Antoloogia lõpulugu on ainus selline tekst, kus ajarändamise metoodika on alles eksperimenteerimise faasis. Et tegu on kogumiku teise taastrükitud tekstiga, siis võib tõdeda, et selles antoloogias kõvaulmet (hard SF) pole; ka esimene taastrükk (Elizabeth Hand) pigem eksperimenteerib väljendusvõimalustega.
Ehk siis lugu sellest, et tänapäeval on jõutud ajarännu võimaluse sooritamiseni, aga see on niivõrd energiamahukas - kuid on kahtlus, et 1950. aastatel oli üks naisfüüsik, kes kuulu järgi olevat omal käel teoreetiliselt lahendanud. Kuid päev enne töö avalikustamist ühel konverentsil hukkus see naine autoõnnetuses … ja samaaegselt kadusid ta märkmed laborist jms.
Meie füüsikaloolane jõuabki 1956. aastasse ning avastab, et tema teadustöö iidol on tegelikult vägagi tore inimene, ning nad koguni armuvad teineteisesse - mis tekitab tollases homofoobses ühiskonnas mitmeid komplikatsioone. Aga kuidas saada käsikiri, millega naasta olevikku? Peategelane paljastab geniaalsele teadlasele plaani, miks ta minevikku saadeti, ning selgub, et saatmise organiseerija (teist füüsika Nobelit jahtiv füüsik) on vägagi ebameeldib tüüp …
Niiet jah, selline tekst inspireeris Strahanit niisuguse temaatikaga antoloogiat koostama. Romantika kõrval on oluline jätkuv sotsiaalne ebavõrdsus, ega kaasajalgi pole veel põhjust rahul olla. Mis on naise koht, eksole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar