Peter V. Brett – Maapõu. Esimene raamat (2018)

Et siis deemonisarja viimane raamat, mis eestikeelses tõlkes ilmub seekord kahes osas. Niisiis see pool on sissejuhatuseks teise poole (arvatavale) kataklüsmile. Inimeste liidud vajavad turgutamist või parandamist või loomist – kuid muidugi on see keeruline ettevõtmine, ning ega selle raamatu lõppedes on lahtisi otsi enam kui küll.

Arlen ja Jardir oma paari lähedasega pole ikka veel maapõue jõudnud, Krasia võimuintriigid peale Jardiri kadumist on vägagi traagilised, Vabade Linnade isandad ja emandad püüavad ühtaegu Arleni, üksteisi ja krasialasi paika panna. Kes siis lõpuks deemonite kogunemisele vastu astuks? Oh häda ja viletsust, on vaid üksikud masendunud, kes mõistavad, milline deemonihaamer on kohe lajatamas. Muidugi, kas nende pingutustest enam abi olekski …

Raamatu vast huvitavamad osad on need, mis on peategelastest eemal. Ehk siis Briari ja Ashia teekond, miks mitte Milni ülikute seiklused tühermaal. Sest noh … peategelased on vähe pateetilised, või nii.

Kõige selle eepilise draama kõrval on autor lisanud kamaluga melodraamat kõiksugu titanduse abil. Nii on mõnigi naine asunud imetama ja ma vist olen halb inimene, aga need hetked imikutega muutuvad võrdlemisi tüütuks. Eriti raamatu algul käib Leesha ümber üks pidev beebitrall ja noh … oeh.

„Elissa neelas alla muige. Mehed suutsid küll seista silmitsi deemonite, krasialaste ja kõige muuga, millega maailm kostitas, ent sattuda maimukese imetamise tunnistajaks oli paljudele ometi liig.“ (lk 70)

Sain selle raamatukogust YA riiulist, eks siin ongi vast … nooruslikkust, samas esineb ka päris hoogsat seksi ja jõhkrat vägivalda – kuid see vast olegi iseloomulik tänapäevasele YA kirjandusele.

Paistab, et Bretti pentaloogia saavutas minu jaoks tipu teise raamatu puhul (nagu ikka, oli lihtsalt lugemisel selline õnnelik tähtede seis), hiljem olen püüdnud samasuguse õhina ja ootusega läheneda aga tekstid pole nagu käivitunud enam. Eks möll ja värk-särk on vast enam … YA poole kaldu või nii.

„Ashia sirutas käe ja puudutas ta põske. „Esimese Sõja kõrval on kõik teisejärguline. Nagu mind, nii sepistas Everam sindki valu kaudu relvaks Nie vastu.“
„Mis mõtet on sel juhul tegudel,“ imestas Briar, „kui maailmas leidub vaid Everami tahe?“
„Minu õpetaja tavatses öelda, et Everam ammutab väe meie julgusest. Tahe on meie ainuvõimaik kink, et näidata poolehoidu igikestvas heitluses Nie’ga. Everam juhatab meid, aga valik, kas käituda kartmatult või argpüksina, kas võidelda või joosta pakku,“ Ashia sõrmed puudutasid ta rinnakorvi, „see valik pärineb sisimast.“ (lk 417)

raamaturiiulike

Jaagup Mahkra – Venuse sünd (Tuumahiid 4, 2018)

Mahkra üllatab – kui seni on meile rõõmu pakkunud ta rupskiooperi laadis jutud, siis seekordne jutt on hoopis Cthulhu-aineline. Nimelt leiab tudeng, et Botticelli maal „Venuse sünd“ tundub varjavat väga saatanlikku ainest, kuid millegipärast keegi seda ei märka. Ta otsustab sellest lõputöö kirjutada, aga ikka ei midagi. Viimaks otsustab ta maali happega hävitada, ning … selgub, et Botticelli on omakorda üle maalinud midagi eriliselt ürgset ja rüvedat! Hull kunstihävitaja pistetakse vaimuhaiglasse, kuid sealgi ei saa ta asu …

Lugu on meeldivalt lühike litakas – ei saa öelda, et ta just senitundmatut elamust pakuks, kuid teksti mõnu peitub jutustamises endas. Kuidas see tudeng järjest sügavamasse rappa vajub, ning kelleltki mõistmist ei leia. Ja noh, see mitmetasandiline katastroof, mis ta tegude tagajärjel vallandub. Tore vahepala Mahkra rupskiooperitele. 

Jutt loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

Giovanni di Feo – Ugo (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)

Ajas rändamine pole mulle kunagi ulmes just lemmikteemaks olnud (nonoh, „Anubise väravad“ oli samas võrratu kogemus), aga see armastuslugu on küll igati mõrkjalt ilus.

Üheksa-aastased poiss ja tüdruk kohtuvad ning poiss teatab, et nad abielluvad täiskasvanutena. Järgnevatel aastatel selgub (nad käivad ühes koolis), et poisil olevat tulevikku kogemise võime – ainult et ta ei tohi mitte kuidagi tulevasi sündmusi mõjutada, sest siis ta kaob. Muidugi see tekitab neius ebamugavust, kui peale kõiksuguseid sündmusi peab ta vaatama noormehe vabandavat nägu: et kõik läkski nii nagu noormees seda näinud oli. On nad siis mitu aastat lahus või otsustab ülikooli asemel tippspordile pühenduda või siis klassikaaslane jääb nende silme all auto alla. Kuid samas nad abielluvadki ning mingi aeg on armastus ja puha, kuid naisel tuleb üks hetk käigupealt üks raske otsus teha. Ja edasi läheb nagu läheb.

Kokkuvõtteks on tegu ühtviisi ilusa ja tasasel moel psühhedeelse armastuslooga – a la John Irving, kes ei peaks punnitama bestsellerit kirjutada. Mõjuv värk.

Andrei Samoldin – Müür (Tuumahiid 4, 2018)

Näide militaarulmest, kus kujutatakse tulevikumaailma, milles Eestit valitseks ühelt poolt sakslaste ja teiselt poolt venelaste ülemvõim. Tekst on jutustatud omal moel agusihvkaliku seletusena, miks üks piiriintsident vähe võikalt välja kukkus. Eks siin lõpus ole veel puänt ja puha.

Loo väärtuseks on eelkõige eestlusvaba tulevik, mis on esitatud fritsude vaatepunktist. Ajakajalisust lisab pagulasküsimus, mis on eelkõige venkude territooriumil jõudu koguv nähe. Fritsude ülesandeks on neid habemega selle Euroopast eemal hoida.

Et siis väheke nõutust tekitav tekst, mille plussiks on kahtlemata niisuguse Eesti kujutamine, samas ehk jutustaja paatos käib väheke närvidele. Kuid see võib muidugi olla jutustajaloogikast lähtuv (no kuidas muidu lugeda Spinradi „Terasunelmat“?). Samoldin on varemgi kirjutanud ühe võrdlemisi … kvaasirahvusliku loo.

Jutt loetav Reaktori lehelt.


ulmekirjanduse baas

Henn Leetna - Eesti 100. Reformid Eestis (2018)

Ilukirjandusena on see tekst äärmiselt halvalt teostatud. Nii halvalt, et stiilist pole haisugi (muidugi, seegi on stiil) ning lugemine ise mõjub seetõttu hingematvalt nüristavalt. Lugemine on piinav kogemus. Lugu on ehk mõistetav neile, kellele hingelähedane üheksakümnendate sisepoliitika ja selle mõju tavainimesele; aga nüüd on aasta 2018 ja ootaks vähe mõtestatumat lähenemist kui lihtsalt lihtlausetes undamine.

Teine võimalus on, et poliitikukarjäärist unistav Leetna (vaata näiteks kodulehte) on teinud enda riigipoolsest kiusamisest raamatu, mille siis jälgede segamiseks nimetab kaanel „kriminaalromaaniks“. Kokku saab sellest leegitsev jahumine ebaausast lotomängust ja sundüürnike probleemidest. Omaette ooper on, kuidas autor kirjeldab (ikka ilukirjanduslikult?), kuidas tekkis Eesti iseseisvus – toimus nimelt väliseestlaste mahitatud riigipööre, mille tulemuseks siis korterite ja elumajade andmine väliseestlastele ja saja tuhande riigi poolt petetud kodaniku teke. Muidugi on probleemiks ka väliskapitali osalus siinses majanduses. Oma koosa saab Euroopa Liit, kooseluseadus jms, mis tublidele eestlastele ei meeldi (mistõttu näiteks Venemaal on riigivõim ja selle teostamine on kodanikele hoopis paremini korraldatud).

Hämmastav andetu jama – kui võtta seda raamatut kriminaalromaanina. Kui võtta aga miskil moel poliitilise esseena, siis … no ikka on väga piinlik teostus. Olen mõned aastad tagasi Leetna esimest raamatut lugenud, tuleb välja, et see on pea täpselt sama teostuse ja sisuga. Kui võtta juurde Riina Rossa loome, saaks päris hea õpikunäite, kuidas antiilukirjandust luua.

Khamsing Srinawk “The Politician & Other Stories”. Silkworm Books (2001).

Humoorikat, kurba ja tõsiseksvõtvat Tai maarahva (oletatavasti siis esmalt Kirde-Tai, kus autor üles kasvand; ja maarahvas, haha, see kõlab nii … maavillaselt. Aga samas, jällegi … ega’s see vesipühvliga rügamine ja ilma peale lootmine sarnaneb jällegi väga paljus hobuseadra taga higistamisele või jamsipõllu raadamisele ka) elust (märkasin ise ka, et ilma sulgudeta oleks see nelja ja poole realine lause alla rea pikk ja hõlpsasti kokkuloetav).

Autor on väidetavalt kõige kõvem sõna kaasaegse Tai lühiloo vallas (et siis kirjanduslik väärtus ka ilma maailmaavardamisboonuseta) ning nende kaante vahel on lugusid viiekümnendatest kuni üheksakümnendateni välja. Nii amerikaniseerumisest huumorivõtmes, kus suur valge ameerika kult tuuakse kohalike nirumate sigade tootlikkust parandama (tjaa, kas igasuguses sordiaretuse vallas ei olnud kah mitte väljamaa tõud nt Wabariigi ajal hinnas?) ja siis kirjanikul avaneb imetabane külahuumorlik võimalus perenaine huvi tundma panna, et kas siis nüüd see suur paks valge mees, kes külla saabus tuleb ehk ka tai rahva geenibaasi parendama … Üks märksa hilisem lugu on aga ettevõtlikust mehest, kel riigiteenistujana sissetulekut nappis ja kes siis bordelli püsti lõi, ent kui Ameerika sõjaväebaasid lõpuks Tais kodinad kokku pakkisid … no siis tuli vaesekesel taas end riigiametisse tagasi munsterdada.

On lugusid valimistega janditamisest ja kuningliku vere pühadusest. Sellest, kuidas vaesel inimesel on targem mokk maas pidada nii bandiitide kui võimukandjate läheduses, sest hambad võivad suust lennata mõlemal puhul. Taustal poputatakse pühvleid ja koeri, lapsed korjavad toiduks konni, pühvlisõnniku alt saab sitasitikaid ning üks lugu ongi sellest, kuidas näljaajal see mardikajaht sõprugi tülli võib keerata ,ning mida aeg edasi (lood on kirjutamise järjekorras), seda lühemaks lähevad vahemaad, kui ehitatakse paremaid teid ning päevapikkusest jalgsiteest saab mõnetunnine bussireis.

Vihmavesi, värske vihmavesi, mida külas majakatuselt koguda on peaaegu nagu koduaia õunad. Seda viiks heatahtlik memmeke pojale pealinna, sest kust sa sellist head värsket vett ikka mujalt saad? Khamsing on muidugi pigem sotsiaalse närvi ja peidetud kriitikaga vägevate ja nende tirelite suhtes. Külaelu poeesia ja ilmekas olustik pole enamasti eesmärk iseenesest. Ega’s ebausk ja lihtsameelsus tema silmis rohkem armu pälvi, kui korruptsioon ja ennastäisolemine. Üks hullus ja meeletus kõik. Tähelepanek ühest 60ndatel kirjutatud loost: “Sacred things don’t make men what they are; men make them up to keep hold over others.” (lk 60). Et siis kümnendi vaimule sobiv mäss autoriteedi vastu.

Viimases, 90ndatel kirjutatud loos, on muuhulgas stseen ebaseadusliku metsalangetuse laagrist, kus kahest khmeerist töölisest on jäänud vaid tühi telk ja hüljatud raadio. Teispool piiri teadagi, Kambodža ja punased khmeerid. Raadiost kuulatigi sõjauudiseid. Laagris kardetakse siis halvimat, kõik sõidavad minema … aga lugu pole muidugi üldsegi mitte sellest, vaid sellest, kuidas head budistid surijale võlgu andeks annavad, et ta ikka rahus lahkuda saaks ...

Ühesõnaga kena ja värvikas kronoloogiline pilguheit Tai ühiskonda ja selle kitsaskohtadesse. Loomulikult kaugel sellest, et olla ammendav ja tegemist on ajaloolise vaatega, sest kahtlemata annaks 2000ndate ja 2010ndate Taist rääkida palju uusi lugusid. Vahepeal toimunud demokraatlikud arengud Thaksini klubi eestvedamisel, sõjaväeline riigipööre ja uue majesteedi värvikas isik (mida loomulikult ei või türmiähvardusel käsitleda teisiti ilusas krüptilises võtmes … nagu siin raamatus näiteks kahtlustatakse üht koertegelast viitavat ühele sõjaväebossile ja paradiisilugu, mis hõlmab kärbseid ja sitalasu, usutakse ka viitavat millelegi … millelegi, mis on piisavalt krüptiline, et tont nüüd teab siis kindlalt, mis see on - ja hea muidugi on, kes teab, kas trellide taga oleks autor edaspidi nii viljakas jaksand olla) ja noh, kõik need ülejäänud asjad, millest kahtlemata aimugi pole, sest … Tai on ikkagi kaugel, mistõttu ongi muidugi hea mõte teda lähemale lugeda.

Jüri Kolk - Esimene malbe päev sel aastal (2018)

Keegi võiks võrdlevalt uurida, kuidas luuletajad proosat kirjutavad, võttes kätte näiteks Pilve ja Soometsa ja Sommeri, ning muidugi Kolki proosaloome. Kui palju nad lugu jutustavad või on olulisem / omasem olukorda kirjeldada. Et proosa kui poeem (niipalju kui mäletan, ei särisenud ei „Jevgeni Onegin“ ega „Faust“ tegevusest). Või on see minu mõttelaiskuse küsimus, et proosalt ootaks eelkõige punktist A punkti B liikumist, mitte hõljumist tähestikus?

Igal juhul, tegemist siis sellise (eba?)kaemusliku lühiproosa kogumikuga. Mõned tekstid on õige vaimukad, mõned aga päris tüütud (sest kaemuslikkus tähendab praegusel juhul dialoogipuudust). Kolgi proosa on ikka nii ja naa, viimati proovisin romaani lugeda, aga ei saanud kuidagi jooksma, jäi kuidagi … kolgiks, mida tol hetkel ei jaksanud lahti harutada. Tundub, et lühem vorm sobib autorile kõige paremini, saabki rahus oma jora ajada ja ei pea suurt mõtlema, et kas tekstimassiiv peab ka kurikavalalt seotud olema; või kuidas see romaanikirjutamine ise peaks autorit distsiplineerima. Kuid Kolk … tema on unistaja, uneleja.

laiapea
trakyllmaprokrastineerinj2lle

Max Gladstone - Giants in the Sky (The Starlit Wood, 2017) 4

Ohoh, loos mainitakse rajaniemitamist:

„Most people think we destroyed the Beanstalk, but why would we? Motherfucker was capital H-A-R-D hard to build, and look, even though we got freaky godpowers so long as we stay virtuaal, construction work’s still construction. You have to hoist frustrating huge chunks of matter around. Plus, raw materials are sort of hard to come by? We’re still shy of singularity-powered monomolecular nanofactories, we can’t just rajaniemi ourselves a new megastructure out of nothing.“ (lk 192-193)

Eks lugu ise läheb ka üheks parajaks rajaniemitamiseks, muinasjutule („Jack and the Beanstalk“) oleks justkui lisatud antiikmütoloogialik reinterpretatsioon, kõik need posthumaanid ja kosmoloogiad ja inimese armetus.

Aga õnneks on tekst kirjutatud … noh, loetavalt. Ei mingit kirjeldavat möla, on vaid õnneks dialoogivormis jauramine. Ja kui tekstis on dialoogi üleküllus, mina õnnelik, mina rahul, mina rõõmus. Ja no hiiglase kõneviis meenutab veidi Dan Simmonsi Tehnomõistuse kõmistamist.

Tekst on vist parem kui esmatutvus Gladstone’ga selles antoloogiasarja järgmises kogumikus (mitte et ma postituse järgi aru saaks, millest too lugu õieti oli). Mis tekitab kahtlusi.

Kaido Tiigisoon – Juriidilised probleemid (Tuumahiid 4, 2018)

Hiljuti raamatudebüüdi teinud autori satiir tulevikust, kui maailma saaksid valitseda … veganid. Ja et ikkagi tulevik, siis on meditsiinitehnika niivõrd arenenud, et võimaldab inimesi muuta neile sobivamateks. Nii on eriti karmid veganid hakanud end muutma rohkem või vähem mütoloogilisteks loomadeks või taimedeks.

Aga tõsised eesti mehed muidugi lihata ei saa, nii on ka advokaadist loo peategelane (kes muuhulgas kaitseb seaduserikkujaist lihasööjaid, enne kui neid lõplikult represseeritakse) oma jahimehest onuga (jahimehi on vaja selleks, et hundid moondatud veganeid ei himustaks) öises metsas, et salavorsti tegemiseks liha saada. Kuid pimeduses kõmmutas onu hirve asemel kentaurile kuuli kerre. Advokaat on šokeeritud inimolendi laskmisest ja tahaks kutsuda kiirabi, kuid kuri onu tahab selle koriseva kentauri hoopis maha matta. Ja korraga ilmub sündmuskohale pargivaht, kes on pärnaks muudetud inimene.

Noh, kõige selle groteski keskel on lool lõpuks oma puäntki. Et siis niisugune veganlust pilav jutuke (loetav Reaktori lehel). Omal moel vaimukas, omal moel mingit tervet talupojamõistust ja rehepaplust idealiseeriv mentaliteet. Vähemalt tuleb tunnistada, et ma pole varem sellist eesti-ainelist juttu lugenud, seega ikka silmavaadet avardav.

„Lagendikul valitses vaikne tardumus. Kentauri läbistasid surmaeelsed värinad, ta tõmblevad jalad sahistasid rohus. Aeg-ajalt oli kosta vere lurinat haavas. Mõtlesin sellele, mis meid siiani toonud oli. Puhas ahnus – päeva lõpuks leiab nõudlus alati pakkumise. Ja pakkuja leiab vahendaja. Arvaku riik sellest, mida tahab. Vanasti oli liha legaalne ja narkootilised taimed ja seened illegaalsed, nüüd on vastupidi. Siin me siis nüüd olime.“ (lk 9)

ulmekirjanduse baas

Charlie Jane Anders - The Super Ultra Duchess of Fedora Forest (The Starlit Wood, 2017)

Tegemist siis Grimmide miski muinasjutu uusversiooniga, kus originaalis tegutsevad lind, hiir ja vorstike on nüüd postapokalüptilises maailmas, mis on tekkinud peale gripipandeemiat (mil on lingvistikas doktorikraad), mis pühkis inimkonna maamunalt (no mida muud on oodata lingvistist pandeemialt?).

Niisiis on inimestest järele jäänud artefaktide maailm, kus korrastavaks jõuks on riikidesse ja ühendustesse kuulumine. Sarnaselt kadunud inimmaailmale on ka need riigikesed oma toimemehhanismidega võimalikeks uurimisobjektideks Foucaulti mantlipärijatele.

Kuid on üks anarhiline nurgake, kus seadused pole niivõrd repressiivsed ja kus kõiksugu erinevad artefaktid saavad koos (või segamini) eksisteerida. Nii ka see … kommuun, kus elavad üheskoos lind, hiir ja vorstike. Neil on lihtne tööjaotus, millega tagatakse esmavajaduste rahuldamine – et kõht iga päev täis saaks, toob lind metsast küttepuid, hiir vett ja teeb tule, vorstike ronib pannile ning aeleb sellel senikaua, kuni toidule lisandub rammusam maik. Ning kui kõhud täis, saab vorstike pühenduda oma unistuse täideviimisele – tema sooviks on nimelt EDMi mängivaks DJks saada. Muidugi ei saa selline idüll lõputult kesta, sest muidu poleks tegemist muinasjutuga – mille aluspõhja on pealegi Grimmid ladunud.

Nagu näha, siis võiks seda lugu hinnata rõõmsalt absurdika raames. Sest Andersi (ja Grimmide) maailm on täis kõiksugu antropomorfseid artefakte, on need siis kõiketeadev tekisaurus või kalkunikoib (pealegi on inimesed hävinenud). Eks see kõik ole muidugi metafoor võimuaparaadi repressiivsele olemusele, kuid tekst on ka rõõmuga loetav ülemeeliku ulakusena. Ja noh, Andersi lugu pole lõpuks nii grimmdark.

Yoon Ha Lee – Revenant Gun (2018)

Sarnaselt Ann Leckie ja Becky Chambersi triloogiatele on siingi küsimus, et mis … mis see inimolendiks olemine ole. Lee viib selle mõneti äärmuslikumaks kui mainitud autorite triloogiate puhul – siin on loodud olend, mis peakski olema surematu (nii Leckie kui Chambersi puhul oli selline küsimus eelkõige tehisintellekti sobivusest inimühiskonda); tõsi, loojakski on miski imesurematu.

Triloogia kohta ehk veider seegi, et peale iga raamatu lõpp võiks rahumeeli mõelda, et okei, nii siis võikski lugu lõppeda. Kolmas raamat on ses suhtes veidi erinev, et võrreldes kahe eelmise raamatuga on see mõneti … lugejasõbralikum – kultuur ja sõnavara pole nii eksootiliselt tappev ning põnevus lähtubki eelkõige tegelastevahelisest möllust.

Ja arveteõiendamist on siin õige mõjusalt ja dramaatiliselt. Kuigi taas – tavatriloogiate (sest ulmeromaani kui sellise jutustamise miinimumvormiks on teadupärast kolm raamatut) kohta veidi ebatraditsiooniliselt toimub siinne tegevus üheksa aastat peale teise raamatu sündmuseid. Vindub kodusõda endise kuuevalitsuse (Sander Vesiku pakutud tõlkevaste) aladel, kus ühel poolel kalendrilõpetajatest radikaalid ja teisel pool nö endised (kuigi needki pooldavad uuendusi – aga mitte nii järske, mis küll saab Keli tarumõistusest). Uue jõuna sekkub kodusõtta aastaid varjus olnud surematu Nirai Kujen, kes paneb oma armee otsa … ülesäratatud Jedao. Kes tänu esimese raamatu sündmustele on kaotanud (õigemini loovutanud) osa oma mälust Cherisele. Radikaalide revolutsioonile aluse andnud Cheris (või Jedao või CherisJedao või JedaoCheris) lahkus peale kuuevalitsuse kalendrilammutust radikaalide juurest ning eksleb aastaid üksinda, otsides võimalust kadunud Kujeni hävitamiseks (sest Jedao kogemustele toetudes on enam kui kindel, et kuskil see Kujen liigutab hoobasid vastavalt oma loogikale) – sest muudmoodi pole võimalik lõplikult vabaneda kuuevalitsuse või õigemini Kujeni lämmatavast taagast.

Kodusõja kaks traditsioonilist poolt on jõudnud arusaamale, et see teineteise kallal toimuv aadrilaskmine ning ressurssidele võidujooks ja hävitamine on vägagi meeltmööda nende naabritele, mis juba napsavadki endile endise kuuevalitsuse äärealasid. Nende võimalikku kokkulepet hakkab nullima uus-Jedao Kujeni armee eesotsas – veel hullem, Kujen on usaldanud neile oma uue superrelva. Näib, et Kujeni juhitav kuuevalitsus teeb paratamatu tagasituleku. Radikaalidega kampa löönud Shuos Mikodez on veel omakorda oma salaplaanidega. Ühesõnaga, igati dramaatiline möll, kus nuge võib selga sadada ka selge ilma puhul.

Kuid … mis olend see uus-Jedao õieti on? Miks tal on teinetaju? Lisaks inimolenditele on telgitagustes vägagi tegevuses need muidu tapeedina mõjuvad teenindusrobotid, mille tehisintellekt võib töötada … õige omal moel. Ja kui Jedao on kurat-teab-mis olend, mis siis see jumalalaadne Kujen veel oma imematemaatikaga on, mil viisil neid kahte on üldse võimalik hävitada? Uhh, läks veits spoilerdamiseks (köhh-köhh, Leckie & Chambers).

Sõnaõigust saavad pea kõikide poolte peategelased (ei viitsi arvutada, kas neist moodustuks kah kuusnurk), ses suhtes omal moel ebamartinlik lähenemine tegevuse edasiandmisele. Õnneks puuduvad eelmiste raamatute juhujutustajad, mis ehk andsid mõndagi maailma lahtiseletusele juurde, aga samas jutustusele endale suurt nagu ei lisanud. Aga nagu algul öeldud, kolmas romaan on kindlasti lugejasõbralikum kui triloogia eelmised osad.

Lee inimolendite sooküsimused on lahendatud õige neutraalselt. Sellel ei ole nimelt tähtsust. Kindral või piinaja või tehnik, vahet ei ole, kas mees või naine. Seksuaalsuhted – mis vahet on, kes kellega tegutseb või üldse millises koosluses; küll tehisemakas loob midagi. Pere ja vanemad … see on moodustis, mille toimemehhanismidele ma ei saanudki õieti pihta. Ühiskond kui selline on ülimalt reglementeeritud, suuremas plaanis inimese mina kui selline samahästi kui puudub – kuigi inimestel on omad väikesed vabadused, millele kõrgemalt poolt enamasti läbi sõrmede vaadatakse; kuni muidugi on võimalus või vajadus või lihtsalt suva neid hereetikutena hävitada (eh, Vidona ja nende riitused – samas vastukaaluks teise romaani Hafni … inimmootorid).

Romaanide põhjal on raske tuua paralleele tänapäevase maailma ja selle võimalike suunitlustega, Lee on loonud lihtsalt teistel põhimõtetel toimiva universumi. Mingil moel võib sellest aimata teatavat aasiapärasust (uhh, kõik need poeetilised kohanimed; esimeses romaanis viskab üks võõramaalane päris head kildu nende kombetalitluste asjus), aga eks sellele annab ehk põhjust minu eelarvamused ja vaimupimedus.

Kokku moodustub siis vinge ja hoogne triloogia. Kuivõrd see võiks olla maiuspala tõsiulme austajatele, ma ei oska öelda, selle maailma toimimispõhimõtted jäid mulle osati hämaraks. Mõnel puhul võiks öelda, et kõik tegelased pole just loodud lähtudes dostojevskiliku mitmeplaanilisuse põhimõttest, aga jällegi – see on vastava maailma „süü“. Peale Leckie ja VanderMeeri tõlgete ebaedu on raske uskuda, et mõni kirjastus võtaks selle eesti keelde tõlkimiseks, aga noh, lugeda tasub: on võimalik, et nüüdisulme rokib.

Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“. Vemsa OÜ (2017).

Voronja, Kazepeli, Sofia, Kolki ehk Varnja, Kasepää, Sofia, Kolkja. Need on külad Peipsi veerel, Mustadest mägedest ehk Mustveest lõunapool. Olimp, Pimen, Merkul, Feofan, Hariton, Apollinarija, Anisija, Hionija, Kipriam, Zosima, Arhip, Danila jpt on õiged ristinimed ausale vanausulisele. Külla minnes võta oma söögiriistad kaasa, muidu võid sa vaid pihkudest vett rüübata. Teed juuakse alustassilt, piimaga keedetud suhkru tükike suus magusat andmas. Kudevat kala püüda on patt ning pulmalauas ei ole külalistel küllusest hoolimata mitte sünnis liiga pikaks mekutama jääda. Vägijook pole au sees, kohusetunne on hinnas ning naine peab ikka mehe tahtmise järgi käima, lapsed vanemaid austama.

Aga siis tuleb sõda ja nõukogude võim ja ... teadagi ... esmalt see aeg, kus lihtinimesel hirmuäratav masinavärk oma väiklaste huvide teenistuses kurja ahvatlusena käepäras võtta, on kurja, mille vastu kirikul ega usul pole enam õiget võimu, õigel võimula aga see-eest saab olema nii defitsiidikaupa, tulivett kui ka rublasid. Nõnda nagu igbode puhul Chinua Achebe raamatus „Kõik vajub koost“ ei ole staroveridegi puhul imeks panna, et uued tuuled ja relvastatud muskel väärtusi ümber kujundama asuvad, sest kes siis ei tahaks ikkagi ka lihtsalt elada ja nii nagu kogukondlik hukkamõistki poleks enam teab mis ähvardus selle sama kogukonna elu korraldavate jõudude kõrval pole enam kogukonnal seda ühtsust ja jõudugi, et liikmeilt vastu kollektiivset ja isiklikku ellujäämisinstinkti anakronistlikku kuulekust nõuda.

„Kõik vajub koost“ ei ole muidugi „Serafima ja Bogdanile“ soodsaks võrdlusmaterjaliks. Sest nii mõndagi, mis puhtalt kohalikust kontekstist vaadatuna imetlust pälvib lööks jälle esimese sisutiheda lihtsuse ning ka vormilise elegantsi ja psühholoogilise loomulikkuse kõrval kahvatama. Aga kuna teine on oma temaatikalt niiehknaa ainulaadne ja asendamatu, siis polegi vast vaja rohkem võrdlema hakata.

Kõik need kombed ja tavad ning staroveride suhu pandud ütlemised on tõeliselt nauditavad, isegi kui seda kõike nüüd päris etnograafilise uuringu pähe võtta ei taha toob see midagi senitundmatut lähemale, annab neile kohtadele ja kommetele, millest ehk pisukese kuulnudki oled, värvi ja konteksti. Maalib Peipsiveere lugeva eestlase kaardile ning see, ma arvan, peab küll ikka pigem hea asi olema!

Lisaks on pikk ka ajalooline haare, raamat on mõnes mõttes nagu nõukogude aja anatoomia. Minumeelest ei ole see raamat, mis üritaks sõda ja järgnevat aega uuesti lahti mõtestada, uurida või läbi valgustada. Pigem on tegu kokkuvõtte ja ülevaatega ajaloo ja rahvamälu sissekannetest, mida ilmestavad poliitilised anekdoodid ja vihjamisi fiktsionaalsete tegelastega kokkupuutuvad pärisinimesed (nt idamaadehuviline Linnart, kes idamaade müstitsismi osas kainestavaid hinnanguid lisab).

Tulenevalt suurest kõrvaltegelaste hulgast ja üldisemast ajastute kulu ning eluolu käsitlemisest, võib leida üksjagu ka üksjagu hubastki külaelu sekeldusi ja jantimist staroverlikus võtmes, ent põhiõhustik jääb pigem selliseks lihalike tungide, kannatuste ja inimese viletsama loomuse keskseks. Nõnda siis on tulemuseks, vähemalt minu puhul, et kuigi nii mõneski mõttes vääriks niivõrd mastaapne, väga populaarne ning üsnagi kõrgelt hinnatud raamat ikka korralikku täie tähelepanuga keskendumist ning kenasti piisavalt väikeste juppide kaupa lugemist, siis ega ma ikka ei tahtnud küll vabatahtlikult nii pikalt just selle raamatu sees passida.

Tõsi on aga, et tekst voolab algusest lõpuni ühtlaselt hästi ja sujuvalt, püsiva tiheduse ja tempoga, kenasti lahendamata küsimusi kuni lõpuni õhus, et siis niidid kokku tõmmata. Tarkusi ja mõttekäike on tegelaste suhu ka puistatud üle terve raamatu nii nagu helde pagar neid saiasse külvata võiks. Aga teisalt jälle, kuigi tsitaate oleks ühest küljest nagu lõputult ei ole nad teisest küljest valdavalt sellised, mida siiski välja kirjutada või tsiteerida tahaks või mis mulle isiklikult olemise kangast kuidagi valgustavalt lahti lõiminud oleks. Pärast lugemise lõppu jääb kajama ikkagi esmalt see põgus insaideripilk Peipsiveere ellu ning kasvõi teadmine venekeelsete kohanimede kohta.

Tagakaas ütleb, et „raamatu keskne teema on vastutuse võtmine enda elu eest“, aga hetkel olen selles osas pisut hämaruses. Kes ja millist vastutust ning kelle ees siis võtma oleks pidanud või kuidas või ... Või noh, teisest küljest muidugi, kui kõik oleks kenasti vastutust võtnud ja hoidunud isiklikke hädasid teiste kaela ladumast (alates Raimondi isaga) ja võõraid enda mureks võtmast ja muud taolist tegemast (nagu igasugused roimad ja muud kahtlased teod), siis oleks muidugi kindlasti palju kurja olemata jäänud küll. Ja kirjutada oleks tulnud üks teine raamat, ei mingit põhjamaist kättemaksuapatust.

Öeldud on ka, et tegemist on ühe kultuuri allakäigu looga, mis on muidugi tõsi. Sest ilmselgelt on vanausuliste kogukondlik elukorraldus pöördumatult kõige liha teed läinud ja küllap oleks see suures osas juhtunud ka ilma nõukogude võimu ’viljastava’ hinguseta. Maailm muutub ja kultuurid ja elukorraldused muutuvad, lahustuvad, hävivad, kohanevad, tekkivad. Nii üldiselt võiks ikkagi oletada, et leidus Peipsiveerelgi rasketest oludest hoolimata omajagu head, õnne ja normaalsust ka.

Sünge pilk allakäigule ja pahedele on küll jälle sobivaks taustaks nimikangelaste loole, koos isikliku traagika ja jubeda, aastakümneid ületava kättemaksuvaimuga. Loo lõpp on kenasti optimistlik – kättemaks on täielik, kui nii võib öelda. Selle vimmaga saab olema nii põhjalikult lõpp ja kaputt kui üldse olla saab. Teostatakse ka igasugu koledusi ning ma nüüd ei teagi, kas on hea, et tegelased jäävad pigem skemaatilisteks ja kaugeteks kogu selles rahvasummas, et nad algusest peale on võõrad ja napid ning edaspidigi ei tõmba erilist sümpaatiat või kaastunnet. Nõnda jääb mõjusaks jooneks selle loo juures vaid idee suurejoonelisest kättemaksust, kuid mis muinasjutus või lugulaulus olekski omal kohal ilma tegelaste psühholoogilise läbitunnetamiseta, lahtub siin ära kogu argises virvarris. Mitte milleski pole õieti ülevust ja nõnda ei ole mul ka nimikangelaste ebaharilikult kaunist välimusest koos nende saatuslike vigadega suuremat lugu – hakkab pigem hale ja mannetu kui üldse midagi. Siiski ei või seda soovitada nõrganärvilistele – ämblik, nastik ja kassipojad. Kes pärast kõike seda teraapiat kinni maksta jõuab.

Seksi ja sugueluga pole ka koonerdatud, nõnda tekib vahel tunne, et kui seda jälle jupp aega mainitud pole, et kas tegemist on tähendusliku vaikusega, mis märgib tegelaste karskust vastavas osas või on see nüüd ikka see koht, kus peab eeldama, et sündmuste vahepeal tegelased loomulikult magavad ööund, söövad, seksivad, käivad käimlas ja teevad kõiki neid muid asju, mida inimesed ikka, aga mida kõike üles küll ei jõua kirjutada. Eks laste sündimine siis vahel anna kinnitust, et ei olnud tähenduslik vaikus...

Et, noh. Lõpuks selline omamoodi Soodoma või Komorra siis. Mis ajab mind ikka va vastutuse osas segadusse. Äkki oleks ikka kõik hästi olnud kui hoopis usk poleks alt vedanud ja kõik usinasti patust hoidudes riste ette löönuks (ilusti kahe näpuga, mitte nagu mingid antikristlikud nikoniaanlased).

Ahjaa, seda ka veel, et kuigi tegemist on Peipsiveere ja kogukonna looga, siis rohkem ikkagi koduvälisemas võtmes, st et köögipoolt siiski suuremalt ei lahata, peenraid ei tolmutata ning lõppkokkuvõttes jääb Serafimagi kinnisemaks raamatuks kui Bogdan.

Aira Rakav – Muumitroll (Tuumahiid 3, 2017)

Pooleldi anekdootlik lugu niisuguste tegelinskite nagu muumitrollide päritolust. Mis seletab nii mõndagi.

Kalevipoeg on osutunud Soomes niivõrd kuldsete kätega meheks, et teeb oma ehitusfirma. Mõne aja pärast kutsutakse ta Põhja-Soome tehast püstitama – kuid see ei taha kuidagi edeneda, küll tuuakse valesid materjale või langevad töömehed tsüklisse. Valmimistähtaeg möödub ning tehaseomanik viibutab rusikat; viimaks peab firmajuht üksi elektritöid tegema, ja seda siis polaaröö tingimustes.

Ja ta näeb valmiva tehase ümber luusimas valgeid kogusid.

Lool on hea pealkirjavalik, see loob pinge, sa jäädki ootama, mis nende muumitrollidega siin õieti on, miks autor juba pealkirjaga … no mis värk on! Eks need muumitrollid tulevadki, aga … eks järgnev ole puändi kanda. Mõistusega võttes päris lahe idee. Eesti ulmes on muumitrolle varemgi käsitletud, aga Rakav teeb seda vähe realistlikumas võtmes.


ulmekirjanduse baas

Sofia Samatar - The Tale of Mahliya and Mauhub and the White-Footed Gazelle (The Starlit Wood, 2017)

Samatar teeb ühe muinasjutu ilukirjandusliku dekonstruktsiooni – tegu on muinaslooga (vaata pealkirja), mis olevat inglise keelde vahendatud 2015. aastal. Ehk siis üks lugu ja selle komponendid ning tegelased ja nende mõtted. Kuid et tegemist on eelkõige ilukirjandusega, on valinud autor loo kommenteerijaks selle muinasjutu meeskangelase (sest naiskangelane on … eriti kõva sõna).

Tegemist on keskaegse idamaa muinasjutuga, siis on siin kõiksugu antropomorfseid värke, küll on loomkuningad või siis kangelastel on võime loomadeks muutuda. Huvitav, kui tänapäeval püütaks muinasjuttu kirjutada (selle antoloogia eesmärgiks on pigem vanadele juttudele teistsugune tuul sisse puhuda), kui palju oleks siis lugejatele arusaadav või mõistetav kõiksugu loomadega juhtuv (jajah, kõigele lisaks on see liikide paganama kiirendusega väljasuremine)?

Ühesõnaga, loo võlu on selle dekonstrueeritus. Muinasjutu üks kangelane jutustab tagasivaates (kangelased on nüüd eakad, peale teadatuntud kirja pandud juhtumeid on möödunud nii mõnedki aastakümned), veel hullem – soovi korral oleks lugejal võimalik nende poolmütoloogiliste kangelastele (eelkõige kangelannale, kangelane on teatud sündmuste tõttu talle vaid teenriks) külla sõita ja neid intervjueerida (no selleks ei pea tingimata olema folklorist, eksole). Niiet … seetõttu on kangelased veel omakorda parajad eputised. Eksole.

Ania Walwicz – fairytale (Matilda at the Speed of Light, 1988)

Hea lühike muinaslugu kuningast, kel oli kolm tütart. Üks ilus, kaks koledat. Ilus rumal, koledad targad. Kuningale meeldisid targad ning utsitas neid edasi õppima. Seepeale sai rumal kadedaks ja hakkas samuti rohkem õppima. Nüüd oli ta ilus ja intelligentne. Mistõttu targad printsessid soovisid samuti saada ilusamaks. Ja neile tehti iluoperatsioone.

Kuid need nüüd targad ja kaunid printsessid … nad tahtsid abielluda. Kuningas siis lasi ajalehekuulutuse abil printse kohale kutsuda. Uus probleem: ilusad printsid on kuradi igavad kaaslased, targad printsid aga nii jõleda välimusega, et neile ei taha pealegi vaadata. Printsessid otsustasid ise käised üles keerata ning … ning … printsidest tekkis põud.

Lugu on kaks lehekülge pikk ja jutustatud ühe lausena – mitte et see oleks kaunis poeetiline lause, ei, autor on suhtunud üsna vabalt lause moodustamise võimalustesse. Kuid sellised lühilood on igati mõnusad maiuspalad minu lugemislaisale maitsele: mõelda vaid, ainult kahe leheküljega saab terve pika ja dramaatilise romaani kokku võetud. Väga viis.

Hannu Rajaniemi – Paris, in Love (Invisible Planets, 2017)

Pidupäev, tegemist on esimese looga, mis mulle Rajaniemilt tõesti meeldib – küllap on süüdi see, et tegu pole miski veidra maailma või kosmosega. Siin on tänapäeva Lapimaa ja Pariis.

Antti on keskealine soome talunik, kelle ema on mures, et poiss pole naist võtnud. Ema saadab mehemüraka Pariisi. Ja Pariis … ja Pariis armub sellisesse kummisaabastes ja flanellsärgis isendisse; ta hakkab edvistama ja flirtima ja võrgutama, pakkudes Anttile parimaid külgi Pariisist (serveerides seda koerakakata). Soome mees satubki lummusesse … aga noh, et tõsine põhjamaalane ei usu millessegi nii kerglasse kui armastus, siis peale tormilist ööd Pariisiga põgeneb ta tagasi Lapimaale. Seepeale puhkevad Pariisis tänavarahutused.

Antti on Lapimaal, Pariis Pariisis, mõlemal on hinges rahutus. Ja ühel päeval … on Antti ukse taga kankaanitantsijad. Mees kütab naistele sauna, ise ta sinna häbelikult ei lähe. Seejärel ilmuvad Antti talu põldudele Pariisi erinevad hooned. Väljakud ja kohvikud ja mis kõik veel. Mees viib ema Louis Vuittoni poodi ja seejärel kohvikusse. Rovaniemistki tullakse vaatama seda suurlinlikku melu. Ent kui septembris hakkavad pariislased naasma puhkustelt oma kodulinna, avastavad nad … Ja nüüd peab Euroopa Liit sekkuma.

Fantaasia nagu muiste, kenasti ühendatud klišeed soome meestest ja Pariisist. Eks Rajaniemi on teisteski juttudes kasutanud põhjamaa motiive, aga niisugust kerglast lähenemist pole ma nagu varem kohanud. Tulemus pole just superoriginaalne, küll aga mõnus kõhutäis elurõõmu, mis lühikesse loosse kompaktselt mahtunud: ehk siis igati hea ajaviide.

Tea Lall – Vahetus (Tuumahiid 3, 2017)

Etnoõudus või nii, igatahes pakub autor ühe fantaseeringu surmajärgsele olekule, hingede ränd ja nii. Et siis peategelast hakkab kummitama ta lahkunud vanaisa, kes/mis kurdab igavust ja kutsub lapselast hauale veini jooma. Naine saab küll aru, et tegemist on unenäoloogikaga, aga noh, mõne päeva pärast otsustab rahu saamiseks surnuaialt läbi hüpata ja vanaisa hauale küünla panna.

Aga seal ootabki teda vanaisa, kes/mis juhatab hämmastunud peategelase hauda, kus ta kohtub teiste lahkunutega. Tuleb välja, et vanaisal on peategelase hauale kutsumiseks oma põhjus.

Tekst jääb meeleolupildiks, millele lisab ehk panoraamsust ühe suguvõsa kaduviku lugu. Et ma pole just horrori-huviline, ei oska seda teksti väga kõrgelt hinnata, noh, mingil moel võiks seda ehk retroetnona võtta, muidu viimasel ajal selliseid tekste pole nagu kohanud.


ulmekirjanduse baas

Yoon Ha Lee – Raven Stratagem (2017)

Triloogia teise raamatu kohta on sel romaanil mõneti ebaharilik lõpp – soovi korral siit ei peakski edasi lugema ning jääda rahule praeguse lahendusega. Aga ei, kolmas romaan on siiski veel ning loota on uusi üllatusi.

Siin raamatus kaaperdab Jedao järgmise Keli armaada ning kasutab seda … sissetungijate (Hafn) vastu võitlemiseks. Ning oma hereesia levitamiseks (sest muuhulgas Keli tarumõistus on vale! Kuigi tänu sellele sai ta armaada enda alluvusse). Võim („hexarchate“ – mida iganes see võiks tähendada) … on ebakindel, selles, mis on Jedaol õieti plaanis; nö türannidel on omad plaanid – saada surematuks nagu kalendrilooja Nirai Kujen. Mis pole just väga hea plaan, arvestades fraktsioonide liidrite omavahelisi suhteid (ohoh, takkajärgi avastasin, et Lee kodulehel on neid fraktsioone kokkuvõtlikult iseloomustatud). Ja nagu öeldud, kõigi nende jamade keskel on niisamuti Hafni sissetungijad, kes kasutavad õige väärdunud võtteid hexarchate’i traditsioonide järgi.

Lee ehitab romaanides impeeriumi, mis töötab mingitel matemaatilistel eeldustel ja seadustel; tegu on sedavõrd supermatemaatikaga, et seda jagab vaid Nirai Kujen – ning eelmise romaani peategelane Cheris, kelle keha Jedao lõplikult kaaperdas enne naise vältimatut hukku (niiet … ikkagi polnud vältimatu). Segadust lisab seegi, et Kujen on aretanud Jedao surematuks selle 400-aastase vangistuse ajal. Ja nagu edasi selgub, on nüüd peitupugenud Kujenil seetõttu ühepoolne kontroll Jedao üle. Igal juhul, selles romaanis on Jedao olemuse kontrolliga seotud õige mitmeid küsimusi, mis romaani edenedes miskit valgust paotavad.

Romaani tagakaane reklaamlause on „War. Heresy. Madness.“ ja eks selline värk möllab siin igas liinis: ikkagi matemaatiline fantastika (millega kaasnevad „eksootilised relvad“)! Selles maailmas möllab muuhulgas sugudevaheline võrdsus, ning üldse sealsed ühiskondlikud olud on näiteks võrreldes Leckiega veelgi enam ulmelised (esimese raamat puhul ei torganud see veel niivõrd silma – karakterite tavapärase psühholoogia käsitlemisest oleks ehk niisamuti keeruline rakendada). Muidugi annaks seda maailma veel ja veel lüpsta, ainuüksi mainitud naaberimpeeriumid on oma toimimisvõtetega vägagi eksootilised.

Ma ei saa senini aru, kas kaks lühilugu on kuidagi olemuslikult seotud romaanidega või on tegu maailma illustreeriva materjaliga. Ehk triloogia viimane raamat annab mõne vastuse.

„In theory, six factions shared rule of the hexarchate. Three high factions: Rahal, which governed the high calendar and set the law; Andan, with their financiers, diplomats, and artisans; and Shuos, which specialized either in information operations or backstabbing, depending on whom you asked. Three low factions: Kel, known best for their military; Vidona, which handled education and the ceremonial tortuure that was fundamentaal to the calendar’s remembrances; and Nirai, which consisted of the technicians and researchers.“ (lk 55)

Dale Bailey - Teenagers from Outer Space (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2017)

Loos on väike estica annus, esimeses lõigus on juttu linnaosast, kuhu olid koondunud peamiselt poolakatest ja eestlastest sisserändanud – ent nüüd olid selle linnaosa üle võtnud Maale saabunud tulnukad.

Aga jah. Tulnukad. Lugu leiab aset 1955. aastal, kui juba mõnda aega (Roswell 1947?) on Maal elutsenud kuskilt saabunud tulnukad. Nii ka selles väikelinnas on tulnukad oma valdusse võtnud räbala linnaosa ning muuhulgas püüavad need uuselanikud ameerikaliku elulaadiga kohaneda. Millest tähelepanuväärseim ehk see, et tulnukate võsukesed käivad kohalikus koolis – kusjuures on nad hoolsad õpilased. Mis veelgi olulisem – kooli ameerika jalgpalli meeskond võtab nad oma võistkonda, kuna need … õpilased on nii suured, tugevad ja pagana osavad (meeskonna treener annab vähemalt teistele meeskondadele armu – tulnuksportlased lammutavad vastaste mängu vaid ühe poolaja; sellest muidugi võiduks piisab).

Kõigest hoolimata on nad siiski Võõrad ja kohalikega suuremat üheskäimist ei teki. Ja kes tulnukate linnaossa oma nina topib, see … muutub. Nagu juhtub peategelase sõbrannaga, kes peale järjekordset pettumust kohalikus meessoos hakkab sõbrustama hoopis tulnukanoorega. Neiu konservatiivist isa viskab ta kodust välja. Neiu viimane meessõber saab tulnukapoisilt sakutada ning ta otsustab selle eest viimaks kätte maksta, mille tulemusena … muutub nii mõndagi. Aga see maailm, mis meessõbrale ja peategelasele seal tulnukate linnaosas avaneb, see on kummaline.

Bailey esitab siis üsna rahumeelse versiooni Maale saabunud tulnukatest, kes püüavad integreeruda ameerikaliku elulaadiga, ja eks ameeriklased võtavadki neid teatud piirini vastu – aga võõras on ikkagi Võõras ning konflikt on paratamatu. Muidugi, see võinuks laheneda ka positiivsemalt, kuid nii siiski ei läinud.

Autor kirjutab üsna retroulme laadis, ikkagi viiekümnendad ja tollane kujuteldav ameerikalik elulaad oma eripäradega. Ja eks need tulnukadki on pigem retroulmest lähtuvalt kujutatud, nad on ühtaegu nii inimlikud kui võõrad. Konflikt kui selline on muidugi universiaalne nähtus, ons siis tegu tulnukate või pagulastega või muidu teistsugustega.

Nick Drnaso - Sabrina (2018)

Ma ei ole just kõige aktiivsem koomiksilugeja – lapsepõlves „Miki-hiirte“ ja Olimar Kallase lugude sisse ahmimise kõrval on mul saavutusena ette näidata vaid see, et olen läbi lugenud sisuliselt kogu Neil Gaimani „Sandmani“ saaga. Kuid selle raamatu tutvustus lausa kutsus lugema. Lisaks muidugi köitis mind ka asjaolu, et ta esimese koomiksiromaanina on jõudnud prestiižika Bookeri auhinna longlisti. Etteruttavalt võib öelda, et teos on ka seda kiitust väärt.

Raamatu tegevus toimub tänapäeva Ameerikas. Nimitegelane on hilistes kahekümnendates naine, kes ühel päeval vaid paari kvartali kaugusel kodust jäljetult kaob. Mõni aeg hiljem saabuvad erinevate meediaväljaannete ja -kanalite toimetustesse postiga videod tema jõhkrast tapmisest. Sabrina elukaaslane Teddy saab närvivapustuse ning põgeneb maailma eest kooliaegse sõbra juurde ja vahib päevad läbi lakke; õde Sandra püüab samuti ühel ja teisel moel olukorraga toime tulla. Kõige selle keskele satub omakorda Teddy kooliaegne sõber Calvin, kes ühelt poolt püüab ära leppida oma naisega, teisalt katsub aidata Teddyt, kuid ei tule kummagagi väga hästi toime. Ühel tasandil on see seega lugu leinaga toimetulekust ja leppimisest.

Kõige selle taustal – või kõigi tegelaste lugude koosmõjul – on „Sabrina“ aga ühtlasi pilt tänapäeva Ameerika kollektiivsest teadvusest. Või alateadvusest. Lugu erinevatest viisidest, kuidas sootsium reageerib traagilistele sündmustele. Sellest, kuidas inimesed püüavad leida mingitki tähenduse või mõtte raasu segaseks ja hirmutavaks muutunud maailmas. Seesama muster kordub ka Sabrina mõrvavideo avalikuks tuleku puhul: mida see tähendab? Mis on selle taga? Nagu tänapäeva maailmale kohane, tekivad loomulikult selle kohta kohe erinevad vandenõuteooriad, mille kohaselt Sabrina tapmine peab olema valitsuse vale või siis vähemasti kõrgemate jõudude korraldatud. Nende pooldajad lahkavad oma foorumites lõputult iga pisimatki fakti kõigi selle looga vähegi seotute kohta ning sekkuvad ise nende eludesse, muutes olukorra nende jaoks veelgi painajalikumaks.

Kokku moodustub kõigest sellest pilt ühiskonnast, mis on külm ja kõle, üksildane ja paranoiline. Maailmast, kus ainsad turvalised paigad on kodu ja töö (või on ikka?) ning majaseinte vahelt väljaspool keegi kellegagi ei suhtle. Seda atmosfääri võimendab veelgi Drnaso minimalistlik joonistamisstiil, tegelaste ilmetud näod ning värvid, mis meenutavad väga Taani sarja „Kuritegu“ (mingis mõttes ka „Ameerika jumalaid“). See seos toob „Sabrina“ maailma aga meile juba geograafiliselt palju lähemale. Ja kui mõtlema hakata, siis võib-olla polegi me Drnaso ameeriklastest nii väga erinevad? Võib-olla tõmbume meiegi järjest enam oma majakujulisse kesta ning lakkame pööramast tähelepanu inimestele enda ümber, püüdes neid asendada „kõrgema mõtte“ virtuaalse reaalsusega?

Chinua Achebe „Kõik vajub koost“. Varrak (2018), tlk Heili Sepp.

„Kohtukulleritele ei meeldinud, et neid tuhatagumikeks kutsuti ja nad peksid mehi. Aga Umuofias see laul levis.“ (lk 152)

Kõik vajub koost on nagu võrdlemisi väike kera peenikest lõnga, mis annab ometigi välja jardideviisi (ärge küsige, miks just jardid) pehmet ja kohevat, silmiköitvais värvides tekki. Lehekülgi pole just palju, aga kui kirjeldama tahad hakata, siis ei saa kuidagi jutuotsa lahti – on’s see psühholoogiline lugu sellest, kuidas lapsepõlves saadud haavad ja hirmud kujundavad elukäiku, andes ühtaegu inimesele nii tugevuse kui ka suure nõrkuse; või räägime hoopis ühiskondlike muutuste käsitlusest, kus võõras võim ja võõrad väärtushinnangud kujundavad ümber nii eksisteerivat poliitilist ja sotsiaalset kapitali kui väljavaateid selle hankimiseks; või on tegemist ääretult põneva sissevaatega ühe rahvakillu nüüdseks murenenud elukorraldusse, väikese pilguheiduga igapäevaellu, sakraalsesse, kõrvuhellitavasse kõnekunsti ning sellega lahutamatult seotud lugude ja pärimuste varamusse...

Okonkwo ei ole kaugeltki mitte selline hea mees, kelle elu traagika pärast lugeja peaks lõputus haleduses otsad andma ja elu klannis pole mitte lihtsalt orgaanilises üksmeeles toimuv meelakkumine vaid, nagu alati, on kindla ühiskonnakorralduse toimimisel ja alalpüsimisel oma hind – olgu selleks siis patriarhaat, orjapidamine või strateegilised inimohvrid. Alati ja ikka on neid, kes korra ja hierarhiate toimimise huvides alla ja välja surutud peavad olema ning liiast on loota, et ei pöördutaks sinna, kus paremaid palu leida. Aga samas on ka aidad täis jamssi, külluslikke roogi, mida naised lakkavatult oma onnides vaaritavad ning hubasust koldetule ümber.

Huvitav aspekt on ka see, kuidas säherdune poolreligioosne klannijuhtimine on osalt küll teostatud inimeste poolt justkui tahtlik lavastus, aga osalt tõepoolest juhitud ’jumalate endi’ poolt, sest ega’s telgitagustes osalemine tee kellestki veel kõigist uskumustest kõrgemalseisvat erapooletut niiditõmbajat. Nõnda siis ka see pisuke suur möödalaskmine Kurja Metsaga, millest lõpuks üks traagiliselt äpardunud nali sai, sest kui inimene ei tea, et Kuri Mets on Kuri, siis võibki ta karistamatult oma kiriku püsti lüüa ning paganaid jumalasõna ja sõduritega kuninganna kaugeiks alamaiks pöörata. Suures plaanis, muidugi, poleks päästnud ei see ega teine niikuinii.

Lummav oli ka kõik see mahlakas ja kujundlik kõnepruuk ning selle taga peituv kosmoloogia. Ning kosmoloogiagagi oli tore see, kuidas kõik need Eneke linnu ja muud lood näisid kuuluvat naiste onnides räägitava sekka, mida Okonkwo sugune enam suuremale poisslapsele paslikuks ei peaks, kuid mis ometigi on seesama palmiõli, mis sõnadel libedalt voolata laseb ning kogukonnal tsiviliseeritud suhtlust pidada võimaldab – nagu küllap peaks olema ka õigele mehele kohane. Mõtted lippasid nende väljendusrikaste dialoogide juures ka vastloetud Nipernaadile, miks meiegi siis mahlakat keelt ja kujundlikke ütlemisi ei mõista , isegi kui üks ühele säärased asjad tõlkimatud võiks olla. Ja veelgi meie kirjanduskaanonile mõeldes – kogu see põllul rabamine ja raske tööga edasipürgimine tuleb ka nii mõneski mõttes väga tuttav ette. Kes oleks osanud arvata, et jamsi kasvatamine nõnda suur töö on! Kuigi, Okonkwo ei tee tööd töö enese pärast, tema eesmärgid on sotsiaalsemad. Hütid on mullast ja lehtedest, põllu tegemiseks näib küla ümber maad olevat volilt võtta ja see näib olevat üksjagu erinev talu väljaostmiseks veeringute kogumisest.

Üks asi, mis aga pea imetabane tundub on kogu see palmiveini värk. Loen ja imestan, et käiakse otse puude otsast veini kogumas, mis imelugu see siis on, ei saa ju ometi ühel taimel loomulikult promilli sees olla ... aga Wikipedia teab rääkida, et raffiapalmi mahl olla juba kogudes kihisev nagu ingveriõlu ... ning viljastavast õhust ja kogumisnõudest tulev pärm asub seda kohe iseenesest veiniks tegema. Raffiapalmi puhul räägitakse küll kuni kaheksast päevast, mõne teise palmi puhul pidada aga suisa käärimine vaid tunnikese võtma ja kui rohkem kui päevakese seisab, läheb äädikaks  ... Vat sellisest asjast võib siin odrapõllu ääres unistama jäädagi ...

Kahtlemata üks maailmakirjanduse paremaid palu (kui minu tagasihoidlikul isikul nüüd passib nii suurejoonelisi väljendeid kasutada), mis on lisaks tihedusele, sisule ja ilule ka suurepäraselt loetav. Ja küll tahaks fufut, palmiveini, kibelehesuppi ja muid hõrgutisi mekkida!

Tänatud olgu ka tõlkija ja lugema innustavad hinnangud.

„Ta purustas pähkli, öeldes: „Meil kõigil on elu ees. Palugem elu ja laste, hea saagi ja õnne eest. Sina saad selle, mis sulle hea, ja mina saan selle, mis mulle hea. Las harksaba istub oksal ja las kotkas istub ka. Murdugu selle tiib, kes teist hakkab keelama.“ Kui koolapähkel oli söödud, tõi Okonkwo palmiveini lagedale onni nurgast, kuhu see oli ootele pandud, ja asetas selle seltskonna keskele. Ta pöördus Nwakibie poole, nimetades teda „meie isaks.“ „Nna ayi,“ ütles ta. „Tõin sulle selle väikese koola. Nagu meil ikka öeldakse – mees, kes avaldab austust vägevatele meestele, sillutab teed iseenese vägevusele. Olen tulnud sulle lugupidamist avaldama ja üksiti teenet paluma. Aga joome esmalt veini.“ (lk 24)

„Ma ei tea, kuidas sind tänada.“
„Võin sulle öelda,“ ütles Obierika. „Tapa minu heaks üks oma poegadest.“
„Sellest ei oleks küllalt,“ ütles Okonkwo.
„Siis tapa iseennast,“ ütles Obierika.
„Andesta,“ ütles Okonkwo naeratades. „Rohkem ma sinu tänamisest enam juttu ei tee.“ (lk 124)

Lois McMaster Bujold – Kodune sõda (2018)

Tegu on eelkõige hea meelelahutusega, selle ma-ei-tea-mitmenda raamatu puhul on keeruline leida midagi värskendavat teadusliku fantastika taimelavalt. Tegu pole lihtsalt meelelahutusega, siin on ühendatud nii romantika, põnevus kui jant.

See raamat on sarja ehk üks mahukaim romaan, ning see käsitleb Milesi romantilist odüsseiat eelmises raamatus lesestunud naisega. Jekaterin ei soovi värskelt üksi jäänuna midagi meestest ega nende omandisoovist teada. Aga et Barrayaril on meessoo üleküllus ja niisamuti on just keiser Gregor abielusadamasse suundumas, saab vaene naine tunda mitmesugust survet, et ta ikka endale uue abikaasa ja kaitsja valiks. Asja teeb komplitseeritumaks see, et naine pole teadlik Milesi õhkamisest ta järele (mitte et ta isegi mehe vastu ükskõikne oleks) – erinevalt kõigist Milesi sugulastest ja sõpradest (ja vaenlastest). Ning kui tuleb avalikuks Milesi palav soov Jekateriniga naituda, järgneb poliitiline segadus, mida viimaks peab lahti harutama keiser Gregor. (Ja ega siis vanadest tuttavatest pole Miles ega Gregor ainsad, kel südamevaluga erinevaid ekstsesse – paistab, et enamvähem kõik Barrayari vallalised abikaasajahil.) See on siis romantika ja jandi osa.

Poliitiline osa on Barrayari ühiskonna moderniseerumisest (nagu see on vist igas raamatus teemaks olnud), muuhulgas tuleb leida kaasaegseid lahendusi verepuhtuse ja päriluse küsimustes. Ja eks konservatiividel tuleb tunnistada mitmeid mõrudaid kaotusi beetaliku moraali pealetungi ees. Aga jah, enamasti annab raamatus tooni ikka kergemad teemad.

Kui midagi sellele meelelahutusele ette heita, siis kõrvaltegelaste igavust (noh, ühe erandiga). Need on ühtmoodi muutumatult head ja halvad, eriti läilaks läheb Milesi vanemate dalailaamalikkus. Muidugi, tegelasgalerii on ehk liialt lopsakas, kuna selle Gregori pulmadeks valmistumuse puhul kogunevad Barrayari pealinna kogu keisririigi koorekiht, kes muidu teistes romaanides on vaid mõnes episoodis vilksatanud, aga nüüd vedelevad pidevalt kuskil taustal.

Et siis … kuidagi kahetine mulje jääb – üheltpoolt kaasakiskuv lugemine, teiselt poolt … no tekst pole tõesti mitmeplaaniline.

„Garderoobi ühest seinast teiseni seisis valvel rida saapaid. Kõik oli ära pandud puhtana, kuid väiksesse ruumi surutud kontsentreeritud Vorkosigani hõng läbis ikkagi kuiva sooja õhku, mis pahvakuna Jekaterini nägu paitas. Jekaterin hingas sellest sõjaväelisest-maskuliinsest lõhnasegust jahmununa sisse. Tundus, et see voolab ninast otse tema kehasse, hiilides ajust ringiga mööda. Vorkosigan vaatas talle näkku ja astus murelikult kõrvale, nii et hästivalitud lõhnavee – Jekaterin oli seda märganud juba terramobiili jahedas õhus – meelitav vürtsine tsitrusviljade hõng, mille all oli puhas mehelikkus, võimendus korraga tema lähedusest.“ (lk 25)

„Kas selles ongi nõks? Saladused, mis on nii rängad, et neist ei tohi rääkida, mõtted, mis on nii hirmutavad, et sunnivad selged noored hääled tummaks, tuleb varjamata iroonilise huumoriga päevavalgele paisata. Ja korraga ei tundugi kõik ränk enam nii sünge, hirmud kuivavad kokku ja kõik suudavad midagi öelda. Ja talumatut koormat tundub olevat pisut kergem kanda.“ (lk 350-351)

ulmekirjanduse baas