Nagu pealkirjast näha, siis tegu “Veli Hennu” eel-, järel- ja kõrvallooga - kus siis seekord veli Henn jutustab oma versiooni sellest, kuidas ta Jaaniga elas ja Mariega kokku sai ning mis kõik veel hiljem juhtus. Ja noh, vaatenurk ja tõlgendus sündmustele on vähe teistsugune kui Jaani poolt oli esitatud … omamoodi kättemaksulugu.
Nimelt esitas Jaan mingi kirjatsura abil selle “Veli Hennu” loo “Postimehele” avaldamiseks, mida siis sattusid lugema nii Henn kui Marie ja terve küla veel takkaotsa - ühed ärritusega, teised puhta (kahju)rõõmuga. Ja selline metafiktsionaalne trikk viib edasi päris postmodernse seguni, justkui proto-Mati Unt (kes teadagi hindas hoopiski oma kodukandi Vooremaa Lutsu). Nii on siin pikalt mälestusi tollasest kooliskäimisest, vahepeal on ilmarahvale naeruks Jaani enda näidendikatsetus (mille siis pole kirjutanud koostöös kirjatsuraga), siis on kõiksugu tarvilikkue soovitusi maarahva elujärje parandamiseks (näiteks asutada uusi ärisid kui kasutada raudtee võimalusi või ka karskusseltsi ideaale). Päris rosolje. Sest osaliselt on loo selgrooks ka Jaani ja Matilda vägikaikavedu - kas saab mees jalad alla ning edasi tanu alla või mitte.
Ajapikku hakkab see Kitzbergi vähe veiderdav jutustamine üha rohkem istuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar