Kui õieti aru saan, on see tekst kergelt (või raskelt) seotud selle Roswell müsteeriumiga, ehk siis lugu arhitekti perekonnast, kus arhitektist mees oli osaline salajase kinnipidamiskoha tegemises leitud maavälistele olenditele. Vangla, kus puudub orivaatsus ja kuhu jäädaksegi igavesti (või noh, niikauaks kuni elunatukest).
Lugu on esitatud läbi arhitekti abikaasa silmade - kuidas nad tutvusid Teise maailmasõja lõpul, kuidas perekonna lõid ja kuidas peale noore pereisa kutsumist 1951. aastal mitmeks kuuks kuhugi salajasse projekti mees muutus, polnud enam sama.
Tekst on esitatud tagasivaates - nüüd on abielupaar peaaegu üheksakümnesed ning meest on tabanud infarkt, mille tagajärjeks on ühe kehapoole halvatus. Aga oma terve poole käega hakkab ta aga haigevoodis korraga joonistama mingit ehitusprojekti, mis meenutab naisele seda kunagi nähtud vanglakavandit. Naine tahab nüüd jälile jõuda oma mehe saladusele, mis teda niivõrd lõi jalust maha.
Jutt pole ehk nii masendav kui autori nii mõnigi tekst - kuivõrd abielupaar on siiski pika elu omal moel lähedasena koos olnud. Nüüd küll paratamatult videvikuaastad. Ja siis on mehe painav saladus, mille tagajärjel mees kaotas igasugused unistused või tööalased väljakutsed; lihtsalt eksisteerimine oma perekonna heaoluks. Et jah, mitmel erineval moel kuidagi puudutav tekst, on õnne ja sügavaid pettumusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar