Poolamaitseline muinasjutt, erinevalt selle aasta parimate antoloogia seniloetud lugudest puudub siin millegipärast gei-temaatika, mis on omal moel värskendav ja veelgi enam:. tegu on väga toreda muinasjutuga, mis lõhub vahvalt kaanonit (vt ka El-Mohtari varianti). Peategelaseks on neiu, kes hakkab oma heasüdamliku isa asemel… liigkasuvõtjaks, ning vanemate kurbuseks osutub ta vägagi osavaks (ehk südametuks) laenuandjaks ja võlgade sissenõudjaks.
Ta tuntus jõuab metsade haldjakuningani (mõneti sarnane geopoliitiline moodustus nagu “Välja juuritud” maanurk), kes toob neiu kodusse hõbedat ning ootab selle eest kulda vastu (sellest siis loo pealkiri). Tütarlaps leiab võimaluse, kuidas haldjahõbedat kasudega maha parseldada, ning kulda asemele tuua. Haldjakuningas tuleb taas ning ütleb, et kolmel korral peab neiu hõbeda kullaks vahetama… või muidu võtab haldjas rahategijast tütarlapse omale naiseks. Noh, kuninganna oleks muidugi tore olla, aga et sellises haldjariigis niisuguse olendiga… kaheldav.
“The Staryk didn’t look so terribly strange at first; that was what made him truly terrible, as I kept looking and slowly his face became something inhuman, shaped out of ice and glass, and his eyes like silver knives. He had no beard and wore his white hair in a long braid down his back. His clothes, just like his purse, were all in white. He was riding a stag, but a stag larger than a draft horse, with antlers branched twelve times and hung with clear glass drops, and when it put out its red tongue to lick its muzzle, its teeth were sharp as a wolf’s.” (lk 65)
Niisiis leiab neiu veel kahel puhul haldjahõbeda üha suurematele kogustele kasutuse, mille eest siis saab kulda, millest jätkub ka endale korralikuks vaheltkasuks. Muidugi, nüüd võiks mõelda, et ikkagi haldjas ja kuningas palub lihtrahva hulgast pärit neiu kätt ning neiu peaks mõne aja pärast avastama, millise toreda mehega tegelikult tegemist on ning eks nad elavad nüüdki koos, kui pole just ära surnud… Aga võta näpust.
Novik loob vildakaid olukordi, millede puhul ootaks nö harjumuspäraseid lahendusi, kuid tekstis ilmnevad lahendused on hoopis midagi muud - kas nüüd just realistlikumad, aga igal juhul mitte roosamannalikud. Loo kangelanna pole üheselt mingi inglike, ta muutub hoopis karmiks liigkasuvõtjaks. Haldjaskuningas pole miski ihaldusväärne poissmees, vaid lihtsalt tüüp, kes tahab naise abil raha teenida. Ja õnnelik lõpp - no selle jutu puhul piisaks ehk õpetlikust mõtteterast. Vahva lugu, tõlkige see eesti keelde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar