31 oktoober, 2013

Ilja Varšavski – Kannike (Diogenese latern, 1976)

Tulevik! See on vägev maailm! Ehitised, mis kõrguvad pilvedest kõrgemale! Päikeseenergia! Maasoojus! Funktsionaalsus! Linn, mis laiub Põhja-Jäämerest ekvaatorini! Kõike on võimalik kohapeal toota! Aga loodus... päike... heinamaa... Seda enam linlased ei koge, see on kauge minevik. Koolilastele korraldatakse ekskursioone looduskaitsealale – ja seal paistab looduslike taimede peale see ainuõige päike, mis on laste üllatuseks ütlemata mõnus kogemus. Kaitsealal kasvab viiskümmend nisutaime, kaks puud, pisut kannikesi ja lapike rohtu. Rohkem pole liikidest säilinud (sest lillelõhnu ja muid sarnaseid kogemusi saab vabrikutes toota). Üks õrnahingeline poiss avastab loomuliku looduse kui ime... Kahju ainult, et see on kaduviku teed kadumas.

30 oktoober, 2013

Eric Brown – Vahejaam (Täheaeg 1, 2002)

Mõne aasta eest tulid tulnukad ja pakkusid inimkonnale surematust, selle saamiseks tuleb lasta endale pähe panna implantaat, mis laseb tulnukate tehnoloogiat kasutades sind ellu äratada või midagi sellist (õnneks vist mitte nii jõhker seadeldis kui Simmonsi ristimärk). Ühesõnaga, vapustav areng, nüüd on kogu universum inimkonnale valla! Ent kui implantaati ei pane, kärvad üks hetk nagu tavaline, vanaaegne inimene.

Jeffrey on õpetaja, ja üks hetk satub ta tudengite hulka Claudine, kel pole implantaati. Ta on lihtsurelik, tõeline relikt uussurematute seas, ja seega äratab koolis kõiksugu soovimatut tähelepanu. Jeffrey (kelle naine sai surma enne tulnukate saabumist) huvitub omapärasest neiust ja neiugi huvitub keskealisest mehest. Ja nad saavad lähedaseks ja võiks öelda, et leiavad armastuse. Ent Claudine pärineb katkisest perest ja tal pole usku armastuse jätkusuutlikkusse. Ning noor inimene läheb radikaalseks ja uputab enda, hüvastijätukirjas soovib ta armsamale mõnusat igavikku ja äraolemist. Niisiis selline pisarakiskuja looke.

29 oktoober, 2013

M.C. Beaton – Riiukuke surm (2013)

Järjekordne kurb ja lohutamatu peatükk Hamishi ja Priscilla lootusetust armastusest ja selle kaduvusest. Ja parandamatu mägismaalane langeb taas lõdva püksikummiga kaunitaride ohvriks ning seda muidugi Priscilla ja küla silme all. Lootusetu värk. Samas Hamishi lugudele ebatüüpiliselt juhtub siin mõrv kohe raamatu algul – kui muidu võib tapmiseni jõuda alles nt poole raamatu läbimisel. Eks vürtsi ja vunki lisab see, et kogemata kombel osutub Hamish ise üheks kahtlusaluseks – sest parandamatu mägismaalasena ei saa ta lubada enese häbistamist tulevase mõrvatu poolt. Kuigi eks neid kahtlusaluseid ole õige mitu meile tuntud külaelanike seast, ja kes teab... Igal juhul, Hamishi elu ja ametikoht ripub vahel õige hapra niidi otsas; keskmise Hamishi raamatu kohta on siin ehk keskmisest rohkem actionit, on paugutamist, kihutamist ja jalustrabavaid hukkamisi. Ühtlasi selgub siin, et Hamishi koer Towser on hiljuti surnud (kas midagi juhtus eelmises raamatus?). Ja muidugi, kas frigiidsus segab normaalseid peresuhteid? Armastajad eelistavad sellest mitte rääkida.

28 oktoober, 2013

Dan Simmons "Children of the Night" (1992)

Imestan tihti duaalsuse üle, mis Simmonsi loomingus valitseb: keskpärased raamatud kõrvuti täitsa geniaalsete üllitistega. Lugesin hiljaaegu ka tema "Fires of Eden" raamatut, mille tegevus toimub Hawail ja seal maadeldakse ärganud jumalatega. See siin on samas laadis klassikaline klišee, kus pahaaimamatu ja tugev naine satub kokku meeskangelasega, kellega koos tohutute jõudude vastu astutatakse ja raskuseid ületades saadakse jagu ka mineviku painavatest mälestustest ning koos lennatakse minema plahvatusest, mis kõik pahad õhku laseb.
   Tegu on diktaatorist vabanenud Rumeeniaga, mille Ida-Euroopalik atmosfäär peidab endas õudust nimega Vlad Tepes. Vampiirimüüt saab teaduslikuma spinni ja igasugused vereteadlased nuputavad kuidas see asi ikka toimib. Röövitakse lapsi, tapetakse eksabikaasasid, süütud saavad surma kuid lõpuks lunastab armastus kõik. Dracula lehvitab veel järele. Täitsa möga, ma lihtsalt tunnen sundust kõik ta raamatud läbi lugeda aga see on vist sama mage, kui "Carrion Comfort". See pole tegelt eriline õudukas, isegi 90ndate alguses oli see vaid thriller with supernatural undetones. Lugesin nõnda, et skippisin igasuguseid ilma-, maastiku- ja musistseenide kirjeldusi ning hüppasin tegevuse juurde mis oli kõik ette teada lugematutest klišeedest. No ma ei tea, 3/10.

Dylan Thomas – Piimmetsa vilus (1970)

Argise ülevaks ülendamine, rituaalsus, igapäeva poetiseerimine. Uned ja surnute hääled. Häälte koor moondub häälte risoomiks, ei ole algust, ei ole lõppu, on unelmatest unistustesse virgumine. Väiklane, ülev, lihalik, rahvalik, ihaldav. Muidugi, meiesugustele on see mõneti romantiline nägemus külaühiskonna ehast koiduni toimimisest, kõigi oma armsate veidruste ja ullikestega. Lihunik, kes on küla suurim valevorst ning väidab müüvat kassi- ja koeraliha. Mees, kes plaanib oma naist mürgitada. Armastajapaar, kes iial ei kohtu ja kelle kirju loeb postiljon. Kõrtsipidaja, kes õnnetult armunud õpetajannasse. Preester, kes elab ülevas eepilises ilmas. Jne jne. Ühesõnaga, igati mõjus kuuldemäng mitmele häälele. Häguselt on teadmine, et teatriüliõpilased on seda Eestiski lavastanud.

25 oktoober, 2013

Günter K. Koschorrek - Veripunane lumi. Saksa sõduri mälestusi idarindel 1942-1945 (2013)

Tegemist siis ühe ellujäänud saksa rindemehe sõjateega aastatel 1942-1945; käidud saab Venemaal, Prantsusmaal, Itaalias, taas Venemaal, Rumeenias, Poolas, Taanis ning muidugi Saksamaa erinevates laatsarettides, puhkepaikades ja kaitselahingutes. Sõdimist sel vanal rindehundil jagus, ning sõja lõpuks oli ta juba kõikenäinud 22-aastane. Võrreldes eelmise rinderaamatuga (mis ongi vaid sõjaaegne päevik) on selles teoses nö päevikumälestused segunenud autori hilisemate tõdemustega või teadetega – et keda semudest enam ei näinud või kel õnnestus ikkagi ellu jääda. Kui üldiselt on raamatus päevik kenasti dateeritud, siis Venemaalt taganemine (või õigemini ülepeakaela põgenemine) 1944. kevadtalvel on hiljem laatsaretis kokku kirjutatud, ja selline takkajärgi kirjutamine on moodustab ühe košmaarse ja (heas mõttes) kirjanduslikult mõjuva elamuse. Tõeliselt hull sõjakogemus võrdluses sama autori kogetud teiste ränkade taganemiste kõrval.

“Esimest korda mitme päeva jooksul oli möirgamine meie taga vaibunud, selle-eest nägime mõlemal pool edasimarssivaid sovette enamvähem käeulatuses. Nad ei võtnud enam vaevaks positsioonidele asuda ning meie räpaseid ja väsinud edasikomberdavaid kogusid tulistada. Küll aga võtsid nad endale vabaduse oma kõikvõimalikku kraami täis väikestel hobuvankritel meid võitjapoosis ähvardada. Mulle tundus see lausa groteskne, kui vaenlane minu lähedalt mööda marssis ja mina, selle asemel, et võidelda, nägin vaid nende ähvardavaid rusikaid, kuulsin pilkeid ja solvanguid.” (märts 1944, lk 291-292)

Algselt tagasihoidlikust ja alkoholi põlgavast noormehest kasvab ajapikku kogenud rindehunt, kes enam ei põlga veinijoomist ja tutvub meelsasti eri neidudega (tõsi küll, võrdlemisi aumehelikult, põlgust äratavad nii sovettide kui fašistide rüvetamised vallutatud aladel). Kui algul puhus natuke võitlusvaimu kasvõi propaganda, siis hiljem kannustas vaid ellujäämine, pääsemine nõukogulaste käest kui ka ustavus kaasvõitlejatele. Vahel on indu võitlemiseks, vahel viskab kõik täiega üle, jääb vaid automaatselt toimiv rindemasin. Ja mis sellest rindeelust siin ikka ümber jutustada, seda jõhkrat väsimuse ja pinge maailma on kõrvaltvaatajal raske sõnastada. Raamatu jooksul igatahes hakkad hoidma pöialt, et mees võimalikult palju saaks rindelt eemal olla (ja tundub üha uskumatum, et ta ei lange või köndistu sõjamöllus).

“Kõik unistavad veel headest hobuseliharoogadest, mis kolme päeva jooksul meie katelokkidesse jõudsid. Ja Wichert meeliskleb koguni sellest, et külasse võiks tulla uus hobustel luureüksus. Teda ei morjenda isegi kolme päeva tagune kõhulahtisus. Neil päevil hõivab nälg nii tugevasti kogu meie mõttemaailma, et pidev mure meie elu pärast jääb tagaplaanile ja jutt keerleb üksnes toidu ümber. Ma näen seda isegi öösel unes ja kuulen mahlaka prae särinat ahjupotis. Seda ebameeldivam on ärgates avastada, et see hääl on hoopis meie tühjade kõhtude vali korisemine.” (3.12.1942, lk 109)

“Olen pettunud. Vaikne lootus on luhtunud. Kui kiiresti võivad küll inimese tunded millegi osas muutuda. Alles mõne nädala eest unistasin kuulsusest ja kangelastegudest ning olin võitlusvaimust lõhkemas. Ja nüüd igatsen ma vigastust, mis mind koju saadaks. See tundub olevat ainus võimalus sellest segasest demoraliseerunud kambast vähegi auväärsel viisil lahkuda ja niiviisi sellest jubedast maast ja selle kohutavast talvest vähemalt mõneks nädalaks pääseda.” (15.12.1942, lk 145)

“Pärast nii pikka rindel oldud aega, nagu mul selja taga, ei võidelda enam füüreri, rahva ja isamaa eest. Need ideaalid on ammu kustunud. Siin ei räägi enam keegi ammu natsionaalsotsialismist või muudest poliitilistest asjadest. Meie vestlustest tuleb selgelt välja, et võitleme peamiselt enda ja oma semude elu eest. Aga mõnikord ka ülemuste eest, nagu seda on meie ülemleitnant, kes oma eeskujuliku tegutsemisega väsinud ja täiesti nüristunud võitlejatele uut jaksu annab.” (lk 323-324)
/-/
“Nüüd sai siis meie ülemleitnant pihta. Just tema, kes mulle viimastel nädalatel ja kuudel andis uut jõudu hoolimata kõhklustest, seesmistest vastuoludest ja võitlusväsimusest edasi minna. Kindlasti langevad paljud sõdurid tagasi endisesse kindlakskujunenud kulgemisviisi, nüridusse ja ükskõiksusse, mis laseb meil harjumuspäraselt võidelda, sest oleme sõduritena selleks kohustatud ega taha argpüksidena paista. See on automaatne kaasa tegemine, ilma hädavajaliku tõukejõu ja tegeliku eesmärgita. Aga neile, kes meid enda eesmärkide nimel põrgusse saadavad, on põhimõtteliselt täiesti ükskõik, mida me mõtleme, seni, kuni me võitleme ega kuuluta oma mõtteid liiga häälekalt.” (29.04.1944, lk 327)

24 oktoober, 2013

Anar – Dante juubel (1975)

Ütlemata masendav lugu ühe andetu vananeva näitleja argipäevast, kõrvalosade käkkijast. Ent eks igaühel ole unistusi ja tunnustamisvajadus; kui seeasemel olla pilkealuseks nii tööl kui kodus, pole just meeliülendav meelakkumine. Hea süda ja alandlik meel, need vaid pehmendavad ängi. Oh, Käbirlinski, sa andetu mutter.

“Kui sa iga päev kuuled nii ränki, nii solvavaid sõnu, kaotavad nad vähehaaval oma tähenduse, muutuvad harjumuspärasteks, ei haava ega tee valu. Väsitavad ehk väheke, seda küll.” (lk 29)

No eks lõunamaades ikka ole seda ärisoont.


“Kuula, mis ma ütlen: näitlemisest ei tule sul midagi välja. Mine hakka mullaks, elad nagu härrasmees kunagi, allahiga pole sul mingit pistmist; usu või ära usu – su oma asi. Kui mina koraani oskaksin lugeda, ei istuks ma enam päevagi teatris. Pole tobedamat elukutset kui draamanäitleja oma. Pillimees olla, või ašuug, või mulla – vaat sellel on mõtet. Pulmadest ja matustest muudkui voolab raha sisse.” (lk 24-25)

23 oktoober, 2013

Louis-Ferdinand Céline – Vestlused professor Y-iga (2013)

Stiilne virisemine seotud sortsu eneseirooniaga, Celine kirjutab kui kolmekordse kiirendusega Griškovets, tekst kui kõnekeele väänatud rööpad. Keegi (igav stiilireetur?) on öelnud, et kunstis on kõnekeele (või ka vandesõnade) kasutamine problemaatiline sellepärast, et inimesed tajuvad keelt erinevalt, see mis teose autori arvates võib ilgelt (!) täpne või mahlane olla, on vastuvõtjale näiteks puine või lapsik või lihtsalt möödunud sajandist (see tähelepanek käis vist küll teatri kohta). Ühesõnaga, see Celine'i ekstaatiline rahmeldamine... on lööv ja samas väheke kunstlik (ikkagi kultuurrahva esindaja – prantslane; pärandi raskus ei anna vabaks); kui kaasaegseid häiris kolme punkti kasutamine, siis endal ajab meele mustaks hüüumärkide küllus. Nojah, küsimus on temperamendis?

Tegemist on siis kujuteldava intervjuuga, mida nõuab Gallimardi kirjastuse boss Gallimard, et Celine saaks tuntumaks autoriks ja seeläbi võimaldaks kirjastusel rohkem raamatuid müüa. Autor toogu raha sisse. No tegelane Celine siis valib endale võrdlemisi okkalise ja umbuskliku intervjueerija, kellele siis seletab oma teeneid inimkonna ees ning näitab, milliseid eesrindlikke samme on ta astunud kirjanduse või õigemini laiemas plaanis inimkonna päästmise nimel. Nimelt, ta on avastanud kirjutusstiili, mis päästab meid pseudonähtuste käest! Intervjuu kulgeb üle kivide ja kändude ning päädib intervjueerija hullumisega (kuidas autor seda markeerib – lihtsalt kordustega). Ning tegelane Celine otsustab ise kirjutada nö autoportreeloo. Hull värk.

“Hästi... aga ettevaatust, professor Y.! pange tähele! nad on juba kõik raadiouimas, kogu see klientuur! Kiiritatud!... veel lollimaks tehtud kui muidu!... minge proovige neile oma “kõnekeele emotsioonist” rääkida!... vaadake, mis nad ütlevad!... “kõnekeele emotsioon” puudutab lüürikat... ag pole olendit, kel oleks lüürika või emotsioonidega vähem pistmist kui “lugejal peldikus”!... lüürikust autor, ja ma tean, millest ma räägin, saab proledelt nii et on saadud, eliidist rääkimata!... eliidil pole aega lüüriline olla, see sõidab ringi, õgib, tüseneb, peeretab, laseb krooksu... ja siis läheb jälle uuele reisile!... eliit loeb samamoodi ainult peldikus ja mõistab samamoodi ainult pseudot... ühesõnaga, lüüriline romaan, see ei mängi välja... see on täiesti selge!... lüüriline žanr tapab kirjaniku läbi tema närvide, läbi tema veresoonte, läbi terve maailma vaenu... ma ei tee niisama sõnu, professor Y.!... ma räägin tõsiselt!... “transponeerida emotsioon” romaani, see on uskumatu piin... emotsiooni on võimalik tabada, seda on võimalik kirja tuua ainult läbi kõnekeele... läbi kõnekeele kaja! ja ainult lõpmatu kannatlikkusega! mikroskoopiliste märkidega!... proovige järele!...” (lk 15)

““Olgu! Olgu! laske aga edasi... väga huvitav just pole!...”
“Ah, kas tõesti? kas kohe tõesti mitte? aga mitte miski pole eriti huvitav, härra professor Y.! pange tähele! kirjutage ometi midagi üles!”
“Misasja?”
“Lihtsalt kirjutage!... et kui poleks sõda, alkoholi, vererõhku ja vähki, sureks meie ateistliku Euroopa inimesed igavusest!”
“Aga mujal?”
“Aafrikas on neil malaaria, Ameerikas hüsteeria, Aasias on nad kõik näljas... Venemaal on nad peast segi! kõigi nende kummituste peale igavus ei hakka...”
“Põrguvärk! Põrguvärk!”
“No mis siis nüüd!... ma üritan huvitav olla! mängin klouni!... kas me teeme interwjud või ei?... Ah?... kurat? põrgu?”” (lk 22-23)

““Teil on ju ometi raadio?... kolonel, on ju?... hästi! kas olete minuga nõus?... et jubedamat kuulamist annab otsida kui armastuslaulud! kas pole? masendavalt depressiivsed meloodiad! mida selle kohta peaksid ütlema rästad? vindid? ööbikud? nende armastuse surnumissade kohta?... isegi varblased, ma ütleks?”
“Nüüd olete siis armastuslauludel turjas?”
“Oh! absoluutselt mitte! aga mulle ei meeldi kokkuvarisenud trubaduurid...”” (lk 44)

““No kuulge ometi! ma ju rääkisin teile tehnika lahti!”
“Õige jah! õige jah!”
“Teil juba kõik meelest läind?”
“Oh ei! oh ei!... mul on kõik meeles: emotsioonide rööpad! metroo! kolmepunktiline ekspress! ühe minutiga Pigalle-Issy!”
“Ja veel?”
“Kõik lugejad ära tehtud!”
“Hästi! aga see pole veel kõik! see pole veel kõik!”
“Eritöötlusega liiprid!”
“Täpselt!”
“Murtud emotsiooni geenius! võimas ilukirjanduse revolutsioon!”
“Ja veel, kolonel! veel!”
Enfin Céline vint!”” (lk 73)
lugemik

22 oktoober, 2013

Kai Aareleid: Vene veri

Ega need moorlased minu vittu ei räsi, kui sind kinni nabitakse.

Vaat selline otsustus: vitt võib öelda, aga neeger ei või. On ropemgi veel!
Otsustus tõi minuni Kai Aareleiu nime ja huvi tema vastu – ta oli tõlke toimetaja.
Tema oli otsustaja.

„Vene verd“ lugesin uudishimust, selgest tunnetuslikust huvist – kes on see Kai Aareleid. Mis liikus tema peas, kui ta valis taolise tõlkelahenduse? Selline tõlge mulle ei meeldinud, aga valiku taga võis olla mitu erinevat kaalutlust või ka kaalutluse puudumine – seda viimast ma eriti ei uskunud.
Olen veendunud autori meelelaadi, loogika ja hoiakute nägemise võimaluses ilukirjandusliku teose põhjal.
Seekord jäin hätta. Mul oli võimatu eristada ühte raamatu peategelastest autorist. Senistes arvustustes on see minategelase autor-olemise küsimus jäetud tähelepanuta või tunnistatud otsustamatust.
Romaan (ja romaan see on – on jagatav seisukoht) koosneb olupiltidest, mis üsna ühtemoodi nukrad, mõtisklevad. Osa ja terviku vahekorra ja millegi-tähtsam-oleku-küsimuse lahendab tõdemine, et ehki pildikesed olid kõik pealkirjastatud, siis sisukorda ei olnudki.
Senised lugejad, kelle arvamustega olen netis tutvunud, toovad põhiliselt välja oma lugemisega kaasnevaid tunded. Ja tundeliselt on see kirjutatud – täpselt ei mäleta, aga vist poetasin minagi millalgi pisara.
Nii, et romaan tunnetest. Romaan „väikese inimese“ tunnetest suures ajaloos. Algus lubab ka sõnastust: väikese inimese tunnetest kohtumisel suure vene rahvaga. Mis omakorda koosneb väikestest inimestest.
Tunnete taga on ka lugu. Tegelikult kaks lugu – lugu loo sees. Et nagu matrjoška.
Kolm lugu?
Ja kusagil seal sees peaks olema olemas ka autor?

Eesti diplomaadi naine sõidab mehega ja lastega Peterburi.
Algul sõnastatakse:
  • Minategelasel puudub mehega automaatne meie-tunne. Tema eristab oma tahet ja oma otsustust, oma mina. Jutustatakse, et teised naised räägivad kogu aja meie ja meie. Minategelasel meiet ei ole – on mina ja tema. Ja meie puudumise tähelepanek.
    • Mehega on vastastikuste punktide kogumine ja loendamine (algul vaidluspunktid, siis armastuskirjapunktid, suhet ja selle hetkeseisu iseloomustab skoor). Skoor on sporditermin ja spordihuviline küsib automaatselt: kelle kasuks?
    • Kogu raamatus on mees taustal, kolmandajärguline. Teisi mehi kah ei ole – mitte ainult ei ole, vaid neid ei nähta kah – soolisus on vaid emana, suhtes lastega. Suhe lastega on vaatlev, respekteeriv, mitte kantseldav, õpetav – emotsionaalse distantsiga (välja arvatud viimane laps).
  • Minategelasel on vene rahvasse vastuoluline suhe. Temas endas on kaheksandik vene verd ja palju tuttavaid (sõpru?), kel õigustatud viha (sallimatus) venelaste suhtes. Romaani käigus selgub tal olevat ka armastav erisuhe Vene kirjandusse ja kirjanikesse.
    • Raamatus (ja selle arvustustes seda enam) on palju sõnu „vere“ ümber. Kohati tundub selle kujundi kasutus ületavat hea maitse ja terve mõistuse piiri – justkui mõni arvakski  olemas olevat erilise ja müstilise sarnase DNA tõmbe ja venelastel ainuomase geneetilise aine.
Algul sõnastatakse ka kaks eesmärki: teha endale selgeks oma vanavanaema olemus ja sellega seoses ka suhe Vene rahvasse. Vanavanaema kohta on hulk materjali (mälestusi?), mille alusel siis asutakse konstrueerima. Vene rahvaga kohtutakse Peterburis, nendest kohtumistest peaks kristalliseeruma tõde.

Veider.
Veider on püstitada selline eesmärk, selle Vene rahvasse puutuv osa. Justkui oleks siin maal juba kõik selge – paljudes sigadustes, mis on tehtud venelaste poolt ja nimel, on vale süüdistada ühte rahvust ja suhtumises tuleb ikka lähtuda üksikisikust, süüdi on riik ja mitte rahvus/rahvas...
Normaalne eestlane tuttava venelasega poliitikast ei räägi – milleks tülitseda – ootame, vaatame altkulmu ja ootame. Mitte, et meie ei oleks nõus andeks andma, vaid nemad ei ole nõus andeks andma(!) – me ei olla piisavalt tänulikud vabastamise ja kultuuritoomise eest.

Veidramgi veel on raamatu vastuvõtt. Kõik on vaimustatud olupiltide kirjutamise kvaliteedist, nende tundelisest jõust, aga sellest Vene küsimusest minnakse mööda. Arvustustes on sõna „vene“ vaid raamatu pealkirja osana toodud.
Ju siis on tegu ikka väga valusa kohaga. Et raamatu kirjutajal on rohkem julgust kui lugejatel? Julgust kratsida haava. Julgust pigistada välja mäda.

Esiema lugu.
Esiema oli venelane. Ta oli teenijatüdruk Simbirski lähedal mõisas. Tal oli (platooniline?) armastuslugu mõisniku sugulasega. Teda armastas eestlasest mõisa aednik. Mõisa omanikud avaldasid esiemale survet ja selle tulemusena otsustas ta eestlasega abielluda. Tuli sõda, tuli revolutsioon – terve mõistusega inimesed lasid Venemaalt jalga. Tema mees oli terve mõistusega ja ta sõitis oma mehega kaasa. Ta elas Eestis elu lõpuni – 1961-l aastal. Tema suhe järgmise sõja ajal ja sõja järel toimunusse puudub (seda ei olnud raamatus).
Ta ei kohanenud Eestis – ei õppinud selgeks keelt, ei võtnud omaks riietusstiili ja mattagi ei lasknud ta ennast oma mehe ja laste juurde, vaid neist eraldi, Vene kalmistule „omade juurde“. Kuigi kirjutaja kahtleb oma vanavanaema kirjaoskuses, siis tundub, et Eesti keele ja kultuuri omandamatuse põhjuseks ei olnud vaimsete võimete puudus, vaid hoiak – põlgus eestlaste suhtes. Meie-tunnet ei olnud mehe ja laste suhtes, meie oli vaid „meie, venelased“.
Vaene õnnetu, kes oli sunnitud barbarite keskel elama! Kaasa tundmist jätkus nii autoril kui ka lugejatel.

Minategelase lugu.
Minategelase lugu on sisemine lugu. Välised sündmused on vaid markeeritud ja kohati on nende ajaline järgnevus kahtlane.
On identiteedikriis.
On aasta 2007! Ta läheb talvel Peterburi koos mehega ja usub end olevat kaitstud rahvusvahelise õigusega (Viini konvensioon). Hüüete „Rossia!“ ja „Vsjo naša!“ saatel rüüstatakse kevadel Tallinn. Vene riik soosib (organiseerib?!) saatkondade ja diplomaatilise personali ründamist. Nii palju siis turvalisusest venelaste juures.
Kriis süveneb. Kogu romaani jooksul ei samasta, ei seo minategelane end kordagi Eesti rahva ega riigiga. Ta nendib vaid, et temal kodu puudub. Tema lapsed arvavad küll, et Eesti pinnale prahti ei loobita, lastel on isa ka.
Ta jalutab Peterburis ja näeb palju viletsust ja ebaõiglust.
Millalgi sünnib neljas laps. Õrnus ja hellus. Lapse ja kogu maailma suhtes.
Mina-pilt on kogu aja eba-adekvaatne.
  • Ta olevat keevaline nagu tema esiemagi. Kogu romaani jooksul tõstab kumbki neist korra laste peale häält – rohkem ei midagi! Keevalisus on vaid sõnaline.
  • Konfliktikäitumine on minal esiemaga sarnaselt ühekülgne – vältimine. Esiema puhul polegi nagu millestki rääkida, aga minategelane põgeneb ühe korra füüsiliselt ja suhetes venelastega on valinud üheülbalise malli – teeselda keeleosakamatust. Ta on võiduka strateegia leidmise üle uhkegi – õpetab seda sakslastele.
    • Konfliktimudeli puhul tekib küsimus selle rahvuslikust või sotsiaalsest päritolust. Kas ta käitub nii, sest on eestlane, venelane või teenijarahvast pärinev? Või on sotsiaalne ja rahvuslik omavahel seotus? Mispidi?
  • Kuigi austatud ja armastatud Vene kirjanikud on olnud (ebameeldiva) tõe rääkijad, siis oma tõe väljaütlemiseni ei jõua ta kunagi. (Sest?) tõerääkimisele on ikka kaasnenud rääkijate vaenamine ühiskonna poolt. Ja seda ta ei taha?
  • Tõde, mida välja öelda, tundub olevat ebameeldivalt palju. Linn ei ole piisavalt heas korras, linna elanikud ei naerata piisavalt palju, armastatud kirjanike mälestust ei jäädvustata piisavalt hästi... Isegi ühe jumaldatud kirjaniku isiklik tuttav ei mäleta teda piisava austusega! Aga see tõde jääb endasse.
  • Kuigi ta kuulub selgelt vaimse eliidi hulka (lugemus, kirjanduslik maitse ja keelteoskus), siis materiaalse eliidi suhtes on tal vastuoluline hapude viinamarjade suhe. Mitu olupilti on pühendatud rikaste naeruvääristamisele ja põlgamisele, samal ajal oma kaubamärgiteadlikkust demonstreerides.
Isiksuse arengut, minategelase muutust romaani jooksul ei ole. Kui selleks mitte lugeda lõpupoole tekkivat positiivset suhet Linna (Peterburi) vastu.
Kohati tundub, justkui oleks enesetsensuuri tõttu tagantjärele teksti ühetaolisemaks kohitsetud.
Hirm?

Vene rahva lugu.
Vene rahva lugu on antud nii otseütlemiste kui vihjetena.
Kindlasti ei ole ma piisavalt erudeeritud kõiki neid vihjeid mõistma. Kindlasti ei ole ma piisavalt hea mäluga siin kõiki otseütlemisi mälu järgi loetlema.

Mõned siiski.

Umbes kolmsada aastat tagasi rajati kaks linna Peterburi ja Simbirsk. Üks soome-ugride aladele, teine tatarlaste omadele. Venelastel on tavaks arvata, tegemist olevat iidsete vene aladega. Iidsus saavutati endiste elanike äraajamisega, erinevatel aegadel eri intensiivsusega – aga aastasadade arvestuses järjepidevalt. Impeerium ikkagi. Tundub, et viimase saja aasta jooksul toimus venestamist enam kui eelneva kahesaja jooksul.
Miks Narva on praegu Vene linn, enne sõda elas seal ju palju eestlasi?
Peterburi ümbruse soome-ugrilisust toonitab autor korduvalt – kohanimede loetelu, ingerlaste kollektiivse saatuse lugeja ennastmõistetava teadmise hulka arvamisega.
Peterburi valged ööd – oh õhkamist! Aga need valged ööd on erilised vaid neile, kelle jaoks ei ole tegemist põlvkondade jooksul tavaliseks kulunuga. Eestlaste jaoks on valgete ööde olemasolu normaalne – meie oleme alati elanud sellel laiuskraadil, meie ei ole hiljuti kaugelt lõunast tulnud!
Sada aastat tagasi toimus Venes suur mäss.
Pärast seda hakati impeeriumi (taas)laiendama. Autor räägib soomlastele kallale minekust.
Teistest mitte? Või siiski – Tallinna pommitamine, eesmärgiks tsiviilelanike hävitamisega hirmu külvata.
Suure mässu järel leidus üksikuid, kellele toimuv ei meeldinud. Nende elu tehti kibedaks. Tihti võeti elu ära.
Venelased ei saanud impeeriumi juhtimisega hakkama. See lagunes laiali.
Venelased süüdistavad siiani sakslast sõja ajal juhtunus, aga ise ei ole nad mitte milleski süüdi.
Venelaste elu Venemaal oli endiselt vilets, aga usk oma erilisusesse säilis. Eriline impeeriumieesmärk on ikka tähtsam kui mingid lepingud, kui mingi (rahvusvaheline) õigus, kui au ja moraal...
Venelaste elu Venemaal on endiselt vilets, aga selles on süüdi kõik teised – võõramaise välimusega autojuht Peterburis, eestlased Eestimaal…

Oletus minategelase kohta...
Minategelane valib väljendeid.
Minategelane vaatab tulevikku.
Minategelane näeb kustumatut usku impeeriumisse ja on otsustanud ellu jääda.
2007-nda aasta aprillisündmuste kirjeldamisel kasutab ta Kremli-retoorikat (mäluvalvurid). Ettevaatlikku ütlemist on mujalgi. Tihedalt.
Poliitkorrektsus!
Tuleviku nimel?
Kunagi tuleb (võib tulla) aeg, mil kusagil keldris tuleb ülekuulajatele aru anda. Aru anda oma teksti kohta. Oma mõtteviisi kohta.
Mida sa tegid sel ajal? Kuidas sa suhtusid nendesse sündmustesse? Kuidas sa suhtud venelastesse?

Ma armastan venelasi ja arvan, et Tallinna segipeksmine oli õigustatud!
Ma olen ise ka venelane!

Ma näen enda jaoks kahte erinevat autorit. Sõltuvalt sellest, kas lugeda minategelast autoriks või tema loominguks.
  • Juhul kui minategelane on autor, siis ta mulle ei meeldi. Ei meeldi tema ettevaatlikkus sõnade valikul. Tekib tunne, et ta üritab korraga kõigile meeldida. Sedavõrd kõigile meeldida, et kaotab oma mina. Selgroo asemel on kummipael. Romaani keel annab väga hästi edasi korraga mitmes suunas kummarduja mõttelaadi.
  • Juhul kui minategelane on autori looming. Autori looming kõigi oma häirete ja ülipüüdliku poliitkorrektsusega, siis see autor tekitab minus vaimustust.
  • Minu jaoks ei ole põletavat ja põnevat suhe vene rahvasse. Minu jaoks on põnev romaani vastuvõtt, milles mindi venelane olemise küsimusest täiesti mööda. Autor, kes valib teema, mida lugejad veeretavad nagu kuuma kartulit suus, on julge ja austusväärne. Ei saa alla neelata – valus on, ei julge välja sülitada – piinlik on. Julge ja austusväärne, sõltumata sellest, kas autori seisukohad langevad minu omadega kokku või mitte.
  • Teema on tuline. Kirjutatud on väga hästi. Nii et, sõltumata sellest, kas autor mulle meeldib või mitte – tegemist on väga hea raamatuga! Kuigi ninnunännutsevate arvustuste järgi seda ei arvaks.

Täiendavat lugemist:
  • Allik, J., Realo, A., Vene hinge otsingul. Akadeemia, 2013, nr 8, lk 1413 – 1458
  • Vene, I., Äravalitud rahvaste teemal, Sirp, 2013, nr 38, 11.10.2013, lk 40

Naljakas tähelepanek: „Vene veri“, lk 134: „Ja teate mis, raamatu puhul loeb ainult üks asi. Keel. Keelega kas osatakse ümber käia või mitte. Kui keel mind raamatus ei üllata, mõistate, ül-la-ta, siis ei aita mitte miski...“

Allik oskab keelega väga hästi ümber käia.
Allikul ei ole sellist nägugi, justkui võiks ta midagi karta.

Ramón Gómez de la Serna – Gregeriiad (1974)

“Ripnevad nööbid on nööpide nutt.” (lk 15)

“Kui pilvituse pükstes on auk, võib loota, et ilm läheb selgeks.” (lk 15)

“Norsata – see on süüa luristades une suppi.” (lk 17)

“Nagi on pahane, et me teda jalutama ei võta.” (lk 18)

“Harjamise juures räägib hari meile midagi vaikse häälega.” (lk 20)

“Kuke raevukas laul tähendab tõlkes: “Neetud olgu nuga!”” (lk 21)

“Elektri rinnad on uksekellade metallkuplid.” (lk 22)

“Puu otsib oma konksus sõrmedega maa alt üht südant.” (lk 25)

“Habemeajamispeegel on kalgilt pahatahtlik, sest ta ainus soov on näha, kuidas me endale sisse lõikame.” (lk 31)

“Aju on muserdatud mõtete pakk, mida kanname peas.” (lk 33)

“Pääsuke on salapärane nool, mis otsib üht südant.” (lk 34)

“Ooperis on liigutav vaadata, kuidas kogu koor lohutab nuuksuvat lauljat.” (lk 35)

“Mehe ja naise vahel on alati uks, mille tagant kostab: “Ma panen ennast riidesse.” (lk 38)

“Kui me rongi liikuma hakates vaguniaknast välja vaatame, röövime lehvitusi, mis pole määratud meile.” (lk 39)

“Magada oskab too, kes surub padja õla ja lõua vahele, nagu oleks see unenägude viiul.” (lk 40)

“Toolid kasutavad pimedust selleks, et oma peremeestele jalga taha panna.” (lk 43)

“Avar dekoltee on korgita lõhnaõlipudel.” (lk 45)

“On näha, et tuul ei oska lugeda, sest kahmates tee pealt raamatu, lehitseb ta seda tagurpidi.” (lk 47)

“Igatsus on ämblikuvõrk, millesse jäävad rippuma meie mälestused.” (lk 49)

“Orav on sõltumatuse saavutanud saba.” (lk 52)


21 oktoober, 2013

Steven Erikson "Forge of Darkness" (2013)

Pole vahepeal siia arvustusi üles pannud, kuigi lugenud olen küll. Põhimõtteliselt alustasin Malazani seeria taaslugemist ja iga siiani loetud kolm osa. Siis nägin juhtumisi Rahva Raamatus seda uut ja hankisin. Nüüd kui see on loetud, tuli tahtmine seda siiski arvustada. Olen ju terve seeria korduvalt läbi käinud ja nüüd oleks narr katkestada. Esslemonti raamatud on sellised lahjapoolsed ja Erikson on ikkagi seeria südameks. Samas on see raamat prequel, puudutades Tiste rahva kodusõda ja muud tausta. Ei saanuks öelda, et sellele väga suure entusiasmiga lähenesin. Salamisi ootan lugusid malazanlastest, nagu Kellanvedi ja Dassem Ultori tegemistest ja kuidas nad kõik kokku said ja impeeriumi ehitasid jne.
   Esimene veerand raamatust on suhteliselt puine, isegi Eriksoni kohta. Seda lugesin revüüdest juba enne, et siin on igal talupojal sügavad mõtted ja introspektsioonid. Tosin uut tegelast toimetavad oma maailmas, kus on raske neid meeles pidada ja tihti loed tegelasest ning mõtled, et oot kes ta oli? Õnneks läheb huvitavamaks siis, kui saad peaseerias tuntud tegelaste backstory juurde. Kõige keskmes on siiski legendaarne Anomander ja kaudselt ka Tiste Andiide tohutu pikk kurb epohh. Raamat räägib Tiste rahva kodusõjast, mis peegeldab muidugi probleeme moodsas ühiskonnas, kus keegi nagu tapmist ei soovi aga kuidagi on lõpuks riik lõhki kistud. Rumalusest ja ahnusest. Paljastub inimese julmus, igavene kurbus ja lõplikult kaotatud illusioonid. On süütute vägistamist ja alandamist ning koledust kamaluga, nii et süda lõhkeks. Arvustajal muidugi süda puudub ja seega saan edukalt teose dramaatika kohta raporteerida.
   Teos on esimene osa triloogiast ja järgmine osa peaks saabuma 2014. Ei saaks öelda, et ootan seda pikkisilmi nagu peaseeria osasid. Selle ainus väärtus on seeria mütoloogia seletamises ja nüüd, kui suundun taas "Midnight Tidesi" lugema, on mul kergem aru saada. Just MT paiku hakkavad ilmnema Tiste rahva killustumise tagajärjed ja seega on nüüd tekst arusaadavam. Et kes reetis keda ja kes käis kus jne. Ka on vägev vaadata jumalate teket ja nende suhet kummardajatega ja inimeste armetust üldisena. Tegevus toimub mu teada sadu tuhandeid aastaid enne põhilugu ja siin on paljud legendid alles poisikesed.
   Üldiselt on hämmastav, et Erikson suudab igale väiksemale tegelasele anda tohutu tausta ja see näitab muidugi lugeja ebaõiglust nimetada tegelasi suurteks või väikesteks. Erikson kui poeet osutab iga tegelase olulisusele, kuigi see on vast paljude jaoks liialt süvitsi minek. See detailsus ongi vast see, mis Eriksoni lugejaid kahte lehte jagab: ühtede jaoks liiga puine ja teised kaotavad end mõnuga sinna sisse ära, tõmmatud teise maailmasse mida saab selle detailsuse järgi uskuda. Vahel lasin tegelaste kaamoslikud sisekaemused pilguga üle ja hüppasin päris dialoogi või actioni juurde. Ja ega siin actionit väga palju pole, kuigi tegu on ju kodusõjaga ja lõhkikistud rahva looga. Ega selles midagi ilusat ja eeposlikku ses mõttes pole, et kuidas sa vennatappu ikka ehid.
   Peace out!

20 oktoober, 2013

Hando Runnel – Punaste õhtute purpur (1982)


Sind tervitan, Kohalike Omavalitsuste Valimised, mõne lihtsa luulereaga!

MEIE KES ME OLEME
kutsutud ja seatud
oleme kes oleme
absoluutselt veatud
vaevalt megi oleme
ikka on meil teatud
punktid kus me oleme
palgetud ja peatud
(lk 18)

SÄÄLPOOL HÄÄD JA KURJA
säälpool tõtt ja valet
tõstetakse tooste,
vannutakse valet,
mängitakse malet
siin me saatustega,
säälpool tõtt ja valet,
säälpool hääd ja kurja.
Meie jõud ei nurja
elu seda palet.
(lk 53)

LOOMULIKULT, ME LÄHEME ÄRA.
Tagasi puudesse, põõsaisse, rohtu.
Läheme ära, me enam ei kohtu.
Läheme ära. Teid jätame ohtu.
Võiksime jääda, kuid läheme ära. 
Loomulikult, me läheme ära.
Tundke siis endid ja enestest hirmu.
Tundke siis eneste õelusest hirmu.
Seda me tundsime, tundmata hirmu.
Oleme vabad, me läheme ära. 
Loomulikult, me läheme ära.
Tõuseme taevasse, tõmbume rohtu.
Kõrkide jaoks pole kurjemat rohtu.
Tundke siis lõbu või leina või lohtu.
Tuleme taas, kui lähete ära.
(lk 54)

KUI OTSID INIMEST,
ent leiad tõpra,
siis meenuta
mõnd olnud sõpra!
(lk 56)

MAA TULEB TÄITA LASTEGA
ja täita lastelastega
ja lastelastelastega
maa tuleb täita lastega
ja laulude ja lastega
ja kõige vastu võidelda
mis võõrastav või vaenulik
mis vaenulik või valelik
ja võidelda kus võimalik
kus võimalik ning vajalik
sest elu kõik on ajalik
ja lastele jääb tulevik
ja maa ja kõik see minevik
maa tuleb täita lastega
ja lastelastelastega
kui olev tahab olemist
ja tuleviku tulemist
maa tuleb täita lastega
maa oma enda lastega
ja laulude ja lastega
maa tuleb täita lastega 
Ilus, ilus, ilus on maa,
ilus on maa mida
armastan.
(lk 96)

18 oktoober, 2013

George R.R. Martin – A Dance with Dragons (2012)

Mida raamat edasi, seda rohkem segadust ja küsimusi, millele ootaks kui miskit selgust – ja et on nii palju tegevusliine, on raske oodata paljude liinide puhul positiivset lahendust. Kõik ei saa kapsamaale jne. Mis või kes ootab Davost Skagosel? Mida teeb Bran seal ürgkoopas ja kas teda kasutatakse hoopiski ära? Mis saab kolmnurgast Brienne-Jaime-Catelyn, kes neist alles jääb? Kas Dany ja lohed saavad kokku, ja kes juhiks keda? Robert Strong ja Cersei, kas Strong hävitab naise vaenlased? Ons Ashal võimalust pääseda rituaalsest põletamisest? Connington, Aegon ja Martellid, kas nad leiavad teineteist? Nymeria ja nõukogu? Kas Arya kohtab veel oma ürghunti? Kas Müüritagusest õnnestub veel inimesi ära päästa? Mida teevad peale Joniga juhtunut vahtkondlased ja endised metslased, kas puhkeb nendevaheline verevalamine enne Teiste valgumist Müüri peale? Stannise ja Boltonite jõukatsumine, kes keda? Mida teevad endised Starki lojalistid? Milline missioon on Jaqen H'gharil? Mida veidrat plaanitseb Euron? Kas Victarion saab oma auhinna peale lohesarve puhumist? Meistrite vandenõu ja Samwell nende ussipesas? Kas Tyrion suudab ellu jääda ja taas nihverdada end tegijate hulka? Ja mis saab suurest lahingust Meereeni all? Mida teeb Müürilt lisajõudu ammutanud Melisandre? Kas tõuseb veel Brynden Mustkala, ons Tullydel tulevikku? Mis tegelikult juhtus Loras Tyrelliga? Kas seitsmikud haaravad võimu? Kas mammutid ja hiiglased kohanevad Westeroses või veetakse neid orjusesse, vabade linnade rikkurite meeleheaks? Mida teeb Varys? Kes usub Aegonit? Ja see viimane kiri Jonile, kes selle tegelikult kirjutas, kui palju selles tõtt on? Ja noh, mõndagi veel, mis esimesel hetkel pähe ei tule. Õnneks pole siin raamatus juttu Baelishist ja Sansast, aga noh, ega nendest kahjuks pääsu pole. Ja mina ei mõista, kuidas veel vaid kahe raamatuga (esialgsete pealkirjadega “The Winds of Winter” ja “A Dream of Spring”) on võimalik kogu seda pundart lahti harutada.

“You had only to look at Bolton to know that he had more cruelty in his pinky toe than all the Freys combined.”
(Theon, lk 309)

Raamat on muidugi vägev tellis (ja kuidas seda üldse kokku võtta?), mis tekitab paratamatult tunde, et nii mõndagi liini võinuks õgvendada. Dany-vastasena ajab vähe urisema nii suur tähelepanu ta emotsemisele, vähemalt poole võinuks lugemata jätta või siis kasvõi Barristani silme läbi esitada. Jah, probleemid Meereeni valitsemisega. Jah, probleemid lohedega. Jah, vaenlaste ja sõprade segapudru. Daenerys ja mehed on omaette ooper – Daario, Hizdahr, Jorah, Victarion, Quentyn (go Victarion!). Ja need Arya 2 peatükki, whatever, eksole. Jah, ta saab nägemise tagasi; jah, ta teeb esimese tellimustöö näotutele. Tõepoolest, nende peatükkide lugematajätmine pole mingi kaotus. Üleüldse on palju tähelepanu Meereeniga seonduval, sellega on seotud nii Tyrion kui ka Griffid (kes siiski viimaks jõuavad Westerosi!) kui ka langev täht Quentyn; ning tõepoolest, mida teeb Victarion, kas raudsaarlased raiuvad tema juhtimisel läbi vaenlaste mere Euroni ihaldatud saagini? Miks küll Targaryenid (ja mõne teooria kohaselt Blackfyre'd) nii paganama olulised on.

“No one had ever kissed her like Daario Naharis. “I am your queen, and I command you to fuck me.”
She had meant it playfully, but Daario's eyes hardened at her words. “Fucking queens is king's work. Your noble Hizdahr can attend to that, once you're wed. And if he proves to be too highborn for such sweaty work, he has servants who will be pleased to do that for him as well. Or perhaps you can call the Dornish boy into your bed, and his pretty friend as well, why not?” He strode from the bedchamber.”
(Daenerys, lk 668) 
“Was it too much to hope that for once Euron had told it true? Perhaps. Like as not, the girl would prove to be some pock-faced slattern with teats slapping against her knees, her “dragons” no more than tattooed lizards from the swamps of Sothoryos. If she is all that Euron claims, though... They had heard talk of the beauty of Daenerys Targaryen from the lips of pirates in the Stepstones and fat merchants in Volantis. It might be true.”
(Victarion, lk 865-866)

Raamatu põnevaimaks liiniks on kahtlemata Põhjas toimuv (ja kuulduste järgi pidavat kuues raamat vägagi Põhja-keskne olema) – mida tehakse Müüril ja Müüritaguses, raudsaarlaste jäänuste Põhjast väljalöömine, Boltonite võimuhaaramine ja Stannise katse oma kuningriiki endale võita. Lumme uppuvas Põhjas köeb vägagi vilgas aktsioon, mis samas ülejäänud Westeroses tähelepanu ei ärata – sest vaid vähestel on aimu, milline Teiste mahitatud (või õigemini mehitatud) torm on lähenemas (äkki on Teised ja meistrid omavahel seotud?). (Kui Moat Cailin paneb lõuna poolt vallutajatele Põhja lukku, miks siis Manderly väed seda põhja poolt ei üritanud vabastada, nagu nülgijad seda viimaks tegid? Kuigi jah, mingid Põhja väed ei saanud selle põhjapoolse vallutamisega hakkama – kuni Theon raudsaarlaste juurde saadeti.) Muidugi on ka huvitav küsimus, et kas Ned Starki kondid oma esivanemate juurde jõuavad – või ta kunagine noorusarmastus söödab need koertele. Tegelikult hakkab vaikselt üha rohkem huvitama seegi, mis võib toimuda kolmnurgas Euron-Dorne-Aegon seal allpool lõunas.

“Tormund turned back. “You know nothing. You killed a dead man, aye, I heard. Mance killed a hundred. A man can fight the dead, but when their masters come, when the white mists rise up... how do you fight a mist, crow? Shadows with teeth... air so cold it hurts to breathe, like a knife inside your chest... you do now know, you cannot know... can your sword cut cold?””
(Jon, lk 906)

Jon on paras tibimagnet – Ygritte, Melisandre, Val, Alys. Aga poiss on aumees, jäävad tal õied noppimata. Põhimõtteliselt peaks ehk Theonile ta kurva elukäigu pärast kaasa tundma, aga kahjuks ei teki sellist tunnet – mis vahet on temal ja sadadel teistel sandistatutel? Vähemalt pakub Theon huvitavaid vaatenurki Boltonite köögipoolelt. Tekstis on kolm võrdlemisi tüütut ägamist – Dany ihalemas Daariot, Tyrion ja isatapmine, Theon ja Reek. Kui Martini epopöa alguses pani intsest nina kirtsutama, siis järgmiste raamatute kõiksugu värvikate juhtumite järel ei pane Boltonite jõhkrutsemine enam suurt kulmu kergitama. Hea, et Wun Wun päästis Vali tüütust peigmehest. Kuigi jah... vaene Wun Wun (krdi konservatiivid)!

Vanamehed Barristan ja Connington vaatavad aegajalt minevikku tagasi ja kahetsevad, et ei suutnud omal teha tegusid, mis hoidnuks Westerose sellisest kodusõjast – aga noh, mis muud neil enam ikka teha, tuleb siis nüüdseid nende jaoks õigeid trooninõudjaid tagant tõugata. Ja Victarion kui viikingiparoodia... Teose humoorikaim tegelane on kahtlemata Stannis oma kuival moel (kui järele mõelda, oleks selline huumorikuivikute trio – Stannis, Roose Bolton ja kadunud Tywin Lannister; kõik pritsivad sellist vihast kulda (kas selles on süüdi nende kolme mehe järeltulijad, kes kõik on omadega metsa kukkunud – või vastupidi, isade patud nuheldakse laste kaela?)).

““Her own father got this child on her?” Stannis sounded shocked. “We are well rid of her, then. I will not suffer such abominations here. This is not King's Landing.”” (lk 63)
/-/
“The red woman walked beside Jon down the steps. “His Grace is growing fond of you.”
“I can tell. He only threatened to behead me twice.””
(Jon, lk 66) 
“The king cut him off. “We all know what my brother would do. Robert would gallop up to the gates of Winterfell alone, break them with his warhammer, and ride through the rubble to slay Roose Bolton with his left hand and the Bastard with his right.” Stannis rose to his feet. “I am not Robert. But we will march, and we will free Winterfell... or die in the attempt.”
(Asha, lk 644)

Kui “Vareste pidusöök” oli lahingute järgne pohmell, siis see raamat hakkab taas pinget üles väänama (kuigi kuradi pikalt) – mis saab Põhjast ja Müürist, mis juhtub Meereenis, mida teevad raudsaarlased, mida teevad Conningtoni väed. Ja mis hakkab toimuma Westerosi praeguses selgroos ehk Lannisteride, Tyrellide ja Martellide jõuvahekord. Ning muidugi – Baelish & Vale. Nii vanad kui uued lahingutandrid on taas sõdade sohu vajumas... Ehk siis raamat kui pikk-pikk eelmäng, mille puhul ei saa üleüldse kindel olla, milline ... sind ootab.

“She did not feel beautiful, though. She felt old, used, filthy, ugly. There were stretch marks on her belly from the children she had borne, and her breasts were not firm as they had been when she was younger. Without a gown to hold them up, they sagged against her chest. I should not have done this. I was their queen, but now they've see, they've seen, they've seen. I should never have let them see. Gowned and crowned, she was a queen. Naked, bloody, limping, she was only a woman, not so very different from their wives, more like their mothers than their pretty little maiden daughters. What have I done?
(Cersei, lk 999)


17 oktoober, 2013

Anar – Kontakt (1981)


Tagasihoidlik noormees on sooritanud edukad sisseastumiseksamid ning vastuvõetud üliõpilaseks. Ta leiab, et ühikaelu kisa-kära ja võõraste inimestega suhtlemine talle ei sobi ja otsib endale omaette elamist, kuni viimaks satub mõneti saladuslikule pakkumisele – ühetoaline korter kahekümnendal korrusel, vanamemm pakub kadunud poja eluaset. Uskumatult hea pakkumine, mugavustega korter ja võileivahinna eest! Ent maja ja korter osutuvad ehk liialt omapäraseks – või õigemini on seal kontakt... miski teise reaalsusega. Kell liigub ajas tagasi, inimesed fotodel vananevad või vahetuvad, saladuslikud hääled ja uks, mis avaneb... Kuid üliõpilane arvab, et teda püütakse lihtlabaselt lolliks teha, aga miks, seda ei mõista. Kuidagi ilmub kõrvalkorterisse psühhiaater, kuidagi tekib vannituppa astrofüüsik. Millega tegelikult tegemist on, see vist ei selgugi.


Ootamatul kombel on siis tegemist aserbaidžaani ulmega (tõlgitud küll vene keele kaudu – või ongi originaalis tegemist venekeelse tekstiga?), ja vast maiuspalaks intellektuaalsema ulme nautlejatele – umbes nagu aseri Gene Wolfe. Veider lugemiselamus.

16 oktoober, 2013

Ray Bradbury – Kogu linn magab (Kärbes, 1994)



Väikelinn. Õhtupimedus. Kolm kena kolmekümnendates vallalist naist lähevad kinno hilisõhtusele seansile. Linna kollitab mõrvar, keda hüütakse Üksildaseks. Kes tapab kenasid kolmekümnendates vallalisi naisi. Nagu näiteks Eliza, kelle korjuse meie kangelannad õhtuhämara jalutuskäigul avastasid. Linlased kardavad Üksildast ja lukustavad end kodudesse. Ka kolm kena kolmekümnendates vallalist naist kardavad, kuid lähevad siiski kinno; nagu nende liider kinnitab, aitab naljakas film lõõgastuda ja tõepoolest, see aitab. Peale toredat filmielamust lähevad nad apteeki karastusjooke ostma ning kuulevad apteekrilt, et üks salapärane mees küsis päeval kõige kenama kolmekümnendates vallalise naise elukoha järgi... Kas see tundmatu mees ongi Üksildane? Kes kolmest kenast kolmekümnendates vallalisest naisest näeb järgmist hommikut?

15 oktoober, 2013

Lõuna kuninganna. Arturo Perez-Reverte.

Varrak andis selle raamatu välja 2011 aastal. Oli meeldiv lugemine naisgeeniuse seiklustest salakaubavedajate huvitavas maailmas.
Samalt Hispaania autorilt ja samalt kirjastuselt oli 2006 aastal välja antud teinegi raamat „Dumas’ klubi ehk Richelieu vari“. See teine raamat meeldis mulle natuke rohkem – selles oli stepihundlikku lootusetust ja üksindust.
Ma arvasin hulk aega, et Varraku jaoks on selle autori raamatute näol tegemist kirjanduse-laadsete-toodetega. Neist esimesena ilmunu oli tõlgitud prantsuse keelest ja teise juures toimetajana kaasategev seesama prantsuse keelest hispaanlase tõlkinu (Euroopa suurkeeles ilmunud raamat tõlkida tõlkest kolmandasse keelde – mingi põhjus peab ju sellisel asjal olema ja ennastmõistetav on pidada põhjuseks hinnangut avaldatavale).
Varraku raamatublogist sain aimu, et vähemalt tõlkija/toimetaja Kai Aareleid autorit kolmandajärguliseks ei pea. Samuti selgus, et tegemist on isikuga, kes võtab asjatundjana sõna tõlketeoreetilistes küsimustes (minul ei õnnestunud küll välja lugeda, kas ta eelistab bukvallistlikku või kodustatud tõlget) ja kes on osalenud tõlkijate kutseühingu moodustamisel (kutseühing tundub olevat keskendunud ametiühingulikule palgavõitlusele).

Keel (ja tegelikkus).

Ega need moorlased minu vittu ei räsi, kui sind kinni nabitakse.

Maailm muutub.
Maailma muudetakse.

Kunagi ammu oli aeg, kus arvati, et inimesed jagunevad kolmeks suureks rassiks (valge, kollane ja must). Poliitikud ja teadlased on praeguseks otsustanud, et see ei olla nii, oluline selle otsustuse juures võib olla solvumise ja solvamise vältimine. Selle juures on ikka olnud määravaks kokkupuute võimalus. Eestlastel ei ole ajalooliselt olnud eriti kogemusi teist värvi inimestega ja seesama ajalugu on meid muutnud eriti emapaatiliseks allasurutute vastu – eesti keeles on olnud teist värvi inimesi tähistavad sõnad neutraalsed, isegi kergelt positiivsed. Aga kuna musti inimesi tähistav sõna neeger on meile jõudnud teiste keelte kaudu, siis kõlab see üsna samamoodi, kui nendes keeltes, kus see on alavääristav, ja mustad muudkui solvusid. 
Selleks, et asjatut solvumist vältida, otsustati, et püütakse vältida seda neeger-sõna. Ainuke probleem on sellest, et kuidas siis öelda – lapski näeb, et mõni inimene kohe on teist värvi... Üks variante, mis arutelust läbi käis ja palju pooldajaid leidis, tuli ajaloo prügikastist – murjan, moorlane. Selgelt neutraalne ja eestlastega kokku puutuvad neegrid ei oska selle peale solvuda kah.
Tol ammusel ajal, kui eristati veel rasse, oli kõikjal selge, et Põhja-Aafrikas elavad inimesed, näiteks berberid, olid rassiliselt valgete ja mitte mustade hulka kuuluvad. Hispaanlased puutusid nendega tihedalt kokku ja nägid, et nende nahavärv oli natuke tumedam kui enamikul Hispaania pärismaalastel. Neid nimetati mustadeks, nagu neegreidki. Mis põhja-aafriklastele, marokolastele, berberitele ei meeldinud, ei meeldi. 
Nimelt on neist lõuna pool nn must-Aafrika ja nendel on päris-neegritega mitmeid kanu kitkuda (kõige muu kõrval ka usulisi – berberid on reeglina muhameedlased).
Romaanis „Lõuna kuninganna“ võib eristada mitmeid tekstitasandeid:
  • fiktiivne autor kogub materjali Teresa Mendozast;
  • kogutud materjali alusel kujutab ta ette „tegeliku“ loo kulgemist;
  • kujutletava loo tegelased vestlevad omavahel jutumärkidega eraldatud otseses kõnes;
  • need tegelased viskavad repliike suuremas tekstimassiivis, nii et otsene kõne on jutumärkidega eristamata;
  • need tegelased mõtlevad ja ei ütle seda välja – kaks viimast liiki ei ole alati omavahel selgelt eristatavad.

Kahes esimeses neist ei ole moorlasi ega vulgaarsusi. Berber on berber ja mõni on marokolane (tõsi, mõne tegelase tumedam nahk leiab mainimist, aga tõlke alusel ei ole võimalik otsustada, et tegemist oleks neegriga, teksti sellel tasandil ei ole mitte ühtegi neegrit). Nii moorlased kui vulgaarsed väljendid on koondunud kahte viimasesse. Ja moorlased ja murjanid on alati solvavas, halvustavas tähenduses.
  • Eespool toodud näidislause tähendab, et Maroko piirvalvele või politseile vahele jäänud nais-salakubavedajat ootab vägistamine (Hispaania omadega mitte). Poliitkorrektne oleks neid berbereid sellepärast mitte sildistada/halvustada(?) – aga mis parata, salakaubavedajad ju reeglina madala teadlikkusega...
Ma kujutan ette, et tõlkevaste on valitud poliitkorrektsuse ülipüüdlikkusest, tajumata lausest või lõigust tulenevat hoiakut. See ülipüüdlikkus viib (juhul kui see muudkui korduma hakkab) selleni, et moorlane omandab Eesti keeles selgelt negatiivse ja halvustava tähenduse – misjärel tuleks taas hakata välja mõtlema uut sõna, mis tähistaks neegreid.
Mulle see tõlge ei meeldinud – nipet-näpet ebakohaseid sõnavalikuid oli veel, aga...

Ma ei taha uskuda, et maailma (keele) muutmine peaks olema tõlkija ülesanne. Tõlkija peaks püüdma olemasolevat adekvaatselt edasi anda. Ma ei välista võimalust, et minu hoiakupimedus sunnib mind mitte nägema seda tegelikku maailma, nii nagu autor algselt ette kujutas...

Eelnev tekitas minus huvi autori keelekasutuse vastu. Lugesin „Dumas’ klubi“ üle. Märkasin, et viis aastat varem trükitus võis keegi olla mulatt küll (kuidas see võiks küll olla poliitkorrektselt väljendatuna?).
Panin veel tähele, et autoril on mõlemas raamatus tegelased keeleliselt individualiseerimata (ei eristu ka sooline või sotsiaalsete kihtide keelekasutus). Et osad tsitaatterminid on joone all lahti seletatud, osade tähendusest tuleb aru saada konteksti järgi. Et autorile meeldivad pikad seksikirjeldused, kus puuduvad suguelundid. Et autori kirjanduslik maitse, millest mõlemas raamatus pikalt juttu on, on ikka sama ja tema tegelased jagavad seda.

Lugu (ja tegelikkus).

Teresa Mendoza on sündinud Mehhikos ja pärast algkooli jätnud õppimise pooleli ja asunud tööle rahavahetajana. Tegemist on Mehhiko provintsiga, kus salakaubavedajad omavad suur võimu ja nende vahelised arveteõiendamised on verised – tapetakse mitte ainult milleski süüdi olevaid gängiliikmeid või politseinikke, vaid ka nende pereliikmeid. 
Neiu kohtab salakaubavedajat ja asub koos temaga elama. Millalgi selgub, et tema kallim on maha löödud ja Teresa põgeneb ootava surma eest Hispaaniasse, kus ta asub tööle baari kassapidajana. Rahulik töö ei meeldi talle ja ta hakkab ise salakaubavedajaks, ka koos elama meessoost salakaubavedajaga. Asja käigus saab tema elukaaslane surma ja Teresa sattub vanglasse. Vanglas tekib tal lesbilis-platooniline suhe. Pärast vangist väljasaamist proovib ta rahulikku ja seadusekuulekat tööd, see ei meeldi talle (palju pingutust, vähe adrenaliini ja raha) ja ta hakkab juhtima salakaubavedajate suurt logistikafirmat ja saab väga rikkaks. Väga rikas olemine ei paku talle piisavalt rahuldust ja naine asub koostööle ameeriklaste narkopolitseiga – avalikkusele seletab seda vajadusega kätte maksta mehele minevikust, tänu kellele tal õnnestus Mehhikost põgeneda. Mees olla süüdi tema esimese armukese surmas. Teresa peab lahingu äraostetavate politseinikega, tapab neist mitmed, tunnistab kohtus ja saab Ameerika politseilt... oletatavasti uue identiteedi. Pärast seda ei ole temast mitte midagi teada.
Oluline on märkida, et Teresa on üliandekas mitmel alal ja on loo jooksul langetanud vähemalt neli surmaotsust kaasmafioosode suhtes.

Oluline osa jutustusest on Teresa emotsioonide ja otsustusprotsesside kirjeldus. Kirjeldatakse eelkõige tema põgenemisi ja läbikukkumisi. Need on konstrueeritud ohvrirepertuaari ja retoorikat kasutades. Ikka on kõik teised süüdi temaga juhtunus, kõige suurem süü on (kõikidel) meestel ja meestekesksel ühiskonnal. Korduvalt rõhutatakse, et tema on sunnitud olnud aina põgenema ja kõik teised on tema eest teinud valikud ja otsustanud.
Nii palju kui raamatus on vaatluse all salakaubavedajaks hakkamine ja sellekohased otsustused, on kirjeldatud vaid välist käitumist, motivatsioon ja sisekõne on olematud.
See teiste süüdistamine ja motivatsiooni ühesuunalisus (olematus?) ei luba jutustusel tõusta traagiliseks (muidugi happy end ka, aga see on siin natuke teisejärguline).

„Lõuna kuninganna“ üheks aimatavaks eeskujutekstiks on Prosper Merimee „Carmen“. Carmenis kohtuvad don Jose ja Carmen, mõlemad nad teevad teadlikke valikuid ja jäävad oma valikute juurde ka siis kui saavad aru, et nende valikute vältimatu tulemus on surm. Just see valikute teadlikkus muudab Merimee lühikese jutustuse kordades mõjuvamaks Arturo Perez-Reverte neljasaja leheküljelisest tellisest.

Minu jaoks ei ole Teresa karakter usutav – eelkõige tundus olevat tema iseloom ja maailmanägemine sobimatu rahvusvahelise suurfirma loojaks ja juhiks. Olen harjunud kujutlema, et üks väga edukas tippjuht ei otsi pidevalt oma ebaõnnestumiste süüdlasi kõigi teiste hulgast – ta julgeb otsustada ja oma otsuste eest vastutada.
Sellele vaatamata oli tore lugemine.

Autor on paaris kohas arvanud, et salakaubavedjaks muudab inimese (mehe) eelkõige poisikeselik eneseteostuse ja adrenaliinivajadus. See viimane on kohati ka Teresat liikuma panev.

Võrdluses Carmeni raamatuga (lugesin selle taaskord üle) torkab silma salakaubavedajate sotsiaalse staatuse muutus. Ammustel Merimee aegadel olid salakaubavedajad ühiskonna äärealadel, vaesed. Polnud võimalustki osta massiliselt ära kõrgeid politseiülemusi, polnud võimalustki ühiskonna kõrgkihis rikkusega eputamas käia.
„Lõuna kuninganna“ on kantud põlgusest äraostetavate võimumeeste vastu. Nende lurjuslikkuse ja alatuse kirjeldamisel ei hoita tagasi pakse värve. Autor ei näe, autor ei näita idealistlikku maailmapilti, mis loob võimaluse taoliseks äraostmiseks.
Minu jaoks on narkovastane võitlus väga sarnane sotsialismi ehitamisega. Üritatakse ümber teha Inimest. Üritatakse luua uut sorti inimest. Uut sorti inimese loomine on tegevus, mis (paratamatult?) toob esile kõige halvema inimestes – nii uut sorti inimeste loojates endis kui ka nendes, keda parajasti ümber tehakse. Mida kauem see õigete ja uute inimeste loomine kestab, seda koledamaks maailm läheb.

Näide. USA keeluseaduse üheks kõige olulisemaks tulemuseks oli organiseritud kuritegevuse võimekuse ja võimu oluline kasv. Keeluga tekitati nõudlus, mille rahuldamine andis väga suurt kasumit. Selge lollus oli arvata, et selle võimaliku kasumi jahile ei torma tohutud massid. Oli selge lollus arvata, et korrakaitsejõud suudavad keelatut eemal hoida, kui oluline osa rahvast seda tahab. Tulemus – kes ikka tahtis, sai oma viinakese kätte ja viina müüja ei olnud kunagi varem saanud toimetada nii kasumliku äriga. Raha tuli! (Karske ühiskonna ja uue inimese asemel mafia võimutsemine järjest uutel ja kõrgematele tasanditel – keeld ei toimi.)

Nüüd on narkoga lugu analoogiline – keelatakse midagi ära, mille ihaldus on (vähemalt mingile arvestatavale osale inimestest) loomuomane. Keelu rikkumine osutub olema väga kasumlik...
Raamatu autor eristab (peategelase otsustusi kirjeldades) kanepitooteid ja kokaiini (kui fataalseid tagajärgi mittetoovaid mõnuaineid) heroiinist, mis lõhub isiksust ja tapab.

Täiendavat lugemist:
  • Beall, E. B., Eagly, A. H., Sternberg, R. J., Soopsühholoogia. 2008, Külim
  • Collins, J., Heast suurepäraseks. Saladuse võti: mis eristab tippfirmasid lihtsalt headest ettevõtetest. 2002, Väike vanker
  • Ginter, J., Randma, P., Sootak, J., Narkosüüteod Eestis. 2007, Juura
  • Saar, J., Kriminaalpsühholoogia. 2007, Juura

Naljakas tähelepanek. Seksuaalsed protseduurid on raamatus eri sugude juures vastandmärgilise tähendusega: kõigiti positiivse peategelase korduvaks meelismälestuseks, mille juures uneleda, on see, kui talle kunagi keelekat tehti ja negatiivse politseiülema lurjuslikkuse iseloomustamiseks piisab vaid mainida, et talle olevat meeldinud, kui tal suhu võeti...

Varem Loteriis

Ilja Varšavski – Veel üks lask (1985)

Tegemist siis lääne krimikirjanduse (ja massikultuuri) paroodiaga, mille tegevuspaik leiab aset ulmelistes tingimustes. Eradetektiiv Clinch palgatakse uurima üht mõrva, mis toimus äsjaavastatud planeedil, kus uuritakse võimalust väärtuslike maavarade kaevandamiseks. Lahkunu oleks justkui enesetapu sooritanud, aga... pigem mitte. Kes osutub uurimismeeskonna kolmest liikmest mõrvariks? Kas vastupandamatu lõunamaine kaunitar Dolores või emb-kumb ilueedidest-uurijatest? Või äkki kõik kolm süüdi? Korporatsiooni poolt palgatud superdetektiiv Clinch soovis asja uurida saladuskatte all, ent juba esimesel kohtumisel kahtlusalustega paljastatakse ta kui nuhk. Aga noh, ega siis mõrv uurimata jää.

Tekst pole just särav paroodia ning jääb üsna verevaeseks-skemaatiliseks, või noh, oma aja produkt, kerge nõukogude huumor lääne klišeede ainetel. On vihjeid kõiksugu siivutustele ja dollarihunnikutele, ikkagi mandunud kapitalismi värk. Kuigi samas, sarnaseid paroodiaid võib vast igal ajal kirjutada.

14 oktoober, 2013

Lembit Kurvits – Armastuseta (1990)

***
Mis on armastus,
ei mina tea,
kaotus on ta vist küll
kõigepealt.

Mis on õnne,
kui on ta olemas,
see on aim,
et lõpp on tulemas.
(lk 5)

Raadio 
Kui väike olin veel
ja naabri juurde lasti,
siis paigast kruttisin
kõik nupud sellel kastil. 
Säält tuli rikkalikult
kisa, kära, -
see ongi, milles olen
eksind ära.
(lk 11)

***
Kibedat ja julma miskit
rõhub ühteaegu mu rinda
kuigi olen vaadelnud inimesi
nii lihtsalt et isegi hing jääb kinni
kuid õhtuti ja öösiti
ikka peamiselt
mingi ebaharilik
arusaamatu
tundmus -
vaesus ja rikkus
vaeste ja rikaste maailm
värskuse ja valguse maailm
mis uuesti halastamatult kokku põrkab
ja siis ma tunnen
et inimeste keeles
ei ole niisugust sõna
mis viiks mõistmisele
ja ei teeks valu
(lk 50)

***
Ajuti leian ma
et elu ei ole midagi muud
kui jalutuskäik Allikult
Tihemetsa
(et seal kaugekõne tellida)
ja ikka usun ma
et teadmine ei ole enamat
kui see et sauna
pesuruumist otsib väljapääsu
roostetanud kerisetoru
ning mõnikord tunnen ma
et armastus ei ole mitte midagi muud
kui inimeste käed
mis sirutuvad surma kiuste
puudutama igavesti õrna ja sooja nahka
peopesal
sõrmedel
silmadel
(lk 53)

11 oktoober, 2013

Charles Stross – Peidus perekond (2013)

Kui sarja avaosas selgus Miriamile, et lisaks meile teadatuntud maailmale on olemas veel üks dimensioon, mis on niisama reaalne... ja mille Klannina tuntud eliit kasutab meie maailma endile raha ja nänni kokkuajamiseks, et selle abil oma dimensiooni üle võimu hoida. Ent nüüd selgub Miriamile, et seninägematu mustriga medaljon (mille omanikuks naine saab luhtunud mõrvakatse järel) viib teda tapjate jälitamisel veel ühte... dimensiooni, mis on oma arengult midagi vahepealset meie maailma ja Klanni vallatava maailma vahel; see ilm on natuke aurupungi laadis, dirižaablid jne – ning seal on kõva kontroll mõttevabaduse ohjes hoidmiseks. Kolmas maailm paljastab ühtlasi selle, et seal paikneb Klanni kadunud kuues perekond, kes on omapoolselt Klanniga verevaenus ning põhjustanud perekondade vahel kodusõdu – probleemiks see, et Klannil pole aimugi kadunud perekonna sellisest sekeldamisest.

Miriam leiab nüüd mitmeid uusi sõpru ja vaenlasi, püüab leida asendust Klanni ebaeetilisele narkoärile ning üleüldse arendada tehniliselt mahajäänumaid maailmu paremuse poole; noh, justkui püüaks levitada demokraatiat või nii. Ent vaenlased ei istu mokk töllakil ning Klanni riukalik reetur korraldab paraja veresauna oma reetmise avalikuks tulekul. Ja Miriam kaotab... Kuid saab ühtlasi teada, mis tegelikult juhtus tema pärisemaga. Aga jah, ära usalda kedagi, omad vitsad peksavad kõige verisemalt.

Eks see raamat võrreldes Strossi tõsiulmega selline meelelahutus ole, ent niimoodi seda tuntust ja lugejamenu kasvatatakse. Mugavam oleks seda sarja ehk järjest lugeda, peale selle osa finaaligi jäi sisse tunne, et mis siis nüüd edasi saab... Rääkimata sellest, et avaosa mälestused on õige tuhmid. Näis, millal kirjastus rõõmustab järgmise tõlkega, hämmastava kiirusega on juba kaks osa ilmunud.

10 oktoober, 2013

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Purpurpunaste pilvede maa (1961)



Eks teksti SF pool on praeguseks lootusetult vanamoodne ja karakterid (või õigemini tüübid?) lamedavõitu, ent aegajalt sähvatab päris kirkaid hetki (eriti peale “Poisi” mahajätmist), mis annab märku, et tegemist pole vaid noorteulmega ja kaks Strugatskit on mitmeski üksikautorist paremad (nagu matemaatika ütleb: kaks pead on kaks pead). Tegelased pole sotsrealistlikud monumendid, nad on oma väiksemate või suuremate kiiksudega (Bõkov vs Jurkovski, Jermakovi pea morbiidne fanatism; Dauge meeltesegadus jne), alles epiloogis toimub üleüldine sõpruspidu.

Sellise teksti puhul on ehk huvitav mõelda, et milline võis olla autorite fantaasia piir – kas nad pidid end tagasi hoidma, et jääda mingil moel oma võimalike lugejate nö mõistmise piirile (ja kas toimetajad tegid oma ranget tööd?) või jõudsid autorid oma tollase fantaasia äärealadele ja lähtusid oma ajastu võimalustest (neid niisiis tuunides, ikka on raamatus levinud paberkirjad ja arvutid on... võrguta, süüaks konserve ja juuakse termostest, ning pidulikel hetkel keeratakse pakkepaberist välja head-paremat kodust sööki, mis Maalt kaasa võetud jms).

“Võta skafander seljast. Ja pane tähele veel üht asja, Aleksei. Siin vööl on pesad kakaod, puljongit ja karastusjooke sisaldavate termoste jaoks. Termostest lähevad kiivrisse torud. Hapnikuaparaadid ja süsihappegaasi neelajad on kinnitatud seljale. Näe, siin nad on. Pane tähele termoregulaatorit: külma puhul võid sisse lülitada kütte. Siin on dosimeeter. Ja veel.. Skafander on varustatud suurepärase seadmega – hapnikufiltriga. Kui kõige mürgisemas atmosfääris on kas või viis protsentigi hapnikku, siis laseb filter selle kiivrisse. Mingid teised gaasid filtrist läbi ei pääse...” (lk 63)

Lugu siis selline, et tehakse retk Veenusele, kus on arvatavalt Mendelejevi tabeli väga hinnaline harulduste maardla. Probleemiks see, et planeet on väga tormiline ja senine kosmosetehnika pole olnud suuteline maalasi elusalt sinna ja tagasi toimetama. Aga nüüd, nüüd on olemas murranguline rakett, millega peaks olema võimalik Veenusel toimetada, ning moodustatakse kuueliikmeline grupp, kes siis saab vastava treeningu jms. Ja tõepoolest, kuuekesi jõutakse Veenusele, maandutakse ja algavad probleemid pirtsaka ja huvitava planeediga.

“Bõkov mõtles, et see koht on siiski väga eluvaene. Maal võib kõrbes näha madu, skorpioni, ämblikku, kõrbe serval antiloopi... Siin aga? Tõsi küll, soos on elu palju, võib-olla isegi liiga palju, kuid mägedes ja kõrbes on ainult jäiku okastaimi, mis kasvavad otse kivil...” (lk 198)

Raamatus esitletav Veenus on muidugi parajalt jabur ning kajastab pigem autorite (või eelkõige lugejate?) romantilisi ootusi kaugest ja põnevast – avastamata – maailmaruumist. Planeet, mida on võimalik inimkonnale alistada ja tööle rakendada, ja Veenus on ühtlasi nii mõnegi elusolendi kodupaigaks (no see soo... ja Krutikov). Radioaktiivsust on siin päris kastreerival hulgal (kuigi lõpupõgenemisel enam kiivritest suurt ei hoolita?), ja eks planeedialistajad loodavad omakorda probleeme lahendada muuhulgas aatompommide abil jne.

“Silmapiiril möirgas ähvardavalt purpurpunasesse taevasse sirutuv koletislik suitsusammas, mis rippus pulbitseva uraanikatla suudme kohal. Seal moodustusid vahetpidamatult transuraanid; nad tekkisid pisitillukeste pesakestena, milles kohe algas intensiivne ahelreaktsioon ja plahvatas väike, mõnekümnetonnise trotüüliekvivalendiga aatomipomm.” (lk 211)

Eks see nõukogude värk on ehk paratamatult külge poogitud, igasugu kommunistlikke tsitaate oleks siit ja sealt võtta, aga noh, mis siin ikka pikalt jahuda. Mõni ulmekirjanduse baasi kirjutaja on pakkunud, et tegemist pigem peenikese irooniaga tollal valitsenud süsteemi vastu.

“Sest pidage silmas, et riik, meie rahvas, meie üritus ei oota meilt ainuüksi... õigemini mitte niivõrd rekordeid kui uraani, tooriumi ja transuraane. Me kõik oleme unistajad. Minu unistuseks aga ei ole lennata kosmilises ruumis nagu seebimull, vaid ammutada sealt kõike, mis võib olla kasulik... mis on esmajärjekorras vajalik inimeste paremaks eluks Maal, rahvaste sõbralikuks kommunistlikuks koostööks. Tuua kõik koju, aga mitte laiali tassida seda, mis on kodus! See on meie kutsumus. Ja meie poeesia.” (lk 88)

“Tema aga päris edasi:
“Tähendab, kui minu käsk käib vastu riikliku komitee esimehe käsule, siis täidate minu käsu?”
“Jah...” Siinkohal tegin ma vististi väga rumala näo, niisutasin huuli ja lisasin: “Me ei ole sõjaväes, aga ma täidan iga teie käsu, kui see ei ole vastuolus meie riigi... ja muidugi partei huvidega. Ma olen kommunist.”” (lk 115)

Ent jah, Strugatskid oskavad va dramaatikat kirjutada.

“Bõkov hoidis hinge kinni.
“Muide, ma loodan kõige paremat,” lõpetas Jermakov niisuguse tooniga, et Bõkov mõistis: komandör peaaegu ei loodagi kõige paremat.” (lk 238)


09 oktoober, 2013

Panass Mõrnõi - Libu (1975)

Põneva pealkirjaga teos kirjutab ja kirjutati 19. sajandi Ukrainas. Mis tegelikult ei erine väga 19. sajandi Eestist. Aeg, mil vanemad inimesed mäletavad veel pärisorjust, nüüd aga on vabad – „vabad“ – juba mitukümmend aastat. Kuigi romaan meenutab stiililt 19. sajandi Vene autoreid – Lev Tolstoid ja Fjodor Dostojevskit näiteks – siis erinevuseks on ehk see, et siin on peategelaseks pärisorja soost tütarlaps, kelle elukäigu taustal – mis ei kestnud kolmekümmet aastatki – avaldubki põhiteema, sotsiaalne ebavõrdsus, või pigem, sotsiaalne absoluutne ja lahenduseta õudus. See on aeg, kus talupoeg kukub pärisorjusest – pauhh! – otse kapitalismi. Tohutud muutused, ja paremaks ei lähe midagi. Niipea, kui kukilt kaob mõisahärra, tõusevad asemele kaanidena naabertalupojad ise. Inimene on inimesele hunt, ja kui sina ei õgi, õgitakse sind. Ning mis saab neis oludes ilusast maatüdrukust, kes satub elama linna? „„Näe, mis see linn tegi,“ osutas ta Hrõstjale, „missugune tüdruk oli – terve ja ilus. Aga kui sattus linna, imes linn temast kõik välja, mis imeda oli, ja heitis ta vigasest peast külasse surnuks külmuma!““ Nii kirjutab lk 558 ehk romaani eel-eelviimane lehekülg.

Kuigi Mõrnõi maailmapildis puudub igasugune lahendus või lootus paremale ühiskonnale, on tema raamatut ikkagi mõnus lugeda. Järelsõna küll kiidab psühholoogiliselt veenvaid tüüpe, minu arvates aga teeb teose õudused vastuvõetavaks just see, et kõige hirmsamad inimesed on keeratud üle vindi, nagu oleks autor suures meelehärmis ja vihas teatud inimtüüpide vastu neid reaalsest võimalikkusest veel õelamatena kujutanud. Näiteks üks kiuslik tegelane andis endast kõik, et lesknaine tütrega jääks päris ilma peavarjuta – ja seda isegi mingi isikliku kasu eesmärgita, puhtast tigedusest: ta valetas, kaebas, varastas, keerutas, ja kui viimaks vaene naine oma õnnetuse kätte suri pärast seda, kui tema tütar selle sama mehe pärast süütult mõrva pärast eeluurimisele viidi, karjus mees ka veel leinava tütre peale, kust too siia sai.

See sama nuttev tütar, Hrõstja, oligi peategelane. Väga palju on teoses süngeid metafoore elust kui libedal teel käimisest; kuristiku kohal kõndimisest, kus teed ühe väära sammu ja juba langedki; elu kui kõrrepõld: jooksed ühest otsast teise, ja enne kui kohale jõuad, on jalad verised. Ning Hrõstja tegi vale sammu – tema olukorras oli see tegelikult ette määratudki –  ning siit tulebki teoses sotsiaalsete olude kõrval ja seda illustreeriv teine teema. Suhtekeerised, inimese loomus. Naise võimalused kakssada aastat tagasi. „Sugudevaheline ebavõrdsus“ on selles kontekstis isegi veider öelda. Võrreldamatut ei võrrelda.

Samas imestasin, kui muutumatutena on inimlikul tasemel püsinud meeste-naiste suhted. Täpselt samasugused meeletud armumised, rumalused, enda kaotamised ja südamete murdmised. Ainult et murtud süda ei too naisele tänapäeval kaasa sotsiaalse staatuse igavest kaotamist. Võrgutamised, petmised, valetamised, mahajätmised ning mängimised on aga püsinud ajas muutumatutena. Olin üllatunud, kui kergelt kirjeldas Mõrnõi näiteks vabaabielu, nagu oleks see üsna igapäevane asi. Või juba „langenud“ naiste seksuaalsuhteid. Samas oli kõik veenev ja realistlik.

Mehanism on selline: maatüdruk satub linna teenijaks. Kui ta end hoiab ega satu mõne mehe võrku, on tal võimalus ausa naisena teenijaseisuses jätkata, millalgi leida ka omale abikaasa ning elada stabiilset pereelu. Kui meest ei leidu, võib ka teenijana jätkata. Viimane variant on muidugi kehvem, kuna siis, kui vanemas eas tervis kadunud ning töötada enam ei jaksa, tuleb ikkagi kerjakott kätte võtta. Ja oo õudust!, kuidas sel ajal vananeti, polnud sellist asja, et vanem naine veel mõnd võlu omaks, vastupidi. „neljakümneaastaselt on juuksed hallid, kõrge otsaesine sügavates kortsudes, kunagi nii sile ja rõõsk nägu kortse täis, nahk vahakollaseks kuivanud, sirge selg lookas, kunagi nii säravad silmad tuhmid ja luitunud, nagu lilleke kahvatab külma käes.“ (lk 14) Ja kui neljakümneselt veel jaksasidki tööd teha, siis viie-kuuekümneselt oled ikkagi inimvare ning sugulaste ja omaksteta külmu tänaval või surnuks – keegi ei hooli.

Selleaegse naise – vahet polegi, mis seisusest – ainus võimalus väärika ja ausa ühiskonnaliikmena elada, oligi teha abielludes hea partii. Sest oli ka neid, kes abiellusid joodiku, liiderdaja või lihtsalt vägivaldse mehega. Ning naise elust sai ühtlane kannatusterada, sünge ja lõputu öö. Sest ei olnud ainustki inimest ega õigust, mis päästaks vägivaldse mehe küüsist. Ja kui mees jõi, jõi ta ka naise põhja – olgu too kui korralik tahes. Imestasin raamatut lugedes sellegi üle, et kui üks mees tõesti peksiski oma naise surnuks, siis ta võeti kohtu alla. Et noh, päris esemeks naist siiski ei peetud.

Igatahes, teenijatüdruku positiivseim eluperspektiiv oli leida omale hea mees, selle ajani aga püsida kõigist võrkudest ja võrgutajatest eemal. Aga kuidas sa püsid, kui oled elus inimene, noor, õitsev ja kaunis pealegi, ning ühel hetkel armud kellessegi, kes sindki palavalt armastab, kes on kirglik, maalib imelisi tulevikupilte ning embab ning suudleb nii tuliselt? Mismoodi panna vastu, kui tahad üleni tema juurde, kui soovid nii palavalt, kui usaldad ja tead, et siin polegi midagi karta? Kuidas siis karta, kui usaldad?

Aga naine ei tohi usaldada. Sest tema usaldus ja pühendumus võetakse hambusse, näritakse peeneks ja sülitatakse laia kaarega tänavale. Sest mees ei ole ju isegi süüdi, et ta uskus ka ise kõiki neid kauneid sõnu. Vastutab alati naine ja seepärast ei tohi tema iial enesevalitsust kaotada. Sest armumine tegi mehe sõgedaks pannes arvama, et tema, härra, võiks asuda lihtsa talutüdrukuga kokku elama. Aga suhete avalikukstulek mõjub nagu ämbritäis külma vett kaela – äratab üles ja paneb selja keerama. Milleks abielluda juhusliku teenijannaga, kui elu on veel ees ning kauneid naisi omast seisusest jalaga segada?

Mis saab aga tüdrukust, kes tabatakse teolt? Visatakse välja juudi juurde – muide, juudid on veel üks huvitav teema, millest ma päris hästi aru ei saa – libuks. Huvitav on see, et libu elu ei olegi esialgu üldse ainult kohutav mülgas, kohati on see isegi lõbus. Kuna peategelane Hrõstja oli väga ilus, teenis ta raha lauljannana. Lauljanna polnud muidugi päris selline diiva nagu tänapäeva staarid. Kuid lavalt alla astudes võis ta päris suure hulga meeste vahelt valida, kellega jääda õhtuks, kellega kaheks või kauemakski. Mehed ei pidanud üldse vastumeelsed olema. Kaunil naisel oli valikuvõimalust. 

„Tuled säravad, muusika mängib, rahvast jookseb kokku lausa murdu. Sõbranna sosistab kõrva sisse: „Näe, see musaverd kaupmees sihib sind,“ või „Näe, husaar keerutab vuntsi ja luurab sind nagu kass hiirt...“ Sina aga teed näo, nagu ei märkaks sa midagi, ja laulad edasi. Kui see vastik ja tüütu laul lõpeb, tormavad kaupmees ja husaar sinu juurde ja kutsuvad üksteise võidu õhtust sööma... Laual on maitsvad road ja kanged peened viinad... lusti laialt!“ (lk 518) Muide, pisut õudust tekitas kõrtsikirjeldustes tänapäeva äratundmine, ainult et praegu pole viina – või siidrit või kokteile – joovad naised prostituudid, vaid sekretärid või üliõpilased või noored õppejõud või üksikemad või üheöösuhet või tulevast abikaasat otsivad neljakümneaastased kaunid naised. Kuidagi kummastav ja kuidagi õõvastav...

Samavõrd, kui Hrõstja elu oli lõbus, oli see ka pidetu. Laevuke tormistel lainetel, ja uppumine on vaid aja küsimus. Ebastabiilsest kõrtsielust päästis Hrõstja ühel hetkel mõneaastane kooselu vana ja jõuka abielumehega. Aga kui tänapäeval on uus abielu noore naisega tavaline, siis kakssada aastat tagasi tuli noor tüdruk maailma eest ära peita, salajas hoida, emmata vaid ajutise korteri seinte vahel, ning päris kodus kuulata naise etteheiteid. Ja armukesel oli halb isegi linnas jalutada –  kõik need sõrmed, mis osutasid, näed, see ongi Kolisnõki libu. Inimese isiklik õnn ei olnud esikohal. Üldse mingil kohal. Süsteem oli jäik. Kirik tugev. Moraal ängistav. Ja see kõik tootis iseennast.

Kuid ühel hetkel mees poos end üles ja Hrõstja oli taas tuulte pillutada, saatuse loopida. Hrõstja visati eeluurimisvanglasse – noh, kuhu sa libu ikka viskad, kui ta otse poodu all minestuses lebab. Ülekuulaja aga pakkus peagi, et kui tuled minuga, saad vabaks. Mis jäi naisel üle? „Ja Hrõstja heitis oma tumedaist silmist Knõšile altkulmu nii tulise pilgu, et mehe laial näol hakkas otsekui päike särama. /.../ Alles oli ta lõbustanud ühte meest, selle surnukeha ei olnud jõudnud veel külmaks minna, kui ta juba teisele oma võlusid pakkus. Kes ta siis ikkagi on? Pudulojuselgi on oma hind, tema aga käib käest kätte nagu mängukann. Keegi ei päri, mis ta maksab. Kes aga tahab, see võtab, mängib temaga, nii kaua kui lustib – ja jätab ta sinnapaika. Kui kaua see nii kesta võib? Kuni ta on veel noor ja ilus. Aga mis saab siis? ... Neetud saatus! Koeraelu! ... Ja lõuna ajal võttis ta jälle pea täis, et mitte mõelda, et kõike unustada.“ (lk 517-518)

Ja koeraelu jätkus siitpeale tohutu pöörasusega. Peagi üüris Hrõstja juudi juures toa, veetis ööd kõrtsides ning teenistuse andis juudile. Mis tal siingi üle jäi, millised võimalused olid? Kes abiellukski enam sellise naisega? Kui keegi olekski olnud, siis Hrõstja teda enam ei kohanud. „Nüüd elas Hrõstja juba kuu aega võõrastemajas. Päeval magas, öösel tõmbas ringi. Kuhu ta küll polnud sattunud, kes küll tema juures polnud käinud! See elu oli üks vahetpidamatu joomine, meeleheitlik ja ogar prassimine. Viin voolas ojadena, raha lendas nagu aganad tuulde. /.../ Unetutest öödest hakkasid ta silmad tuhmuma, näonahk tõmbus kahvatuks ja kollakaks /.../. Ja nagu mõrtsukas otsib unustust uues kuriteos, püüdes eelmise jälge värskesse veresse uputada, nii ka Hrõstja, ärgates meeletust uimast, uputas oma tuska viinasse... Viin tegi rinna rõõmsaks, pani südame kiiremini tuksuma ja vere soontes ägedamini käima... peas aga, peas tuiskasid mõtted, kerged nagu varjud, mühisesid nagu vesi neelukohas... Mingi hullumeelne hoog tuli talle peale, otsekui tormilaine haaras ta oma võimusesse ja kandis edasi... Ta ei püüdnudki vastu panna. Kandku pealegi!“ (lk 523-524) Vesi kandiski allavoolu, päris põhja, süüfilis võttis hääle ja võttis välimuse.

Ja enam polnud ka välimust, millega teenida. Veel vaid kakskümmend kopikat korra pealt. Oli juutide juures teenijaks, aga sealt visati ühel hetkel hirmsa pakasega vastu ööd välja. (Siinkohal kerkib taas küsimus, mis roll oli 19. sajandi Ukrainas/Euroopas juutidel, miks olid nemad need kõige suuremad kupeldajad ja kõrtsipidajad, miks nemad võtsid teenijaks selle, kes kõikide teiste juurest välja visati? Tõesti, juute on Mõrnõi küll igasuguse halastuseta mustvalgelt kirjeldanud.) Ja Hrõstja kõndis pakasega kodukülla tagasi. Aega läks nädalaid. Kohale jõudes istus pingile endise kodutare äärde. Kus ta ka surnuks külmus. Oligi kõik.

Mitmes kohas meenus ühe teise kangelanna, Anna Karenina lugu. Tegelikult on Tolstoi kirjeldused palju raskemad, traagilisemad ja ängistavamad kui Mõrnõi omad. Anna Karenina elas oma ebaväärikust palju sügavamalt ja traagilissemalt läbi. Mitte et Hrõstja oleks asju kergelt võtnud, kuid tema puhul domineeris paratamatus, vooluga kaasa minek, nii jutustajale kui tegelastele oli selge, et teist teed ei olnud kunagi olemas olnudki. Anna Karenina seevastu oli täiesti teadlikult oma valikud teinud, ta oli ise teinud otsuse ning seda kohutavamalt see teda painas. Võib ka olla, et aadliseisuses daamil oli ka rohkem kaotada kui varatul, mineviku ja omaksteta maatüdrukul. Sarnasus on aga selles, et kumbki naistest, ei Anna ega Hrõstja, läinud kaasa silmakirjalikkuse ja kahepalgelisusega. Mõlemad kandsid oma ebaausat staatust avalikult, varjamata: kuigi Anna oleks võinud pidada oma armukest avalikus saladuses nagu tegid kõik teised, Hrõstja aga elada südamerahus mõne härra armukesena või abielluda abiellumise pärast, kummardada raha. Kumbki seda aga ei teinud, ei suutnud. Kuigi kogu ühiskond oli läbi imbunud valedest, võltsist käitumisest, pettusest, õelusest, kannatasid enim need, kes jäid ausaks.