Lugu kirjandusuurijast, kelle unistuseks on Sapphoga kohtumine, aga ajarännu käigus satub kokku hoopis Thomas Wyatti vangikongi, kus see oli just pealt näinud oma armastatud Anne Boleyni pea maharaiumist. Mees peab vangikongi sattunud naist muidugi kummituseks või hullemakski, aga noh, nad hakkavad vestlema ja tekib teatud intiimsus. Mees soovib koguni koos naisega sealt vangikongist põgeneda, aga … kes siis itaalia keelest sonette tõlgiks ja nii tutvustaks seda ingliskeelsele maailmale? Ja eks naine teab, et peale vangikongi (teda ei löödagi maha!) kirjutabki Wyatt ise mitmeid häid luuletusi.
Vähe arusaamatuks jäi, kuidas see ajaränd õieti siis toimus - kas see oli juhus (miks see siis mingit imestust ei tekitanud peategelases endas?) või siis mingeid selliseid õigeid asju kasutades saabki toimibki (Sapphoga kohtumiseks on vaja tolleaegset eset, mida see on kasutanud? Edasi on vaja vaid “süüdet”?). See on kuidagi … lahja, aga noh, muus osas igati meelelahutuslik lugemispala.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar