Tuleb välja, et Kitzberg on koguni etnoõudust kirjutanud ja seda siis libahundi ainetel. Lugedes ikka mõtlesin, et kui iseloomulik on see libahundiks käimine algsele eesti rahvausundile (jajah, mis on algne) ja kust see õieti laenatud sai. Algselt on see tekst ilmunud järjejutuna ajalehes Olevik 1891-1892.
Tekst on esitatud raamjutustusena - minajutustajast poeg kogub oma vanematelt folkloori Jakob Hurda rahvaluule kogumise aktsiooni käigus ning muuhulgas uurib libahuntide kohta. Minajutustaja isa jutustabki ühe loo ning poeg naerab välja, et see on ikka täielik väljamõeldis. Aga … isa ja ka ema kortsutavad kulmu ning rohkem ei taha isa teemat puudutada, vaid mainib, et nende suguvõsal on samuti lähedane kokkupuude libahundiga, kuid ema ei lase sellest rääkida.
See muidugi ajab minajutustaja kihevile, kuid vanemad ei taha rohkem rääkida. Minajutustaja otsustab siis kavalusega lugu välja meelitada … aga ega isa siis rumal ole. Lõpuks saab ta abikaasalt loa lugu jagada. Ja nüüd siis tuleb isa jutustus.
Olnud ta kord noormees ja nagu ikka, tahavad ta vanemad, et poeg abielluks - seda siis nende talu Mariga, et ikka järglased oleks ühtmoodi rõõsad nagu nende suguvõsas kombeks. Aga temale meeldis hoopis nende talus kasulapsena elanud Triinu - kes noore lapsena oli ema kaotanud (sest see oli nõid) ja kelle siis taluperemees tee äärest haletsusest üles korjas. Noormehele niisiis meeldis Triinu, kes oli särtsakas ja kellega kunagi igav ei hakanud - erinevalt siis Marist, kes oli küll ilus, aga samas üks paras vaikne ja korralik töörügaja.
Kui Triinu kuulis, et tulevane peremees on määratud abielluma Mariga, läks neidude vahel pingeliseks ning Mari nüüd rääkis, et tema on näinud, kuidas Triinu käis libahundiks - mida see küll igati tuliselt eitas. Taluperemees ei tahtnud midagi kuulda sellest, et ta poeg võtaks Triinu naiseks (milline veri tal küll on, selline pruunijuukseline ja põlevate silmadega), aga vähemalt ei visanud neidu kodust välja - sel lihtsalt polnudki kuhugi mujale minna, teadmata sünnikodu kui sugulasedki. Kuid peagi löövad kired veelgi hullemalt lõkkele …
Huvitav võrrelda ühe teadatuntud näidendiga (mis ilmus küll ligi 20 aastat hiljem), kuivõrd see tekst pakuks justkui järellugu juhtunule: kuid jutt ja näidend on siiski erinevad. Ühtlasi saab minategelase isa kaudu ülevaate teoorjuse oludest ja päris terava nägemuse vallaliste naiste olukorrast - kuidas näiteks Triinut külameeste poolt üsna julmalt ahistatakse (noh, omamoodi teoorjuse ajastu onu Heinod). Aga eks kodusteski oludes olid naised eelkõige tööloomad.
Päris huvitav tekst, hoopis tugevam kui “Murest murtud” või “Maimu”.
2 kommentaari:
"Ajaloolises Ajakirjas" on kirjutatud, et inimesed on ka päriselt hundinaha ümber pannud ja libahunti mänginud.
kõlab usutavalt.
Postita kommentaar