Selles suhtes ebatüüpiline lugu, et on lihtsalt traditsiooniline või koguni vanamoodne armastuslugu. Ajaränd on keskselt sees, aga selle ülesandeks on toestada kõikehõlmavat armastust.
Noor neiu töötab oma unistuste tööl - ühes tänapäeva Londoni kesklinna vanaraamatupoes, mida õieti keegi ei külasta. Poe omanik on üks veider vanamees, kes elab sealsamas ülakorrusel ja poe tegemistesse kuidagi ei sekku. Nii saab neiu tööpäevadel rahus omaette olla ja kasvõi raamatuid lugeda. Ühel päeval aga neiu avastab, et üks raamat ilmub ikka ja jälle ta kassaaparaadi juurde, ükskõik kui palju ta seda riiulisse tagasi viib. Järgmine päev uus raamat, ning pealkirjade järgi paistab, et keegi tahab temaga kontakti saavutada.
Lõpuks kohtubki neiu selle raamatuasetajaga ning selgub, et tegu on 1914. aastast pärit kena noormehega, kes tollal siin töötas ja kes on avastanud mingi veidra koha, kust ta saab tulevikku vaadata. Neiu ja noormees hakkavadki seal poenurgas kohtuma, päevade jooksul armuvad, aga siis selgub noormehe jutust, et peagi võib alata sõda - nagu 1914. aasta avalikkus on kindel, et tuleb üks kiire ja võidukas sõda sakslastega ja peagi oleks ta tagasi raamatupoes. Neiu muidugi teab, et I maailmasõda … ja ta uurib internetist noormehe saatuse kohta selles sõjas … Ühesõnaga, armunutel on suur probleem.
Tekst võiks vabalt ilmuda mõnes armastuslugude antoloogias ja keegi ei kergitaks kulmugi. Peategelased on parajad introvertidest nohikute klišeed - inimesed, kes tahakski vaid raamatute keskel elada ja unistada ja vestelda neist; ning nad ei saa kontakti muu maailmaga jne. Noh, ehk ongi küllaga lugejaid, kes sooviksid samastuda selliste tegelastega. Õnneks ei punnita autor õnneliku lõpuga, jääb selline … magusvalus tunne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar