Selline 1950. aastate maiguga lugu, umbes nagu (minu tunde järgi) Bradbury või Simak võinuks seda kirjutada.
Ühte väikelinna on sattunud vananev ajarändur, kes oma sõnutsi ootab õiget aega ja jõudu, et sealt lahkuda. Ajalehekioskis töötav naine tutvustab ajarändurit loo peategelasele, romaani kirjutada püüdvale kirjanikule. Kirjutamine ei edene, küll aga on huvitav vestelda selle ajarändurina esitleva mehega, kes ei olegi hull nagu kirjanik esialgu arvas.
Nagu ajarändur seletab, aeg on justkui staatiline juust, mida on võimalik õige mõttejõu ja vastavate harjutuste abil läbida. Kuidas just, jääb kirjanikule segaseks. Nad kohtuvad mitmeid kordi ning ajarändur viib ta koguni vaatama 10-aastast poissi, kes on siis ajarändur ise noorena.
Aga siis ta kaob. Kioskineiult uurides selgub, et ajaränduri naine oli kohale ilmunud või õigemini viimaks mehe leidnud, et temaga koos sellest ajahetkest lahkuda. Kuid vananev ajarändur … ei saa hakkama. Kirjanik hakkab seda paari koos kioskineiuga jälitama - et ühelt poolt kirjutamiseks inspiratsiooni saada, teiselt poolt ise õppida ajarännuks nippe (ja kolmandaks tekib neiuga romantiline suhe). Ajaränduri naine viimaks lahkub, kuid mees jääb - ja nagu selgub, on tema ebaõnnestumisel vägagi traagiline mõju sellele linnale.
Antoloogia esimene lugu, mis osutab minevikus tuhnimise ohtlikkusele, ja autor lahendab selle inimlikult väga mõjusalt. Ühe armastusloo asemel on siin kaks - nii ajarändurid kui ka kioskineiu ja kirjaniku suhe; ja seda üsna traditsioonilises võtmes. Tekst olekski justkui traditsiooniliselt hea ning sellisena võiks olla tõlgitud ka näiteks eesti keelde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar