On täiesti võimalik, et Backmanist saab üks mu lemmikkirjanikke.
Ta pole veel päris seal, aga kahtlemata on tema nimi üks, mis mul meeles, kui raamatukogus avariiulite vahel kondan ja midagi lugeda otsin.
Ei "Mees nimega Ove" ega "Britt-Marie oli siin" mõjunud mulle päris usutavatena ning kuigi need olid loetavad raamatud, polnud nad erilised. Ent "Vanaema saatis mind ütlema, et palub vabandust" oli imeline.
Kõik, mida ma pole julgenudki tahta. KÕIK.
Ja nüüd siis "Karulinn".
Esmalt räägin raamatust.
Et see pole raamat hokist, nagu vähemalt viiest kohast kuulnud ja lugenud olen? Kurat ... kogu raamatu esimene pool on hokist, ainult hokist, väga hokist. Mida see erinevatele inimestele tähendab, mida see tähendada saab, mismoodi see tähendab. Isegi kui antud inimesele EI tähenda, siis aktiivselt - "on teised huvid kui hoki" - mitte et keegi hokit ei mainigi, pole oluline, ei huvita.
No kuulge! Kuidas see raamat hokist ei ole?!?!
Aga inimestest on ta muidugi rohkem. MUIDUGI tähendab hoki erinevatele inimestele erinevaid asju ja me saame nende inimestega tuttavaks, saame lähivaate.
Neid on päris palju. Mitte nüüd kõik kogu linnas, aga kolmkümmend olulist tegelast on ses raamatus küll. Võibolla ka rohkem.
Backman armastab mõnigi kord kirjutada nii, et esmalt saame pildi halvimast, mis tegelases on. Halvimast, mis kas välja paistab või mismoodi ta mõtted võivad paista või mida ta tõesti TEEB. Ja siis näidatakse edasi - vahel selgub, et inimene on tegelikult imeline, nii palju head, nii head, et pisarad tulevad lugedes silma. Vahel selgub, et temas ongi kõike, on head, on halba, inimesed on keerulised. Ja vahel näidatakse, et no - mitte üleni õudne loomus, ei, aga tema motiivid on nii kivinenud, et mitte midagi muud sisse ei mahu ja on nagu on.
Pole vähem kuri tegelane, aga on mõistetavam.
Vahel ei alusta Backman halvimast. Märgatav nii nende puhul, kelles polegi eriti midagi halba, kui juhul, kui ta tahab et me tegelasele kaasa elaksime, mitte ei mõistaks teda kohe süüdi. Hoopis et me teda mõistaksime.
Jah, tegelane teeb halba asja, end see pole kõik, mida ta teeb, on, mõtleb. Ei määra, kelleks ta inimesena osutub või ei osutu.
Teine pool raamatut on ikka veel hokist, aga rohkem sellest, kuidas hoki mõju erinevatele inimestele muutub ja mida tähendab, kui juhtub väga karm asi.
Kuidas SIIS käitutakse, kuidas see kõik mõjub, mis saab. Ja ikka sellest ka, kui hull on vägistamisohvri teekond politseist alates. Haiglad jms, ent kui rahvas ka teab, et juhtus, siis kõik kodust väljaspool.
Üldiselt on Backmani inimesed natuke paremad, kui inimesed minule tuttavas elus. Nad on eredamad, intensiivsemad, vähem vait ja sekkumatud, rohkem "kurat, nüüd ma pean midagi tegema!"
Aga vähemalt laseb ta kõige sekkuvamal, kõige rohkem minu moodi tegelasel surma saada. See on aus, nii et kokku tuleb mu hinnangul mitte päris eluvõõras raamat, lihtsalt ... natuke teravamate kontrastidega teos kui ümberringi paistev päriselu.
Millega jõuame teise punktini: mida Backman kirjutades teeb.
Võibolla poleks ma seda märganudki, kui poleks täiesti juhtumisi kaht eesti autorite ulmejuttu selle raamatu vahele lugenud.
Aga kohe, kui märkasin, mu ajus plahvatas.
Muidugi!
See, mida Backman teeb ja mis mus kaasa kajab, on tundmise kirjeldamine. Kõik tema tegelased tunnevad, tunnevad tugevalt, kohati rebestavalt tugevalt. aga KÕIK tunnevad.
Seepärast Backman saabki nad meile nii armsaks kirjutada.
On kerge mõista kuitahes Paha tegelast, kui tal on tugevad tunded, kui neid ja nende tagapõhja edasi antakse.
Aga päris elus, päris maailmas, kohtab ikka ja jälle ja pidevalt inimesi, kes lihtsalt ... ei tunne eriti. Kel ei ole lõikavaid ja valusaid tundeid tegude motiividena eretamas, kel pole valu ja ilu vahemikus pendeldamist elu kirjeldamas, kelle otsuseid põhjendamas pole tugevaid tundeid, ainult mingi ... ükskõiksus.
Nad on samamoodi päriselt olemas, just see mittetundmine põhjendab mulle ära muul moel täiesti ebaloogilised ja mõistetamatud otsused.
Mina: "Aga kuidas tal halb ei ole, kui teisel tema pärast nii valus on?"
Mina: "Aga see on ju täpselt nagu temal oli, mis mõttes ta analoogiat ei näe ja üldse kaasa ei tunne?"
Mina: "Aga ma ei saa aru: mis mõttes nad mitte midagi ei teinud?! See oli ju nende antud ülesanne, mida täita püüdes inimene nii katki läks, et pisarad ja tardumus, see on ju nende vastutus tagajärgedega tegeleda?!"
Aga paljud inimesed ei hooli.
Sest nad ei tunne.
Ja kui ma Backmani raamatu vahele loen tegelastest, kes lihtsalt toimivad, eriti tundmata, kelle elus juhtub, ent nad ise reageerivad nii palju kui: "Appii!!" ja "Mine persse!", saab selgeks.
Osad inimesed ei tunne eriti.
Võibolla isegi PALJUD inimesed.
Muidu ju kirjanik ei kirjutaks sedasi - kui ta enda sees tunded möllaksid, ta ei unustaks neid tegelastele sisse kirjutamast.
Teatud moel on see mittetundvate tegelaste kirjutamine realistlik. Selliseid inimesi on.
Aga tundvaid inimesi ON veel palju kindlamalt - sest ma isiklikust kogemusest tean, et mhmh, me oleme päriselt olemas.
Backman ei kirjuta niiviisi, et osad tunnevad, osad ei. Temal tunnevad kõik. Ja see on valus ja see on ilus ja, kurat, ma tunnen kaasa iga tema kirjeldusega.
Ma mõistan tunnetega IGAÜHT, kellest ta kirjutab. Ositi on see ebameeldiv kogemus. Raske on edasi lugeda, sest nii palju emotsioone, kõik hõõgub. Valu on valus. Rõõm on joovastav. Valu selle rõõmu järel on veel ERITI valus.
Aga ilma tunneteta ma ei VIITSIKS edasi lugeda, mis on hoopis teine asi. Praegu puhkasin paar tundi või ööune jagu, ning pöördusin tagasi.
Ja nutsin. Teate, et inimesed ei nuta enamasti mitte kurbusest, vaid vahel jõuetusest, aga veel sagedamini seepärast, et miski on ilusam, kui nad ootasid?
Ma kahtlustan, et see käib eriti inimeste kohta, kes tunnevad palju.
Lugemiselamused
Postimees
Triinu raamatud
Sehkendaja
Raamatukoikoi
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu hoidjate lugemisblog
Heleni kirjanurk
Loetu kaja
Päevaleht/Delfi
Viimsi Teataja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar