August Kitzberg - Murest murtud (Külajutud, 1971)

 

Tekst algselt ilmunud 1884. aastal ja eks see üks vanamoodne jutt ole, mille lugemine pole sugugi soovituslik.

Mulgimaal, Läti alade lähedal, olnud üks rikas Koti talu, kus vanaperemees Ott juhtis elamist ning valmistas ette poega Peetrit talu ülevõtmiseks. Peeter oli üks tark ja viks noormees, hulga korralikum kui teised omaealised, luges ajalehti, omas raamatuid ning vanaperemehe imestuseks koguni istutas lilli taluõuele.

Mõisas, mis siinseid alasid valitses, töötas teenijana tore Mari. Peeter käis mõisast ajalehti toomas, sai tagauksest tulles ikka Mariga kokku ja hakkasid rääkima ning koguni armusid. Armusid nii, et Peeter tahtis võtta Mari naiseks. Ott aga … ei tahtnud mingi mõisa rikutud ja kaasavarata tüdrukut oma poja kaasaks ja tulevaseks taluperenaiseks; ta käskis pojal selline jama lõpetada. 

Veel hullem, kohalik latatara nägi salaja pealt armunute kohtumist ja tema versioon juhtunust jõudis koguni mõisnikuni, kes seepeale käskis Maril asjad kokku panna ning järgmisel hommikul lasta end Tartumaale tagasi küüditada. Õnnetud armunud kohtusid veel viimast korda; Peeter anus, et Mari ootaks teda, küll ta ületab ühel või teisel viisil isa vastuseisu.

Aga vana Ott ei tagane ning Peeter muutub kurvaks ja eraklikuks, ei miski teda rõõmusta, ei miski paku huvi, istub vaid oma kambris ja mõtleb Marile. Ja Peetri peas läheb üha hämaramaks.

“Jutukirjutaja on viimast järku sellepärast nii laialisemalt maalinud, et lugejal võimalik oleks näha, kuidas armastuse rikkumine ja südamemurdmine targa meele ja mõistuse inimesel ära rikuvad ja vaimu nõdraks teevad.” (lk 23)

Kitzberg kirjutab selles suhtes huvitavalt, et kui laiemas plaanis läheb eestlaste elujärg üha paremaks (talud kasvavad ja mõisa mõjuvõim väheneb), siis Koti taluga juhtuv on ikka päris õnnetu lugu. Ja mis sai Tartumaale tagasi saadetud Marist? Rohkem temast ei kuule kui et Peeter ja Mari püüdsid teineteisele kirju saata, kuid vanaperemees Oti palvel korjas mõisnik need kirjad ära. Üldiselt ei saa öelda, et Kitzberg hiilgaks siin psühholoogilise realismiga; eks mingil moel oleks võimalik paralleele tõmmata Juhan Liivi “Varjuga”, mis ilmus küll kümme aastat hiljem ehk 1894 (ehk siis Liiv võinuks olla tuttav Kitzbergi kurblooga?).