheldud … veidi teistmoodi autorlust (tõepoolest, nii mõnigi luuletus kõlab protoavangardselt).