Kui teose esimesed kaks kolmandikku oli päris huvitav lugemine, siis viimane kolmandik väsitas lõpuks ära. Tekst, mis algselt paistis justkui mingi paralleel J. G. Ballardi “Crashi” modernsele maailmakogemusele, muutus lõpuks … ma ei tea, ühe veidrike seltskonna psühholoogiliseks painajaks. Iseenesest muidugi oodatav, aga nagu oodanuks … suuremat üldistusjõudu.
Eks siin ole ka väheke jaapanlikke perverssusi, ent kasvõi Murakami lugemine on nende suhtes karastanud.
Kuidagi väsitav lugemine.
“Suunataju kadumine on kastimeeste krooniline häda. Niisuguses olukorras hakkab maa telgjoon kõikuma ja inimene kannatab merehaigusega sarnaneva ägeda iivelduse all. Kummalisel kombel ei ole see absoluutselt seotud ühiskonna heidiku staatuse teadvustamisega. Ma pole kordagi tundnud kasti pärast südametunnistuspiinu. Mulle tundub, et minu jaoks pole kast mitte tupiktänav, kuhu ma olen viimaks jõudnud, vaid hoopistükkis justkui väljapääs kuhugi. Ma ei tea küll, kuhu, kuid see on väljapääs mingisse teistsugusesse maailma. Jah, see teine maailm ei erine siiski kuigivõrd tupiktänavast, kui ma iiveldust maha surudes uurin läbi kasti pisikese piiluava välismaailma märke. Aga aitab küll suurte sõnade tegemisest! Siinkohal tahan selgelt välja öelda vaid seda, et mul pole mitte mingit soovi surra.” (lk 20-21)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar