Omamoodi töötlus kogumiku avaloost “Murest murtud”, aga pisut-pisut helgemas võtmes. Ehk siis järjekordne talupärija armub neidu, kellega tal ei lasta abielluda. Pärija loobub mõne aja pärast talust oma noorema venna kasuks ja läheb linna, kus siis jääbki aastateks virelema üürituppa ning mõtlema, mis küll kõik võinuks olla, kui see pika patsiga preili poleks sunnitud abielluma oma kihlatuga.
Kitzberg ei loo peategelasest miskit positiivsete algetega tüüpi, ongi üks udupea, kes on endast kõrgel arvamusel (sest ta on nii haritud), aga samas pole tal just hakkamist ega suuremat reaalsustaju. Ja noh, see preili … on ta siis kadakasakslane või midagi sellist. Ühesõnaga, mingil moel huvitav tegelaste valik, aga samas vähe uimane lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar