Peedu Saar - Pascual (2018)

 

Saare debüütraamat on vaat et paremgi kui nüüd LRis ilmunud “Loomad”. Muidugi, selle vahega, et siin saab loo jutustaja Pascual hakkama magava purjus neiu vägistamisega, mis loo muu tonaalsuse kõrval on ootamatult räige tegu. Eks see ole ka teksti teatav murdepunkt, kuid ikkagi ootamatult jõhker. Kuid samas, sellise tühikargajaga … no ime, et ta varastama ei sattunud või muud sellist.

Niisiis, eesti maapoiss läheb Inglismaale, et raha teenida - sest kodumaal põllul rügades suurt ei teeni. Proovib siis Londoni restoranides kala ja juurvilju lõikuda ning surnuaias haudu koristada. Raha tuleb, raha läheb, sest elu tahab elamist ning toanurgakese tuleb samuti tasuda. Suhelda saab teiste omasuguste õnneotsijatega, kes siis samuti värskelt tööturule sisenenud või siis aastaid raha kogujatega, kel plaan kodumaale jäänud pere toetada.

Ja siis on see tšehhi tüdruk Hana, kes ei taha algul Pascualiga välja (kõigele lisaks on tal ka oma poiss), aga ajapikku nad ikka sõbrunevad restoranis töötamise käigus; Pascual kohtub koguni külla tulnud Hana poiss-sõbraga. Kuni viimaks siis neiu kutsub Pascuali enda elukohta ööseks magama kutsub ning öö käigus noormees ärakustunud neiu vägistab. Mis omakorda tekitab Pascualis süümepiinu ja suunab ta uuesti rahateenimise lainele, aga kõik läheb nagu ikka.

Mingis mõttes oleks tegu justkui mõne sajanditaguse arengu- ja kelmiromaani seguga - ehk siis ajastulugu noormehe suurlinnas õnne otsimisest; igal juhul on selline … klassikaline vaib. Kui “Loomade” puhul arvasin, et vorm on üle sisu, siis siin on see küll tasakaalus ning selline pooletoobise ilutsemine töötab väga kenasti. Lugu on esitatud omamoodi metatekstina - autor olevat justkui töötlenud lugejasõbralikumaks juhuslikult Londonist leitud käsikirja.

trakyllmaprokrastineerinj2lle

sirp

keel ja kirjandus

Theodora Goss - Professor Berkowitz Stands on the Threshold (Year's Best Fantasy 4, 2004)

 

Gossi üks varasemaid tekste - autoritutvustuse järgi oli selleks ajaks ilmunud temalt kolme aasta jooksul viis teksti. Mis ehk seletab seda, miks tollal kirjandusuurimisega tegelenud autor kirjutas sedavõrd … literatuurselt.

Oma elus õige pettunud professor Berkovitz leiab end korraga õige unenäolisest maailmast, kus ta kaaslaseks satub üks 19. sajandi prantsuse maalikunstnik ja mitu õige veidra välimusega naissoost olendit (no kui puuduvad meestele omased genitaalid, siis peaks tegu olema naistega, leiab professor). Berkovitz on kindel, et see kõik on üks pikaleveniv unenägu. Nad satuvad üheskoos järgmisse veidrasse kohta - vastuvõtjad nimetavad seda Lävepakuks, kus pääseb Sisemistele Maadele. Nagu ikka, Berkovitz ei saa midagi aru, aga noh, tegu on ju unenäoga.

Ta tunneb, et on kogu elu mõttetult raisanud. Miks ta uurib kirjandust, miks ta tegeleb ühe segase naise (Marie de la Roche?) luulega - selline tühine teema tähendab arvatavalt järgmisel atesteerimisel professori koha kaotamist. Ta kirjandusuurijast armsam on lahkunud Princetoni ülikooli ja arvatavasti nad enam ei saa kokku. Teda ei oota õieti ei midagi. Ja nüüd see unenägu oma veidrate olenditega ja Lävepakk ja mingi küsimus, millele vastamine otsustab tema pääsemise Lävepakust edasi. See kõik tekitab aina hullemat peavalu, arvatavasti pole temast mitte mingit küsimusele vastajat.

Loos on ehk veidi tüütut literatuuritsemist, aga samas see Berkovitzi hingemaailma avanemine ja tema edasised valikud … tegelikult on see päris hästi kirjutatud. Ikkagi Goss.

Jane Yolen - Become a Warrior (The Year's Best Fantasy and Horror 12, 1999)

 

Muinasjutulik lugu väikesest printsessist, kelle isa ja vennad tapetakse lahinguväljal. Lahingule järgneval ööl käib ta üksi isa laipa otsimas ning lubab selle juures, et ta maksab kätte. Hommikul lossi naastes laseb ta endale lõigata poisipea, näppab langenud venna toast pistoda ning põgeneb salaja lossist, et vältida sinna jäänud naiste vaenlaste sõdurite meelevalda jäämist. 

Ta leiab elukoha ühes kauges linnas, kus tegutseb köögiabilisena, kuni ei suuda enam varjata neiuks sirgumist. Siis ta põgeneb sügavasse metsa, elab seal mitmeid aastaid enamvähem metsistudes - ja samas kaunitariks sirgudes.

Kuni ühe printsi jahikoerad ta ümber piiravad ning prints viib ootamatu jahisaagi lossi. Milline armumine! Ja milline kättemaks.

Elegantne muinaslugu, kus taustal kirjeldatakse kõiksugu brutaalsusi - kuni siis selle loo loogika järgi jõutakse vastava finaalini. Meisterlik värk.

Kurahashi Yumiko - The House of the Black Cat (The Year's Best Fantasy and Horror 12, 1999)

 

Abielupaar vaatab tuttavalt laenatud tema tehtud videofilmi mustast kassist, kes elab koos mehega. Väga kaunis kass, tõdevad vaatajad. Videos osalev mees on kogu aeg seljaga kaamera poole. Kass muutub ajapikku inimsuuruseks ning mees ja kass käituvad kui mees ja naine, seda lausa graatsilise seksuaalaktini, mis läheb õige erootiliseks kätte. Siis video lõppeb.

Paar tahab videot tagastada, aga filmitegijaga ei saa ühendust. Nagu selgub, on ta üldse korraga maalt lahkunud, seda teadmata ajaks. Paar otsustab ta kodu külastada - seal peaks elama naine ja neli last (kaks kaksikupaari). Maja juures peesitab viis kassi, üks neist meenutab seda videokassi. Maja paistab inimestest tühi olevat. Paar lahkub, nad kuulevad siis kedagi rääkimas.

Et siis selline erootiline müsteerium jaapani moodi.

Charles de Lint - Romano Drom (Dreams Underfoot, 2003)

 

Väike sissevaade mustlasmaigulisse mütoloogiasse, mis vähemalt minu jaoks on tõesti tundmatu mentaliteet; ja eks de Lint kasutab selle tutvustamiseks ka vastavat tegelast - osaliselt mustlasverega punkarist neidu, kel pole selle internatsionaalse pärimusega miskit pistmist olnud.

Neiu kuuleb pimedal tänaval hädasolija oiet ja läheb vaatama … ning avastab ahvilaadse olendi (pigem ikka orangutan kui eelmise loo lumeinimene), kes räägib inimkeelt ja on ilmselt eluohtlikus seisukorras. Et suremist vältida, organiseerib neiu sellele olendile küüdi kohaliku loomaaia meditsiiniosakonda. Peale seda … keerab punkari elu kohe palju segasemaks, sest see humanoid on temasse edasi kandnud (või avanud?) võtmed hoopis uude maailma, kus tuleb koheselt rinda pista üldsegi mitte heasoovlike … olenditega. Aga kui sul on ikka süda õiges kohas, siis …

Peale kahte eelmist võrdlemisi kergekaalulist teksti hoopis keerulisema taustaga lugu - iseasi, kui palju selles on autoripoolset autentsevõitu tõlgendust. Aga noh, igal juhul mitmekesisem mängumaa.

Jonathan Strahan - Someone in Time. Tales of Time Crossed Romance (2022)

 

Antoloogias on 16 teksti, neist 13 naistelt ja 3 meestelt. Lihtsam on vist tõdeda, et siin on 4 puhtalt heteroseksuaalset lugu (Ford, Hand, Coleman, Goss); ülejäänud tekstide nö peategelastel on kas ühel või kahel ajatasandil rohkem või vähem LGBT elu (paaril puhul ma ei saanudki õieti aru, mis soost võis loo kangelane olla). Eks autorite valiku puhul on juba paar lugejat nurisenud, et liiga valge-ameerika-keskne - Strahani järgmises nõiduse teemalises antoloogias (“Book of Witches”) oli kohe eraldi konkurss kolme loo leidmiseks BIPOC autoritelt.

Endale avaldasid ehk rohkem muljet pigem nö klassikalised autorid - Ford, Allan, Goss; nii mõnegi noorema autori tekstist ei suutnud üldisemas plaanis kinni haarata. Minu jaoks kõige tundmatum autor on Coleman, kelle teksti puhul ei saanudki õieti aru, miks see siia valiti - noh, küllap selleks, et sellise teema puhul võimalikult laia diapasooni esindada.

Kuigi kõikides lugudes on loomulikult ajarändu, siis rohkem jääb kõlama see romantilisem külg, ja seda eelkõige LGBT võtmes. Muidu kui ajarännuga seonduvad kõiksugu paradoksid, siis siin just midagi värskemat ette ei sattunud - ses suhtes Strahanilt kuidagi üllatavalt “pehme” antoloogia (oeh, ma pole senini suutnud kõvaulme “Mission Critical” õieti ette võtta). Hinnete keskmine 4,9 - ühelt poolt pole väga selgeid tippe, teiselt poolt on ka minu jaoks nõrgemates lugudes midagigi positiivset.

Roadside Attraction • Alix E. Harrow 5/10

The Past Life Reconstruction Service • Zen Cho 5/10

First Aid • Seanan McGuire 5/10

I Remember Satellites • Sarah Gailey 5/10

The Golden Hour • Jeffrey Ford 6/10

The Lichens • Nina Allan 6/10

Kronia • Elizabeth Hand 5/10

Bergamot and Vetiver • Lavanya Lakshminarayan 5/10

The Difference between Love and Time • Catherynne M. Valente 4/10

Unbashed, or: Jackson, Whose Cowardice Tore a Hole in the Chronoverse • Sam J. Miller 4/10

Romance: Historical • Rowan Coleman 4/10

The Place of All The Souls • Margo Lanagan 4/10

Timed Obsolescence • Sameem Siddiqui 4/10

A Letter to Merlin • Theodora Goss 6/10

Dead Poets • Carrie Vaughn 5/10

Time Gypsy • Ellen Klages 5/10

Timons Esaias - Go. Now. Fix. (The Year's Best Science Fiction 2, 2021)

 

Futuristlik põnevuslugu ühest padjast, mis päästab hirmsat õnnetust kogenud kosmoselaeva. Ainult et … PandaPillow pole miski tehnikaime selle aja kontekstis, pigem relikt (laadis telefoniautomaat, kus sai kaardiga kõne valida).

Ühesõnaga, keegi ostis selle, kasutas lennu ajal mõnda aega padjana ja viskas siis prügikasti - kuniks siis õnnetusse sattunud lennukis kukkus see  prügikastist välja ja hoolimata üha tühjenevast akust, hakkas tegema seda, milleks ta oli programmeeritud: aitama.  Aga et ostja oli ta enda nimele registreerimata jätnud, oli PandaPillow tööpõld ootamatult lai - terve lennukitäis inimesi (no need, kes peale õnnetust kuidagi ikka elus püsisid) ja neid teenindama mõeldud tehnoloogia, mis millegipärast polnud hakanud funktsioneerima. Asja teeb keerulisemaks see, et kogu tipptehnoloogia oli nö levist väljas, ühendus välismaailmaga oli vaid PandaPillow otseliin oma klienditeenindusega - kus küll puudus igasugune tugi niisuguse relikti eest hoolitsemiseks. Selline pudelikael inspireerib ka laevatehnoloogiat padjakest elus hoidma. Ja PandaPillow on sunnitud veel kangelastegusid tegema …

Et siis omamoodi ood kõbidele, seda küll tehnoloogia võtmes. Katastroofipõnevik lihtsa kangelasega. Kui esmatutvus selle autori loomega oli õige … huvitav, siis ka see tekst on tegelikult päris hea.

Sanna Kartau: Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga

Kõigepealt ütlen, et see ole mingi poliitiline kogu. 
Luuletused on inimene ja naine olemisest, aga mitte ühiskondlikest ebakõladest. Poliitikat puudutatakse vaid seal, kus isiklik isik tunneb ühiskonda ennast puudutavat.
Ühiskond muidugi puudutab palju, ent abstraktset arutelu selle üle luulekogus pole. 
Nii, öeldud. 

Aga ...

Aga samas on pooled tekstid ikkagi sellised, mis mulle midagi ei ütle. Ma ei tea, kas distants on meelega, jagati nii isiklikke asju, et ma ei saagi aru saada, või lihtsalt kirjutati nii kunstiliselt ja ülevalt, et ma ei küüni.
Noh, ei tahagi küündida, muidugi. 
Mul ei tule tunnet: "Nii kunstiline!" kui loen tapeedil voolavast märjast alumiiniumšokolaadist. Mul on: "Mida ta sellega MÕTLEB?!" ja kui ma olen 17 korda ühe kogu juures sedasi segadusse sattunud ja mitte ühelgi korral  aru saanud, milles siis ikkagi kühvel, solvun päris korralikult.
Kirjuta ometi mõttega!!!!!

Ütleme, uusaususe maiku neis kujunditesadudes pole. Kuid kogus olid argielulised luuletused samuti.
Vat need, uusausad, arusaadavad, kaasaelatavad luuletused mulle meeldisid ja kui juba kolm säärast järgemööda loetud olid, hakkas tunduma, et hea kogu. Kirjuta oma perest, oma emast, oma õest, oma tööpäevadest ja haiguspäevadest, oma sõpradest, oma kallimatest, sellest ma saan aru.  

Ent siis tuli jälle mõni kujundlik ja kunstiline arusaamatu sõnade üksteise otsa lükkimine, pilved rähklesid punaselt surnud poegade, surnud armukeste või surnud lindude kiljatustes ja mina olin: "Amöh?". 

Asi pole ka selles, et ma naisluuletajalt tahan ainult naisluulet lugeda - mulle meeldib arusaadavus ja isiklikkus täpselt sama palju ka meesluuletajate loomingus. 

Lõpetuseks üks, mis lühike ja mulle meeldis.

EMAGA ÜHIST

laubakortsud laiad õlad
kohmakus elektrivõlad
hingeraskus õlujanu
rõõmu taga jahe valu

Puänt
ERR

Charles de Lint - That Explains Poland (Dreams Underfoot, 2003)

Järgmine vähe kergekaalulisem tekst, seekord pole (vist) sõnagi Jillyst ja tema seltskonnast; on hoopis kolm alternatiivset neidu, kes otsustavad ajalehes ilmunud kõmuloo peale Newfordi slummis nähtud lumeinimest pildistama minna. Noorus ja uljus.

Seal lähevad nad igaüks eri suunas (see, kes pildi saab, talle tehakse välja tema valitud restoranis) ning nagu loo jutustaja avastab, siis selle ettevõtmise tagantlükkaja kavatseb oma sõbrannasid ninapidi tõmmata - kuid loo jutustaja pildistab salaja tema tegutsemist koos gorillakostüümi riietuva mehega. Rahulolevat edasi viidates põrkub ta aga kokku … veidralt riides ahvi- või inimlaadse hiiglasega. Võimalus oleks temast pilti teha, aga …

Loo parim koht ongi ehk see “aga” ehk lahendus, mis de Linti tegelaste puhul ehk ei üllata. Aga jah, sarnaselt eelmise looga ei saa just öelda, et tekstil laiemat pinda oleks. Näis, kas see noor neiu hiljem ka teistes tekstides välja ilmub. Igal juhul, lumeinimene, eks ole.

Fredrik Backman: Meie teie vastu

 "Karulinna" järg. "Karulinn lõppes happy endiga - noh, niivõrd-kuivõrd sellises olukorras happy endi olla saab.  Selliste "kümme aastat hiljem on korras" ja "veel kaugemas tulevikus on veel rohkem korras" ideede ja stsenaariumitega. 

"Meie teie vastu" ei oota kümmet aastat. Tegevus läheb edasi kolm nädalat pärast "Karulinna" lõppu, mõned eelmise raamatu lõpus loodud õnnelikkuseraasud osutuvad "nad püüdsid, aga läks halvasti" hetkedeks ning lugema hakanud, olen ma kohe keset hirmsat häda ja ikaldust. 
Jah, isegi teadmine, et kümme aastat hiljem on üsna korras, ei paranda. 
Mis on ju ka loogiline? Elu on elu, iga hetk sellest on just praegu kõige tähtsam ning ei ole olemas mingit "aga hiljem selgus, et see kõik pole oluline"-loogikat. 
Sama hästi võib öelda, et Napoleon ei saavutanud midagi, sest surres polnud tal midagi peale vangistuse ning paari särgi. Ei, sama hästi võib öelda, et ükski inimene pole elanud, sest lõpuks surevad nad kõik ju ära, lõpuks selgus, et nende sünd oli asjatu. 
Ei, loeb see, mis on praegu. 
Ja aeg Karulinnas kolm nädalat pärast eelmise raamatu lõppu on trööstitu. 

Lisaks on seekord uusi tegelasi ja neid on pisut raske vastu võtta. Minul. Mitte Anonüümsel Lugejal, vaid just minul. Sest ma olen väga kaua, aastakümneid, uskunud, et inimesed on läbinägelikud, targad ja me elame oma elusid, aimates teiste tagamõtteid üsna hästi, ent tehes nägu, nagu oleks kõik Tavaline ja Lihtne. Siis olin tohutute, väga valusate ja eredate kogemuste kuhjudes sunnitud sellest mõttest täiesti loobuma ja KÕIK ümber mõtlema. Tõdema, et inimesed ei saa millestki aru, isegi väga ilmsetest asjadest. Ning sellise elukogemuse pealt on mul väga raske vastu võtta tegelast, kes on jube läbinägelik ja saab inimestest põhilise kätte veerandi tunniga, mille ta veedab näiteks tolle inimese taga autoga sõites. Mitte ei arva, et saab, vaid SAABKI. Asja teeb veidi paremaks, et tegu on ilmselge autistiga (selgelt Backman armastab neid, küllap on ka ise autist, kogu Vanaema-raamat oli neid täis), kuid siiski. Autistiga, kes paljudest teistest asjadest ei saa aru.
KUID SIISKI!

Ja autoril on ka mingi imelik kiiks lapsevanemlusega.
Ilmselt sai ta ise väga vapustatud, kui isaks sai, mõtlen ma. Bitt-Marie ja vanaema-raamatutes ma ei märganud, et tal vanemluse osas mingi ebapädev ettekujutus oleks, ent nüüd juba kolmandat raamatut järjest väidab ta, et saab inimene lapse ja tahab kaitsta ja tahab kohutavalt kaitsta ja mitte kunagi-kunagi-kunagi lastel mitte haiget saada lasta, see ongi lapsevanemlus - noh, ja siis olen mina, eks ole.
Minu kogemused vanemana.

Tal on teistsuguseid vanemaid ka. Neid, kes oma lastest ei hooli ega neist eriti välja tee. 
Ei, nendega mu kogemused ka ei haaku. 
Minu jaoks on lapsed inimesed - ma ei tunne nende suhtes kuidagi väga teistmoodi kui muude inimeste. Aga Backman kirjeldab lapsevanemate tundeid mingis täiesti teises võtmes. Ma ei saa sellest väga aru, ent õnneks on lapsevanemluse kirglike osade kirjeldamine siiski raamatu mahust väikest osa võttev ja no - elan üle, eks igal autoril on omad kiiksud. 

Backman on päris hea, kirjeldades ja kirjutades tegelasi, keda ma usun. Et ta vahel mõnes asjas ripatab, et kaitsmissoov on liiga paljudel tegelastel liig tugev, no hea küll. Saab andeks.

Sest süda - raamatu süda ja arvatavalt ka Backmani süda - on õiges kohas. Ta räägib inimlikkusest ja kui ta teeb seda läbi hoki, on see lihtsalt üks viis. Mitte kuidagi halvem kui rääkida samas asjast läbi ülikooliteaduskonna, läbi rüütlite ja nõiataride, läbi kraavikaevamise, läbi mäetippu matkamise või läbi kosmoselaevade.
Kui kokku võttes on mõni ilukirjanduslik raamat millestki muust kui inimlikkusest, on tegu kehvapoolse raamatuga, teisejärgulisega. 
Aga see on raamat inimlikkusest ja seejuures hea raamat. 
Ma keskendusin siin muljekirjutuses liialt detailidele, pisiasjadele. 
Küllap seepärast, et üldlugu on raske paika panna ning olulisi ja ebaolulisi tegelasi ei anna väga eristada - üks võib teiseks saada ja teine jälle esimeseks saada.
Raamat pole isegi hokist - üks tegelane, kellest ma seda üldse ei tahtnud, jätab hokimängu maha ja see on meile serveeritud kui Hea Asi. 
Raamat imlikkusest.
Nojah, nagu "Tõde ja õiguski".

Mida ma veel selget öelda võin: Backman ei kirjuta kedagi päris mustaks, alati on mõni triip või laik muud ka. 

Lõpp on veidi ... kistud. Stiilis: "Raamatu lõpus peab olema kulminatsioon, aga ma ei saa hokimängu jälle kulminatsiooniks panna, seda ma juba tegin. Hm, mis veel võiks olla?" Ehk ma näen traagelniite. Halb.
Lisaks traaglniitidele: see on inimestesse uskumise raamat nagu kõik Backmanid, mida lugenud olen. Nagu nad kõik, lõppeb seegi nii moosiselt, et veel moosisem saaks olla suurte raskustega ning ainult siis, kui autoril poleks üldse mingit enesetsensuuri teemal: "Mis võib usutav olla."
Aga ta taob seda moosi nii kaua ja põhjalikult, et kõik saab moosiseks ja kui kõik-kõik-kõik on ühtemoodi punane ja kleepuv, hakkab tunduma, et tegelikult võibki sedasi.
Kaob ära tunne, et happy end on kunstlik, tekib tunne, et elu võibki moosina paista, kui vastavalt vaadata ning kirjeldada.
Nii et las olla - jälle - väga õnnelikult õnnelik see lõpp!

Triinu raamatud
Loetu kaja
Päevaleht/Delfi
Lauri Räpp soovitab

Guntis Berelis - Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte (2022)

 

Tõesti pöörane jutukogu, mis paratamatult tekitab soovi, et härra Bereliselt midagi veel eesti keelde tõlgitaks. Paar teksti siit oleks võimalik ka lugeda ulmekirjanduseks (“Turismihooaeg”, “Me võidame!” - on see horror? splätterfantaasia?); ehk on siin veel paar lugu, mida saaks võtta piiripealse ulmena.

Aga need lood. Jumal küll. Kergelt meenutab ehk Kivirähki mõnd tumedamat hetke; puhas hullus ja läbu ja lõbu. Kunsti ja kasse ja kriminaalromaane on nüüd veidi keeruline … esteetiliselt vaadelda; absurd ja grotesk ja must huumor. Lätlased on ikkagi kultuurrahvas! Või midagi.

Puhas kunst, aga ma ei hakka parem ütlema, kellele. Siin on vast ikka õige mitu lugemismudelit nii madalalaubalistele (kuigi neile ehk liialt sõnarohke), sulelistele (kuigi siin vist käitutakse halvasti nii kultuuri kui inimestega) kui ka karvastele (ulme pole ehk päris õigelt konstrueeritud) - mis muidugi tähendab, et kõigile ei saaks seda tõlkevalikut soovitada, selleks peab ikka … vastavat soont olema. Eks oleks huvitav mõnelt asjatundjalt kuulda, kui kongeniaalne on Contra tõlketöö, igatahes minu jaoks lippas see küll kenasti ja mõnegi huvitava sõnaleiuga.

Kage Baker - Leaving His Cares Behind Him (Year's Best Fantasy 5, 2005)

 

Hea meelelahutuslik lugu tühikargajast pojast, kes viimases rahahädas tuleb tagasi koju kaukaid täitma. Ainult et koduks on kuskil tühermaal asuv kindlus, mida valdab deemonist isa ja pühakust ema - tavainimesed seda kanti külastada ei julge, kartes, et kõiksugu koledad elukad neid röövivad või ka tapavad (muidugi, täiesti reaalne kartus).

Igal juhul, koduses kindluses taas vanematega kohtudes saab selgeks, et vanemad pole sellise tühikargaja energia raiskamisega mitte sugugi rahul. Et järeltulija kodunt põgenemist ennetada, teevad nad talle ülesandeks ehitada järeltulija järglastele mänguväljak - et need ei kasvaks vaid lossiseinte taga. Järeltulija ja tema järeltulijad … pole just soojades suhetes; sest noh, emade juurest on nad ära võetud, isa samahästi kui pole, ning vaid vanavanemad ja kasvatajad hoolivad neist. Järeltulijal on nüüd vaja ajusid raputada, et võimalikult lihtsalt ja kiirelt sellest tüütust ülesandest vabaneda …

Lugu kuulub Bakeri “The Anvil of the World Universe” sarja , mis selle teksti põhjal võiks päris tore meelelahutus olla - kui sama peategelane peaks seal seiklema (paistab, et käepärastest antoloogiatest võiks olla veel kaks lühiteksti samast sarjast). Peategelane iseenesest pole just karakteriloome silmapaistvamaid näiteid, aga selline lõbus kelm on ikka hea vaheldus kaasaegsele ulmekirjandusele. Või nii.

ulmekirjanduse baas

Charles de Lint - Freewheeling (Dreams Underfoot, 2003)

 

Otseselt seda ei saa pidada linnafantaasiaks, pigem siis järgmine osa Jilly ja Newfordi mütoloogiast - ehk siis Jilly koos sõpradega aitamas neid, kes elavad sealse ühiskonna äärealadel. Seekord on Jillyl seltsiliseks ta yuppiesõbranna - mis on siis nö positiivne näide äärealade teisest äärmusest: ega ta ei saakski meie kangelanna sõbranna olla, kui temas poleks teatavat mõistlikkust ja vabameelsust (aga teatud piirini!). Eks ole.

Aga lugu siis 17-aastasest poisist Zinc, kes on vaimsete probleemidega (lapsepõlvetrauma) ja elab nö tänaval. Poiss kuuleb ja mõtleb ja tegutseb omasoodu, nii on tal praegu üheks kinnismõtteks jalgrataste vabastamine rattalukkudest. Mis rõõmustab rattavargaid ja kurvastab ülejäänud ühiskonda, muuhulgas politseid. Ühel Zinci aktsioonil ta vahistatakse, kuid Jilly ja ta politseinikust sõber lasevad ta vabaks - kui Jilly lubab teda ratastest eemale hoida. Kuid ei, Zinc kaob ja edasi on politseivägivald.

Et siis selle raamatu esimene tapmine. Zinci oleks ehk veidi võrreldav avaloo punkariga, ainult et … palju-palju enam segi (no samas, tollel seal manifesteerus ta emotsionaalne seisund teda saatva koletisena). Väheke melodramaatiline tekst, mis toetab eelkõige Jilly tegelaskuju pühalikustamist.

Carrie Vaughn - Sinew and Steel and What They Told (The Best Science Fiction of the Year 6, 2022)

 

Lugu mehest, kes osutub peale laevaõnnetuses pooldumist hoopis inimrobotiks. Süvakosmoses tiirutavale laevameeskonnale on see igati ebameeldivaks üllatuseks, kui selgub, millise niivõrd ebaseadusliku biomehhanismiga tegu on. Ja et selliseid on veel ning neil on üks oma ülesanne, miks inimestega koos seigelda.

Pooleks lõigatud endine mees kinnitab ärkveloleku hetkedel (ta on siiski sõltuv oma kehast - kuigi on enam kui ime, et ta üldse toimib veel sellisena), et ta pole kuidagi meeskonnale ohtlik ja tema suhe laevaarstiga oli selline vägagi reaalne asi. Laevnikud … ei oska sellesse kuidagi suhtuda. Ühelt poolt pidanuks sellest võltsmehest kohe tossu välja laskma või sõjaväele edasi andma, teiselt poolt … ta tõepoolest on olnud üks meeskonnast. Võltsmees püüab salaja saata sõnumeid omasugustele, kuid see ei jää märkamata. Laevnikel tuleb nüüd otsustada, mida õieti peale hakata selle võltsmehega.

Miski sarnane teema oli hiljuti Becky Chambersi romaanis, Vaughni lahendab seda vähe oma laadis, aga kuidagi ökonoomsemalt (muidugi, romaani ja juttu ongi keeruline teemakäsitluse poolest võrrelda). Loo vaatepunkt on sellelt võltsmehhanismilt, mis on ometi vaat et nii inimlik. Tekst loetav Tor.com lehelt.

Charles de Lint - Timeskip (Dreams Underfoot, 2003)

 

Et siis vähe tumedam lugu Jilly sõbrast Geordiest, kes kohtub plaadipoes töötava unelmate neiuga, ning Jilly õhutusel nad tutvuvadki ja kõik on nii ilus ja tore ning noored klapivad vaat et ideaalselt.

Aga neiu näeb tihti vihmastel õhtutel oma koduakna ees tänaval vaimu, mis ilmub äkitselt tänavale, kõnnib ja kaob siis. Kui Geordie sellest Jillyle räägib, soovitab see noortel seda vaimu mitte häirida. Kuid need lähevad siiski temaga rääkima - ning järgmine kord näeb Geordie oma armastatut antikvariaadist leitud vanal fotol poseerimas; see on dateeritud 1912. aastaga.

Et selline traagiline lugu siis (aga eks algne ilmumiskoht ole ka vastav), vähe kergekaalulisem kui kogumiku eelmised lood, aga nüüd siis tutvumine Geordiega ja Newfordi geograafia saab kindlamapiirilise ilme.

Michael Köhlmeier - Idüll uppuva koeraga (2022)

 

Päris hästi komponeeritud jutustus kirjanikest abielupaari kaotusvalust peale tütre hukkumist. Kui algul on koomilisemad hetked (kuidas toimetaja tuleb nende koju ja millised üllatused ootavad nüüd nii vastuvõtjaid kui külastajat), siis edaspidi tulevad tõsisemad toonid (abielupaari unetus ja nende viisid sellega kohanemiseks), kuniks siis loo jutustaja kujutleb dialoogi, mida ta tegelikult tahaks kogeda - ja millest muidugi pole reaalset abi leinaga hakkamasaamisel (või kuidas seda nüüd öeldagi).

Ja see koer. Tõlkija on järelsõnas selle musta koera ja temaga juhtuva tõlgendanud depressiooniga kohanemiseks, edasi liikumise võimaluseks; selle järgi justkui … lootust oleks!

Eks selline autobiograafiline aines ja nö autori fassaaditaguse elu kujutlemine on üldiselt minu jaoks lugemast peletav faktor, aga seekord on see küll … töötav (kui midagi sellist saab üldse öelda teksti kohta, mis käsitleb leinaga toimetulekut?). Igal juhul, siinne jutt on arvatavalt tumedama kõlaga kui raamat ise reaalselt on.

Charles de Lint - The Stone Drum (Dreams Underfoot, 2003)

See tekst ühendab siis korraga eelmise loo kolm taustategelast - Jilly Coppercorn, professor Dapple ning see müstikalugude autori Christy Riddelli (eesnimest hoolimata on tegemist mehega). Ja muidugi Goon, see Dapple’i majahoidja, imelik olend, kes pole päriselt just see, kelle/millena ta välja näeb.

Igal juhul, preili Coppercorn leiab Newfordi vanalinnas maalimiseks inspiratsiooni otsides ühe veidra kivieseme, mis oleks justkui midagi trummilaadset. Ta näitab seda professor Dapple’le … ja tema paharetil Goonil on väga veider reaktsioon. Coppercorn otsustab eseme tagasi leiukohta viia, sest … see Christy Riddell on kirjutanud ühe hirmsa loo mehest, kel oli kokkupuude niisuguse vaimudeilmast pärit esemega. Ainult et öösel ongi Coppercorni akna taga ühed hirmsad olendid (ehk siis midagi sellist, nagu on algse trükise kaanel). Järgmisel päeval otsib naine üles tuttava, kel olevat justkui sidemeid ja kogemusi niisuguse vaimudeilmaga. Tuleb välja, et ta peab sirgeselgselt ja ainult tõtt rääkides end ähvardavale ohule vastu minema. Kerge öelda …

Nüüd siis de Lint tuttavamas sõiduvees - olukord, kus tavaline inimene (aga kes on vastuvõtlik) puutub kokku senitundmatu ähvardava olukorraga, millega tegelemiseks tuleb tal leida abi inimestelt, kes on tuttavamad niisuguse ilmaga. Sõprus võidab … paljutki (sest ega de Lint ainult roosamannat kirjuta, teatavasti on ta mitmedki tekstid pigem tumefantaasiast kantud).

Theodora Goss - Miss Emily Gray (Year's Best Fantasy 5, 2005)

 

Goss tuntud headuses ehk seekord gootilik lugu aadlipreilist, kes on aastaid elanud emata ja unistab nüüd teismelisena kooli minekust. Aga ta isa ei taha seda. Majapidamisse saabub koduõpetaja (tüdruk peab siiski olema haritud), kes õpetab kõike vajalikku ja ühtlasi … Igal juhul, kuskilt välja ilmunud maagiaõpiku abil püüab aadlipreili oma unistusi ellu viia, aga tulutult. Mõne aja pärast teatab hoopis isa, et abiellub koduõpetajaga. Koju saabunud vanem vend püüab samuti võita koduõpetajat endale võita ning on selle nimel valmis ükskõik milleks. Nojah, poja juuresolekul saab isa endale suunatud püstolist surma ning nüüd saab korraga aadlipreili eestkostjaks värskelt lesestunud koduõpetajanna: preili ja võõrasema vahel toimub silmiavav vestlus …

Esmapilgul üsna segaselt kirjutatud tekst, aga teistkordsel lugemisel on üsna mõnus tunne näha asjade kokkuloksumist, mis mõjub kohe päris meisterlikult. Goss ikka … oskab. Igasugune gootika pole üldiselt just otsitud lugemisvara, aga no hea tekst on ikkagi eelkõige hea tekst.

Charles de Lint - Uncle Dobbin's Parrot Fair (Dreams Underfoot, 2003)

 

Kui õieti aru saan, siis see on avalugu Newfordi sarjale ning tekstile lähenemine on vähe teistsuguses võtmes kui Newfordi hilisema maailma puhul (muidugi, millegi sellise väitmiseks tuleks küll õigupoolest see kogumik enne läbi lugeda).

Nimelt on siin pool teksti tõlgendused Christy Riddelli juturaamatust, kus siis juttu kõiksugu maagilisest allhoovusest meie maailma sees - või siis vastupidi, meie maailma kokkupuutest suurema, maagilise maailmaga (ühes loos on muuhulgas juttu Jilly Coppercornist, kuid vähe teistsugusemas, ebatüüpilisemas laadis kui de Linti hilisemates tekstides - ta nimelt puutub professor Dapple’t külastades otseselt kokku professori majahoidja Gooniga, kes siis peaks olema paharet (“goblin”)).

Selle loo kaks peategelast peavadki siis endale lahti mõtestama, kas nendega toimuv on reaalne või mitte. Vananev hipinaine tahaks uskuda, et on midagi enamat kui tavapärane maailm. Kodust põgenenud noormees tahab pääseda oma hipidest vanemate jamadest, aga teda saadab nüüd üks … veider vihane olend (mis suudab kasvõi rauda krõmpsutada).

Tekst iseenesest ei anna vastust, kui reaalne on see … olendite maailm; mingil moel see naise ja noormehega juhtuv võimalik seletada teataval moel psüühiliste probleemidega. Aga noh, teades, kuhu see Newfordi maailm omadega välja jõuab, siis psüühilised probleemid ja maagiline saavad väga edukalt ka teineteisest sõltumatult eksisteerida.

Neil Gaiman - The Problem of Susan (Year's Best Fantasy 5, 2005)

 

Mingil moel sarnane eelmisele loole “Closing Times”, ehk siis lugu-loos jutustamine saab veidi teistsuguse tähenduse, kui selgub, et metafiktsionaalne tegelane on tegelikult fiktsionaalne tegelane. Antud juhul on Gaiman ette võtnud Narnia (jajah, varasemast meenub näiteks Lumivalgekese täiendamine) ehk mis võinuks oodata sealse Susani elus peale Narnia sündmusi - kes siis ei saanud rongiõnnetuses surma ja kaunisse paradiisi nagu teised lapsed. Susan elas … omamoodi väärikalt, aga üksikuna. Oma Narnia unenägudega, mis on vähe täiskasvanulikumad kui see Narnia originaalmaailm (see lõvi, eksole).

Nagu ikka, on probleemiks see, et ma pole Narnia asju lugenud (kristlik fantaasia!) ja pole ka vähimatki huvi seda kunagi ette võtta. Eks Gaiman annab algmaterjalile mitmeid viiteid ja tema edasiarendused on juba õige gaimanlikud.

ulmekirjanduse baas

Fredrik Backman: Karulinn

On täiesti võimalik, et Backmanist saab üks mu lemmikkirjanikke. 
Ta pole veel päris seal, aga kahtlemata on tema nimi üks, mis mul meeles, kui raamatukogus avariiulite vahel kondan ja midagi lugeda otsin. 
Ei "Mees nimega Ove" ega "Britt-Marie oli siin" mõjunud mulle päris usutavatena ning kuigi need olid loetavad raamatud, polnud nad erilised. Ent "Vanaema saatis mind ütlema, et palub vabandust" oli imeline. 
Kõik, mida ma pole julgenudki tahta. KÕIK.
Ja nüüd siis "Karulinn".

Esmalt räägin raamatust. 

Et see pole raamat hokist, nagu vähemalt viiest kohast kuulnud ja lugenud olen? Kurat ... kogu raamatu esimene pool on hokist, ainult hokist, väga hokist. Mida see erinevatele inimestele tähendab, mida see tähendada saab, mismoodi see tähendab. Isegi kui antud inimesele EI tähenda, siis aktiivselt - "on teised huvid kui hoki" - mitte et keegi hokit ei mainigi, pole oluline, ei huvita. 
No kuulge! Kuidas see raamat hokist ei ole?!?!
Aga inimestest on ta muidugi rohkem. MUIDUGI tähendab hoki erinevatele inimestele erinevaid asju ja me saame nende inimestega tuttavaks, saame lähivaate.

Neid on päris palju. Mitte nüüd kõik kogu linnas, aga kolmkümmend olulist tegelast on ses raamatus küll. Võibolla ka rohkem.
Backman armastab mõnigi kord kirjutada nii, et esmalt saame pildi halvimast, mis tegelases on. Halvimast, mis kas välja paistab või mismoodi ta mõtted võivad paista või mida ta tõesti TEEB. Ja siis näidatakse edasi - vahel selgub, et inimene on tegelikult imeline, nii palju head, nii head, et pisarad tulevad lugedes silma. Vahel selgub, et temas ongi kõike, on head, on halba, inimesed on keerulised. Ja vahel näidatakse, et no - mitte üleni õudne loomus, ei, aga tema motiivid on nii kivinenud, et mitte midagi muud sisse ei mahu ja on nagu on.
Pole vähem kuri tegelane, aga on mõistetavam. 
Vahel ei alusta Backman halvimast. Märgatav nii nende puhul, kelles polegi eriti midagi halba, kui juhul, kui ta tahab et me tegelasele kaasa elaksime, mitte ei mõistaks teda kohe süüdi. Hoopis et me teda mõistaksime.
Jah, tegelane teeb halba asja, end see pole kõik, mida ta teeb, on, mõtleb. Ei määra, kelleks ta inimesena osutub või ei osutu.

Teine pool raamatut on ikka veel hokist, aga rohkem sellest, kuidas hoki mõju erinevatele inimestele muutub ja mida tähendab, kui juhtub väga karm asi.
Kuidas SIIS käitutakse, kuidas see kõik mõjub, mis saab. Ja ikka sellest ka, kui hull on vägistamisohvri teekond politseist alates. Haiglad jms, ent kui rahvas ka teab, et juhtus, siis kõik kodust väljaspool.

Üldiselt on Backmani inimesed natuke paremad, kui inimesed minule tuttavas elus. Nad on eredamad, intensiivsemad, vähem vait ja sekkumatud, rohkem "kurat, nüüd ma pean midagi tegema!"
Aga vähemalt laseb ta kõige sekkuvamal, kõige rohkem minu moodi tegelasel surma saada. See on aus, nii et kokku tuleb mu hinnangul mitte päris eluvõõras raamat, lihtsalt ... natuke teravamate kontrastidega teos kui ümberringi paistev päriselu.

Millega jõuame teise punktini: mida Backman kirjutades teeb.
Võibolla poleks ma seda märganudki, kui poleks täiesti juhtumisi kaht eesti autorite ulmejuttu selle raamatu vahele lugenud. 
Aga kohe, kui märkasin, mu ajus plahvatas. 
Muidugi!
See, mida Backman teeb ja mis mus kaasa kajab, on tundmise kirjeldamine. Kõik tema tegelased tunnevad, tunnevad tugevalt, kohati rebestavalt tugevalt. aga KÕIK tunnevad.
Seepärast Backman saabki nad meile nii armsaks kirjutada.
On kerge mõista kuitahes Paha tegelast, kui tal on tugevad tunded, kui neid ja nende tagapõhja edasi antakse. 
Aga päris elus, päris maailmas, kohtab ikka ja jälle ja pidevalt inimesi, kes lihtsalt ... ei tunne eriti. Kel ei ole lõikavaid ja valusaid tundeid tegude motiividena eretamas, kel pole valu ja ilu vahemikus pendeldamist elu kirjeldamas, kelle otsuseid põhjendamas pole tugevaid tundeid, ainult mingi ... ükskõiksus.
Nad on samamoodi päriselt olemas, just see mittetundmine põhjendab mulle ära muul moel täiesti ebaloogilised ja mõistetamatud otsused.

Mina: "Aga kuidas tal halb ei ole, kui teisel tema pärast nii valus on?"

Mina: "Aga see on ju täpselt nagu temal oli, mis mõttes ta analoogiat ei näe ja üldse kaasa ei tunne?"

Mina: "Aga ma ei saa aru: mis mõttes nad mitte midagi ei teinud?! See oli ju nende antud ülesanne, mida täita püüdes inimene nii katki läks, et pisarad ja tardumus, see on ju nende vastutus tagajärgedega tegeleda?!"

Aga paljud inimesed ei hooli.
Sest nad ei tunne.
Ja kui ma Backmani raamatu vahele loen tegelastest, kes lihtsalt toimivad, eriti tundmata, kelle elus juhtub, ent nad ise reageerivad nii palju kui: "Appii!!" ja "Mine persse!", saab selgeks. 
Osad inimesed ei tunne eriti. 
Võibolla isegi PALJUD inimesed.
Muidu ju kirjanik ei kirjutaks sedasi - kui ta enda sees tunded möllaksid, ta ei unustaks neid tegelastele sisse kirjutamast. 
Teatud moel on see mittetundvate tegelaste kirjutamine realistlik. Selliseid inimesi on.
Aga tundvaid inimesi ON veel palju kindlamalt - sest ma isiklikust kogemusest tean, et mhmh, me oleme päriselt olemas. 

Backman ei kirjuta niiviisi, et osad tunnevad, osad ei. Temal tunnevad kõik. Ja see on valus ja see on ilus ja, kurat, ma tunnen kaasa iga tema kirjeldusega. 
Ma mõistan tunnetega IGAÜHT, kellest ta kirjutab. Ositi on see ebameeldiv kogemus. Raske on edasi lugeda, sest nii palju emotsioone, kõik hõõgub. Valu on valus. Rõõm on joovastav. Valu selle rõõmu järel on veel ERITI valus.
Aga ilma tunneteta ma ei VIITSIKS edasi lugeda, mis on hoopis teine asi. Praegu puhkasin paar tundi või ööune jagu, ning pöördusin tagasi. 

Ja nutsin. Teate, et inimesed ei nuta enamasti mitte kurbusest, vaid vahel jõuetusest, aga veel sagedamini seepärast, et miski on ilusam, kui nad ootasid?
Ma kahtlustan, et see käib eriti inimeste kohta, kes tunnevad palju.

Lugemiselamused
Postimees
Triinu raamatud
Sehkendaja
Raamatukoikoi
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu hoidjate lugemisblog
Heleni kirjanurk
Loetu kaja
Päevaleht/Delfi
Viimsi Teataja

Peedu Saar - Loomad (2022)

 

Tänavune Loomingu Raamatukogu paistab olevat kuidagi eriliselt loetav - enamus on küll lugemata, aga kõigi ilmunud raamatute puhul mõtled (kui eriilmelised on näiteks Köhlmeier ja Berelis (nendest postitused natuke hiljem), et selle võiks küll kätte võtta (kui vaid aega oleks! Aga ehk veel jõuab. Ja miks küll seekord aastatellimust ei teinud). See on hämmastav; millest selline … positiivne suunamuutus? 

Ja et midagi on “viltu”, näitab kasvõi eesti autorite senine valik - eeskätt Vilu luule, aga muidugi ka Heinsaare valikmälestused ja nüüd siis Saar (kellelt sarnaselt Vilule pole ma varem midagi lugenud). Selgusetuks jääb, mida ma õieti lugesin, sest see tekst jääb mul küll otstest ühendamata.

On siis kaks lugu, mis alguses ja lõpus (aga lõpust selgub algus, eksole) omavahel kokku põimuvad. Ühelt poolt ühe paari lahkumineku tee (see, et paar selleni jõuab, pole just spoilerdamine, see on enamvähem esimestest lausetest õhus), teiselt poolt reinkarnatsiooni ahelad eluslooduses. Ühelt poolt aina valusam inimsuhe, teiselt poolt antropomorfistlik kappamine läbi eluslooduse - sõna saavad nii ühepäevik, kastehein, jänes, angerjas ja paljud teised. Ja vaat see reinkarnatsiooni teema jääb kaugeks - mida see õieti illustreerib? Lõpuks jah, see seotakse kokku (kas nüüd just kafkalikult?) selle lahkumineku järgse tühiruumiga (mis siis ka reinkarnatsioon, “üks” on tagasi?).

Ühelt poolt tundubki, et kui teos jagada lihtsustatult sisuks ja vormiks, siis siin jääb prevaleerima vorm, ehk autori võime ja rõõm väljenduda (mänguline? Algul tundus, et justkui griškovetslik veiderdamine, aga siis see tunne taandus), kuid suurem sidumine sisuga jääb eelkõige autori meelisklustesse, või siis autor usaldab niivõrd lugejat, et see suudab selle mängu olemust tabada.

Mis tegelikult on kindlasti üks õige viis kirjanduse loomiseks.

Lihtsalt et kui pidevalt pigem fantaasiakirjandust lugeda, siis ega see enda fantaasia enam nii täistuuridel töötagi. Hmm.

trakyllmaprokrastineerinj2lle