Nagu näha, võib Novik kirjutada ka puhast teaduslikku fantastikat - mis on küll õige fantaasiaküllane.
Jutt on siis planeedist, mille kaht eri kontinenti asustavad nüüdseks kaks täiesti erinevat tsivilisatsiooni. Suuremal kontinendil on Melina, kes on siia saabunud varem ja võtnud eesmärgiks elada kooskõlas loodusega; seetõttu on ka inimesi (humanoide? posthumaanseid?) vähe, suguline vahekord väljendub suhtes 5 naist 1 mehe kohta. Väiksemal kontinendil on Esperigan, hiljem saabunud kolonistid, kes on kõvasti arvukam kui Melida rahvastik ning terraformimise ja maavarade kasutamisega on muutmas seda kontinenti enamvähem elamiskõlbmatuks - mistõttu on neil vaja oma tegevus edasi viia suuremale ja rohkemate ressurssidega kontinendile. Mis ühtlasi tähendaks Melida tsivilisatsiooni hävitamist (need tiibadega inimesed!).
Olukorda on tulnud jälgima suure Konföderatsiooni esindajad Teresilt; esmalt Esperigani juurde, seejärel siis Melida kontinendile - see esindaja jutustabki lugu. Ruth Patrona avastab siis Melida eluviisi, mis on tema jaoks paeluvalt nanotehnoloogiline. Ühtlasi avastab naaberkontinendilt saadetud ohvreid otsivad lõhkeseadeldised, mida aitab siis kohalikel hävitada (kuivõrd on aru saada, et sellise tehnoloogilise võimekuse on neile õpetanud tema kolleeg). Puhkebki suurem konfliktilaine, kus kumbki Konföderatsiooni esindaja aitab oma kontinendi militaarseid jõudusid.
Patrona samas suhtleb oma kaastöötajaga ja annab talle Melida saladusi edasi; samas aitab võidelda Esperigani üha järgnevate uuenduste vastu. Viimaks saavad Melida inimesed pihta Melida kahepalgelisele tegevusele, ja nad teevad midagi ootamatut.
Nagu öeldud, puhas teaduslik fantastika. Melida poolelt võluvalt fantastiline loodusega kaasolemine (utoopia). Samas ei saa öelda, et Esperigan oleks teine äärmus - see ongi viis, kuidas inimesed toimetavad (realism), ja kuidas seda õieti peatada või muuta?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar