08 mai, 2020

August Kitzberg – Maimu (1960)


Seda võiks nimetada rahvusliku traumakirjanduse üheks näiteks – kunagi oli kuldne aeg, mil eestlased olid vabad, aga siis tulid võõrad ja võtsid meie iseolemise. Et tegevus toimub 14. sajandi teises pooles, siis olid veel maarahval iseseisvusest mingid mälestused alles, ka peale Jüriöö ülestõusu hoitakse salajas selgi sirged … aga need kõikvõimsad ja ahistavad ristirüütlid ja preestrid. (Ja eks eestlase mõiste tekkis alles 19. sajandil jne jne jne.)

Tekst on ühtlasi katse anda tausta Karksi kandi kohapärimusele ja rahvakultuurile – et millised kohad millega seostuvad ja mis põhjusel on rahvariided sellised jne. Kas see on nüüd noore Kitzbergi enda kogutud pärimus või on ta sellegi kuskilt raamatust endasse ahminud, ei oskagi öelda.
Kuid trauma ja traditsioonide kõrval on see ka muidugi traagiline armastuslugu, kus kahe naisega, ema Lehte ja tütar Maimuga, tehakse vägagi koletuid tegusid. Mõlemad naised ohverdatakse nende armastatud meeste tegude tõttu ja võõrvallutajate heaks. Feministlikust lähenemisest oleks vast naeruväärne rääkida, Kitzbergi paatos on üsna traditsiooniline; mehed muudavad maailma, naised annavad sellele värvi. Muidugi, autor oli noor ja roheline, hiljem tuleb teadagi … „Libahunt“.

Noorusest on ehk Kitzberg kirjutanud teksti mitmeid jaburusi, vast veidraim on loo alguses, kuidas Lehte läheb lossi pidulikule nurgakivi panemisele ja laseb end sealse tseremoonia käigus end lossiseina müürida – mis küll jõuab talle kohale üsna hilja. Ning õhtul, kui ta põgenikust mees ilmub, selgub, et naine on vahepeal Maimu sünnitanud. Eks jah, sellised asjad käivadki nii möödaminnes – kuigi samas on see vast võimas kujund, rase naine on nõus end ohverdama (või milline on rase naine viidud). Võiks muidugi seetõttu mõelda Lehte ja neitsi Maarja kui sümbolite peale: et kuidas siis Eestist sai Maarjamaa lurr.


7 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

Huvitav, ma lugesin seda lapsena (aga see-eest palju kordi) ja mulle ei jõudnud ÜLDSE kohale, et sissemüürituna oleks keegi sünnitanud. Mu jaoks oli see: "Pakkus ennast välja, sai paanikahoo, milleks ta valmis ei olnud, kurnas end hüppamisega ära ja suri, aga see võttis aega kaua, enne jõudis kodus tütregi sünnitada".
Kuigi ma tolal ei teadnud sõna "paanikahoog", lihtsalt "hirmuhullus".

Ja et Maimu ja tema ema kurvad saatused oleksid kuidagi meestega seotud olnud, jõudis mulle ka väga nõrgalt kohale. Nii nõrgalt, et peaksin seda sinu väljamõeldiseks, kui mul oleks aint natukenegi meeles, millega seoses see rinnanibude äralõikamine ja Maimu nõiakstembeldamine üldse oli.
Aga ei ole.
Miska pean paljut võimalikuks.

kolm ütles ...

Tead, ma lugesin selle müürimisele eelneva ja järgneva kaks korda läbi, ja mina ei saanud aru, kus seal korraga laps tekkis - või siis jäi mulle viide arusaamatuks (valgesse riietunud naine?).

Lehte mees oli salaja vanemaks ja seetõttu langes Lehte represseeritavaks. Maimu sai pähe, kuna süüdistati preestri võrgutamises - kuigi noormees ise tahtis abielluda ja mis ta kõik veel pakkus.

väga väga naine ütles ...

Jah, minu mälestus on siis nõrgalt õige ikka - ma mäletasin, et keegi saks tahtis teda, aga mõtlesin, et tal oli mingi oma mees kuskil ja ta seepärast ei vastanud huvile huviga. Ja et see kõik oli kuidagi nõiakspidamisega seotud, üldse ei olnud meeles.

väga väga naine ütles ...

A muidu - äkki oli laps juba enne kodus ootamas?
Jaa-jaa, õige, seda mõtlesin ma samuti!
Nii palju mälestusi =) Kuigi ma viimast korda lugedes kindlalt üle 12 polnud =)

kolm ütles ...

Maimu vangipõlve alguses oli üks öö, kus teda arvatavalt eestlasest kannupoiss vägistas. Muidu jah, Kitzbergi järgi saksad vaatasid kõiki vähe kenamaid naisu, seega Maimu polnud just eritähelepanu all.

Laps ei saanud kodus oodata - Lehte ulatas lapse läbi müüripilu mehele. Et siis natuke ootamatu oleks, kui autor jätnuks mainimata, et keegi talle selle lapse järgi tõi. Samas, kes teab! Minule ju tuli ootamatultki seegi, kui korraga maimuke (kes sai seetõttu nimeks Maimu) korraga teksti ilmus.

väga väga naine ütles ...

See müüripilust ulatamine tuleb tuttav ette jah.
Ma ilmselgelt lihtsalt ei mõelnud selle üle ühelgi lugemiskorral, olin hõivatud ette kujutamisega, kuidas need käed üle müüriaugu välkusid ja mis mõttes inimene, kes ise ju oma "mina võtan selle kohustuse" valiku järel korraga otsustada sai, et eieieieiEIEIEIEIEIII!!!

väga väga naine ütles ...

Krt, lausestusviga. Peaks olema " kes ise tegi "mina võtan selle kohustuse" valiku, korraga otsustada sai, et eieieieiEIEIEIEIEIII!!!