Hiljuti on siin Clarke'i raamatust
kirjutatud ja ausalt öeldes poleks selle postituseta siukest
raamatut kätte võtnud. Ja nagu lubatud, on tegemist stiilse ja
peene tekstiga (mis on valesti kirjutatud!). Tegelased on ühtaegu
tölbid, nurjatud ja võluvad. Miks? Sest nad on elusad tüübid
(mitte küll karakterid?); kehkenpüksid, tuuletallajad ja
äraspidiselt asjalikud. Norrell ja Strange on kangelased, kes
selleks eriti olla ei taha (või mingi mõõdupuu järgi ei
sobikski), aga samas tahavad vägagi üle oma varju hüpata (sest
noh, tegelikult nad tahavad kangelased olla, kui nüüd endale vastu
rääkida), justkui meeleterved don Quiote'd.
Clarke'i 19. sajandi alguse Inglismaa
on koht, kus on küll kirikud ja vaimulikud, aga samas ei räägita
midagi usust, inimestel hoopiski ajalooline (lõtv) side kunagise
võlumaailmaga (umbes nagu usk jõuluvanasse, või midagi ununeva
rahvausu sarnast?). On raamatuid ja jutte võlukunstist (ning samuti
tänavatel ennustavad hulkur-šarlatan-võlurid), ent praktilise
võlukunsti asemel uurivad helgemad pead (nö omakorda võluritena)
võlukunsti ajalugu jms. Kuniks selgub, et üks omaette sehkendav
kuivikust päss kuulutab end tegelikuks võluriks – ja nagu selgub,
seda ta ongi (kuigi tal puuduvad võlurikombed, nagu selgub haldjaga
asjaajamisest, ja see lõikab näppu). Norrell tahab rakendada end
moodsa maagina Inglismaa aitajaks Napoleoni vastu, ent kokkuvõttes
vähemalt selles raamatus mitte just suure kasuteguriga (kuigi
tõepoolest, ta tekitab prantslastele ajutise mereblokaadi). Norrell
laseb end võlujõu kasutamise nimel hoopiski mässida Londoni
vurlede võrku ja temalt oodatakse nö õiget (meelelahutuslikku)
võlumist – needuste panemist ja muud traditsioonilist tühja-tähja.
Mees pole selliste ootuste üle just rõõmus, see pole see.
Tagatipuks ennustab üks šarlatan Vinculus, et tuleb teine tõeline
võlur... ja mõni aeg hiljem avastabki Londonist pagendatud šarlatan
selle teise tüübi kuskilt maakolkast ning müüb sellele Strange'le
mõned Norrelli loitsud. Mille kasutamisel selgub, et Strange'i
vaenlaseks on...
Ühesõnaga, mõnus raamat, hea on
lugeda väljapeetult stiilset teksti, milles puudub imalus ning kus
pulbitseb väike nurjatus ja kerge tölplus, või noh, autoripoolne
kergenihilism. Tervemõistuslikele lõbusalt snooblik värk.
“Härra Lascelles sosistas härra Drawlightile, kuidas ta ei olnud osanud oodata, et heategudele järgneb nii familiaarne suhtlemine suure hulga alamast soost inimestega – kõige ebameeldivam kogemus –, ja et ta on otsustanud edaspidi heategude kordasaatmisest igati hoiduda. Õnneks olid alamat sugu inimesed nii rõõmsad, et nad ei saanud kunagi teada, et olid teda solvanud.” (lk 118)ulmekirjanduse baas
loterii
tõnise lugemispäevik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar