Toomas Krips - Joakim (Lumetüdruk, 2025)

 

Loo viimasel lehel selgub, et tegu on osaga tulevikus ilmuvast romaanist “Ma ei olnud teismeline superkangelane”. Oleks seda varem teadnud, et tegu pole iseseisva jutuga, poleks vast seda teksti lugemiseks võtnud - ning ega see lugu lõppegi just “jutulikult”, pigem siis tõesti romaani avaosa.

Ja selline lugemisaja kulutamine (sest aega napib!) viib tõesti tuju ära - ning ei viitsi arvata, milline tervikromaan võiks olla. Seda enam, et selline arvutimänguliku superkangelase teema pole just asi, mis muidu lugemisse satuks.

Ja miks muidu fiktiivsena tunduva maailma puhul on korraga juttu tüdrukust, kes siis võivat olla pärit Ida-Aasiast (lk 323)? Kuidas siis korraga selline realistlik nurgake? Miks see tekst on kui tiineka märg unenägu? Või nojah, peategelane pole lihtsalt veel jõudnud täiskasvanuks saada, see võiks ehk juhtuda romaani edasises käigus.

Mis siin ikka sulest tähemärke välja imeda.

Naomi Novik - The Long Way Round (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Esimene tutvus Noviku uue Folly nimelise maailmaga ja tuleb tõdeda, et sissejuhatus on päris intrigeeriv.

Loo peategelanna on navigaator Tess, kes koos tuulepeast noorema vennaga (samas on ta vägagi osav laevaehitaja) otsustavad minna otsima uut laevateed - sealtkaudu, kuhu keegi pole arvatavalt sattunud. Meeleheitlik samm, mis läheb veelgi hullemaks kui nendega soovib ühineda võlurist ülik, kes omakorda vajab mingit meeleheitlikku vedamist, et teda kõrgseltskonnast välja ei heidetaks.

Kaks kuud seilamist, kui korraga avastatakse üks saar. Lähemale saades nähakse seal mingit tohutut torni keset metsikut loodust. Kus on inimesed, milleks on see ehitatud? Tornilt … vastust ei saada. Nad seilavad rannikut pidi edasi … ja tegemist on pigem kontinendiga, mille rannikul võib näha erinevaid torne jms. Mis värk on?

Eks selline maadeavastamine on huvitav, kuidas lisaks on veel reisiseltskond oma murede ja mõradega. Saab (loodetavasti) näha, kuhu Novik õieti suundub - nagu ta ise eessõnas kirjutab, siis see sissejuhatus loo maailma võib veel küllaga muutuda järgmistes tekstides. Igal juhul, miks mitte, võiks lugeda.

Häli Kivisild - Siidisärki-kuldakörti (Lumetüdruk, 2025)

 

Seniloetud kaheksast loost vast minu jaoks positiivseim üllatus: kui senised Kivisildi tekstid pole just suuremat muljet avaldanud, siis see on küll hästi teostatud.

Loo teeb huvitavaks just see mõneti vanamoodne teemavalik - autor ongi valinud tegevuskohaks vanapagana valla, kuhu siis üks taluneiu Eeva oma ebaõnnestunud pettuse tõttu satub; vanapagana ainsa elusoleva (kolmeteistkümnes toovat õnne!) poja Aksli naiseks. Miks pojale on hädasti naist vaja? Siin paistab autor lahknevat vanamoodsast vanapagana temaatika voolusängist - nimelt on kohalikule vanapagana vallale pandud peale needus, mida kuidagi ei õnnesti lahti muukida ja võita. Ja kui tuleb pööripäev, langeb arvatavalt meie vanapagana kaitseloits ning suurematel naabritel on nüüd võimalus vallutada siinsed valdused (vanapagana eelmised 12 poega ongi langenud erinevates madinates teiste vanapaganatega).

Aga noh, nüüd on Akslil inimesest naine ning Eeva otsustab põgenemise asemel ohjad oma kätte võtta. Kui vaid tekiks lähedust selle kidura põrgulisega.

Ühesõnaga, iseenesest on see tõesti vanamoodne ainestik - no tõepoolest, millal viimati on olnud võimalust lugeda sellisest kunglarahvalikust vanapagana vallakesest. Kuid Kivisild kirjutab sellest enamvähem kongeniaalselt ning tõepoolest: uus on ülesklopitud vana. Hea töö - ma ei ütle, et see oleks mingi uus tase (eesti) fantaasiakirjanduses, küll aga väga lahe viis kunstmuinasjutte ja folkloori ümbertõlgendada, otsimata samas miskit senikogematut.

““Miks te inimestele nõdrameelse mulje olete jätnud?” küsisin ma. Aksel, kes oli ameti loitsu kirjeldamisega, peatus poolelt sõnalt. “Kogu meie maa on täis jutte, kuidas Kaval-Ants vanapaganal naha üle kõrvade tõmbab. Aga ei sina ega su isa ega su vanavanaema pole nõrgaarulised.” Aksel ajas selja sirgeks ja tunnistas mind. Ma vaatasin talle avameelselt otsa.

“Iga maa vanapaganad on oma rahva moodi,” sõnas Aksel viimaks. “Aga me saame ka teie ettekujutust meist muuta. Kui me laseme teil mõelda, et üks tavaline talupoeg meist võitu saab, säilib inimestes lootus, et kõik pole kadunud. Et kui nad kord juba vanapagana üle kavaldavad, saavad nad seda teha ka teiste võimumeestega.”

“Riigiametnikud, kirikuõpetajad, mõisahärrad,” laususin ma Aksli sõnade mõtet adudes. Aksel noogutas.” (lk 274)