Paistab, et tekst jäi kuidagi poolikuks, see kõik justkui ongi üks pikk sissejuhatus nagu Kitzbergi pikemate juttude puhul kombeks. Selgusetuks jääb, kuhu autor õieti jõuda tahtis.
Niisiis, Tõõtsid olid ühed isepäised metsaelanikud - kui muidu kutsuti eestlasi maarahvaks, siis nemad elasid eemal, metsas, omaette metsarahvana, nemad olid iseendi mõisnikud. Ja kenasti elasid. Muidugi olid ka mingid kontaktid maarahvaga, sest noh, kuskilt pidi naisi saama ja kuskil pidi uhke tõllaga sõitma. Kitzberg kirjeldab pikalt nende eluhoone sisemust. Ja siis jutt lõppeb.
On see siis naljajutt või mulgi utoopia? Eestlaste soo kirjeldus? Ei saa aru, tekst ei jõua kuhugi.
“Kui taim oma juuri ei tarvitse maa pinnasse puurida, tööd ei tee - asja temast ei ole. Ei tule paremat võrdlust meelde, paremat parasiiti kui kännuseen, mis end maharaiutud puu mahlast elatab. Väikesed valged ussikesed, priiskamis-elu patsillused lihas, kasvavad nad lopsakalt üles, aga langevad siis ka kohe lörtsi ja lössi.” (lk 416)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar