Kate Wilhelm – Bloodletting (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Seekordne visioon apokalüpsisest saabub hematoloogia viljakast vallast. Geeniused püüavad luua tehisverd, mis oleks sobilik kõigile veregruppidele, aga katsete käigus leitakse (õigemini luuakse) hoopis midagi muud ja hoopis-hoopis koledat, mis ootab oma hetke, et mõrvarlikult inimkonna kallale asuda.

“They had found a viroid that had an affinity for some blood groups, he said. Not even a whole virus, not a killed virus, a piece of a virus. They had combined it with the 0 group first and nothing happened, but when they combined it with the 0 group with A blood, the viroid changed, it became whole, replicative, and the A blood was destroyed, consumed. He said it in a monotone, almost absently, as if it were of no real consequence, after all. And then he buried his face in his hands and cried.

Forty-five per cent of Caucasians have A-group blood; five percent have AB. Thirty per cent of Blacks have A or AB. Thirty per cent of Amerinds have A or AB... And the virus they created could destroy all of them.” (lk 45)

Üks hetk on geenius 1 nakatatud, mõni aeg hiljem on geenius 2 nakatatud – sest ta puutus kokku geenius 1 verega, kui ta tolle nägu rusikatega töötles. Lugu on esitatud geenius 2 abikaasa kurvavõitu vaatepunktist, kes viimaks saab teada kohutava tõe, millega ta abikaasa ja geenius 1 on viimastel aastatel töötanud, ja noh, tekib küsimus, et mis saab nende perest, mis saab nendest inimestest, kellega on nad kasvõi juhuslikult kokku puutunud – teoreetiliselt tuleks nad kõik inimkonna kaitseks Maa pealt ära hävitada. Mis pole saastunute vaatenurgast just kõige elujaatavam väljavaade.

Ütlemata kurblik värk ja võrdlemisi tüütu lugu.

Jaan Kaplinski – Raske on kergeks saada (1982)

Vikati paned

räästasse. Reha kuuri.

Heinad lakka.

Kuid rohi kasvab taas ja

ei mäleta midagi.

(lk 11)

Võta mu käsi
raske
ja palav
kõigi nende
ütlemata sõnade pärast 

läbi mu januse keha
jõuavad nad sinusse
see on rahu
vahel on hirm
aga see vist ei loe
(lk 15)

Puhas ja palav

janu sinu järele

kõige suurem

kõige sügavam igatsus

annab su käe

minu kätte

sinu kahe lause

kahe pilgu vahel

kohiseb tuul üle metsa

(lk 19)

Varisen sügis-
lehtedeks. Hea on olla
uduvihma all.
(lk 24)

Kõik on ainult

muld vesi õhk ja tuli

üksteiseks

saamas ja jäämas

meie mõte

või pilk

ei võta meilt

midagi

ei anna neile

midagi juurde

(lk 27)

Rõõm
vaikne
rõõm sellest
vaikusest
millele iga
hetk uuesti
joonistab midagi
puhast
peatab mu näo
su mõlemas
silmas
peatab
hetkeks
kõik
(lk 30)

Geoffrey A. Landis – The Last Sunset (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Äkitselt ilmub komeet ja hopsassaa – selle suund on otse ja vääramatult Maale. Veel hullem, ta peaks kokkupõrke sooritama selle observatooriumi lähedal, mis letaalse komeedi lõpliku trajektoori välja arvutas. Teadlased on masendunud, ja küllap põhjusega – kokkupõrge toimub veel sama päeva jooksul. Mis teha? Pole mõtet meedia kaudu rahvahulki hoiatada, las elavad paanika asemel oma viimased tunnid tavapärases igapäevaelus. Ja töögrupp lahkub ametipostilt oma perede ja lähedaste juurde, informeerimata seejuures observatooriumi teisi töökaaslasi.

Ent komeedi lõplik (huku)trajektoori määraja Chris avastab, et tal polegi kedagi sedavõrd lähedast, kellega inimeksistentsi viimased tunnid koos veeta. Kui, siis üks naine teisest töörühmast, kellesse mees mõnda aega tagasihoidlikult armunud on olnud (kuidas siis muidu, ka teadlastel võivad südamed leegitseda). Kara on tegelikult tore naine – no kes siis armub mittetoredasse tipsi? Nad on mõned korrad kohvitamas käinud ning niisama suhelnud ja Chris pole kindel, kas Kara on temast huvitatud (või on tal koguni oma kaaslane, ega seegi pole võimatu). Lähenevast maailmalõpust õndsalt teadmatu Kara tuleb Chrisiga kohvikusse, nad jutustavad niisama ja üks hetk kutsub mees kena naist päikeseloojangut vaatama. Naine nõustub. Melanhoolne Chris võtab koguni Karal käe alt kinni, ja peale hetkelist kõhklust laseb naine sel nii jääda. Kui vaid saaks terve elu nii olla, käsikäes, mõtleb Chris loogiliselt ja meeleheitlikult.

“Opposite the sunset, a deep red glow was rising silently into the sky, backlighting the clouds low on the horizon. “Look,” he said, and she turned around and stopped, her eyes brilliant in the glow.

“Why, it's beautiful,” she said. “I've never seen a sunset do that before. What is it?”

The red stretched nearly from horizon to horizon now, and in the east it was turning and intense blue-violet, brighter than the sun. “It's the end of the world,” he said, and then, at last, there was nothing left to say.” (lk 195)

ulmekirjanduse baas

Dominic Green – The Clockwork Atom Bomb (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Keeleoskus jääb mul puudulikuks selle jutu mõistmiseks. Tegemist siis kodusõjajärgse Kongoga, mida püüab hallata rahuvalvejõud. Probleem selles, et selles (ja teistes sarnastes sõdades teistes riikides) kodusõjas on kasutatud aatomienergial põhinevat relvastust – sest iga väike diktaatorgi ihkab omada superrelvi. Nii on siis Kongo sõjajärgselt tuumarajatiste ja -pommide prügila (näiteks illegaalselt pakutakse koduperenaistele toidu soojendamiseks kiirgavaid telliseid...), ühtlasi on seal miskid ilgelt kobakad tuumaseadmed, mis tolmuimejana endasse tõmmates lahustavad endas kõike, mis neile söödetakse – nt massimõrvade jäänuseid või tuumajäätmeid (mida krooniliselt alarahastatud ÜRO alluvuses tuumajäätmete koristajad sinna lükkavad). Aga probleem selles, et mingi hetk need supertuumakonteinerid lõpetavad sellise imemise, ning protsess muutuks... teistsuguseks. No maailmalõppu pakkuvaks. Kuidas just, jäigi mulle hägusaks. Pisut mõttetu teha postitust tekstist, mida ei mõista.

“Because if anyone wanders into that site, anyone at all, and does anything they shouldn't, we will all die. I'm not saying they, I'm saying we, and I'm not saying might die, I'm saying will die.” (lk 22)

ulmekirjanduse baas

Sushma Joshi – The End Of The World (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Näide nepaali ulmest ehk siis lugu sellest, kuidas lihtsad nepaallased saavad korraga kaljukindlalt teada, et maailmalõpp saabub homme kell 11. Seda räägitakse televisiooniski. Kui nii, siis nii. Midagi uut siin maailmas, ja kui lõpp käes, siis võib eelnevalt kõhu korralikult heast-paremast täis süüa ja järgmisel päeval tööle või kooli mitte minna. Mis maailmalõpu põhjustab, ei osatagi täpselt öelda, on see siis täistabamuse saanud Jupiteri plahvatuse tagajärjel Maad tabav kosmoseprügi, või siis tegi Nepaali president midagi valesti ja häbistas pöördumatult nepaallasi. Kes teab. Igal juhul, täis kõhuga on mõnusam lõppu kogeda. Ja sellele vastu vaielda ei saa ega oska.

No pole just kivikõva lugu ja ulmeline element pole ehk eesmärk omaette rahvusliku koloriidi kõrval, ent samas päris humoorikas pilguheit sealsesse külaühiskonda ja olupoliitilistesse reaaliatesse.

“Dil showed up that night at his house with a kilo of meat wrapped in sal leaves. He handed it to Kanchi without a word.

“Meat! We don't have a kernel of rice, not a drop of oil, not a pinch of turmeric in the house. And you come back with a kilo of meat! We could have eaten for a week with that money.” Kanchi was exasperated.

“Shut up, whore, and eat,” said Dil. “You might be dead tomorrow, so you might as well enjoy this meat while you have it.”” (lk 12)

Robert Silverberg – When We Went to See the End of the World (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Silverbergi loome pole senini suuremat huvi äratanud, kuid see jutt on küll tore ja meisterlik. Lugu siis selline – toredal keskealiste kodusel peoõhtul kohtuvad keskmisest rikkamad paarikesed ja veedavad kenasti aega. Nick ja Jane loodavad teisi pahviks lüüa jutuga, et nemad käisid uuel ja vägagi erilisel turismireisil ehk siis ajamasinaga Maa väljasuremist vaatamas, kolm tundi best of hetki. Viidi ajaturistid sellisele masendavale ja kalbele ookeanikaldale, ning nende silme all sureb miski krabitaoline elukas – nagu teadustaja ütleb, on tegemist Maa viimase elusolendiga (iseasi muidugi, kuhu siis bakterid ja muud millimallikad enne kadusid, aga Nickile ja Janele krabi lahkumisest piisab). Seltskond on loodetud kombel pahviks löödud, ah et siis selline maailmalõpp.

Siis saabub seltskonda Eddie ja Fran, kes teiste reaktsioone kuuldes omakorda muuseas teatavad, et nemadki käisid selsamusel ajamasinareisil – nemad nägid, kuidas Maa oli veega kaetud, ja vaid Mount Everesti tipp oli näha. Seejärel ilmuvad peole Tom ja Harriet, ja nemadki sel turismireisil olnud, ning nägid jääga kaetud Maad. Peoperemehel tekib küsimus, et kas tegemist ehk reisibüroo... pettusega? Nick kahvatub. Aga see pole veel kõik – nüüd lisandusid peomellu Phil ja Isabel, nende versioonis päike plahvatas jne.

Nick ja Jane on täiega löödud, nende lootus naabreid pahvistada on võrdlemisi luhtunud. Pidu läheb lõbuküllaselt edasi, tantsitakse ja luuakse uusi armusuhteid, ning muuseas arutletakse viimaste uudiste üle – Michigani järve sattusid laboris muundatud amööbid, mis levitavad ohtlikku viirust (“tissue-dissolving virus”, lk 4). Californias on tuumakatsetuse põhjustatud hiiglaslik maavärin. St. Louis on tuumarünnaku tagajärjel maa pealt pühitud. Niisamuti Detroit. Järjekordne president on mõrvatud ja taas on leinapäeva tõttu järgmisel päeval asutused suletud – tõepoolest, need presidentide nottimised mõjuvad juba majandusele halvavalt, muudkui pidevad tööseisakud.

Ja pidu läheb edasi, tantsitakse ja suitsetatakse kanepit ja mõni on purjuspäi laua taha magama jäänud, moodustuvad uute salasuhete jõujooned. Rõõmu kui palju. Ent maailmalõputripist ei räägi enam keegi. Nick ja Jane lahkuvad vaikselt peolt, luhta läks kallivõitu eputamiskatse ja nad keeravad kodus lihtsalt magama. Ja amööbid mudisevad Michigani järves. Järgmisel hommikul kerkib paratamatu küsimus – kuhu järgmisel puhkusereisil minna?

ulmekirjanduse baas

Aare Laanemäe: Kümme aastat Valges majas. Ausalt ja avameelselt. Peeter Helme: Sofia

Postitus algse pealkirjaga

Räpased raamatud

Räpasteks nimetan siin selliseid raamatuid, mis kajastavad räpast tegelikkust. 

Kumbki neist pole sel eesmärgil kirjutatud. Mõlemas upitavad autorid ennast.

Ausam tundub olevat Aare Laanemäe oma. Aga tal on ka lihtsam – tema vaatab aastakümnete tagust.

Räpane raamat nr 1.

Aare Laanemäe Kümme aastat Valges majas. Ausalt ja avameelselt.

Lugu ennastpetvast korruptandist. 

Tegevus toimub põhiliselt möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel. Minategelane töötab Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei EKP Keskkomitees instruktorina. Valitseb seadusetus, kus parteijuhtidel on võimalik keelata ja lubada vastavalt suvale. Raamatu alguses toob autor näite, kus Rein Ristlaan organiseeris komisjoni, mis pidi otsustama aspirantuuri astuda soovijate sobilikkuse üle. Komisjoni otsustusõigust ei toetanud ükski normdokument. Teaduste Akadeemia president käis lunimas, et ühel konkreetsel andekal ikka lubataks õppida… aga asjata! 

Rein Ristlaan oli autori arvates hea ja tore inimene.

Raamatu autor tegeles kultuuri ja teaduse juhtimisega. Tema ise arvab, et tema oli väga tore ja tark inimene. Oma (tihti otsesõnu väljendamata) toredust ja tarkust näitlikustab ta oma kuulsate sõprade loeteluga. Loetellu kuulub suur hulk tol ajal silma paistnud kultuuritegelasi (enamik neist on praeguseks surnud ja neil puudub võimalus vaidlustada oma suurt sõprust parteifunktsionääriga). 

Ma kujutan ette küll. Kunstikollektiivi juht teab, kuidas partei võib sitta keerata nii talle kui ka tema koorile/teatrile/toimetusele ja seal parteis on üks tüüp, kes kaitseks sind - juhul kui ta tahaks. See tahtmine tuleb aga ära teenida ühiselt joodud viinaga ja sõbraks nimetamisega. 

Nii lähebki Mikiver enne esietendust, enne peaproovi (lavastusele viimase lihvi andmise asemel) koos kommunistiga jooma. Ja kommunist arvabki, et ta on tore inimene. Isegi kui ta ei kaitse, siis jätab ründamata. 

Lisaks kultuuri ja teaduse juhtimisele lõi kommunist seda ise ka – osales selle loomises. Panus ei olnud suur, aga kultuurile oluline. Nimelt võttis ta endale mõnikord toimetamise tööd. Mis sellest, et tema toimetatu ei jõudnud mõnikord trükki. Mis sellest, et tema toimetatud asjad toimetati teinekord professionaalide poolt üle. Tema sai töötasu kätte ja toimetusel oli käpp Keskkomitees sees – seda oli ju alatasa vaja. Ah-jaa, seda sellist toimetamise tööd pakkusid talle ikka sõbrad. Ja sõpradel olid kuulsad nimed ja neid on tänapäevalgi hea mainida – ikka selle märgiks kui tark ja tore inimene autor on.

Raamatu autor on ennast avalikkuselt korduvalt tutvustanud kui erilist eetika-spetsialisti. Isegi eetika-teadlast. Raamatust on aru saada, et eelkirjeldatu on autori jaoks normaalne ja eetiline. Ka tänase pilguga vaadates.

Räpane raamat nr 2.

Peeter Helme, Sofia, tuleviku mäletajad.

 

Autorit tutvustatakse tagakaanel kui Ekspressi kirjandustoimetajat. Raamat ise on grafomaanlik ponnistus – kohati olematuseni küündivalt vilets nii mõtte kui teostuse (keel ja faabula) poolest. Autor ei oska kirjutada – romaan kui vorm on kaugel tema suutmiste piirist. Toimetanud Jan Kaus.

Räpane tegelikkus on küsimuse (miks sellist õnnetust avaldatakse?) taga.

Juba nõukaajal õpetati, et ajakirjandus olla neljas võim (seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval). Ekspressi kirjandustoimetaja on siis Neljanda Võimu Partei Keskkomitee kirjandust kureeriv instruktor. Üle-Eestilist avaldamiskeeldu panna ei saa, aga kiitvaid arvustusi keskses nädalalehes organiseerida küll, sõpradelt võib artikleidki tellida. Avaldatavad artiklid loovad sõpradele suuremat nime ja nende eest makstakse ka midagi. Kirjanikud on raha suhtes vähenõudlikud.

Seisuga 22.08 võib näha, et raamat on alla hinnatud. Kusagil kirjastuses lööb keegi arve kokku – Peeter Helme raamatu avaldamine viis välja xxx eurot ja positiivse arvustuse näol tõi sisse xxx eurot.

Raamatu müügitekstis Rahva Raamatu kodulehel on öeldud: „Peeter Helme on eesti kaasaegses kirjanduses kindlalt kanda kinnitanud“. 

Ma ei usu, et oma eelmiste raamatute kirjutamise ajal oskas ta kirjutada, aga nüüd millegipärast unustas ära.

Möödub kolmkümmend viis aastat ja autor avaldab kõvade kaante vahel mälestused, kus kiitleb oma sõprade suure hulgaga. Mälestuste alapealkiri on „Ausalt ja avameelselt.“ 

See on ulme.

H.P. Lovecraft – Vari Innsmouthi kohal (Sünged varjud, 2001)

Soovituslikku sõnavara õudusjutu tõlkimiseks või kirjutamiseks. Doseerides tekstis neid sõnu vajaliku kangusega, võib ehk saavutada midagi... õudset.

Absurdne, aeglustama, ahmima, ahvisarnane, ajutine, alandlik, alateadvus, allakäik, arusaamatu, blokeerima, brutaalne, deemon, deformatsioon, diskreetne, drastiline, ebaharilik, ebakindel, ebaloogiline, ebaloomulik, ebamaine, ebameeldiv, ebamugav, ebamäärane, ebanormaalne, ebaproportsionaalne, ebardlik, ebatasane, ebatavaline, ebateadlik, ebatõenäoline, ebatäpne, ebaühtlane, eelarvamus, eemaldamine, eemaletõukav, ehmatama, ehmuma, eksiarvamus, eksima, eksimatu, ekslema, elutu, ennekuulmatu, epideemia, erakordne, eraldamine, eripärane, eriskummaline, eristamatu, erutus, esivanem, ettevaatlik, fantaasia, fantastiline, fragmentaarne, groteskne, haarama, haigeilmeline, haiglane, haigus, haigutav, hais, halb, haletsusväärne, hall, hallikassinine, hallitama, hallutsinatsioon, hambuline, hapu, harva, haukuma, helendama, higistama, hiilima, hiline, hingeldama, hirmutama, hirmus, hirmutav, hirmuvarjuline, hirmuäratav, hoiatama, hoop, hord, hukatuslik, hulkuma, hullumeelne, huvitav, hõivama, hõre, häbi, hädaoht, hädaohuaimdus, häire, häirima, häiriv, hämar, hämmastav, hämmeldama, hääl, hüplema, hüpnootiline, hüpotees, hüppama, hüsteeriline, igavene, igerik, iidne, illusioon, ilmetu, imelik, inimlik, inimohver, inimtühi, instinktiivne, jampsimine, joodik, joove, juhuslik, julgema, jumalateotus, jõllitama, jõud, jäik, jäle, jälg, jälitama, jändrik, järsk, jässakas, jäänus, kaebus, kaevuma, kahanema, kahetsema, kahetsusväärne, kahju, kahtlane, kahtlus, kaklus, kalasilmne, kalasugune, kalduma, kange, kangestuma, kannatamatu, kannibal, kaos, kaotama, kare, karistus, kartlik, kartma, kartus, karvutu, kasimatu, katk, katkendlik, katkine, katsumus, kavalanäoline, keerduma, kehaline, kelder, kestendama, kibelema, kihama, kiilas, kiiluma, kiirustama, kikivarvul, kile, kirjeldamatu, kisa, klammerduma, kobama, koeralik, kogelema, kogu, kohmakas, kohtama, kohutav, koledus, koletis, koletu, kolksuma, komberdama, konarlik, kondine, konnasugune, kontsetratsioonilaager, kopitama, korrapäratu, korts, kortsuma, kraapima, kriiksuma, kriiskama, krobeline, krooksuma, krüptiline, kubisema, kuiv, kujuteldamatu, kujutlusvõime, kukkuma, kuluma, kultus, kummaline, kummituslik, kumu, kunagi, kuradikummardamine, kurat, kuratlik, kurdistav, kurguhäälne, kurikaval, kuristik, kurjailmeline, kurjakuulutav, kurjus, kurjusejõud, kustuma, kustutama, kuulsus, kuulujutt, kuuvalgus, kõdunema, kõhklema, kõhn, kõikehõlmav, kõikuma, kõkutama, kõnnumaa, kõrguma, kõrvalekalle, kõrvalpilk, kõva, kähe, kähisema, kämmal, kärarikas, käratu, kärbseplekiline, kärnane, käsilane, kühmus, külm, külmajudin, küsitluskombits, küürus, laastama, lagunema, laitma, lajatama, lakkamatu, lakkuma, lamama, lambasarnane, langema, laostuma, laperdama, legend, lehkama, leinama, libe, liialdama, lintšima, loendamatu, logelema, logisema, lohisema, loid, loksuma, looberdama, loobuma, loom, loomalik, loomuvastane, looritama, lootusetu, luituma, lukustama, lumm, lurjus, luupainaja, luusima, lõgistama, lõhestama, lõhnama, lõikama, lõks, läbiotsimine, läbitungimatu, lämbuma, längus, lärm, lösutama, lööma, maagiline, madal, madistama, magama, mahajäetud, maosarnane, masendav, mask, matkima, matma, meeleheide, meeletu, melanhoolne, metsik, metslane, minestushoog, monotoonne, muda, mulisema, mure, must, mustav, muutmatu, mõistatuslik, mõjutama, mõlk, mõnitus, mädanema, mälestus, märguanne, märgutuli, märkamatu, määrduma, möire, mökitama, müdin, mühin, müra, mütsatama, müüt, naelutama, nagin, nagisema, nahahaigus, nakatama, narmendav, needma, neetud, nigel, niiske, nimetu, nõiariist, nõidus, nõmm, nõrk, nõrkema, närviline, oht, ohtlik, ohverdus, oigama, olend, oletama, olevus, ootama, otsekohe, paanika, paaniline, padin, paganlik, pahaendeline, paheline, paistma, palvetama, peadpööritav, peidupaik, peletama, pettekujutlus, piiluma, piiramatu, piklik, pilkav, pilkuma, pilkumatu, pimedus, pimendama, pinge, pisar, pisik, plahvatama, pomin, pomisema, praht, probleem, proovima, prõmmima, pudenema, pugema, puhkima, pungis, punnsilm, purema, puuduma, puutüügas, põdema, põgenema, põgenik, põhi, põhjus, põiklema, põlgama, põrgu, põrutama, pärinema, pääsetee, pööning, pöörane, pöördumatu, pöörlema, püüdma, rabelema, raev, ragistama, rahutus, raksatus, raputama, raske, raskus, rebima, reetlik, riitus, rikkumatu, riskantne, riskima, rohmakas, rohtukasvanud, roomama, rooste, rotilõks, rumal, rusuma, rõõmutu, räbal, rämps, räpane, räsitud, rääkimiskeeld, räämas, röövima, rünnak, rüvetama, saastama, sahin, saladus, saladuslik, salaja, salalik, salapärane, sallimatu, sasipundar, segunema, seisukord, seletamatu, seosetu, sibama, silmama, silmapaistmatu, silmavalge, sissetungija, soikuma, soo, sosistaja, sosistama, suitsema, sulama, suletud, sulguma, sumin, summutama, sundima, surema, surematus, surev, surm, surmvaikne, surve, sõda, sõnaahtrus, sõnakehv, söandama, sörkima, sööstma, sügav, sünge, süttima, süvenema, süüdistama, süütama, šokk, taandareng, taganema, taguma, tahtmatu, takistama, taltsutama, tapma, tarduma, teisenemine, teotama, terav, tohutu, tokerjas, tolmune, tontlik, toores, tormama, trampima, trummeldama, tugevnema, tuikuma, tuimus, tulistama, tume, tundetu, tundmatu, tungiv, tunglema, tunnistaja, turris, tusane, tõend, tõkestama, tõmbuma, tõmmu, tõrjuma, tõrkuma, tõsine, tõukama, tähendusrikas, täiskuu, tühi, uberik, uim, uksekatsuja, ulguma, ummistuma, unenägu, unisus, unustama, ussitanud, vaatepilt, vabamüürlus, vadistama, vaenulik, vagel, vagur, vahtima, vaibuma, vaikima, vaikne, vaistlik, vajuma, valelik, valgustama, vali, valjenema, valu, valvas, valvur, vana, vanadusnõtrus, vang, vangla, vangistaja, vankuma, vanne, vapustus, varandus, varemed, vargne, vari, varisema, varitsema, varjama, varjuline, varjund, varjutama, vastane, vastik, vastikus, vastikustunne, vastuhakk, vastumeelsus, vehklema, veider, verdtarretav, veri, vesine, vesisinine, viga, viha, vihjamisviis, vihje, vihkama, viimane, viirastuslik, vilets, viljatu, viltune, viskama, voog, võhik, võigas, võimatu, võimenduma, võimetu, võitlus, võlts, võrgutama, võõramaine, võõrapärane, võõristus, võõrkeelne, väga, vägivaldne, välgatus, välismaa, välismaalane, väljakannatamatu, väljapaistmatu, väljapääs, vältima, vältimatu, värisema, väsimus, väärareng, väärastuma, väärduma, õel, õelailmeline, õelus, õhtu, õnnetus, õudne, õudus, äge, ähkimine, ähmane, äkiline, ämblikuvõrk, ärakohutatud, ärev, ärritav, äärmuslik, öö, üksik, üksikasjalik, üksildane, üleloomulik, ülemäära, üleolev, ületamatu

Ja paar näidet, milliseid lauseid on sobilik moodustada, kasutades õiget sõnavara:

“Kindlasti suureneb hirm, mida tekitab mahajäetud maja, pigem geomeetrilises kui aritmeetilises progressioonis, kui nendest majadest moodustub sünge mahajäetud linn. Vaatepilt lõpututest avenüüdest, mis paistsid kalasilmselt tühjade ja surnutena, ning mõte paljudest mustadest kurjakuuluvatest elupaikadest, mis on jäetud ämblikuvõrkudele ja mälestustele ja võidutsevatele vakladele, tekitab alateadlikku hirmu ja vastumeelsust, mida isegi kõige tugevam filosoofia ei suuda peatada.” (lk 18)

“See hävitas minu vaimse rahu ja enesekindluse jäänused, mis olid mulle veel alles jäänud, minu usu inimmõistusesse ja rikkumatusse loodusesse. Ükski minu kujutlus ega järeldus, isegi kui oleksin võtnud Zadoki hullumeelset juttu sõna-sõnalt, poleks olnud mitte mingil viisil võrreldav deemonliku, jumalat teotava reaalsusega, mida ma nägin – või uskusin nägevat. Olen proovinud vihjata, mis see oli, et lükata edasi selle selge kirjapaneku koledust. Kas võis olla, et see planeet oli tegelikult need elukad tekitanud, et inimsilmad on tõesti näinud seda, mis siiamaani on juhtunud vaid palavikufantaasiates ja vähestes legendides?” (lk 40)

 ulmekirjanduse baas

Põrgu idarindel. Saksa tankitõrjeväelase päevikud idarindelt 1941-1943 (2013)

Otseülekanne idarindelt, raevukad lahingud käivad ja lõppu ei ole näha, nõukogulaste juurdevoolul pole otsa, ent vähesed allesjäänud sakslased on kalli kodumaa peamine kaitse, ja nemad peavad püsima, ükskõik kui raske neil ka on. Kui vaid kodused sellest aru saaksid (ja sakslaste propaganda edu-udu ei ajaks). Tegemist on siis Hans Rothi nimelise rindesõduri kolme päevikuköitega, mis algab vahetult enne Barbarossa avapauku ja jääb pooleli 1943. aasta lüüasaamistes (Roth ise jäi kadunuks 1944 aastal Vitebski kandis, koos arvatava neljanda päevikuga). Päevikuid pidas ta selleks, et mitte segaseks minna.

“Pärastlõunal saabuvad korraldused üldpealetungiks. Homme on see päev! Poisid, seadke ühishauad valmis! Nüüd saate valada oma viha välja linna peale, mis on seisnud teie ees nädalaid, kuid jäänud sellele vaatamata kättesaamatuks. Homme – viimaks ometi!!!” (lk 99)

Päevikupidaja on omamoodi supersõdur, kes saksa sõjamasina eesliinil võitlemas alates Prantsusmaa sõjakäigust – ja sellise eesliinistaažiga saavad vast väga vähesed silma paista (kas keskmiseks eesliinikarjääriks oli muidu mõned kuud? Kuskil raamatus oli need numbrid ära toodud – seda vist küll eelkõige nõukogude vägede kohta -, aga enam ei mäleta), Rothil endalgi tunne, et tema gruppi paisatakse erinevatele nö tulekustustöödele. Ja lahingute intensiivsus Venemaa avarustes on ikka päris ropp või õigemini tsiviilmõistusele kujuteldamatu, on siis tegemist esimeste kuude ragiseva võidukäigu või hilisemate ränkraskete positsioonihoidmiste ja taganemistega. Kogu aeg lihtsalt toimub midagi tapvat ja häirivat, enam või vähem massiletaalse survega. Tõepoolest, lahingute intensiivsus rindesõduri kogemuses on ikka hämmastavalt raputav. Eks üks asi on lugeda operatsioonide üldvaateid ja erinevaid meganumbreid liites-võrreldes ohata, teine asi kogeda pommisadu ja täägitaplust rohujuuretasandil mõne mätta või talu pärast, ühes tulipunktis suuremate või lokaalsemate operatsioonide lõputus puntras.

“Nüüd on siin kõk vaikne; seekord ei ole meid kutsutud “tuld kustutama”. Keskmised suurtükirünnakud, mõned lennukid ja igal ööl kerge rünnak – ja ongi kõik! See kulub ära, sest viimased nädalad on meie vastu karmid olnud.” (lk 157)

Roth polnud just tõsimeelne nats, Kiievis kogetud juutide hukkamised mõjusid talle ikka päris häirivalt, ega partisanide mahalaskminegi rahulikuks jätnud. Päevikutes on Hitlerist juttu vaid paaril hetkel, ja nii möödaminnes. Kui midagi Rothi vaevab, siis on see mure oma naise ja tütre pärast – ning sõjamasina vastupidamine nõukogulaste surve all. Oma osa on Ukraina ja Venemaa maakohtade eluolul (mis on masendavalt räpane, ent kohalikele harjumuspärane reaalsus) ja muidugi ilmastikul, mis pole kunagi meelepärane – meeletu külmus või ohjeldamatu palavus, ning nende vahele jääv täitmatu pori, muda ja vihmakuud. Ent positsioonidel tuleb olla ja jääda, see pole mugavust mitte kuskil ega mitte kunagi loota.

“Sisemiselt oleme tühjaks põlenud ja väliselt löödud. Varem järgnesid võitlustundidele puhkusetunnid. See aeg on möödas. Päike, kuu ja lõõmav tuli valgustavad kõik seda hävitus- ja tapatööd. Mõnikord sööd seda, mis kätte satub, kannad kaasas laskemoona või tukastad korraks maapinnal mürsulehtri kaitsvas varjus. Meie näod on mustad ja kõhnunud. Praegusel ajal, pärast 24-tunniseid raskeid päevi, pole need enam prisked ja ümarad. Silmad on suitsust ja öistest valvekordadest punased, kuid hambad on kõvast leivast valged. Ma ei usu, et leiduks veel mõni raskem leivateenimise viis.” (lk 194-195)

Päevikute jooksul on tunda muidu nö humanistlike vaadetega mehe kalestumist, kui algul on nõukogudelased lihtsalt vaenlased oma erinevate sõjapidamiste külgedega, siis aja möödudes muutuvad nad verivaenlasteks, on lõputud hordid, mis Rothi ja ta väheste kaaslaste peale järelejätmatult vajuvad (ikka ja jälle äratab mehes imestust, millise mõttetu nüridusega nõukogudelaste sõjaväelasi tapvasse hakklihamasinasse saadetakse, ja miks soldatid nii tuimalt hävingusse jooksevad). Omamoodi on hämmastav, kui asjatundlik või laiahaardeline on Rothi analüüs erinevatel militaarteemadel – tegemist pole mälestuste korrastamisega, vaid siin-ja-praegu ülevaadetega erinevatest olukordadest. Ja ta karune iroonia ja kamraadlikkus. Einoh, mees nagu muiste.

“Igale idarinde sõdurile on tuttav vene talve karmus: kõikjal valitseb segadus ja hirm; tankid on maha jäetud, teede ääres on sõidukõlbmatud või põlevad autod; venelased pommitavad pidevalt; toiduvarud põlevad, pikad ootamised lumehanges toovad kaasa külmakahjustused. Isegi kõige väiksem haav võib tekitada tõsiseid probleeme, meditsiiniteenistus on olematu. Keegi ei aita sind enam, sa oled iseenda hooleks jäetud. Nõrgad surevad kraavides või jäävihmas.” (lk 218)

Lisa Tuttle – Kus kivid kasvavad (Sünged varjud, 2001)

Tõepoolest, kivid kasvavad, selleks läheb vaja õiget aega ja kohta. Selle jutu puhul jäi natuke selgusetuks, et kas kivid soovivad kasvamise ajal orgaanilist manustada (näiteks inimesi) või on neil sellest savi. Lugu siis sellest, kuidas ühel noormehel on lapsepõlvetrauma tõttu kivikartus. Nimelt sattus ta lapsepõlves vanematega ühte maakohta, kus kuulu järgi olid mõned naised kivistunud, kuna need naised olid jäänud magama väljal, kus – siis, kui õige aeg on – kivid kasvavad. Poisi isa huvitas kohaliku mehe jutustus vastavast juhtumist ja vaidles selle võimalikkusele vastu, ning võttis mõned kivinäidised endaga kaasa... ja teatud aja pärast tabas teda kummaline surm. Ajad möödusid, ja poisist sirgus edukas noormees, keda painamas saladus kivide kohta. Kuni ükskord vanematelt päranduseks saadud vaipa lahti võttes pudenes vaiba vahelt põrandale sellist kivipuru, mida ta lapsepõlves nägi... Kas tõesti?

ulmekirjanduse baas

Mauri Raus – Hingehaige (1991)

Rausi postuumne valikkogu on toonilt õige tume, aforismilikku hoogu on ehk vaid pühendusluuletustes Võssotskile ja Reaganile. Aga muidu nukrad luuletusesd vanematest ning keerulisest elukäigust. Ei saa öelda, et poeesial lasuks tunnustamata geeniuse tempel, aga eks ikka leidub helgeid momente, raske on poeet mitte olla.

IDÜLL 

Ämblikuhärral valmivad
võrgeldatud sukad.
Edeval hirveneiul
tuleb sünnipäev. 

1981 (lk 9)

KUIDAS MINUST SAI GEENIUS!

Inimesed jagunevad laias laastus

kolme põhigruppi:

enamus keskpärased,

vähemuses hullud

ja üksikud geeniused.

Millisesse gruppi kuulun mina?

Spordis olen ma olnud meie “provintsi”

meister ja natuke enamgi.

Näitlejana olid pearollid

minu sinasõbrad.

Tähendab – keskpärane ma ei ole!

Kaksteist aastat olid mul

hullupaberid,

siis need tühistati.

Tähendab – hull ma ka ei ole!

Jääb järele ainult – GEENIUS!!!

1985 (lk 18)

*
kevad keerutad kaskedes
suvi supleb suspedes
sügis sülitab soolaselt
talv targutab tagasihoidlikult 

kurat kütab katelt
Jumal juurib juurikaid
taevamaa tagarannal 

MINA kirjutan luuletusi
SINA igavledes loed 

1980 (lk 60)

Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast (2013)

Ilmunud järjekordne väljaanne sarjast “Etüüde nüüdiskultuurist”. Kogumiku löövaimaks artikliks on Ainson-Uriarte “Igapäev kui fantastiline”, mis siis näitab seda, kui mitmekesised tungid argihalluses peituvad. Argipäev, mis koosneb avalikust Sümboolsest ja varjatud Reaalsest. Igal juhul tegemist teemaga, mis võib päid painata või üllatada, meeldivalt või mitte (kuid sellest on juttu alltoodud tsitaadis), ning kuidas see võib kunstiteostes avalduda. Kahju, et artiklile pole lisatud illustratsioone nagu Vindi artikli puhul.

“Argiaskeldused on läbinisti sümboolsed, nad esitavad, presenteerivad konstrueeritud mudeleid; see on kui hoolikalt kokku seatud tsirkus, läbimõeldud ja korrapärane etendus ning sellevõrra topeltusutav. Igapäeva a-poole fantastilisus seisneb selle maksimeeritud “normaalsuses” ja samasuses.
Igapäeva b-pool on seevastu platvorm, kus obsessioonid, perversioonid, nihked ja liha võtavad eri kuju ning vormivad karakterit. See, kuidas ja mis eri hetkedel ja tsoonides välja imbub ja väljendub, on sõna otseses mõttes fantastiline. Selles on “ebatõelisust” (võrreldes “tõelisusega”, millega harjunud oleme); kummastust, kummalisust ja kõhedust.
Kui mõelda lacanlikes terminites, siis võiks öelda, et igapäeva a-pool on kui Sümboolne vald ning b-pool seevastu Reaalne. Reaalne on kõik see, mis on teiselpool Sümboolset, sisaldades tunge, traumasid ja liha – ühesõnaga kõike seda, mis on kirjeldusülene (integreerimatu ning ka teiselpool Keelt).
Siit ka seletus, milleks on meile igapäeva a-poolt vaja, milleks me sellest nii kinni hoiame ja seda taasprodutseerime – sest me oleme ihamasinad ning need argikihid ja -askeldused on üles ehitatud ja üksteise peale kuhjatud selleks, et püüda nende kaudu hoida end (mõnikord lausa meeleheitlikult) “normaalsuse” ja “tsiviliseerituse” piires. Argiaskelduste ja nende nii sümboolse rolli ja korduse kaudu tegelikult püütakse piiri Reaalsega kindlustada, või isegi selle kohalolu unustada, kustutada. Seega on Sümboolse olemasolu vajalik eelkõige selleks, et Reaalne meid lihtsalt nahka ei pistaks.” (lk 140)

Kogumiku lõbusamat või lausa meelelahutuslikumat poolt esindavad Kraavi “Bizarro. Sissejuhatus veidra poeetikasse” ja Laaniste “Tehiskaaslased ja nende fiktiivsed elud” artiklid. Kraavi tutvustab niisiis Bizarro “liikumist”, mil eesmärgiks luua vabameelset veidruste kirjandust, olla žanrikirjanduse underground. Ja toodud tutvustus tekitab endaski huvi selle nähtusega tutvumiseks. Kui Kraavi toob eesti kultuuri puhul veidruse võimaliku näitena ühe Kivisildniku teksti, siis tegelikult tuleks pilk suunata ameerika nähtuse eeskujul kuhugi eesti trükiste põhjakihti (see ei ole halvustav väljend!), kus on kõiksugu veidrusi olemas – tõsi küll, kas ka täiesti vabameelsed või šokiiharad, seda vist veel mitte. Laaniste artikkel aga käsitleb seda, et kas on mõtet luua võimalikult inimsarnast robotit – vastus on negatiivne. See oleks liialt kallis (pole veel selgegi, kuidas normaalselt liikuvat tehisinimest saavutada), tarbetu (töötamiseks on parem midagi muud kui inimkuju) ja pealegi õõvastav (nn uncanny valley). Ent säändsete robotite eelkäijaks on nüüdisajal nukk-kaaslased, Laaniste siis tutvustabki sellega seostuvat mõneti problemaatilist fetišimaailma.

“Šklovski loogikast lähtudes võiks seega öelda, et bizarro on (üle)järgmise või kõrgema astme “kummastus”, mille tekitavad mitte niivõrd kirjandusele üldiselt, vaid konkreetsele žanrile iseloomulikud tunnused. Sellele tasandile tõstavad bizarro kõikvõimalikud loo juurde kuuluvad komponendid: fantastilised aegruumid, kausaalsuse puudumine ja absurd sündmustikus, imelikud-irratsionaalsed tegelased ja veidrad teemad, poliitiline ebakorrektsus jne. Veidruskirjanduse sündmustikku iseloomustavad märksõnad nagu imelik, ebatavaline, friiklik, vildakas, haige, julm, nilbe, lõbus, jabur, alatu, camp jms.” (lk 118-119)

Nendele vabameelsetele artiklitele vastukaaluks on kogumikus Masingu ettekanne “Rohelise udu vang”, mis on selline vanamoeliselt mõtlev ja sarjav, mingil moel paistis Masing uskuvat, et helge tulevik on vaid siis, kui inimesed muutuvad sisemiselt. Eks omamoodi värskendav on jälgida autori viitematerjali, mis on kogumiku taustal päris... fantastiline.

“Minu meelest on SF praegu hoolimata rämpsust muilt pindadelt ainus liik proosat, mille kohta võib öelda, et tema autorid vähemalt osalt mõtlevad. Ainult see liik kirjandust kuidagi rahuldab inimese vajadust teada, mida võiks teha olemasolevate ja kujuteldavate tehniliste vahenditega. Rahuldab ka vajadust mõista, kelleks võiks saada inimene ise. Seda ei tee aga hoopiski mitte eksistentsialistlik-darwinistlik timukakirjandus, ega tee ka tegeliku kolhoosi-tehase elu olukirjeldajad autorid või perekonnaromaanide kokkuvorpijad. Järgmiste aastakymnete kirjanduses on tõenäoliselt pääosa just teaduslikul fantastikal.” (lk 40-41)

Orgilt on kaks artiklit eesti ulmekirjanduse oludest: “Pilk eesti ulmekriitika tulemisse ja olemisse” (niisiis üpris viitetihe ülevaade omamaisest ulmekriitikast) ja “Aurupunk ja tujuulme. Kuidas lugeda Indrek Hargla “Frenchi ja Koulu” lugusid”, kus ta püüab kodustada kaht omakeelset mõistet: tujuulme ehk comic fantasy (lk 112) ja pudrumentaliteet ehk pulpmentaliteet (lk 114). Ühtlasi on natuke segasevõitu mõte, et aurupunk on kui eesti kultuuri ja ajalugu iseloomustav hiljaksjäämist ja katkestust hästi iseloomustav paradoks (lk 112). Et siis, pange aurupunki. Aga F&Kle lähenemine on korralik.

Kogumikus on veel mitmeid ja mitmeid artikleid. Aga neist ei hakka rääkima.

“Kui ma mõtlen fantastilisest, siis mõtlen ma igapäevast. Igapäevast, mis koosneb maad võtvatest, laiali laotuvatest vaikustest, mis omakorda annavad ruumi üleskerkivatele fantaasiatele. Mind huvitab see kardinatetagune igapäev, kus igaüks meist on kooldus väljapressivate afektide kohal ning samal ajal läbitud pidevast kõhklusest toimuva illusoorsuse või tõsiseltvõetavuse suhtes.” (lk 139)

George R.R. Martin, Gardner Dozois, Daniel Abraham – Hunter's Run (2008)

Lugu siis tulevikust, kus inimkond on levinud teistele planeetidele ja kokku sattunud teiste tsivilisatsioonidega, tehes nendega koostööd – või siis kasutatakse inimkonda ära planeetide koloniseerimiseks. Nii on olemas Sao Paulo nimeline koloonia, mida asustavad peamiselt ladinaameeriklastest kolonistid. Ja seal elutseb meie loo kangelane Ramon, kes tegutseb geoloogiliste aarete otsijana Sao Paulo tundmatutelt, kaardistamata aladelt. Ramon ühiskonda eriti ei sobi, eelistades probleemide lahendamist vägivalla ja alkoholi abil (sest ühiskond on ta selliseks kasvatanud), ja omas elemendis ongi ta pigem üksinda, rännates metsikus ja ohtlikus looduses. Ent ühel hetkel (õigemini küll loo algul) satub Ramon baaritüli käigus surnuks pussitama ühe tähtsa diplomaadi ja ta peab paremaks võimude kättemaksu kartuses koloonia pealinnast võimalikult kaugele kaduda. Ja sel pealesunnitud uurimisretkel satub Ramon esmapilgul tavalise tundmatu ja arvatavalt maagirohke mäe juurde, ent mis varjab endas senitundmatute tulnukate mäesuurust punkrit. Peale põgenemiskatset tulnukate eest avastab Ramon end hulpimas pimedas tühjuses, kaasas vaid mõned hägusad mälukatked olnust. Mõne aja pärast viiakse ta tulnukate ette, kes sunnivad teda koostöös tulnukaga otsima üht inimesest põgenikku – kes võiks kolooniale paljastada nende tulnukate olemasolu. Ent see oleks vägagi ebasoovitav, sest neil tulnukatel on tõsine kana kitkuda ühe võõrtsivilisatsiooniga, kellega inimkond agaralt koostööd teeb.

Nii asuvad tulnukas ja inimene jahiretkele, olles teineteisega ühendatud, ee, orgaanilise vooliku abil, millega tulnukas tõrgest meest oma kontrolli all hoiab. Ramon on tulivihane, et ta on niimoodi orjastatud ja püüab otsimisretke igati venitada, et põgenik pääseks tagasi inimeste juurde ja tooks abi. Ent aegamisi tekib häiriv küsimus – kes õieti põgeneb ja milline suhe Ramonil temaga on. Ja mis suhted on erinevatel tulnukatel ja millised plaanid neil inimestega on. See ja palju muudki jäägu siin saladuseks.

Normaalne seikluslugu, mis näitab kenasti avalehtedel kohatud peategelase mõrkjat arengut vähe inimlikumaks tegelinskiks. Et autoritel oli sooviks luua ladinaameeriklasest sangar, siis lendleb tekstis hulgaliselt kõiksugu hispaaniakeelseid vandesõnu. Kuigi Ramon pole mingi kukupai (mitmed küsitavad veretööd), tekib siiski kaasaelamine, et ta kõigist neist jamadest välja tuleks, mida ta ise või ühiskond talle tekitab. Ja et see õige kättemaks õnnestuks.

“It was like one of those meaningless Zen stories Palenki liked to tell when he was drunk. He was trapped at the edge of a waterfall, on a raft that might come loose from its stone at any second, waiting for a man who was also in some sense himself to return from the wilderness with some scrounged tool that would save him – a man who would probably try to kill him if he knew the whole situation. And if he did make it out of here, it was a race to get to a city where his future was totally uncertain, where the law might, after all, still be after him, while meanwhile genocidal aliens floated overhead. And what was he thinking about?
How good the sun felt.” (lk 271)

ulmekirjanduse baas

Juan José Millás – Asjad kutsuvad meid (2013)

Tänapäevane argine Harms, on kerged hullusehood ja rahustid ja paranormaalsed surnud ja üksindus ja unenäod ja kinnismõtted. Pole küll harmslikku rajusust, kuid selline lugeja ümber näpu keeramine, hämmastamine ja kiivakiskumine. Argielu, mis on nihu ja ei ole ka. Või siiski on. Aga kus.

“Ühel päeval ostis ema kauplusest terve kana, koos kõige kere juurde kuuluvaga, kuid kana oli täiesti surnud.” (“Saladus”, lk 15)

“Mees hakkas sellest päevast alates surnut mängima ja üllataval kombel paranesid nende suhted lausa kirjeldamatult. Mees ei teeselnud enam teisipäeviti, et läheb Barcelonasse, ja nad veetsid päeva koos voodis, nagu oleksid salaarmukesed. Nad avastasid mõlemad korraga nekrofiilia ja paar kuud tagasi said nad rõõmu tunda postuumsest lapsest. Lõpuks ometi sai neist tavaline õnnelik perekond, keda kohtad iga päev ja kellega igal õhtul hüvasti jätad. Jumala teed on ettearvamatud.” (“Jumala teed”, lk 115)

“Valgusfoori taga peatunud, võttis taksojuht kindalaekast raamatu ja luges sellest mõne rea, kuni jalakäijad üle tee läksid. Tegemist oli Kanti “Puhta mõistuse kriitikaga”. Kui ta raamatu jälle oma kohale tagasi pani, et paigalt võtta, vaatas ta mind üleolevalt. Ta püüdis mulle selgeks teha, kui alandav on ühele Kanti lugevale taksojuhile vedada idiooti, kes nüristas oma mõistust, kuulates erinevates keeltes saateid tulnukatest.” (“Küll ma teile veel näitan!”, lk 117)

sehkendamine
trakyllmaprokrastineerinj2lle

Frederick S. Oliver "A Dweller on Two Planets" (2011)

Kirjutatud 1886. aastal, sai autor teksti kätte kelleltki teiselt. Tema väitel hakkas ta saama käske kirjutada üles pähe tulnud tekst, mis tuli kelleltki teiselt. Oliverist sai channeler, kes pani kirja mitmeid elusid elanud Phylose mõtisklused ja õpetused. Käsikiri avaldati alles peale Oliveri surma. Phylos räägib oma elust Atlantises, selle valitsuse toimimisest ja tehnoloogiast. Seejärel kirjeldab ta mis juhtub peale surma ja kuidas toimib reinkarnatsioon. Mees sünnib ümber kodusõja-aegsesse Ameerikasse ja saavutab seal vaimse täiuse. Loo ivaks on hinge püüd lugejaid aidata ja valgustada.
   Stiil on nii vanamoodne ja kummalises kõneviisis, aga no kuidas siis muidu. Raske oli vahepeal sujuvalt lugeda, muudkui koperdasin igasuguste "yea, it is verily so, that this come into being that therefore..." jne. Ma ise lugesin seda alguses seetõttu, et kuskil mainiti kuidas tol ajal kirjutatud raamat ennustab ette mitmeid tehnoloogilisi arengusuundasid ja räägib DNAst enne selle avastamist, erinevatest elektrileiutistest ja muust. Raamat on teosoofiahõnguline ja räägib samas millestki enamast. Siin on kirjas valgustatud inimesele mõeldud "verstapost", mis julgustab inimest tõeliselt õppima ja tõusma ühiskonnast välja, et liituda valgustatud Vennaskonnaga, kes on väljunud põhjus-tagajärg karma tsüklist ning kes juhivad inimkonna lambalikke masse progressi poole.
   Siin on palju huvitavaid mõtteid, kuid sellest raamatust oleks vaja mingit kokkuvõtet või moodsama sõnastusega lühiversiooni. Huvitav oli reinkarnatsiooni kirjeldus, mille põhimõtteks oli "mida külvad, seda lõikad". Ehk kõik selles elus õpitu kandub edasi järgmisesse ja kuidas iga inimene elab oma maailmas üksinda ja kuidas teised lähedased on ta enda kujutis ning mitte objektiivne reaalsus. Et religioon on mõttetu ja igaüks peab enda seest tõde otsima ja kasvama ning tegema heategusid jne. Asjal on selline teosoofia/new age mekk küljes aga samas on see parajalt huvitav ja mõtlemapanev. Muidugi võib see olla Oliveri fantaasiavili, aga samas tundub see ikkagi millestki inspireeritud olema. Kas teda juhtis teine hing või on see tema enda ettekujutis (seega eelmises elus nähtu), pole oluline. Peaasi, et teosel on mingi substants ja paneb lugeja tõsiselt mõtlema.
   A jah, siuke old timey stiil juures, nii et raske läbi närida. Põhimõtteliselt annab see hing läbi Oliveri edasi oma elu memuaare ja seal õpitut. Räägib, miks peab okultism olema varjatud ja miks spets võimed ei tohi rahva sekka tulla. Palju häid kohti, aga iga sellise lehekülje kohta on seitse heietavat. Nagu vanuri meenutused Atlantise mägede ilust või selle ehitiste grandioossusest. Good stuff muidu.

Andrus Kivirähk: Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust

Kõikvõimalike sõnad ookeani võib jagada mitut moodi kaheks.

Olemasolevad sõnad ja mitteolemasolevad sõnad on vaid üks võimalikest.

Suur hulk muid kaheks jaotamisi langevad selle jaotusega suures osas kokku.

Näiteks tähendusega ja tähenduseta sõnad.

„Spunk“ tähendab tähenduseta sõna.

Tahaks täna vaadata mitteolemasolevaid tähendusega sõnu, mille tähendus on ajas muutunud.

Ühe sõna olemasolu sõltub sellest, kas teda keegi kasutab. Kui ei kasutata, siis ei ole olemas.

Kivirähklemine.

No mis kivi see siis rähkleb, kivi on rahulik, istub või lamab ja kõigi eelduste kohaselt tunneb sellest mõnu kah veel – sõna-sõnaliselt ja kultuurikontekstita mõeldes.

Enne kui kivirähkelemine mõtte omandas (see oli millalgi 90-nendate alguses) oli sama mõte ühe teise sõna oma, eelvestimine. See tähendas (üli)andekate vendade tegevusalade erinevat valikut, nii et vennad ei osutuks omavahel konkureerivateks.

Jüri ja Jaan Ehlvest.

Vitali ja Vladimir Klitško.

Siis, kivirähklemise algusaegadel, tegelesid mõlemad vennad inimese ühiskonnas olemise seletamisega. Juhan nii üldisemalt, teaduse seisukohalt asju vaadates, Andrus – vist ei saa öelda „konkreetsemalt“ – aga kunstilise tunnetusega.

„Kas sa lugesid, mis Kivirähk ütles?“

„Ei, mis ta siis ütles?“

„..., ..., ...“

„Oot,oot! Kumb Kivirähk?“

Vend Juhan jutustas eestlastele inimeste arvamuse teadasaamise võimalustest ja sellest, mis on demokraatia.

Vend Andrus oli iseseisvalt, teaduse karkudeta, tunnetanud inimeste arvamust, näinud seal müüte ja pani neid naeruks.

Vend Juhanil oli selge arusaam, et demokraatia olemasolu märk on valimiste korraldus ja nendel osalemine.

Vend Andrus oli kui püha Jüri müüte tappes.

Mõlemad olid ühtviisi kõvad ja armastatud.

Andrus valis müütide (lohede) tapmiseks sobivad relvad – teised, uued müüdid. Nii sündisid Ivan Orav ja Rehepapp.

Kõrvalpõige lohetapjate keerulisse ja konkurentsitihedasse maailma.

Nõukogude aeg oli selline keeruline ja raske aeg, kus lohe maksis lohevõitlejatele palka, need võitlesid ja rahvas imetles neid – neid julgeid, neid osavaid. Siis suri lohe vanadusse ja korraga ei olnud kedagi, kes lohevõitluse eest palka maksaks. Ilmusid uued müütlilised tegelased – uued lohed – ja paljud endised julged lohevõitlejad eesotsas Priit Aimlaga asusid nende teenistusse. Lisaks võitluse vaenlasele muutus ka võitluse vorm – nüüd tuli nupule vajutada vastavalt eesreas tõusva pastaka värvile, oi kuidas vaenlaslohe siis kiunus.

Loomulikult oli veteranidele selge, milline peab olema stiilipuhas lohevõitlus ja uue leivaisa teenistuses olevad veteran-lohevõitlejad mõistsid hukka noorema lohevõitlejate põlvkonna – ei ole neil ikka õiget stiili, Eesti huumor olla surnud, meie põlvkonnaga võrdseid ei ole enam...

90- nendatest said nullindad.

Kivirähklemise tähendus muutus.

Vend Juhan uuris ikka avalikku arvamust ja jutlustas korra kuus või kvartalis tõelist demokraatiat – see olla selline, kus kõik kodanikud on poliitiliselt aktiivsed, neil on kindlad seisukohad ja nad tahavad osaleda valimistel. Demokraatia (isamaa?) olla hädaohus kui osalus valimistel langeb alla mingi protsendi. Need, kes ei osale, olla pettunud ja õnnetud.

Kõrvalpõige poliitilisse süsteemi.

Selle - poliitilise süsteemi niisiis – alus on Ebaõiglus. Igal partei määratleb oma valijaskonda ohvritena. Ohvritena, keda kaitseb just see partei. Hea ohver ühe partei jaoks on hästi suur grupp – venelased, eestlased, lapsed, pensionärid, töötajad, töötud, naised, homod, värvilised... Lisaks olemasolevatele ohvritele on olemas ka loodetavad ohvrid, ehk grupid, kes võivad osutuda ohvriteks juhul kui teiste, seniste ohvrite eestkostjad võimule pääsevad. Ja nii on iga partei strateegline ülesanne veenda võimalikult paljusid inimesi, et nad on praegused või tulevased ohvrid.

Nii et vend Juhan väidab olevat valimistel mitteosaleja pettunud ja õnnetu sellepärast, et mitteosaleja ei ole leidnud ühtegi parteid, kes teda tema õnnetuses kaitseks.

Vend Andrus elas hästi – korra nädalas rääkis raadios ja kirjutas ajalehes, aeg-ajalt kirjutas raamatuidki.

Kõik armastasid Andrust ja küsimust, kumb Kivirähk, ei saanudki tekkida. Kui Kivirähk oli midagi sellist öelnud, mida sõbraga turul kohtudes meenutada, siis oli see kindlasti vend Andrus.

Kivirähklemine hakkas tähendama üliaktiivsust ja sellega seoses ka hästi hakkamasaamist.

Lohetapmine (müütide purustamine) oli endiselt Andruse kirg ja armastus – eks sellepärast teda nii väga armatatigi. Aga mees oli vanemaks saanud ja oskas relvi valida. Järgmine suur lohetapp (Mees, kes teadis ussisõnu) oli selline, kus vanade müütide lõhkumiseks ei ehitatud enam ühte uut ja suurt – palju pisikesi paradoksluses siplevaid tegid asja ära. Töö tehtud – ei ole neid rahvale/Andrusele enam vaja.

Tundub, et Andrusele ei meeldi lohed kui sellised – vanade hävitamiseks ei taha ta uusi luua.

Teraval pilgul vaatas Andrus ringi.

Kas on kusagil mõni üldtunnustud müüt?

Kas on kusagil mõni tapmist ootav lohe?

Ja ta nägi, et kogu meedia on täis õnnetuid ja ohverid.

Ja ta nägi, et igal aastal antakse inimarengu nime all välja rahvaõnnetuse kogumikke. Toimus hädaorgsuse prohvetite katkematu võistlus.

Ja ta nägi, et päris inimesed ei olegi nii õnnetud. Pigem vastupidi.

Ja ei ole teada, kas tema nägi ka seda, et tema oma vend on üks müüdi loojatest.

Ja ei ole teada, kas tema ka nägi, et tema oma vend just selle sama lohe elusolekust ja elushoidmisest elatubki. Et justkui teenistuses või sedamoodi.

Ja kirjutas siis Andrus raamatu.

Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust.

Nagu pealkiri tabavalt ütleb, ongi tegemist heade inimestega. Lisaks hea olemisele on nad enamasti ka õnnelikud. See „enamasti“ tähendab siin – enamuse ajast. Ja mitteõnnelik olek on, kui selline üldse on, tingitud (vähemalt ühel juhul) väga hea kringli ülesöömisest. Kringli ülesöömine on küll sedasorti asi, mille puhul on mingil parteil raske kuulutada end just seda sorti orbude ja lesknaiste kaitsjaks. Ei olevikus ega tulevikus.

See, kui palju keegi kringlit või kiluleiba armastab ja sööb, on selgelt väljapool demokraatiat ja ühiskonna ohvigruppidesse painutamist ei kannata.

Selge on ka see, et neil inimestel seal raamatus ei ole valimistel miskit teha – nii osalemine kui tehtav valik saavad olla vaid juhuslikud.

Siiski, üks tegelane on, kes valimistel teeks selge valiku. Tegemist on maalt tulnud ja segaduses remondimehega (Juku), kes kardab homosid. Talle on töökaaslased rääkinud koledatest homodest ja jaganud täpset teadmist homode tegutsemismallidest. Nüüd ta siis kohtab mõnikord teisi häid inimesi ja arvab end homosid ära tundvat. Ära tundvat ja siis ta põgeneb. Vaat tema läheb küll valima ja valib partei, mis teda homode eest kaitseks. Eks ta üks totu ole.

Muidu on raamat selline, et suurt müüti ei ole – ei saa silti juurde panna ja väita, et see on nüüd ülosus või jaanikasus või tõnusus ja see nüüdsest peale iseloomustabki...

Kas mina olen oma venna hoidja?!

Vend on küll armas, aga tõde on armsamgi veel!?

No nii hull see asi nüüd kah ei ole.

Ei rebinud leivatükki oma venna laste suude eest.

Ei tähenda kivirähklus nüüd veel seda.

Raamat avaldati aprillis. Hetkel on käes august. Siiamaani loogivad politoloogid häda ja õnnetust end poliitiliselt määratlemata inimeste põhjal. Aga oleks aeg silmad avada!

Mitte-olemasolevaid sõnu oleks vist õige nimetada olematuteks sõnadeks. Nende tähenduste uurimine on üks raske ja tänamatu töö. Nimelt muutuvad olematud sõnad pärast nende märkamist ja nimetamist koheselt olemasolevateks sõnadeks ja olematuteks neid enam tagasi lükata ei saa. Saab ainult nende tähendust muuta. Konstruktsioon „saab tähendust muuta“ on väga kahtlase väärtusega – et justkui saaks keegi üksik või grupp otsustada, mida üks sõna tähendab.

Mul on üks tuttav Maalehe lugeja. Ma lugesin ise internetist kah, kuidas Jürgen Rooste luulekirjas presidendile rääkis alandatute ja solvatute massilisest vohamisest kogu Eestimaal. Minu tuttav uskus seda juttu ja seletas, et küll on ikka hea, et Jürgen Rooste lõpuks kõigile tõtt ütles. Tõtt ütles kõigi õnnetute nimel. Minu palvel suutis ta oma tutvusringkonnast loetleda ainult ühte vaest ja õnnetut. See on endine ERSO orkestrant, kes viimased kolmkümmend aastat on pühendanud purjuspäistele meenutustele kaunist pillimeheelust. Tema on küll õnnetu, sest tervis on läbi ja pensist ei piisa igapäevaseks purjusolekuks, nii et ta on sunnitud poe juures lonksukesi kerjama.

Minu tuttav Maalehe lugeja on 75-aastane ja eluaeg raamatuid armastanud. Kivirähki uut raamatut ei ole ta veel lugenud. Vanad on talle küll meeldinud. Ma kingin talle selle uue, las otsutab ise, kas Rooste või Kivirähk.

Vist peaks Roostele ka Kivirähu raamatu kinkima...

„Tea, kas Rooste lugeda oskab?“

„Loota on, kirjutada ta ju oskab…“

Teiste (k.a. Kiviräha enda) arvamusi
Nimekiri ei pretendeeri hõlmavusele, kuna tegu on paljukajastatud teosega.

arvustus.com
Areen
Bukahoolik
goodreads
Indigoaanlane
Madlike
nõudmiseni
Postimees
ikka Postimees
Päevaleht
raamatukoi

sehkendaja
Õhtuleht
yugo
yksainus

George R.R. Martin – A Feast for Crows (2011)

Neljandat raamatut võiks pidada Westerosi naiste osaks. On naised, kes tahavad valitseda meeste maailmas (Cersei, Asha, Arianne), ja on naisi, kes tahavad selles meestemaailmas osaleda või ellu jääda (Gilly, Brienne, Sansa). Ja siis on veel Arya, kes... ajab mingit oma asja. Ning lagunenud Catelyn. Aga jah, mida raamat edasi, seda enam killustub (või õigemini täieneb) “Jää ja tule laulu” loo jutustajate ring, nüüd siis lisanduvad Dorne'i ja raudsaarlaste intriigid. Pilt rikastub, ent esimese raamatu homogeensest maailmast on saanud üks hoomamatu pundar, liiga palju küsimusi, millele oleks huvitav vastuseid leida.

Lühidalt ja ausalt, “Vareste pidusöögi” huvitavad peatükid on: Cersei, Jaime ja Brienne'i omad; normaalsed lood on metsikutelt raudsaarlastelt ja Dorne'i tähtedelt; igavad ja õigemini tüütud on Sansa, Arya ja Samwelli seekordsed questid lossis, templis või pardal. Kui kolmandas raamatus tõusis Arya päris huvitavaks tegelinskiks (Beric! Clegane!), siis nüüdne Braavose elukool on ikka peris nüri (või õigemini ma ei adu selle näotute templi löövust). Ja niisamuti Samwell ja tema merereis Oldtowni, peale Aemoni lugude ei taha sellest suurt muud meenutada. Sansa lugu on lootusetu tütarlapslus (hirmuga ootan viienda raamatu Daeneryse narratiivi massiivi); Petyr võidab kadunud Joffreylt aunimetuse “sarja kõige tülgastavam tegelane”.

Kui Brienne tundub algul selline igav mõõgaga nähe, siis tegelikult on see sõjakoleduste järgne kuningriik ikka päris rusuv nähtus (ka Jaime peatükkides kajastatakse seda üsna palju). Pole põllusaaki ja talv on tulekul, inimkaarnad nokivad korjustel. Ja noh, iseasi, mis säärasest raudneiust (samas Tyrioni endine kannupoiss Podrick äratas temas mingil moel, ee, briennelikku emalikkust) peale puremist ja poomist üldse sai. Berici ja Thorosi kamba mandumine Catelyni tööriistaks pole just rõõmsaim asjakäik, ent eks ideaalidel on kombeks paratamatult taanduda. Berici kadumine sarjast teeb nukraks.

“Justice.” Thoros smiled wanly. “I remember justice. It had a pleasant taste. Justice was what we were about when Beric led us, or so we told ourselves. We we're king's men, knights, and heroes... but some knights are dark and full of terror, my lady. War makes monsters of us all.”
“Are you saying you are monsters?”
“I am saying we are human. You are not the only one with wounds, Lady Brienne. Some of my brothers were good men when this began. Some were... less good, shall we say? Though there are those who say it does not matter how a man begins, but only how he ends. I suppose it is the same for women.”
(Brienne, lk 908-909)

Raamatu tipuks on blondide kaksikute tööd ja tegemised, nende tõus ja langus, allakäik või katarsis, liha ja iha. Cersei saab Tommeni kaudu peaaegu võimule (Tywin pole enam ees)... ja siis hakkavad vead kätte maksma, rääkimata probleemidest, mida põhjustavad õukonna värskemad ja ambitsioonidega kaunitarid. See, kuidas Cerseile noorema venna Tyrioni päid esitletakse, selles on montypythonlikku mõõdet (nt lk 760-761). Jaime'st seevastu kujunes üks lombakrüütel, kes tahab endast Valgesse Raamatusse midagigi positiivset maha jätta, aga... kes usub teravkeelset Kuningatapjat, seda kuningriigi kuulsaimat vandemurdjat? Ent eks väiksemadki heateod (Pia! Edmure!) on vast Jaime karmale sõnnikuks (kuigi tõepoolest, üldse ei imestaks, kui Martin lükkaks tegelase mõnele uuele jõledusele a la Bran, no juhtub noh). Lannisteride suguvõsast on tegelikult toredaid tegelasi esile kerkimas – Genna, Kevan, Devan ja muidugi kaunis Lancel oma uue kutsumusega. Shall be fun! Või kes (võikust) teab.

“He frowned. “The Wall is cold.”
“And I am warm.” Cersei put her arms about his neck. “Bed a girl and kill a boy and I am yours. Do you have the courage?”
Osney thought a moment before he nodded. “I am your man.””
(Cersei, lk 359)

Siin raamatus siis mitmeid viiteid sellele, millest räägib Martini värskeim tekst (nt lk 337), samuti on viiteid Dunk & Eggile, kellega Aemon isiklikult kokku puutus (nt lk 311). (Hmm, kas Aemon oli valmis Daeneryse lohede nimel oma püha vandetõotust murdma? Kui Roberti ülestõusu ajal suutis end ometi ohjeldada suguvõsa päästmisest?) Kui Samwell on oma rännakutel kohanud Brani ja Aryat (ning muidugi Joni), siis ehk järgnevalt puutub ta kokku ka Rickoni ja Sansaga (ja, ee, Catelyniga? Ja aitab Nedi konte paika seada?). Oma tahumatul moel on Victarion lahe tegelane, tema questiga võib tõepoolest ükskõik mida juhtuda – peamine, et Euroni kinke ei tohi usaldada, ning pagana vend mehkeldas ta naisega. Ja pole hullu, nüüd on Tommenil ja lõvidel niisamuti kolmepäine lohe, seda küll nunnude kiisupoegade kehastuses.

“In the game of thrones, even the humblest pieces can have wills of their own. Sometimes they refuse to make the moves you've planned for them. Mark that well, Alayne. It's a lesson that Cersei Lannister still has yet to learn.”
(Alayne, lk 477)

Raamatu teine pool läheb päris madinaks ja muidu ärevaks (hehe, Cersei... wtf?) - tore, et see on nüüd järgmisena eesti keeles avaldamisel (kui “Vareste pidusöögi” esimese osa eestinduses on proloog üks arusaamatu peatükk, siis kogu raamatu kontekstis muutub see väheke arukamaks). Intriig rullub üha keerulisemaks, nüüd lisanduvad ülikutele veel rahvalikud või elitaarsed liikumised – usuvennad-varblased ja meistrid. Segane värk, ja aina küsitavamaks muutub, kuidas Martin selle kõige mingil moel rahuldavalt lahendab. Õlgadel on liiga palju päid.

“Biter's mouth tore free, full of blood and flesh. He spat, grinned, and sank his pointed teeth into her flesh again. This time he chewed and swallowed. He is eating me, she realized, but she had no strength left to fight him any longer. She felt as if she were floating above herself, watching the horror as if it were happening to some other woman, to some stupid girl who thought she was a knight. It will be finished soon, she told herself. Then it will not matter if he eats me. Biter threw back his head and opened his mouth again, howling, and stuck his tongue at her. It was sharply pointed, dripping blood, longer than any tongue should be. Sliding from his mouth, out and out and out, red and wet and glistening, it made a hideous sight, obscene. His tongue is a foot long, Brienne thought, just before the darkness took her. Why, it looks almost like a sword.”
(Brienne, lk 798-799)

ulmekirjanduse baas

D.T. Max "Every Love Story is a Ghost Story" (2012)

“Fiction is one of the few experiences where loneliness can be both confronted and relieved. Drugs, movies where stuff blows up, loud parties -- all these chase away loneliness by making me forget my name's Dave and I live in a one-by-one box of bone no other party can penetrate or know. Fiction, poetry, music, really deep serious sex, and, in various ways, religion -- these are the places (for me) where loneliness is countenanced, stared down, transfigured, treated.”
David Foster Wallace'i elulugu, mille ma kolmveerandi pealt pooleli jätan. Tahtsin mõne moodsama aja kirjaniku elulugu ja sain selle kergesti ja odavalt. See mees on kirjutanud paar moodsat klassikut ja raamatu autor on teinud põhjaliku töö Wallace'i elukäigust. Elulooraamatuid on keeruline arvustada, kuna tihti kipun arvustama tolle inimese elu. Peab pidevalt meelde tuletama, et raamat on selle autori seisukoht ja suhtumine. Max kirjutab küll suhteliselt erapoolikult ja hellalt, ei arvusta ega püüa skandaalitseda.
   Siin koorub depressiooni, tohutu intelligentsi ja eraldatusega võitleva mehe portree: kirjanduslikult geniaalne, õpib ta tasakesi olema alandlik ja vähendama ülbust, mida väga tark inimene oma elevandiluust tornis tihti omada võib. Akadeemiliste saavutustega sina peal olev Wallace põeb postmodernistlikku enesekesksust, mida ta ise lõpuks heaks kirjanikuks saamise nimel lammutama hakkab ja inimlikkuse poole püüdlema asub. Ehk siis, ei näita raamatulehtedel igasugu lingvistilisi trikke vaid püüab minna ilukirjanduse juurte juurde, milleks on emotsioonide äratamine lugejas. See on raamat kirjanikust, kellele on antud küll kirjutamiseks kõva hardware, aga software on updeitimata ja nii koorub lehtedel ühe noore kirjaniku kujunemine.
   Autor on teinud ära mingi kõva töö, kuigi vahel paneb küll mõtlema kust ta teadis aimata, mida Wallace võis tunda või öelda. No muidugi, kui kirjutad elulugu ja kogud tüübi kohta aastate jooksul infot, saad mingi psühholoogilise mudeli ja põhja kätte küll. Lugu ise on traagiline, sest DFW lõpetab elu varases eas oma eduka ülespoomisega. Kui aastate pärast ise tema asju lugema hakkan ja teda uue pilguga näen, siis lõpetan ka selle raamatu. Hetkel pole ma aga täiesti lainel ja seda teost peaksid lugema kõik algajad, tõsised kirjanikud või tema austajad.

“We're all lonely for something we don't know we're lonely for. How else to explain the curious feeling that goes around feeling like missing somebody we've never even met?”

Jean Paul – Tähelepanekud meie, narride inimeste kohta (2004)

“Ainult armukese juures on lubatud iseendast rääkida.” (lk 6)

“Surnud sõbrad on ahelad, mis tõstavad meid maast lahti ning seovad parema maailmaga.” (lk 11)

“Ilma veidrusteta naisest ei saaks midagi muud kui mees.” (lk 18)

“Tihti saab inimestega hästi jutule, kui küsida talt tema koera nime.” (lk 23)

“Inimene karastub nagu teras: sagedase jahutamise mõjul pärast kuumutamist.” (lk 40)

“Esimene kerjus pärast tulekahju saab suurima noosi.” (lk 41)

“Vaimukalt kõnelemiseks – kui ollakse mingil määral vaimukas – on vaja ainult julgust kõik välja öelda. Hirm on geniaalsuse surm.” (lk 47)

“Mida vanemaks ma saan, seda enam hakkan ma arvama, et see, kes on väliselt pikka aega õnnetu olnud – tulekahju või sõda siia alla muidugi ei käi –, on selle tarkuse ja püsivuse puudusega ära teeninud.” (lk 51)

Lembit Kurvits – Meie ühine vend armastus (1991)

“Pendli liikumine, kui seda on ja kui seda ei

ole. Elu läheb mööda. Ajas on midagi hämarat

ja võitmatut – ta on su ees ja su sees -

samal ajal, ja siis hiljem. Sinu aeg koos

teistega, iga inimesega, kelle kuju oled

silmanud.

Ei oska öelda, mis see on.”

(lk 18)

“Minu hauakambris
on tükike kuiva leiba
ja neli räbaldunud flanellsärki
sest inimeste needus
on langenud mu peale
ja Jumal on mu unustanud
(öeldakse küll et asjata
ei maksa tema nime suhu võtta)
võimatu on mõista
mis minuga on sündinud
näen valgust vaid mõne põgusa hetke
ja puhtalt juhuse läbi
avaldub veel mulle ilu
kuigi mu sidemeid välismaailmaga
võib nimetada
enam kui tühisteks”
(lk 33)

Chogyam Trungpa "Cutting Through Spiritual Materialism" (1973)

"The heart of the confusion is that man has a sense of self which seems to him to be continuous and solid. When a though or emotion or even occurs, there is a sense of someone being conscious of what is happening. You sense that you are reading these words. This sense of self is actually a transitory, discontinuous event, which in our confusion seems to be quite solid and continuous. Since we take our confused view as being real, we struggle to maintain and enhance this solid self. We try to feed it pleasures and shield it from pain. Experience continually threatens to reveal our transitoriness to us, so we continually struggle to cover up any possibility of discovering our real condition. "But," we might ask, "if our real condition is an awakened state, why are we so busy trying to avoid becoming aware of it?" It is because we have become so absorbed in our confused view of the world, that we consider it real, the only possible world. This struggle to maintain the sense of a solid, continuous self is the action of ego."

Järjekordne raamat mu enesemõistmise poole püüdlevas toimingus. Autori loengud on pandud kaante vahele ja siin räägib ta spirituaalsest materialismist, ehk kuidas inimesed kasutavad tihti vaimsust ego tugevdamise eesmärgiga. Eestis on igasugune "vaimsus" popp, või siis pigem igasugune new age kräpp, mida janus massidele maha parseldatakse. Kindlasti tead ka sina mõnda (või, oh Odin halasta, oled sa ise) üdini spiritual jamast läbi imbunud persooni, kes püüab liiga kõvasti. Inimesed otsivad vastuseid ja tahavad seda turvatunnet. Siin seletab aga autor budismi seisukohast, kuidas mitte laskuda lõksu ja kuidas tõelist valgustatust saavutada. Et siis ära otsi vaimsust, et end paremini tundma panna. No ei taha liiga diibiks kiskuda. Igatahes selge ja sorav lugemine budistliku õpetaja poolt, kes tutvustab võhikule meditatsiooni mõtet, ego lõkse ja kuidas seda võltsi maailma nigu ületada. Mulle meeldis, ainult et ma olen valgustatusest ikka veic kaugel. A mõelda võib ikka.

Kätlin Kaldmaa: „Islandil ei ole liblikaid“

Tegelikult ma ei peaks sellest raamatust kirjutama.
Ei ole ilus halvasti öelda.
Ei ole ilus halvasti öelda, juhul kui ma ei usu, et sellest ütlemisest oleks kasu. Raamatute kohta ütlemise puhul, kasu tulevastele võimalikele lugejatele või siis hoopis autorile.

Aga ta ise küsis. Väga meeldejäävalt küsis.
Kolmanda märtsi Postimehes on autori, Kätlin Kaldmaa, arvamusartikkel teemal: ma väärin muud! See „muu“ on siin (selles artiklis) raha. Ehk „rohkem raha“!

Igal aastal võtavad kümned, kui mitte sajad (tuhanded?) inimesed samal teemal sõna. Ikka õiglusest lähtudes väljendavad nad oma igatsust rohkema raha järele. Tavaliselt jäävad selleteemalised seisukohad minupoolse tähelepanuta. Aga selle autori CV oli lugupidamist vääriv.

Jätsin nime meelde – endamisi otsustades temalt midagi lugeda – ning hiljem otsustada, kas ta siis ikka väärib ikka muud (rohkem raha).
Nüüd siis lugesin. „Islandil ei ole liblikaid“.

Raamat oli:

• marufeministlik,

• üleküllastatud vormieksperimentidest ja

• väga heas keeles kirjutatud.

See „väga heas keeles kirjutatud“ võiks olla kiituseks öeldud, aga siin ta seda ei ole. See on olnud omaette eesmärk. Erinevate keeletasandite ja repiikide põimimine oleks väga tore, juhul kui see toetaks lugu. Juhul kui see toetaks juttu. Juhul kui iga taolise saehamba puhul poleks vaja nentida tõika – näe, mida ta oskab – ja kujutlusse ei kerkiks oma oskuse üle uhke oleva autori enesekindel naeratus. Loo sujuvus on nende tihedate hammastega häiritud – nad töötavad iseendale vastu.

Ma võin ju siinpool raamatut mitte muiata hilisdebütandi korraga kõikeväljapanemise tahte üle, aga tõsise näo pähetegemine ei  muuda miskit. Mul on kujutlus, et raamatuid kirjutatakse lugejate jaoks. Ja see mõnda konkreetset raamatut hindavate lugejate hulk ei peaks koosnema kitsast vormihindamise spetsialistide ringist. Laiem lugejate ring siit raamatust midagi ei leia – minu arvates.

Kui lihtsalt teksti vaadata, siis tundub ses Islandi liblikate loos väga palju emotsiooni olevat. Lisaks vormiliialdustele on ka seda liiast. Eesti keeles on kaunis sõna „tundlemine“. Kirjandusega seoses toob see „tundlemine“ mällu Cartlandi ja ... norarobertsi nimed (ma ei kontrolli, kas said siin ka korrektselt nimetatud – kontekst lubab need asendada vajadusel mõne muuga). Aga nemad tundlevad teistmoodi – vormiga veiderdamata. Neil on ikka selgelt väljendatud lugu kah.

Niiet:

• „Maväärinmuud“ – on minu poolt tagasi lükatud.

• Ma ei usu raamatule lugejamenu osaks saavat.

• Kriitikamenu vist tuleb... aga eks neil ole ikka oma omaette maailm, kus üllatav vorm ja rikas keel on eesmärgid omaette (ja mitte millegi muu teenistuses). Kriitikud kohtuvad lugejaga vaid Kivirähki juures (kel pole vaja laulda vana laulu muu väärimisest).

Cherie Priest – Boneshaker (2009)

Selline aurupungi lugu 19. sajandi Ameerikast, kus on 18 aastat kestnud kodusõda ja Seattle'i kesklinn on eksperimendi tagajärjel tugevalt saastunud. Nimelt on juhtunud nii – 1864. aastal on üks leiutaja valmis saanud kaevandamismasina, millega võiks Klondike's kulda kokku kühveldada. Ent megamasina katsetusel juhtub midagi, mille tulemusel asjandus väljub kontrolli alt ja kaevab kesklinnas hunniku pinnast läbi, ühtlasi vallandab see maruline kaevandamine ühes mäes olevad vulkaanilised mürkgaasid, mis mõjuvad inimestele kas surmavalt või muudab kahejalgsed verejanulisteks zombideks. Ja see on vägagi kole. Et vältida gaasi edasist levikut, piiratakse kaootiliselt kaevandatud piirkond (kuigi... kullakaevajate turgutatud panganduskvartal on üsna hoolsalt läbi töötatud) hirmkõrge müüriga – mis ühtlasi piirab zombide väljapääsu inimjahiks.

16 aastat hiljem on olukord enamvähem endine – linnasüda ikka müüriga eraldatud ja jätkatakse võitlust gaasi tekitatud keskkonnakahjudega, sest linn pole kuhugi läinud. Masina leiutaja on peale katastroofi jäljetult kadunud ja ta abikaasa koos pojaga elavad lohutut elu müüri kõrval asuvas slummis. Et kõik teavad pereisa käkist, siis saavad naine ja poeg teistelt elanikelt muudkui vastu päid ja jalgu. (Vastukaaluks on vanaisa, kes inimesi õnnetuspiirkonnast päästes ise hukka sai.) Poeg otsustab ise uurida, kuivõrd tema isa selles õnnetuses tegelikult süüdi on, ning salaja suundub sinna müüriga eraldatud piirkonda, et vanemate mahajäetud majast asitõendeid otsida. Töölt saabunud ema leiab köögist poja kirja, kus see teatab oma väikesest uurimisretkest – ja naine satub tohutusse paanikasse. Sest seal eraldatud maa-alal on peale gaasisudu veel ringiuitavad zombid ning vähimagi apsu peale ootab sind surm või zombistumine. Ta tõttab pojale järele.

Ja tõepoolest, müüritagune osutub vägagi ohtlikuks alaks, on massiliselt inimliha jahtivaid zombisid ja vähesel määral nö lindpriisid, kes elavad maa-alustes tunnelites ning eluspüsimise nimel peavad nii mõndagi nurjatut tegema. Taga hullemaks, lindpriide isehakanud kuningaks on kurikaval maskeeritud tehnomees, kellele ühtaegu ollakse tänulikud zombivastase tehnika loomise eest kui ka vihatakse seepärast, et see lindpriidega manipuleerib või nende peal katsetab gaasist pruulitavaid erinevaid drooge (mille tarbijaid ootab suremine või siis zombistumine). Aga see pole veel kõik, ema päästeaktsioonile saabudes selgub, et see salapärane mees võib olla naise mees ja poja isa. Kellest ema pole lapsele pea midagi rääkinud.

Aga mis ja kuidas edasi juhtub, ei hakka pajatama. See 19. sajandi aurupungiolustik on kui mõni tuleviku düstoopia, kus katastroofijärgselt ehitatakse tsivilisatsiooni jäänustest midagi-kuidagi uuesti üles; ent noh, aegajalt ikkagi juttu 19. sajandi reaaliatest. On dirižaableid, on aurutehnikat, on omaloodud relvastust suuremate või väiksemate uuenduslike vidinatega. Tekstis on kõiksugu madinat ja draamat, on ka meeldejäävaid tegelasi ja lohutut koloratuuri, ent jutt jääb väheke kahvatuks või lahjaks, puudub mahlakas pöörasus. No vähemalt on plussiks see, et pole ülemäärast naljakangutamist; Priesti loodud maailm on üpris karm koht ja kangelaste motiivid mitte kõige üllamad.

“I mean, these walls are just a bowl – and a bowl can only hold so much. The Blight is coming up from underground, ain't it? Pouring more and more into this sealed-up shape. The gas is heavy, and for now, it stays down here like soup. But one day it's going to be too much. One day, it's going to overflow, right out there to the Outskirts. Maybe it'll overflow and poison the whole world, if you give it enough time.” (lk 242-243)

ulmekirjanduse baas