Noormees jäetakse maha ning meeleheitehoos otsustab ta ajamasina abil oma saatust otsima minna. Pole midagi keerulist, selleks tuleb vaid pilet osta.
Ajamasinaks on kivirahn, millesse tuleb astuda. Kivi ees seisab üks temavanune veidralt riides noormees, kes räägib veidras inglise keeles (aga veidrikud vaid kasutavadki seda teenust). Nad räägivad veidi, peategelane pakub veidrikule oma kohvitopsi ja läheb aega seiklema. Tadžikistanist (huvitav valik) naastes on veidrik ikka seal. Ja igal järgmisel minemisel ja tulemisel on see veidrik kivi ees ning nende kohtumised muutuvad omamoodi rituaaliks - temale saab rääkida seiklustest erinevates minevikkudes.
Ainult et, ühel hetkel veidrik küsib, et mida peategelane õieti otsib. Ja milleks. Viimaks viib veidrik ta oma magamiskohta, jube räpasesse matkabussi, kus ta tohib peatuda. Noormehed saavad üha lähedasemaks, kuni viimaks ühel ajarännakul tulistatakse peategelasele kõrri kuul ning tagasi “reaalsusse” naasnuna päästab veidrik ta elu. Ainult et … ta teatab, et nad ei kohtu enam, kuna veidrik lahkub. Peategelasel on, mille üle mõelda.
Ehk siis selline eneseleidmise ja august välja tuleku lugu. Pole just midagi keerulist, isegi ajamasin on pigem maagiline nähtus kui et vähegi ulmelise seletusega. Armastus, eks ole, pole mingi kõikehõlmav plahvatus, vaid lähedus ja soojus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar