John Keel "The Mothman Prophecies" (2002)

Ilmselt nägin filmi esimesena ja alles siis kuulsin Mothmanist kui sellisest krüptozoloogilisest olendist. Hiljem paranormaalsetesse nähtustesse süüvides tuli ta ikka teemaks ja seostus paljude muude asjadega... No ja kuna mulle meeldib see psühholoogilise horrori vaib, nagu filmis, siis ostsin raamatu.
   Keel oli kirjanik, kelle peamisteks huvideks oli forteaana: nähtused, mida teadus seletada ei suuda. Selles raamatus keskendub ta1966-67 aastatel olnud kolmeteistkümne kuulisele perioodile, millal liikus põhiliselt Ohio piirkonnas ja alguses jälgis ja hiljem muutus osalejaks seal juhtunud kummalistest sündmustest. Mitte vaid paeluv UFOdest ja muust veidrast huvitatutele: ka niisama ajaviiteks põnevat kirjandust lugeda tahtev inimene võib siit mingi elamuse saada. Kindlasti ei proovi Keel mingeid teooriaid tõestada ega esitlegi seda kui mingit argumenteeritud dokumenti.
   Lugu võtab enda alla tema uurimised ja juhtumid, mis kõlavad kõik väga sürreaalselt ja fantastiliselt. Kusjuures tüüp lükkab ümber paljud UFOsid ja muid sarnaseid nähtusi puudutavad "pühad lehmad", suhtub sarkastiliselt nii fanattidesse kui ka skeptikutesse. Tema arvas, et pole oluline mida sa näed vaid MIKS me näeme. Ja mis mõju need olendid inimestele avaldavad? Küll kirjeldab ta tohutut, ebaloogilist hirmu mida nende läheduses olemine kaasa toob; halvatustunnet ja ufode liiga lähedalt nägemisega kaasnev silmade kinnipaistetamine jne. Ka kadunud aja fenomeni, nende olendite sürreaalset ja inimeste matkimise taktikat ja palju muud, mida ei tohiks teaduse järgi juhtuda.
   Üldplaanis jääb mulje, et meie maailma kõrval on mingi teine paik ja vahepeal satuvad sealt siiakanti nende intriigid või tegemised. Meie loogikale on see ebaselge ja seosetu, kuigi Keel toob välja mitmeid huvitavaid punkte, mida üldiselt keegi märgata ei taha. Mees ise saab lõpu poole mässitud mingisse lollitamisesse, mida panevad toime mingid määramatud jõud. Lõpuks ei saagi ta aru kes ja miks. Hästi kirjeldab selles vallas tegutsevate uurijate paranoilisust, egosid ja puhast skisofreeniat. Seetõttu pole see päris "ajakirjanduslik" ega ka "ilukirjanduslik" lähenemine, vaid tema aastatepikkuse uurimuse tulemus, kus ta ei karda vaadata asjadele ebatradtisiooniliselt. Näiteks ei salli sasquatchi inimesed, et neid seostatakse ufo-uurijatega ning poltergeisti ja kummituse rahvas ei taha, et neid segatakse ufo-teemasse. Keel aga usub, et see kõik on kuidagi seotud ja et  kuni ei saa tõestada, ei tohiks välistada.
   Tüüp genereerib selliseid ideid, mis panevad tõesti mõtlema ja samas jäi meelde lause "Belief is the enemy." Eks see nii ongi ja nii need, kes usuvad et ufod on teiste planeetide astronaudid või et see on hoopistükkis väljamõeldis - ühed usklikud mõlemad.

Gabriel Garcia Marquez – Lihtsameelse Erendira ja tema südametu vanaema kurb ja uskumatu lugu (Kadunud aja meri, 1980)

Jah! Ei takista kirik, ei takista armastus, kui vanamoor tahab kupeldada oma nõrgamõistuslikku lapselast! Juhtub see, et orjastaatuses lapselaps põletab kogemata, juhuslikult, tahtmatult maha vanaema raske prostituuditööga omandatud maja ning seepeale nõuab vanaema (alaealiselt) pojatütrelt kaotatud vara eest tasumist, ja seda siis keha müües. Ja nii lähebki, neiu ilu osutub maapiirkondade meeste seas populaarseks lõbuatraktsiooniks, vanaema on korralik müügimees, kes oskab sidrunit järjepidevalt tühjaks pigistada. Loo võimsaim koht on see, kui teadvusetu ja aheldatud Erendira kutsub mõttes oma vaevatud kallimat ning see virgub unedest ja tuleb, põletades kõik sillad enda järel. Aga jah, mis kasu sellestki oli? Vanamoor sai ikka mida tahtis, ja nii surmani. Ning seejärel Erendira kaob. Autori käsitlus matriarhidest on päris eepiline tõlkevaliku muudeski lugudes.

Paolo Nori – Tuubat ei ole (2012)

Tekstist on kerge vaimustuda ja sama kerge tüdineda, ehk siis ilukirjanduslik vaade loomeinimese argipäevast ja olemisest, pole see mingi lust ega lillepidu, puha mured ja pastasöömine. Ikka Learco ja Learco ning Learco, kass ja Tuuba ja kirjutamine ja laotöö ja anarhistid ja inglid ja vähk ja telefon ja naised. Loodetavasti on autor ainese käsitlemisel teravalt irooniline, sest muidu on küll kahju. Mis on üks igavamaid ilukirjandusi? Eks ikka kirjeldus autori kirjanduslikust argipäevast ja kui diip see tegelikult on. Nojah, Norit ei saa samas süüdistada diibis kirjanduslikkuses, selleks on ta liialt stiilne kirjutaja. Ent tõepoolest, alguslehtede löövus maandub mingi aja jooksul rutiinseks millekski, väheke ükskõiksuseks.

“Mul lõi jalad alt õnnetu lõpuga armulugu. Tuuba läks ühe sotsioloogiga minema ja ma ei kannatanud lahkuminekut välja. Praegugi veel ripuvad seintel sedelid, mida ta mulle koju jättis. Ära viska konisid WC-potti!!! Ma vaatan neid kolme hüüumärki ja lähen kustutan koni tuhatoosi. Nagu sellest oleks praegu midagi kasu. Nagu üks tegu võiks mu praegust olukorda kuidagi muuta. Ei sugugi.” (lk 7)

sehkendaja
sirp
tõnise lugemispäevik

Gabriel Garcia Marquez – Merehädalise jutustus (1991)

Lugu Kolumbia sõjalaeva madrusest, kes pühitakse tormis kümne kaaslasega laevalt. Temal õnnestub päästeparve pääseda, teised õnnetud upuvad. Ja nii ta on kümme päeva merel, kaaslasteks kalad, veremaiad haid ja kajakad. On raske, janu ja nälg. Lootused päästmisest asenduvad päevade jooksul lootusetusega. Püüab kinni kajaka ja hai, ent kumbagi ei õnnestu näsida rohkem kui killu. Janu ja nälg, nälg ja janu ja päikesepõletus ja haavad ja hallutsinatsioonid. Kümnenda päeva hommikul ta end paari kilomeetri kaugusel rannikust, ent parv satub hoovusse. Mispeale ta heidab end parvelt ja püüab maale ujuda. Mis õnnestubki. Ja mõne aja pärast ta leitakse.

Justkui dokumentaaljutustus, mis ökonoomselt, suurema kirjanduslikkuseta üles tähendatud. Ehk siis “Vanamees ja meri” sõpradele, kuigi tõepoolest pole tegu just huvitava teosega, lugedes muudkui ootad, et juhtuks mingi... sündmus, muutus, ent kõik jätkub tasa ja targu.

kaupo sempelson

Gabriel Garcia Marquez – Väga pikkade tiibadega väga vana mees (Kadunud aja meri, 1980)

Vastus sellele, kes on inglid ja mis on nendes eripärast või mitte. Lugu siis sellest, kuidas ühel päeval vedeleb rannas poolsurnud tiibadega vanamees. Haige tütre vanemad arvavad seepeale, et ingel tuli nende tütre järele ning panevad selle oimetu tüübi kanaaedikusse kinni. Mõneks ajaks muutub selline hädine vare kohalikuks vaatamisväärsuseks.

“Astunud võre juurde, sirvis ta sedamaid läbi oma katekismuse ja palus siis ukse lahti teha, et ta võiks lähemalt vaadata toda õnnetut meest, kes ärevil lindude hulgas nägi ka ise välja nagu hiiglasuur igerik kana.” (lk 72) 

“Isa Gonzaga talitses rahvahulga kergemeelsust kodukootud inspiratsioonist lähtuvate selgitustega nii kaua, kuni pidi saabuma lõplik otsus vangi päritolu kohta. Ent Rooma post ei taibanud, et vastamisega pidi kiirustama. Aeg kulus selleks, et sedastada, kas süüalusel on naba, kas tema murrakul on midagi tegemist aramea keelega, kas ta mahuks mitu korda läbi nõelasilma ja kas ta lihtsalt mitte tiivuline norralane pole.” (lk 74) 

“Pealegi ilmnes neis harvades imedes, mis talle omistati, teatav vaimne korralagedus – nagu juhtumid, kus pime ei saanud nägemist tagasi, vaid talle kasvas hoopis kolm uut hammast suhu, ja kus halvatu ei hakanud käima, vaid pidi loteriil äärepealt peavõidu saama, või kus pidalitõbise armidest hakkasid kasvama päevalilled. Need lohutavad imed, mis pigem naljanumbritena mõjusid, olid juba ingli reputatsiooni mõrandanud, kui ämblikuks moondunud naine selle lõplikult purustas.” (lk 74-75) 

“Ingel tolknes peremeheta hingevaakujana igal pool jalus. Ta pühiti magamistoast välja, ja hetk hiljem oli ta juba köögis. Ta näis olevat üheaegselt nii mitmes kohas, et teda hakati kahtlustama paljunemises, iseenda olemise kordamises, ja ahastav Elisenda kisendas nagu hullumeelne, et pole suuremat õnnetust kui elada selles inglitest kubisevas põrgus.” (lk 75)

Õnneks lendas ingel viimaks üksi minema.

ulmekirjanduse baas

Ulme näitab uut ja vana – Kirjanduslik kolmapäev (28.11.12)

(tasumata reklaam)

Ulme kuldaeg - 40 aastat tagasi ja täna.
Mida tähendas ulme 1970ndate nõukogude kirjanduspõuas ja mida see tähendab nüüd, kui maailm on lahti?
On ulme endiselt teenäitaja või kõigest meelelahutus? Mure homse päeva pärast või kõigest pseudokeskaegsed seiklused ja tiinekate märjad unenäod?
Utoopiad ja düstoopiad - inimene kui maailma isand ja kosmose vallutaja versus prügisorteerijast taimetoitlane, kes vaatab kuus tundi päevas kommertstelevisiooni ja armastab läbi kummi?
Vestlevad Henn-Kaarel Hellat, Siim Veskimees, Triinu Meres ja Kristjan Sander. Muusikat teeb Allan Vainola.

facebook

M.C. Beaton – Snoobi surm (2012)

Selline hea paaritunnine lugemine. Jõulud ja Šotimaa, ebamugavast külmatundest tuleb endalegi kananahk ihule. Hamish satub seekord eraviisiliselt juurdlusele ühele saarele, kus ühe hotelli kuum omanik arvab, et teda tahetakse kõrvaldada. Politseinik seda ei usu, ent näeb head võimalust jõuluaega kuidagi mööda saata. Lõpuks juhtubki mõrv, kuid mõrvatu on justkui vale inimene, kes käis seal saare hotellis kõigile külastajatele närvidele, aga samas sutt tühine värk. Nojah, Hamish ja ta seekordne hobikaaslanna ei suuda leida motiivi ega midagi. Taga hullemaks, mees saab hakkama häbiväärse valesüüdistusega, mis on tõepoolest piinlik. Tegijal juhtub, aga siiski. Lõpuks hakkavad niidid hargnema, ning mis selgub? Motiiv ja mõrvar.

Ja Priscilla? Tema satub Hamishi vanemate juurde jõulusid pidama. Ning kui nad lõpuks kohtuvad, selgub Priscillale, et Hamish oli vahepeal...

õhtuleht
juuli raamaturiiul
padjaklubi

Ben Okri – Jumalaid hämmastades (2012)

Raamat siis hämmeldunuile, kes soovivad näha elu mitmekesisemat, hingelisemat, vaimsemat poolt. Suure taga peitub väike, väikse taga suur, võit on kaotus ja kaotus on võit. Ühesõnaga, selline poeetiline värk, mis mõnel hetkel võib täpselt mõttekas paista ning teises meeleolus mingi diibi hambutu jurana. Lugu siis umbes selline, et nähtamatu mees soovib nähtavaks saada ja reisib ringi, sattudes saarele, kus ongi... nähtamatud ja elutargad olevused, kes jagavad talle paradokse ja ajutorme. Ja nii edasi. Igati ülev tekst.

“Selles paigas on sul kõigeks ainult üks võimalus. Kui sul midagi on, siis hoia seda, ole sellest teadlik, väärtusta, rikasta seda. Sest kui sa selle kord kaotad – noh, siis siin tähendab see, et sul pole seda kunagi olnudki. Sa polnud sellest teadlik. Sa ei kaitsnud seda. Sa ei andnud sellele elu. Nii et see polnudki sinu jaoks tõeline.” (lk 97)

“Saa vabaks sellest võimatust paigast, sellest karmist maast, kus kõike juhib kannatuste tarkus ning kus täiuslikkuse poole rännatakse ilma igasuguse lootuseta pärale jõuda. Leia rõõme! Ela oma elu! Tee vigu! Naudi elamise illusioone! Ära muutu nähtamatuks, ära kivistu. Ära otsi võimatuid armastusi, leia võimalikud armastused!” (lk 102)

sirp

Arkadi & Boriss Strugatski – Hääbuv linn (2012)

Õigupoolest on mu senine tutvus Strugatskite loomega õige napp ja pealiskaudne, sest ei jaga just selle tekstimasina loovat veregruppi ning käesoleva postituse infosisaldus uuest tõlkest on tõepoolest nullilähedane või midagi hullemat. Aga õnneks saab alati viidata postituse lõpus teistele lugemistele – kus tõepoolest kirjutatakse palju ja mahlakalt ja nii, nagu asjad olla võivad. Nii, nagu teie arvate.

Tegemist siis sellise raamatuga, mida peaks teist korda lugema, et kogetut kuidagi laiemalt süstematiseerida (kindlasti!) ja rohkem kaasa mõtelda (unistada tuleb!), esimene lugemine on kui aknast kivi vaatlemine (aga ehk tegemist strugatskiharjumatusega?), alles takkajärgi nüüd mõtlen, et pidanuks sellele või tollele rohkem tähelepanu pöörama. Tõlkija märkused on üsna suunavad ja tõlgendavad (nt lk 342 – Andreist ei saa õiget kommunisti), ent samas tõepoolest hea abimaterjal (sellele vaieldakse vastu siin; mõne mõiste teadmiseks peaks küll piisama põhiharidusest), kõiksugu vene kultuuri allhoovuseid ise küll välja ei nokiks.

On Eksperiment (kuskil?), kuhu satuvad inimesed vabal soovil 20. sajandi eri aegadest (hingede ränd?). On ühiskond või midagi sellist, kus inimesed teevad üht tööd, seejärel loositakse järgmise töö peale jne – et järjepidevust ei tekiks. Nii on Andrei prügivedaja, uurija, toimetaja, nõunik (ja raamatu lõpus juba maauurija). On natse ja jänkisid, on pilud ja venkud; kõik saavad suheldud ja oma seniseid kogemusi jagatud – aga “Eksperiment on Eksperiment”, inimesed kui vabakäiguvangid kuskil tehisilmas, ning muidugi tekivad häirivad küsimused. Teadagi – kui suur on vangilaager, milles on asja mõte, milleks selline tehislik, kunstlik ühiskond. Inimesed kukuvad mässama, aga miks? Sest kästakse? Pööblil on nii kombeks? Milleks selline katsetamine? Põhimõtteliselt on teksti puhul tegemist psühhedeeliaga (paavianid!), sellised elavad dialoogid ja väga libisev sisu, muuhulgas Andrei ilmade vahel: visiit Punasesse Hoonesse või kõrbekõne skulptuuridele, ohjaa. Ja mis on küll see, mida nimetatakse Eksperimendiks. Izja on vägev (kuhu Tumm kadus?).

Huvitav, kas on olemas miski eesti ulme äratuntav mentaliteet (mõnelgi puhul saab rääkida, et sel autoril eeskujuks / inspiratsiooniks vene või nõukogude autorid vms), kas peale estronautide või koulude on midagi omapärast.

“Järsaku äärel tundis iga inimene end kummaliselt. Pealegi tekkis siin ilmselt kõigil, kes maailma siit vaatasid, tunne, et see jaguneb kaheks võrdseks pooleks. Läänekaares lõputu siniroheline tühjus – mitte meri, ega isegi mitte taevas, – vaid just nimelt sinirohelist tooni tühjus. Siniheleroheline Eimiski. Idas – hoomamatu, otse üles kõrguv kollane massiiv kitsukese astanguga, millel asus Linn. Kollane Sein. Absoluutne Kollane Massiiv.
Lõputu Tühjus läänes ja Lõputu Sein idas. Polnud vähimatki lootust neid kahte lõputust mõista. Võis vaid harjuda. Need, kes ei suutnud või ei osanud harjuda, katsusid järsaku serval mitte käia ja seetõttu võis siin harva kedagi kohata. Praegu käisid siin veel vast ainult armunud paarikesed, ja needki enamasti öösiti. Öösiti kumas kuristikust nõrka rohekat valgust, nagu kõduneks miski seal sügavikus juba sajandeid. Selles helenduses paistis järsaku karvane serv hästi, rohi oli siin kõikjal hämmastavalt lopsakas ja pehme...” (lk 204) 

“Võta või müüdid! See on ju teada asi, et lollpead on maailmas masendavas ülekaalus. Aga see tähendab, et igale vähegi huvitavamale sündmusele oli suure tõenäosusega tunnistajaks mõni turakas. Ergo: müüt on tegeliku sündmuse kirjeldus idioodi vaatepunktist ja poeedi töötluses. Kuidas kõlab, ah?” (lk 338)

ulmekirjanduse baas

trakyllmaprokrastineerinj2lle
päevaleht
nuxxbooks
rokk'n ropp
indigoalane

Boriss Akunin "Leviathan" (2003)

Akunini kolmas raamat, kus tegutseb vene päritolu Fandorin. Seekord katsub Akunin ette võtta klassikalist suletud ruumi mõrvamüsteeriumit, mis ka õnnestub. Intelligentne detektiiviromaan, mida ei saa pidada millekski muuks. Kõik keerleb mõrvade ümber, loos on põnevust ja olemas on ka kerge filosoofiline külg... või õigemini ida ja lääne kokkupõrge. Nauditav ajaviitelugemine. Mingis mõttes pole midagi arvustada-arvata, kuna oled arvustanud ühte Akuninit, oled arvustanud neid kõiki. Heas mõttes. Selline stabiilne kvaliteet.

Willem Elsschot – Juust (2012)

Sirkel tõlkis.

Soe lühiromaan.

Keskealine ametnik püüab juustuga äri teha.

Hulgimüük ja 20 tonni Edami.

Ei õnnestu.

Pole ärisoont.

Kolmekümnendate majanduskriis.

Kõiksugu nihverdajad.

Aga toetav perekond.

Ja tagasi ametnikukohale.

Väikese inimese rõõmud ja mured.

Eks nüüd endalgi juustuisu kadunud.

Sedapsi.

sehkendaja

Andrus Kivirähk – Lood (2012)

Tegemist pole kodumaise jutukirjanduse sellise verstapostiga nagu “Pagari piparkook”, aga üle keskmise belletristika ikka – rahvakirjanik võib igast asendist loetavat teksti toota.

Kivirähk on siin päris palju tuntud narratiive läbi kirjutanud (Buratino, Lumekuninganna, Saabastega kass, Kolm põrsakest, Pöial-Liisi, Prints ja kerjus – Riismaa nimetab seda ökonoomsuseks), millest parim on kogumiku avalugu “Kõrvaltegelane” ehk siis “Kevadest” pärit tundmatu Kärd, kes on täielik kõrvaltegelane, statist, ruumitäide, trükimust. Vaatab teine, kuidas kõiksugu Tootsid ja Talid ja Toomingad jahmerdavad, aga teda ei pane keegi tähele, keegi ei mäleta teda sakstega taplemas, isegi saatusekaaslased-kõrvaltegelased ei mäleta Kärdi ega ta nime ning köster ja õpetaja Laur pole tunnis temalt kunagi midagi küsinud. Kõrvaltegelane on, aga inimest ei ole – kuigi nii tahaks (olla enamat kui Lutsu märge). Vaat siis, milline võib olla vaid trükimusta väärt kõrvaltegelase kurb elu. On, aga ei ole.

“Kärd pingutab mälu. Kodu? Aga kus on tema kodu? Toots on Ülesoolt, Tali on Saarelt, Teele Rajalt. Seda teab igaüks. Aga tema, Kärd? Mitte ei meenu.
Ühesõnaga, ta ei tea, kust ta tuli ja miks ta tuli. Aga siin ta nüüd on. Ja mida ta siin õieti teeb, seda ta jälle ei tea.
Kõik teised on nii tähtsad ja muudkui sagivad ringi, aga tema ainult istub ega tee midagi. Kui oskaks, hakkaks masendusest ulguma.
Aga ei oska. Tali on see, kes lakkamatult piinleb ja armuvalus väriseb. Tema, Kärd, pole sedasi loodud. Mingi imelik tuimus on temas. Või ei, pole sedagi. Midagi ei ole, on lihtsalt üks Kärd. Täpselt nagu see pumpi. Keegi mõtles välja, aga miks?” (“Kõrvaltegelane”, lk 15-16)

Aga eks siin kogumikus on Kivirähkilt ka nö originaallugusid. On hullud vanamutid, kes sunnivad kana pissima või uputavad kortermaja. Või siis saab teada, mis tegelikult saab kassipoegadest, keda kotti pakitult vette kukutatakse (kättemaks on magus). Veider lugu on “Lõimumine” - kui pea lõpuni on selline Eestit käsitlev võimalik arhitekst, kuidas ikka eestlased ja baltisakslased nina nuusates koos eksisteerivad, siis lõpp pöörab hoopiski täiesti jämekoomiliseks – ehk ülbed ja punastavad baltisakslased hakkavad lõunalauas hernesuppi söönult ohjeldamatult kõhugaase väljastama. Oli huvitav ja paljulubav jutt ja siis korraga selline... puuks. Üldse võib vahel öelda, et tuima lugejana jäid lugude puändid üsna pehmeks – aga küllap autorile siis eelkõige esmatähtis jutustamismõnu.

“Buratino põrnitses puutüdrukut, karjatas, kukkus kummuli ja hakkas oma pead vastu põrandat peksma.
“Pojake, mis juhtus?” ehmus papa Carlo. “Nii ilus puuplikake... Mina sinu asemel oleksin küll rõõmus!”
“Isa, sa solvad mind!” ulgus Buratino. “Kas sa ei saa aru, et ma armastan! Armastan kõigest hingest, armastan nii, et süda tahab sees lõhkeda! Aga sina tahad mulle voodisse mingit puust litsi sokutada! See on vastik! See on jälk!”
“No kuidas ta siis lits on?” pomises Carlo nõutult. “Pojuke, ma nii püüdsin! Vaata, kui armsad silmad tal on! Aga olgu, kui sulle ei meeldi, eks ma mõtlen midagi muud välja. Ma võin ka oma puukingadest tüdrukud voolida, tervelt kaks tükki, magad nende kaisus. Mul pole kingi vaja, võin ka paljajalu käia. Mis sa arvad?”
“Isa, ma armastan ainult Maarjat!”
“Või siis taburet. Tal on küll neli jalga, aga sellest pole midagi, ongi uhkem. Lõikan talle otsekohe näo pähe.” (“Puupoiss ja neitsi”, lk 241)

ekspress
trakyllmaprokastineerinj2lle
nuxxbooks
bukahoolik
raamatukoi lugemislood

Susanna Clarke – Jonathan Strange & härra Norrell III (2008)

Kolmas osa on juba päris action võrreldes esimese osa lõbusa vulisemisega. Ehk siis, mis juhtus tegelikult Arabellaga? Kas leedi Pole vabaneb balliöödest? Kumb võluritest jääb peale? Kas tublist Stephenist saab haldja mahitusel kõikvõimas kuningas – vastu mehe tahtmist? Raamatu lõbusam osa on ehk haldja ja Stepheni suhtlemises, kus lademes musta huumorit, aga muidu on tekstis päris pinev ja tõsine (mänguline) panemine – Strange katsub üleüldse end keemiliste võtetega hulluks ajada, pääsemaks selle abil haldjamaale (ja tasuks saab selle eest musta needuse kaela), Norrell teeb valikuid, mis ei vii kuhugi ning Childermass avastab Vinculuse raamatu, mis... muudab ühel hetkel teksti. Ja mõned tegelased notitakse armutult maha. Raamat lõppeb mõningaste positiivsete nootidega ja üks ammune armastus saab korraks pimeduses elujõudu. C'est la vie.

Nagu varemgi öeldud, on Clarke'i kirjutamine mõnus ja vaimukas, loed ja naudid itsitavat ebaülevust, see on värskendav meelelahutus.

Susanna Clarke – Jonathan Strange & härra Norrell II (2007)

Kui esimene osa oli eelkõige Norrelli ja Londoni raamat, siis nüüd peaosas Strange... ja taustal luusimas Norrelli esilekutsutud haldjas. Strange on noor ja edumeelne ning erinevalt Norrellist valmis seiklusteks ja eksperimentideks – ning nii ta siis sõdib Inglise vägede koosseisus Hispaanias ja Waterloo all Napoleoni armeede vastu. Või hoopis püüab Inglise hullu kuningat tervendada. Ühesõnaga, natuke võlukelmiromaan. Ja taustal ikka see haldjas, kes leiab endale järgmised mängukannid – mustanahalise teenri Stepheni ja Strange'i naise Arabella. Ning juhtub see, mida ennustati juba esimeses raamatus – õpetaja Norrelli ja õpilase Strange'i teed lähevad paratamatult lahku.

Raamat on humoorikas ja ka sünge. Ning need joonealused märkused, no need ületavad vahel vastuvõtu piire. On muidugi huvitav spekuleerida, mis saab kolmandas osas kuivik Norrellist, mida tema tegema hakkab, kas tema täht ongi hääbumas (Cage vs Reich). Ja mis saab Strange'st ja haldjast. Kes teab, ei tea.

Humberto Ak´abal – Ega kivid ole tummad (2012)

Kivid

Ega kivid ole tummad:

nad on lihtsalt vait.

(lk 35)

Palve 

Kirikuis
kuuldub vaid
pinkideks muudet
puude palve.
(lk 46)

Kui linnud

Kui linnud

kirjutaksid üles oma laulud,

oleksid need ammu

ununenud.

(lk 61)

Susanna Clarke – Jonathan Strange & härra Norrell I (2007)

Hiljuti on siin Clarke'i raamatust kirjutatud ja ausalt öeldes poleks selle postituseta siukest raamatut kätte võtnud. Ja nagu lubatud, on tegemist stiilse ja peene tekstiga (mis on valesti kirjutatud!). Tegelased on ühtaegu tölbid, nurjatud ja võluvad. Miks? Sest nad on elusad tüübid (mitte küll karakterid?); kehkenpüksid, tuuletallajad ja äraspidiselt asjalikud. Norrell ja Strange on kangelased, kes selleks eriti olla ei taha (või mingi mõõdupuu järgi ei sobikski), aga samas tahavad vägagi üle oma varju hüpata (sest noh, tegelikult nad tahavad kangelased olla, kui nüüd endale vastu rääkida), justkui meeleterved don Quiote'd.

Clarke'i 19. sajandi alguse Inglismaa on koht, kus on küll kirikud ja vaimulikud, aga samas ei räägita midagi usust, inimestel hoopiski ajalooline (lõtv) side kunagise võlumaailmaga (umbes nagu usk jõuluvanasse, või midagi ununeva rahvausu sarnast?). On raamatuid ja jutte võlukunstist (ning samuti tänavatel ennustavad hulkur-šarlatan-võlurid), ent praktilise võlukunsti asemel uurivad helgemad pead (nö omakorda võluritena) võlukunsti ajalugu jms. Kuniks selgub, et üks omaette sehkendav kuivikust päss kuulutab end tegelikuks võluriks – ja nagu selgub, seda ta ongi (kuigi tal puuduvad võlurikombed, nagu selgub haldjaga asjaajamisest, ja see lõikab näppu). Norrell tahab rakendada end moodsa maagina Inglismaa aitajaks Napoleoni vastu, ent kokkuvõttes vähemalt selles raamatus mitte just suure kasuteguriga (kuigi tõepoolest, ta tekitab prantslastele ajutise mereblokaadi). Norrell laseb end võlujõu kasutamise nimel hoopiski mässida Londoni vurlede võrku ja temalt oodatakse nö õiget (meelelahutuslikku) võlumist – needuste panemist ja muud traditsioonilist tühja-tähja. Mees pole selliste ootuste üle just rõõmus, see pole see. Tagatipuks ennustab üks šarlatan Vinculus, et tuleb teine tõeline võlur... ja mõni aeg hiljem avastabki Londonist pagendatud šarlatan selle teise tüübi kuskilt maakolkast ning müüb sellele Strange'le mõned Norrelli loitsud. Mille kasutamisel selgub, et Strange'i vaenlaseks on...

Ühesõnaga, mõnus raamat, hea on lugeda väljapeetult stiilset teksti, milles puudub imalus ning kus pulbitseb väike nurjatus ja kerge tölplus, või noh, autoripoolne kergenihilism. Tervemõistuslikele lõbusalt snooblik värk.

“Härra Lascelles sosistas härra Drawlightile, kuidas ta ei olnud osanud oodata, et heategudele järgneb nii familiaarne suhtlemine suure hulga alamast soost inimestega – kõige ebameeldivam kogemus –, ja et ta on otsustanud edaspidi heategude kordasaatmisest igati hoiduda. Õnneks olid alamat sugu inimesed nii rõõmsad, et nad ei saanud kunagi teada, et olid teda solvanud.” (lk 118)

 ulmekirjanduse baas
loterii
tõnise lugemispäevik

Boriss Akunin "Türgi gambiit" (2003)

Tuli isu krimka järele ja Fandorini seeria laiutab mul riiulis. Jätsin kohe "Azazeli" vahele, kuna see on mul hästi meeles ja ma ei saa lugeda raamatut, kus enamvähem kõike mäletan. Ilukirjanduse puhul küll mitte.
   Kui Akunin hakkas neid lugusid kirjutama, siis tahtis ta luua sellised krimkad, mida poleks häbi vaalikus paigas käes hoida. Kirjutas siis ise... ja sai ilmatuma kuulsaks. Põhjusega, sest tema ajaloolised raamatud on äärmiselt heaks ajaviiteks. Loodud on tegelane, mis võrdne lääneliku Sherlockiga. Seesamune Fandorin on sarja teises osas Vene-Türgi sõja eesrindel, kuhu ronis peale traagilist sündmust oma noores elus. Sinna eesrindele ronib ka noor, hakkaja plika Varja, kes oma peigmees-seltsimeest vaatama läheb. Juhtuvad seiklused ja peagi on neiu ja Fandorin niiöelda tiimis, et tabada sõja käiku suunav spioon/mõrtsukas/salateenistuse juht Anvar-efendi.
   Akunin kirjutas muideks iga teose teatud žanri raames ja see peaks olema tema spiooniromaan. Kahju, et ta nõnda lühike raamat on, hilisemad lähevad palju pikemaks. Iseenesest pole Akuninil mingit tühja sisutäidet ja pikki, uniseid kirjeldusi. See on põnevusromaan, kus tempo ei tohi seisma jääda ja kui aeglustubki, siis peatselt saabuva, äkilise edasimineku rõhutamiseks. Vaatepunkt on Varja silme läbi, nii et Fandorin on justkui teine isik, keda jälgitakse. Ometigi on tal kandev roll ja naise jaoks jääb ta mõistatuseks: kes ta on, mis tema lugu on ja mis tema tiksuma paneb jne.
   Mulle Fandorin õudsalt meeldib ja see ajastu, millesse Akunin ta elama paneb. Teine asi on teose teatav intelligentsus, mis ületab tavapärase krimka piirid. Kurikaelad on targad ja haritud, moriarty'd. Stiilitunnetus on ka väga tugev ja kokku mõnus lugemine. Pluss kaanekujunduse järgi ei häbeneks seda ka avalikult lugeda. Vaatavad, et sirvid peent, filosoofilist teost.

Mati Õun, Hanno Ojalo – 101 Eesti lahingut (2012)

Eesti ajaloost lugemine on teatavasti üks masohhismi vorme ja üldiselt püüaks seda tegevust vältida. Aga noh, vahel juhtub. Tegemist siis raamatuga nö laiemale lugejaskonnale ning autorid on väljenduselt üsna rahvusromantilised, mis on vahel nagu harjumatu; aga samas kui kirjastus sellega rahul, siis miks mitte. 2/3 siin käsitletud lahingutest jäävad ajavahemikku 1906-1975, kõiksugu kokkupõrgete äratoomine annab vast mingisuguse ülevaate siin toimunud väikestest tulevahetustest täiemahulise sõjategevuseni (autorid räägivad eessõnas, et tegelt võinuks kaks korda paksema teose välja anda, mis tekitab küsimuse, kas selliseid väiksemaid kokkupõrkeid oli ilmtingimata vaja valikusse võtta). Endale olid vast huvitavamad mitmesugused merelahingud, millest seni lugenud mõnd ühelauselist mainimist. Lugemine harib!

“Kuna sakslastel olid sigadused geenides, ei saanud nad ka selle sunnitud peatuse ajal omi mõistliku töö jaoks kõlbmatuid käsi paigal hoitud, vaid maandusid paatidel rannal ja ropsisid mõõkadega maha värsket rohelist vilja – eks ikka selleks, et sellest toiduvilja ei saaks. Ja nii päevast päeva.” (“Uue sadama merelahing”, lk 20)

õhtuleht

Urmas Vadi – Tagasi Eestisse (2012)

Vadi on kirjutanud romaani. Oma esimese sellise. See ei ole järgmine hüpe paremuse poole peale minu lemmikut, aga ikkagi tähelepandav proosa ja soovituslik lugemine. Ehk kvaliteet. Vadi on hea jutuvestja ning selle teksti lugemine edeneb tõesti ludinal ja vadinal; kõik see, kuidas JohnJuhan laguneb argirutiinist, kaasakiskuv olemise mikrokosmos (no omaette ooper on romaani romaan romaanis ehk Männiste käsikiri, mis tükati testib pahatahtlikult lugeja närve – ent Männiste käsikirja võiks lugeda näiteks Camacho võtmes).

Tegelikult on Vaher kirjutanud Ekspressis sellest raamatust kiiduloo, millega võiks enamvähem nõustuda (Vaher osutab muuhulgas literatuursusele, mis võiks vahel jah vaiksem olla). Ehk siis endapoolselt ülilühidalt kokku võttes – kui eelmine raamat mõjus ilmutuslikult heasti, siis seekordne lugemiselamus jäi nö tuntud headusse. On groteski ja janti ja kurbust (ja no on Männiste käsikiri), on road movie ja on olemise seletamatu äng, on arusaamatus ja otsimine.

Ja need ahvid. Vahel mõjuvad süngelt. Sinu ahv, minu ahv, nende ahv.

sehkendaja
istu mu pingile, kiika mu aknasse

päevaleht

ekspress
sirp
sirp
postimees
vikerkaar

Hunter S. Thompson "Fear & Loathing on the Campaign Trail '72" (2005)

"So this is more a jangled campaign diary than a record or reasoned analysis of the '72 presidential campaign."
***
"What I would like to preserve here is a kind of  high-speed cinematic reel-record of what the campaign was like at the time, not what the whole thing boiled down to or how it fits into history. There will be no shortage of books covering that end."
***

USA presidendivalimiste raames libistasin riiulist samateemalise teose. Vastupidiselt HST teistele teostele olen seda lugenud vaid ühe korra. Põhjus on lihtne - ma ei õpi ajakirjandust ega poliitikat. Tegevus hakkab seitsmekümnendate algusest, kus Rolling Stone ajakiri saadab oma esimese poliitilise korrespondendi kampaaniat katma. Seda Hunter teebki ja mitte poole persega - tüüp läheb ikka süvitsi ja detailselt. Muidugi enda omapärasel viisil ning nagu keegi kunagi ütles, siis ainus viis, kuidas ajakirjanik poliitikut saab vaadata on ülevalt alla. Tagantjärele kampaania täpseimaks kroonikaks peetud teos viib su Ameerika lähisajaloo poliitikasse, kus HST tollase kampaania ja selle tegelased perspektiivi paneb. Muidugi on tema stiil ebatraditsiooniline, kuna miskipärast arvatakse, et ajakirjandus peab objektiivne olema.

"Well... shit, what can I say? Objective Journalism isa hard thing to come by these days. We all yearn for it, but who can point the way? The only man who comes to mind, right offhand, is my good friend and colleague on the Sports Desk, Raoul Duke. Most journalists only talk about objectivity, but Dr. Duke grabs it straight by the fucking throat. You will be hard pressed to find any argument, among professionals, on the question of Dr. Duke's Objectivity.
   As for mine... well, my doctor says it swole up and busted about ten years ago. The only thing I ever saw that came close to Objective Journalism was a closed-circuit of a TV setup that watched shoplifters in the General Store at Woody Creek, Colorado. I always admired that machine, but I noticed that nobody paid much attention to it until one of those known heavy, out-front shoplifters came into the place... but when that happened, everybody got so excited that the thief had to do something quick, like buy a green popsicle or a can of Coors and get out of the place immediately.
   So much for Objective Journalism. Don't bother to look for it here - not under any byline of mine; or anyone else I can think of. With the possible exception of things like box scores, race results and stock market tabulations, there is no such thing as Objective Journalism. The phrase itself is a pompous contradiction in terms."

See tsitaat käib ta kõikide kirjutiste kohta. Objektiivne ajakirjandus oleks vast lihtlabane numbrifaktide ettelugemine ja tüüp näitab kõike enda ümber toimuvat läbi omapärase objektiiviläätse. Ma ei tea Ameerika poliitilisest skenest eriti midagi ja seetõttu on mul raske sealtoimuvast ka aru saada. Et kes mis osariikides mitu prossa sai ja milline pressinõunik südaööl eralennukiga Las Vegase kasiinomaffialt kilekottidega lisaraha toomas käis jne. Tegu on siiski väga tõsise teosega. Autoril on terav meel, mida suured kogused amfetamiini, alkoholi ja veidrad eluviisid nagu ei nürista... Tabavad metafoorid, kiire mõttelend ja kõike käigu pealt jäädvustav mõistus.
   Pluss peaaegu igalt leheküljelt silmahakkavad tsiteeritavad lõigud, mis HST puhul tavaline asi.

"Hubert Humprey is a treatcherous, gutless old ward-heeler who should be put in a goddamn bottle and sent out with the Japanese Current. The idea of Humphrey running for President again makes a mockery out of things that it would take me too long to explain or even list here. And Hubert Humphrey wouldn't understand what I was talking about anyway. He was a swine in '68 and he's worse now. If the Democratic Party nominates Humphrey again in '72 the Party will get exactly what it deserves."


Mis oluliseim:
"A sense of humor is the main measure of sanity."

Märt Laur – Patukahetsuse lävi (Täheaeg 1, 2002)

Igal juhul saab öelda, et autori ambitsioon pole lihtsalt lugu jutustada, vaid teha seda võimalikult mitmekesiselt. Ja tõepoolest, sel jutul on 3-4 keerdu, mis muudavad lugeja vaatepunkti loo suhtes – elajalik vangistus, põgenemine ja peategelase avanemine. Kahjuks on selle teksti toime natuke äraspidine – loo esimene pool on hulga põnevamalt teostatud kui teise poole lahendused.

Et siis väljatorgatud silmadega vangid on osalised miskis košmaarsetes inimkatsetes, millel pole muud seletust kui haiglaslik sadism; kõik need kehaliikmete tehislikega asendamine ja surmahüpped jms. Ühesõnaga, esimeses poole atmosfäär on painajalik ja irratsionaalne. Aga siis ühel hetkel hakkavad peategelase Baini silmad nägema... ja tal õnnestub põgeneda sellest tehnoloogilisest monstrumist – mis korraga osutub asuvat sõda kaotaval Natsi-Saksamaal. Bain jõuab tagasi liitlaste juurde ning saame teada, mis on tegelikult peategelase jutustuses nihu. Miks just selline konstruktsioon autorile oluline on, ei oskagi öelda.

ulmekirjanduse baas

Märt Laur – Appassionata (2012)

Kiiruga öeldes – romaan on romaanim kui romaanivõistluse võidutöö, tekst on tihe ja mitmekesine ja laiahaardeline; romaanil on eepilisust ja sügavust ja vast lihvigi. Aga samas ma ei saa aru, mis rida autor ajab (ja seepärast ehk arusaadavam võidutöö valik). Mis Beethoven, mis itaallaste väljarändamine, mis seitsmekümnendate poliitiline äärmuslus? Mida annab Silvia ja Antonio loole lisaks vendade Pietro ja Enrico rabelemine riigi ja enda hammasrataste vahel? Miks just itaallaste eluolu kahekümnendatest seitsmekümnendateni? Laur on julge ning teinud peategelaseks Silvia, kelle elu keerdkäike saame lugeda lapseeast kuni kõrgema vanuseni, ja lugejana ei oskaks midagi ette heita selle tegelase kui naise toimimisele (kui keegi tegelastest kahtlaselt loodud on, siis vast Enrico). Aga ikkagi, mis värk selle muusikaga on? Kas Silvia on tegelt lapsest saati vaimselt häiritud? On see seisundiromaan, psühholoogiline või hoopiski maagilisevõitu romaan? Ons tegemist kliinilise romaaniga?

Et jah, lugemiselamus jäi segaseks. Ühelt poolt tõepoolest korralikult teostatud romaan, teiselt poolt ei saanud pihta, mida autor lugejale öelda tahab, mis on võimalik sõnum või mõtteviis (Lauri ulmetekstide lugejad jooksevad vast peaga vastu seina). Aga õnneks on see ühe lugeja segadus.

õhtuleht
heli lugemisvara

Alastair Reynolds – Spirey ja kuninganna (Täheaeg 1, 2002)

Lookene kaugtuleviku maailmast, kus inimsoolised on omavahelises sõjas ühe ressursidekogumi pärast – ja seda juba 400 aastat. Nagu hiljem selgub, on võitlevad pooled jagunenud nö naisteks ja meesteks; et naistel kergem kosmosesõda pidada jne (ja ega siis modifitseeringutega ei peatutud: piloodid on näiteks jalad saba vastu vahetanud – miks saba? Sest äkiliste kiirendustega laev on veega täidetud, nii lihtsam juhtida). Nojah, loo alguses siis jahitakse üht vaenupoole kätte langenud laeva, mis tuleb hävitada, ent see ei õnnestu kuidagi – hoopis vastupidi, see varjub asteroidile ja jälitajalaev saab talt spoorpommiga kolaka ning selle tagajärjel saboteerivad jälitajat pommist vallandunud nanoosakesed, misjärel piloodid enamvähem katapulteeruvad ja nad tõmmatakse sinna väiksele asteroidile, kus peagi selgub meelemõistusega põgenejale, et ohhoo, sõda on viimasel ajal imaginaarne! Nimelt on tehnika omandanud tehisintellekti, vastaspoolest ehk “meestest” on üldse mingid lalisevad debiilikud alles jäänud, keda masinad rohivad. Nojah, ja asi läheb veel keerulisemaks, sest naistejuhid ei taha sellise teabe ilmsiks tulekut ja asteroid koos kõigi tehnikaimede ja eluslooduse inkubaatoritega tulistatakse sodiks. Aga ehk siiski head võidavad?

ulmekirjanduse baas

Helena Läks: Helena läks

Ükspäev saatsin mulle tundmatule Tartu poetessile küpsiseid.
Aadressi küsisin otse, aga pärisnime guugeldasin netist ja vbla panin mööda. Sel juhul ei saanud ta kunagi küpsiseid kätte.
See luuletaja ei olnud Helena Läks. Helena Läks on nimi, mis naljalt ei unune, kui juba mingisugusesse konteksti on sattunud.

See on luuleraamat, eks ole. Ja ilus raamat, seda raamatut välja andes on kõik pingutanud, püüdnud maksimumi. Kärtsroosa ümbrispaber, liivapaberist kaaned, kraapivad. Vana trükimasina alt läbi käimist meenutavad sisulehed. Hoiad seda pihus ja tunned, kui palju kirge on sisse pandud.
Aga see ei ole kerge lugemine, ma kujutan ette, kui sa ei ole kunagi olnud Tartu poetess, pole tundnud ühtegi Tartu poetessi ja ei taju seda Tartu poetessidele ja wannabe-poetessidele iseomast põksu.
Kui su assotsiatsioonid ei jookse nagu jooksevad Helena omad.
Samas, miks nad ei peaks jooksma?
Tudengid ja väljalangejad, Karlova kunstnikud ja Annelinna köökides kuplita pirni valgel Coelho sõimajad, Lasnamäe tätoveeritud tibinad, kel Bertrand Russel käekotis, kõik, kes on kunagi olnud targad tüdrukud või tahtnud sellisega magada või vähemalt asja üle mõelnud ning siis otsustavalt mitte tahtnud sellisega magada, kõik need võiksid aru saada.

Helena kirjutab sellise tüdruku mõtted üles, kirjutab tihedalt, julgelt ja häbenematult. Kui me mõtleme eredalt, kas see ei ole siis juba Päris?
Aga kui see on kirjas, kui see on kaante vahel, kui see on maailmas väljas, siis igatahes juba on. Päris. Luule? See on tobe sõna, tõeline Tartu poetess ei saa seda tõsiselt võtta.
Jätan küsimusele vastamata.

Aa, ilmselt peaks ütlema, et selle raamatu värss on üldjuhul vaba. Ja et kui Kuntu poleks surnud, siis ta v-o esitaks mõne Helena luuletuse lauluna. Mõned neist kõlavad täpselt nagu eriti Kurva Muusika Ansambli formaat, kuigi nii palju eneseirooniat, kui nendes tekstides, ei mahuks vbla muusikasse ära.
Olla Tartu poetess ja ise seda teada on skisofreeniline olukord: sa ei saa ennast tõsiselt võtta, aga samas sa oled tõsine ja jooksed verd nagu ükskõik kes, kui noaga lõigata.

Helena saab selle skisofreenilise olukorraga hakkama, muutumata naeruväärseks, muutumata karikatuuriks ja targa tüdruku rumalaks paroodiaks. Kui luuletus algab sõnadega "diskoajastu unustet tähtede murdunud kingakontstest", olin kindel, et seal on liiga palju sõnu ja seekord siis ka vähem mõtet sees. Aga ometi jõuab ta selle luuletuse lõpuks sinna, et "tahan oma silmade seest välja" ja ma jälle tean: just niimoodi ongi. Nii et viriseda polegi muu kui esimese rea kallal, mis on niivõrd iseenese paroodia, et viib isegi minu, väga teadliku lugeja, eksi korraks.
Vbla on terve see kogu korraga lugeda natuke liig. Vbla oleks targem keskel paus teha. Mulle tundub nimelt iga kord, et esimesed 2/3 kogust on paremad, lõpus hajub see lugu, mida ma tean, laiali ja mõtted, mis seni liiguvad assotsiatsiooniradu täpselt ja armutult, kisuvad kuhugi võõrasse kohta. Mis mesilased? Miks õlu kondentspiimaga?
Korraga on lendavaid mõtteid liiga palju, et ma suudaksin neid päriselt kinni püüda.

Aga võib-olla olen ka seks ajaks lihtsalt väsinud. See on tihe kogu ja ma pidin iga luuletusega kaasa ju hingama.
Ma olin ka kunagi semiootikatudeng ja Tartu poetess.
Seepärast ma teistele sellistele küpsiseid saadangi.

***

hiromant (ehk) pole tänu väärt

tänaval just üks vanamees
puhvaikas
tšehhi botikuis
seisatas mu ees ja ütles et näeb mu suuet
ma solvusin
kindlasti mõtles midagi rõvedat vana pervert
mu näoilme kiirustas teda lausungit täpsustama
ei preili mitte midagi kahemõttelist
ma vaid vaatasin te silmisse ja need kõnelevad sellest et
te surete varem kui mina

solvusin ikkagi
pikka iga siis porisesin talle
taadi nägu lõi särama
seda oligi ta vist kuulda igatsend

John Mole – Elu nagu kreeka E (2009)

Üpris poolmuhe lugu sellest, kuidas üks inglise pere otsustas seitsmekümnendatel Kreekasse elama jääda ja rajada kuhugi Ateenast eemale päris oma kodu. Selleks lasi pereisa end ogaraks tõmmata ning ühe lagunenud sara endale pähe määrida – aga määravaks sai vaade, mis seal küla kohal mäel asuvast majast avanes. Pere just ülemäära ei rõõmusta, ent vaade meeldib neilegi. No ja siis mees ehitab kohalike abiga maja uuesti üles, koos kõigi heade ja veadega. Kõigist puudustest ja tervisehädadest ja vääritimõistmistest hoolimata on elu lill (eks stabiilselt pidev alkoholitarbimine anna oma), sest kohalike kogukond on ikka midagi muud kui britilikult morn ja vaoshoitud. Kui vanemad assimileerusid sealsesse eluollu üsna lihtsalt, siis lõpuks ei saanudki aru, kuidas nende neli järeltulijat seal hakkama said – eks kitsaskohaks seegi, et küla oli üpris lapsetühi, noored pigem sealt jalga lasknud.

Nojah, igal juhul, kadestamisväärselt retrolik ja vitaalne lugu, väike ülevaade ja interpretatsioon sellise külaühiskonna tollasest toimimisest.

“Kõik on raske, kuid miski pole võimatu. Ma ootasin, kuni Zenon sõnamulina lõpetas ja oma hinna nimetas. Poliitilised tõekspidamised polnud tema äriinstinkte nüristanud. Tema hind oli karjuvalt kõrge. Kõigele vaatamata olin ma uhke oma paranevate tingimisoskuste üle. See oli rohkem meelelaadi kui tehnika küsimus, tuli üle saada inglaslikust häbelikkusest raha suhtes ja hirmust vastaspoolt solvata. Ma tegin tema nimetatud summa pooleks. Ta jäi oma hinna juurde. Ma jagasin selle ja oma esimese pakkumise vahe. Ta jäi oma hinna juurde. Ma jagasin vahe uuesti ära. Ta jäi oma hinna juurde. Ma olin nõus ja me lõime käed. Ma tundsin, et olen rumal ja välismaalane ja vihane, sest tal polnud jätkunud tavalist viisakust kasvõi paar protsenti alla jätta.” (lk 128)

“Arfa võimaldas mul etendada Kreeka isast ning end teenindada lasta. See polnud mitte minu, vaid tema auks. Kreekas on kodu naiste kontrolli all, ning kui mehel lubatakse sekkuda majapidamisse, tähendab see, et ta pole niipalju tuhvli all, kui peaks olema.” (lk 238)

love the world

sehkendamine

Guillermo del Toro, Chuck Hogan – Igavene öö (2012)

Selline triloogia siis. Head saavad karistatud, ja pahad niisamuti. Tekst on üpris jälk kuni finaalini, mil Nora näeb lõpplahenduse toimumist, mis mõjub üpris tobepühalikult. Aga jah, küllap on küsimus kultuuritausta erinevuses.

Triloogia viimases raamatus on siis meile teadatuntud maailmas Isanda juhtimisel täielik vampiiride ülemvõim ning allesjäänud inimkond on kas kaasajooksjad või arvatava toiduressursi staatuses. Aga eluolu on samas normaliseerunud – toimib ühistransport (ent vaid ametiinimesed tohivad autosid kasutada), elekter suriseb ning inimesed käivad tööl ja saavad selle eest talongidega toitu ja kehakatteid. Ahjaa, samas valitseb tuumatalvelaadne olukord ehk siis Isanda korraldatud tuumaplahvatuste järel on taevas tolmupilvedega kaetud ning vast kahel tunnil päevas on niivõrd päevavalgust, et vampiirid ei saa vabalt liikuda (päevavalguse ajal valitseb küll komandanditund). Kahe aasta jooksul on vastupanuliikumine enamvähem kadunud või tühjaks imetud, on vaid meie teadatuntud vapper grupp (tõsi, kaasajooksjatele ja toiduressursile on kolmandaks alternatiiviks varimajanduse haru, kus parimaks maksevahendiks on hõbe, mis teadagi mõjub vampiiridele pelutavalt). Aga Isandat see sõltumatute inimeste rotilik sebimine suurt ei häiri (sest koonduslaagrites saab sundrasestamisega niiehknaa vampiiridele sobiva veregrupiga isendeid toota), vast vaid lisab värvi argipäevale.

Ent on üks salapärane värgindus, mida nii mässajad kui Isand taga otsivad – ehk siis kus on see koht, kus langenud ingli Ozryeli maharaiutud ja maapõue peidetud kaelast Isand välja idunes. Kui see koht hävitada, siis see ühtlasi hävitaks Isanda ja temast pärineva vampiirisoo (sest Isand on tuumaplahvatustega välja juurinud vampiiride teised kuus esiisa ehk siis kogu vereussidega saastunud maailm pärinebki temast). Koht on kirjas raamatus, mis on senini mässajate valduses – aga mida nad ei oska lugeda (et teksti krüptilist mõtet mõista, peab seda tegema... üht kindlat moodi). Võib öelda, et selle raamatu saamine ja hävitamine on nüüdseks Isandale suurimaks murelapseks. Muret loodab ta lahendada sellega, et Ephi isaarmastus pantvangis poja Zacki vastu sunniks meest raamatut Isanda kätte toimetama. Inimene, teadagi, on nõrk.

Nojah, möllu on siin palju, tõurastatakse hooga vampiire ja inimesi ning lootusetus on kerge võimutsema. Aga mässajatel on abiliseks omakorda Sündinu, kes hoiab neid viimase hetkeni ree peal. Ja nii nad tapsidki meie Ferdinandi ära.

Lois McMaster Bujold – Cetaganda (2012)

Kaanepilt on vähe petlik – igasuguste kosmoseseikluste asemel on Miles hoopiski diplomaatilisel visiidil vaenulikuvõitu Cetaganda impeeriumis, täpsemini sealse leskkuninganna matustel – ehk toimub astropoliitika. Või kitsamalt võttes on selles raamatus tegemist kuriteo lahendamisega teistsuguses kultuuris, tuleb ettevaatlikult laveerida või üleüldse leida võimalusi, et uurimine (ning sellega ka enda puhas nimi) kuidagi vee peal hoida – ühelt poolt tuleb arvestada Cetaganda võimumängude ja ühiskonna reeglitega, teiselt poolt segavad kohapealsed Barrayari võimuesindajad. Probleemiks siis see, et Miles arvab (keegi seda samas otseselt ei kinnita), et ta lavastatakse süüdi Cetaganda üliolulise geneetilise võimuseadme omastamises ning sellega antakse Cetagandale võimalus agressiooniks Barrayari vastu (et siis, neil pikem sellelaadne omavaheline ajalugu). Noh, ei tule just ootamatu üllatusena, et Miles leiab kõigile probleemidele lahenduse (mitte küll sellele, kuidas Rian oma kaaslannana Barrayarile viia), ühtlasi luues (vist) otsesuhte oma tulevase suure vastasmängijaga ehk Cetaganda keisriga.

Kui järele mõelda, on Cetaganda tsivilisatsioon päris huvitava ülesehitusega, kõik need geneetilised manipulatsioonid ja keerulised võimuvahekorrad – kuidas üldse võim tasakaalus püsib. Aga sellest ma ei taha täna rääkida.

ulmekirjanduse baas
õhtuleht

"You Are Being Lied To: The Disinformation Guide to Media Distortion, Historical Whitewashes and Cultural Myths" (2002)

Artiklite kogu, mis räägib erinevatest valedest ja müütidest, mis meie ühiskonnas levinud on. Kopin mõned teemad, mida käsitletakse ja erinevatel viisidel ümber lükata üritatakse:

� Alcoholics Anonymous is effective.
� Hackers pose a grave threat to the nation.
� Former POW Sen. John McCain wants to reveal the truth about POWs and MIAs.
� The Bible contains a hidden code.
� The Big Bang is an airtight fact.
� Thousands of species have gone extinct because of deforestation.
� George W. Bush has never commuted any prisoner�s death sentence.
� World War II was "the Good War"
� All serial killers are men.
� Licking certain toads will get you high.
� The Columbine massacre was planned and carried out by two students acting alone.
� Most terrorists are Middle Eastern.
� Humans have not yet been cloned.

Iseenesest ei usu ma valitsust ega meediat ega inimesi, seega päris muhe lugemine. Enamused artiklid olid huvitavad ja tõetera sees. Muidugi puudub mul võimalus kõikide faktide paikapidavust uurida ja kindlasti on ka artiklites palju jama, aga see jama hulk on siiski protsendiliselt väiksem, kui ametlike allikate oma. Mingis mõttes on masendav teos, sest see seletab ära kuidas toimib massipsühholoogia ja kuidas toimib inimese hüpnotiseerimine, temale teadmatult. Kuidas inimesed massides ja gruppides oma nägemusi muudavad, imikust peale õpivad teisi jäljendama ja loovutavad isemõtlemise võime.
   Pole vaja olla vandenõuteoreetik, et aru saada kuidas enamusi asju me eest varjatakse ja mis hirmsam: paljud ei tahagi rohkem teada ja lepivad ametliku versiooni või meedia mustvalge esitlusega. Kahtle kõiges ja ära joo kloorivett!