Novik rekonstrueerib Ariadne ja
Minotaurose müüdi, ja noh, tulemuseks on õige südantlõhestav versioon ühe
perekonna umbteest. Ariadne näeb, kuidas ta härjapäine poolvend on isale
pinnuks silmas, kuni viimaks see laseb ehitada labürindi, kuhu sulgeb selle
väikevenna.
Aga et tegemist on sedavõrd
salapärase uue maatähisega, siis kohalikud preestrid kuulutavad selle pühaks
kohaks, ning peale pikka vägikaikavedu isa ja preestritega võib jääda Ariadne
sinna (kuivõrd see on niisamuti koht, kus pagendusse saadetud Ariadne ema koos
tütre ja pojaga elavad), et viia almuseid maa-aluse labürindi keskkoha kohal asuvale
nö kuldsele altarile (ehk siis niimoodi on võimalik oma poolvenda toita). Kuid
lisaks kogutud või toodud almustele kaovad sinna labürinti ka mitmed noormehed
ning Ariadne isa Minos haistab võimalust, kuidas vabaneda tülikast tütrest, kes
teab, mis selle labürindis tegelikult tegutseb (ja noh, kuidas see olend
Minosega seotud on).
Nagu öeldud, igati kunstipärane,
poeetiline ja sünge lugu; müüdi rekonstruktsioon, mis alusteksti teadmata jääks
õige hägusaks. Olen Novikult paremaid ja mängulisemaid tekste lugenud,
käesoleva antoloogia teemavaliku puhul paistab ta eelistanuvat pühalikumat
lähenemist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar