03 september, 2011

Arturo Pérez-Reverte – Lõuna kuninganna (2011)


Tütarlapsest sirgub naine ehk 12 aastat ühe mehhiklanna elust Lõuna-Euroopa ja Põhja-Aafrika narkologistikuna, prügikalast tippu. Tegemist siis fiktiivse dokumentaalromaaniga, jutustaja kõiksugu intervjuud tegelastega Teresa elust vahelduvad üksildase ja salapärase naise tähtsamate murdepunktidega karmis maailmas. Üleüldse tasuks mainida, et tegemist hea meelelahutusega, võib lugeda kui soovi põnevuse ja möllu järele, kui vaid üleüldiselt lokkavast korruptsioonist masendusse ei satu. Ja no eks omaette ooper on raamatu alguse ja lõpu Mehhiko elu, sellist just mõistusega vastu ei võta. Vihje algajatele narkomuuladele – autor annab teada, et kui tahad kuritegelikus maailmas kaugele jõuda, tuleb ilukirjandust lugeda ja seda enda jaoks analüüsida. Huvitav oleks lugeda mõne naise arvamust autori kohati süvitsi minevast kujutlusest naise siseilmast.

Ja eelkõige on tore, et tõlge hispaania meeleruumist, midagi muud kui angloameerika või skandinaavia värgid (jutustajagi kurdab mõnel korral, et kurikaelad püüavad jäljendada ameerika filme). Tõrvatilgaks on sõnaapsakad. Üks ajalehearvustus on päris totter – miks ei mõisteta narkokaubandust ja -tarbimist sõnaselgelt hukka. Tere lapsikus.

“Need, lisas ta seejärel, kes äris sees on, ütlevad – ta rõhutas eriti sõnu need ja ütlevad –, et isegi kui teed oma tööd hästi ja ausalt, oled tõsine ja sõnapidaja, lõpetad ikkagi halvasti. Sa tuled, sulandud kergesti sisse, sind võetakse omaks, hakkad nagu kogemata edusamme tegema, ja juba on konkurendid sul kallal. Seepärast läheb iga vale samm kalliks maksma. Ja pealegi, mida rohkem on sinu ümber inimesi, keda sa armastad, seda haavatavam sa oled.” (lk 43) 
“Ilmselgelt polnud ta mingi mökitaja, ja Teresa sai kinnitust, et ka viimastel tundidel võib inimesi käitumise järgi lahterdada. Ja kuigi näib, et see enam midagi ei muuda, siis tegelikult ikkagi muudab. Võib-olla polnud see mees nii elava kujutlusvõimega kui Gato, arutles ta teda silmitsedes. Vähese kujutlusvõimega meeste eeliseks oli see, et neil oli kergem sulguda, meel piinamise eest blokeerida. Need, kes mõtlesid, murdusid varem. Pool teed käisid nad ise, mõtteid takka piitsutades ja omas rasvas praadides. Hirm on alati tugevam, kui osata ees ootavat ette kujutada.” (lk 264)

Kommentaare ei ole: