Henrik Visnapuu – Väike luuleraamat (1966)

KOLMAS KIRI INGILE

See aasta tuleb kevad teisiti,

tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,

ja kevd teisiti ja tuleb teisiti,

tiu-tiu! ja teisiti ja hoopis teisiti.

Nii palju naeru, linde, lilli't hoi!

Ja päikest, meeletumalt päikest.

Ih-ah-ah-haa! Ah-haa! Ih-ah! Oh-oi!

Paar prahvangut veel rõõska äikest:

mürr-mürr! mürr-mürr! trahh-trahh!

Lööb lahti hõbedase paju koor.

Võin teha tuhat tuhat pilli.

Tuul, puud ja ööbikud on koor.

Saan lututa mu sõrmed sadavilli.

tuut-tuut! tutt-tutt! tuut-tuut!

Kõik metsad, niidud ainult hullata!

Sind magatan siin-sääl kui susi.

Kui palju õhtu päev võib kullata,

sa jagada võid kallistusi:

tiu-tiu! tiu-tiu! Ssu-ssu!

Ja öö on ainult väike valgusring,

mis kiusab, kutsub, igatseb ning veab

mind laulikut ja sind, mu Ing.

Kun peatab, mil seisatab, ken teab?

Hoi-tii! hoi-tii! hoi-tii!

(lk 41-42)

M.C. Beaton – Kõlvatu naise surm (2011)

Kõlvatu naine on keskealine ülekaaluline mammi, kes varem teenis elatist meestelt raha väljalüpsmisega. Mõrva tuleb päris kaua oodata, aga kui see viimaks saabub, on ikka kole küll. Aga ega siis adrenaliini pärast Beatoni raamatuid loe, tähtis on pigem , ma ei tea, eskapism kuhugi sellisesse sentimentaalsesse maailma, kus tehakse sooja sööki ja kaminas pragiseb tuli. Hamishi ja Priscilla armulugu on soikunud, ollakse vaid head sõbrad, kõigele lisaks ei maga Hamish ühegi võõra naisega. Viimaks selgub, mis põhjustas Priscilla vanemate vaesumise. Natuke hämmastav, et Hamishi tõlkeid kuidagi huupi avaldatakse.

padjaklubi
bukahoolik

Must, must, must huumor (2003)

Mööda kõrbe roomab surmani vaevatud mees. Nädal pole joonud, kolm nädalat söönud. Järsku märkab liivas mingit anumat. Võtab selle kätte, hõõrub ja sealt hüppab välja džinn:

“Kuulan sind, mu käskija!”

“Ma tahan koju!”

Džinn võtab mehel käest:

“Lähme!”

“Ei, sa ei saanud minust aru! Ma tahan kiirelt koju!”

“Aa, no siis jookseme!” (lk 5-6)

Talumees tellib linnufarmist 200 tibupoega, selgitades, et ta soovib rajada kanafarmi. Kahe nädala pärast tellib ta jällegi 200 tibupoega ja kahe nädala pärast jälle 200. Linnufarmi töölise uudishimu on aga vahepeal kasvanud väljakannatamatuks ning ta pärib, mis talumees teeb nii suure arvu tibupoegadega.

“Tõenäoliselt teen ma midagi valesti – kas istutan nad liiga sügavale või siis liiga tihedalt...” (lk 33)

“Läheb rändur baari, kass kaasas. Tellib endale 100 grammi viina, kassile 100 grammi bensiini. Baarmen vastu, et baaris bensiini ei müüda. Lõpuks on nõus siiski teatud tasu eest oma autost tooma. Mees paneb klõmaka viina, kassile joodab bensiini. Seepeale hakkab kass hirmsasti mööda baari seinu ringi kihutama, kuni lõpuks seisma jääb ja vajub kosss! külili. Kõik kohe imestunult pärima, et mis juhtus.

“Ei tea, bensiin sai vist otsa,” arvab rändur. (lk 87-88)

Inimsööja pere istub ümber laua ja ootab pereisa koju. Lõpuks isa saabubki, kirstu kummagi õla peal.

Lapsed jonnivad: “Ei taha enam konserve!” (lk 94)

Inimsööjate pere sööb lõunat. Äkki lapsed küsivad:

“Ema, ema! Mis meil täna magustoiduks on?”

“Eskimojäätis.” (lk 98)

Noor vampiir lendab üle metsa. Näeb – puu külge on seotud noor naine. Pidu! Sööstab alla. Viimasel hetkel märkab naise ees maas vana vampiiri.

“Miks sa verd ei ime?”

“Ei saa, pojake,” osutab vana vampiir oma suule, “hambaid pole.”

“Mis sa siis siin vahid?”

“Hingitsen päevadest päevadeni.” (lk 100)

Teine maailmasõda. Koonduslaager. Käimas on vangide kaalumine. Saksa ohvitser karjub:

“105 kilo!?! Rasva olete läinud, sead! Järgmised viis kaalule!” (lk 133)

Kolm ööd ja kolm päeva vahetpidamata suudles kuningapoeg magavat printsessi. Siis aga tuli talle pähe mõte: “Aga võib-olla on see printsess siiski juba surnud?” (lk 142)

Kaks memme, Miili ja Maali, istuvad pingil ja ajavad juttu. Miili räägib:

“Mõtle, Juta matab juba kolmandat meest, viis teise krematooriumisse tuhastamisele.”

Maali mõtleb tükk aega ja lausub siis:

“No ütle seda ilmaelu, mõni pole meest veel saanudki, aga tal jagub nendega isegi ahju kütta...” (lk 149)

Tüdrukuke kaevab kühvliga liiva ja hõikab järsku emale:

“Ema, ma nägin just vanaema!”

“Mitu korda ma olen sulle öelnud, et ära kaeva nii sügavale liiva sisse!” (lk 158)

Mees viiakse operatsioonile, seal küsib anestesioloog: “Millise tuimestuse teeme?”

Raha pole just palju, mõtleb mees ja ütleb anestesioloogile: “Ma võtaksin kõige odavama.”

Arst: “No hakkame siis kohe peale. Äiu-äiu, kussu-kussu...” (lk 160)

Kukk kõnnib grillbaarist mööda. Vaatab töötavat grillahju ja kokutab:

“Kok, kok, kukkeleegu! Maal pole enam ühtegi kana, kellega hullata, aga need siin muudkui sõidavad karusselliga ringi!” (lk 175)

Rein Veidemann – 101 Eesti kirjandusteost (2011)

Veidemann on üks veider virvendav nähtus, kel meeldib end ajalukku sisse kirjutada, küll on ta kuuekümnendate hääletoru või nüüdiskirjanduse ja taasiseseisvumise vallapäästja kaheksakümnendatel; ei julge kujutledagi, millisena ta end 21. sajandi suhtes näha võib (noh, allpool üks tsitaat ehk, eks Veidemanngi on hiljuti oma suurromaani avaldanud). Kirjandusest võib kirjutada väga mitut moodi (oo, üllatus-üllatus). Huvitavalt, põhjalikult, kuivalt, ennastimetlevalt, vaimukalt jne jne (tõepoolest). Siin raamatus on püüd kirjutada pühalik-hardalt, mis mõjub lugemisel nüristavalt, tulemuseks on mingi hambutu diibitsev vaimustuskarjetega maastik (vaesed TLÜ üliõpilased). Võibolla olen vale lugeja, ehk on sihtgrupiks autori eakaaslased (mitte et viriseks nüüdiskirjanduse vähese esindatuse üle, selge see, ajaliselt liialt lähedal; natuke sittnikkkräkki ikka mahtus sisse), aga lugemine mõjus energiavampiirlikult, nädal aega võttis sellest tekstist läbinärimine (õnneks oli küllaga muid häid raamatuid!). Ainus inspiratsioon, et võiks Tuulikut lugeda.

“Oleksin rõõmus, kui käesoleva raamatu kaante vahele koondatud tekstide tutvustus juhataks lugejaid avastama ja taasavastama eesti kirjandust ja et pärast seda võiksid nad minuga ühineda uhkustundes eesti sõnakunsti üle.” (lk 9)

Õigupoolest poleks pidanud seda raamatut lugema, Veidemanni valik eesti kirjandust kokku võtma on sama kahtlane kui Laari valimine ajaloo kokkuvõtmiseks, ja noh, eelarvamused ruulivad. Aga mis teha, oli ikka väike uudishimu ja vahel vaja värskendada teadmisi kirjandusloost ja ega siis ametliku kaanoniga tegemist ole. Eks Veidemanni mantlipärijaid tegutse ka noorema kirjarahva hulgas, näis kes lõpuks isehakanud paavstiks murrab.

Nojah, raamatust endast siin nagu juttu polegi.

“Just selles teoses tundus, et romaani kirjutades viiekümnenda eluaasta piiri ületanud Tuglas oli ühtäkki vaba kohustusest olla loojana eeskuju, õpetaja ja mentor, autoriteetne kriitik ja kirjanduselu primus mobile.” (lk 48)

nõudmiseni 

George R.R. Martin – Mõõkade maru: Veri ja kuld (2011)

Selle poolaasta oodatuim poolik raamat. Ja see oli ootamist väärt, milline grandioosne ja nurjatu möll! Halvad saavad headeks ja head saavad surma; head ja halvad on muidugi need, kes esimeses raamatus sellistena paistsid. Eelnevalt oli kuulda, et tähtsaid päid langeb nagu loogu, aga et selline valik... hah, tore kui üllatatakse (ulmebaasi arvamustes leiab sellele igati loogilise mõtte – realpolitik). Lahing Müüri pärast on muidugi eepiline ja Stannise sõjaretk üldse ootamatu (Davosiga on ka nüüd kööga?). Püha jumal, ja millega tegeleb Pisinäpp-Petyr? Ja Sandor Clegane? Ja Tyrioni tapatöö tagajärg? Kas Tormund Hiidudeturm naaseb? Kõige müstilisem on ehk see, mis juhtub edasi Brani, Arya ja Catelyniga. Kogu segadusest hoolimata on mõned jutustajad koos ja annavad sündmustele eri vaatenurki (Tyrion-Sansa-Jaime, Samwell-Jon-Bran). Einoh. Einoh! Uskumatu värk, kas Martinil üldse jätkub jaksu mingisuguseks finaaliks kuuendas raamatus?

Selle raamatu vaatenurkade edetabel: 7 – Jon; 6 – Arya, Tyrion; 4 – Jaime, Sansa; 3 – Daenerys, Catelyn, Samwell; 2 – Davos; 1 – Bran. Mõlema pooliku liitmisel: 13 – Arya; 12 – Jon, 11 – Tyrion; 9 – Jaime; 7 – Catelyn, Sansa; 6 – Daenerys, Davos; 5 – Samwell; 4 – Bran. Natuke veider tundub, et Aryal nii suur tähelepanu. Aga noh, parem kui Daeneryse igavus.

“Puu helendas piima- ja kuukarva, nii nõrgalt, et tundus, nagu ei valgustaks see õieti midagi peale värava enda, ka mitte otse selle ees seisvat Sami. Nägu selle küljes oli vana ja kahvatu, kortsuline ja aukus. Nagu surnul. Selle suu ja silmad olid suletud, põsed lohkus, laup närbunud, lõug alla vajunud. Kui keegi elaks tuhat aastat ja ei sureks, vaid jääks lihtsalt vanemaks, siis võiks tal olla selline nägu.
Värav avas silmad.
Ka need olid valged nagu pimedal. “Kes sa oled?” küsis värav ja kaev sosistas: “Kes-kes-kes-kes-kes-kes-kes.”
“Ma olen mõõk pimeduses,” ütles Samwell Tarly. “Ma olen vahimees müüridel. Ma olen leek, mis peletab külma, valgus, mis kuulutab koitu, sarv, mis äratab uinujad. Ma olen kilp, mis kaitseb inimsoo valdusi.”
“Siis mine,” ütles värav. Selle huuled paotusid ja avanesid üha rohkem ja rohkem, kuni kogu näost oli saanud vaid suur pärani suu kortsudesõõris.” (lk 209-210) 

“Metsa alla olid kogunenud kogu maailma metslased – rüüstajad ja hiiglased, soerdid ja teisekskäijad, mägihõimud, soolasel merel seilajad, jääjõgede inimsööjad, maalitud nägudega koopaelanikud, koertekaarikud Jäätunud rannikult, Sarvjalad, kelle jalatallad olid nagu parknahk, kõik need kummalised metsikud hõimud, keda Mance oli kokku kogunud, et Müürist läbi murda. See ei ole teie maa, tahtis Jon neile kisendada. Teie koht pole siin. Minge ära. Ta kujutas ette, kuidas Tormund Hiidudeturm selle peale naeraks. “Sa ei tea midagi, Jon Snow,” oleks Ygritte selle peale öelnud. Jon painutas oma mõõgakätt, sõrmi harali ajades ja rusikasse surudes, kuigi ta teadis hästi, et siin üleval ei lähe mõõku kunagi tarvis.” (lk 311)

ulmekirjanduse baas

trash can dance

Paul-Eerik Rummo – Ajapinde ajab (1985)

MIKS MA END ÄRA EI TAPA

Ei taha.

(lk 117)

TAVALINE HULL

Vaata peeglisse, kui habet ajad

või huuli värvid. Heida pilk

ka lihtsalt mööda minnes vahel. Sina, sina ise

see oledki, kas tahad või ei taha,

tead või ei tea: hull. Tavaline hull.

Kõige tavalisem. Selliseid on palju.

Peaaegu kõik. Ja sellel püsib maailm

ja üldse teatud osa elust. Hull maailm

ja hullem osa hullust elust: inimelu. Enam ammu

ei väärata su käsi põske kaapides,

ei verista sa ennast, ja su huulepulk

ei hälbi kavandatud teelt. Ja mööda minnes

su pilk ei võpata. Sa oled pöördumatult

hull. Tavaline hull. Ja nii peaaegu kõik -

kõik need, kes pole seda ebatavaliselt

või keda juba – alles – veel

ei ole taband hullumeelsusetus.

(lk 138)

Haruki Murakami – Elevant haihtub (2011)

Algul ei saa vedama. Pärast ei saa pidama. Murakami jutukogu on see. Halli reaalsuse testimine. Jaapanlaste veidruste hulk on muidugi muljetavaldav. Ja need söömisharjumused. See muserdab lugemisel tühja kõhtu. Tõsi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vist.

Üldiselt puuduvad tegelastel nimed. Vaid Watanabe Noburu kordub nimena kolmes (?) loos. Kas sel ka mingi sügavam seos on. Ei ütle. (Igatahes nad haihtuvad.) Tüüpiline minategelane on kolmekümnendates. Mis pakub lugemisel äratundmisrõõmu. Suurte või nappide maaniatega tegelased. Tegevused on peas nummerdatud ja vaja teha neid õiges järjekorras. Niisama hillitsetud vahtimine ja nosimine ja õlletamine. Unetus. Murakami stiil võiks olla päris jäljendatav. Autor pakub niidiotsi mis otseselt kuhugi ei vii või jäävad justkui poolikuks või lihtsalt lõpetamata on või ei ole üksindus valges müras

Häid lugusid on mitmeid. “Küüni põletamine”. “Jõepaadil Hiinasse”. “Leberhosen” on vahva lugu sellest, kuidas minategelasele jutustab naise sõbranna oma vanemate äkilisest abielulahutusest. Viiekümnendates ema saab esmakordselt välismaale puhkama ning natuke litsakas abikaasa palub endale Saksamaalt leberhosen-püksid tuua. Naine leiab parima leberhosen-poe kuskilt mägikülast ning ostuprotsessi ajal jõuab ta selgusele, et abikaasa on tülgastav. Lahutus sisse. “TV-inimesed” on midagi õuduse poole. Aga osavõtmatult monotoonne irreaalne ahistav. Väiksed TV-inimesed asjatavad kuskil reaalsuse piiril. “Tantsiv härjapõlvlane” kah midagi õudukat, noh, ongi tantsiv härjapõlvlane, kes kollitab elevantide taastootmise vabriku liinitöölist, pakub selle hinge eest naistega hingematvat sebimist. On teisigi meeleolukaid lugusid.

Pole just kindel, kas softballi nimetatakse eesti keeles “pehmepalliks” (lk 157), muteada ei tõlgita. Mitte et selle postitusega nüüd Murakami stiili jäljendaks. Ei. Lederhosen? Leberhosen? Selgusetu.

“Aeg-ajalt lendles akna tagant midagi mööda. Valge lina kihutas idast läände otsekui taimedest ja juurtest imerohtu vaaritav sorts ning õhuke plekksilt ajas oma hapra selja nõgusaks nagu anaalseksi harrastaja.” (“Rooma impeeriumi hukk, indiaanlaste ülestõus 1881. aastal, Hitleri invasioon Poolasse ja marutuulte valdused”, lk 108) 

“Seisin vaguniukse juures, pilet kaotsimineku vältimiseks tugevasti pihku pigistatud, ning silmitsesin akna tagant möödalibisevat linna. Meie linn ja eriti tema panoraam mõjus mulle masendavalt. Mind haaras järjekordselt see pealinlasele omane ängistus, mis mind aastast aastasse regulaarselt külastab, visa nagu iga-aastane traditsioon, hägune nagu sogane kohvitarretis. Määrdunud hooned, nimetud rahvamassid, pidev lärm, liikumatud autoderivid, hall taevas, kõikjale topitud reklaamtahvlid, ihad, alistumine, ärritus ja erutus. Siin on lõputu hulk valikuid, lõputu hulk võimalusi. Aga see, et neid on lõputul hulgal, tähendab ühtlasi, et neid pole üldse. Me püüame haarata kõike, kuid kätte ei jää midagi. See on linn.” (“Jõepaadil Hiinasse”, lk 223) 

“Ühel juuli alguse suvehommikul sain oma tüdrukult pika kirja. Ta teatas, et tahab minust lahku minna. “Sa olid mulle väga kallis ja oled ka edaspidi, aga...” Ühesõnaga, ta oli endale uue poisi leidnud ja kavatses minu maha jätta. Vangutasin pead, tõmbasin kuus sigaretti järjest, käisin väljas ja ostsin purgi õlut, tulin tagasi koju ja panin uuesti suitsu ette. Siis võtsin laualt kolm harilikku pliiatsit ja murdsin keskelt pooleks. Mitte viha pärast, ma lihtsalt ei teadnud, mida edasi teha. Vahetasin riided ja läksin tööle. Pärast seda märkisid mitu tuttavat, et ma tundun viimasel ajal kuidagi õnnelikumana kui tavaliselt. Elu on veider.” (“Pärastlõuna viimane muru”, lk 252)

ekspress
sehkendamine
õhtuleht
sirp
veerand loetud lugudest

Nodar Dumbadze – Päike (1977)

Kui ava- ja lõpulugu kõrvale jätta, siis tegemist päris hea proosakoguga, selline poolmüstiline südamlik atmosfäär ja nii. No nõukavärki on, aga mitte liialt (alltoodud tsitaat ongi pigem teravaks erandiks, ja see isake tsaar on kummastavavõitugi), pigem viidatakse igapäevaelu usulistele klišeedele. Kuigi tutvustuse järgi asusin taas lugema gruusia huumori lootuses, on pigem tegemist Gruusia maapiirkonna tragikoomilise elukuluga, kuidagi jõutakse ikka matusteni (ühes loos avastab saja-aastane vanamees, et ta on kulunud viledaks, mille peale tänab ta armsasti oma tööriistu ja koduloomi ja viljapuid ning laseb siis end maha, sugulastele suureks häbiks). Raamatu parim on ehk “Koer”, sõjaaegne Gruusia eluolu omapärade ja traditsioonide, inimlikkuse ja rumalusega.

“Ükskord sattusin peale järgmisele jutuajamisele:
“Sõda on häbiasi, Kutsa! Kas sinusugune koer peab pirni sööma?!” rääkis vanaisa koerale ja vangutas kahetsedes pead. Koer omalt poolt noogutas vastu, nagu nõustudes: muidugi, muidugi.
“Sa oled liha maitse vist juba unustanud, Kutsa?” küsis vanaisa.
“Jah,” noogutas koer pead.
“Ära karda,” rahustas vanaisa, “ära karda! Küllap tuleb Gogita isa Arsena ja hoolitseb meie eest nii nagu vaja. Mis sa kostad selle peale?” Koer ei tundnud minu isa Arsenat, kuid noogutas siiski pead. “Ja kui ei, siis arvatavasti lõpeb see neetud sõda...” jätkas vanaisa. “Ehk läheb luuvalu ka üle, kaua ta põrguline ikka piinab. Saan endale jalad jälle alla, lähen Moskvasse, langen Stalini ette põlvili, küllap ta annab ühe kilo Hitleri liha sinu ja minu tarvis. Hitleri lihast ja verest saame sel päeval söönuks ja joome ennast täis, mina ja sina, Kutsa. Kuid millal saabub see aeg, millal?” küsis vanaisa koeralt. Koergi vaatas küsiva pilguga vanaisa pisaraid täis silmadesse.” (“Koer”, lk 39-40)

Gordon F. Sander – Lahing Soome pärast 1939-1940 (2011)

20. sajandi tuntud sõdadest on kirjutatud nii palju, et raske on millegi peale üllatuda või rabatud saada. Nii ka siin, ei oskagi öelda, kas siin avaldub midagi “uut” - lihtsalt raamat inimestele, kellele meeldivad... sellised raamatud (nagu mullegi). (Septembrist saati loen vaheaegadega “Sõjatormi”, kena lugemine, aga mitte miskit pole sellest kirjutada.)

“Ka Helsingis peeti situatsiooni liiga keeruliseks ning tavapärane vastuvõtt presidendilossis jäeti ära. Valitsus mõistis aga, et midagi tuleb ette võtta, näitamaks maailmale oma teovõimet, ning korraldas seepärast Kämppi hotellis vastuvõtu diplomaatilisele korpusele.
Sündmus oli mõneti ebatavaline. Viimasel hetkel sündinud otsuse tõttu edastati kutsed suuliselt. Sõjaseisukorrast tulenevalt jäeti kõrvale smokingud ja paluti riietuda vabalt. Sellegipoolest oli Väinö Tanner pisut hämmingus haridusministri Uuno Hannula otsusest ilmuda kohale punase kampsuni ja kummisaabastega!” (lk 128)

Autor on seadnud endale eesmärgiks Talvesõjaga seonduv nii mitmekülgselt esitada kui võimalik – et mis toimus samaaegselt Ameerikas, Euroopas, Venemaal ja muidugi eelkõige Soomes endas sõjaga seoses; milliseid balle korraldati soomlaste toetuseks ja kuidas kõik jäi sõnamulinaks. Tegemist pole just tõsiteadusliku ajaloouurimisega, vaid pigem kokkuvõte kõiksugu materjalidest siit ja sealtpoolt ookeani; kahjuks on muidugi vähe nõukogude allikaid, miskipärast suurem tähelepanu angloameerika meedial (üllatus-üllatus, autor ongi ameeriklane). Võikski öelda, et autori kõikehõlmav Talvesõja kajastus on nö tähelepanekuid sõjameediast – sõna saavad mõned kohapeal tegutsenud angloameerika staarajakirjanikud, vaat et enam kui soomlased ise (keda jälgitakse mõne tüüpilise esindaja kaudu – poliitik, lotta, sõdur, põgenik jne). Aga muidugi saab siit lugedes ka lahingutest adrenaliini. Ja see külmus... brr (lõpuks läks see märtsis kahenäoliseks Januseks).

“Ohvitserid on mulle kirjeldanud, kuidas nende kuulipildujameeskonnad edasi võitlesid ja käske täitsid, ise nuttes nagu lapsed, silmad väsimusest poolkinni. See oli uneskõndijate, robotite armee, mis otsekui jampslikus košmaaris sõda pidas.
Summa sektor, mille füüsilised kaitserajatised oli purunenud, pidas vastu mitte enam mõtlevate olendite, vaid sonivate meeste jõul.” (lk 363)

Raamatus kirjeldatud ja kritiseeritud soomlaste sõjalised möödalaskmised on muidugi... mingisugused. Näiteks ei evakueeritud õigeaegselt mõnd küla (mille tõttu interneeriti Venemaale 270 külaelanikku) või siis tehti paar ebaõnnestunud pealetungi vms. Nojah. Eks ikka piinlik on lugeda Paldiski lennuvälja kasutamisest Soome vastu (miks Mannerheim eestlastest vabatahtlikke ei maininud? Ehk Eestis paiknevate nõukogude sõjajõudude tõttu?). Raamatu lõpp on oodatult traagiline, toob ikkagi vaat et pisara silma. Julmalt hämmastav, et Soome suutis kahes sõjas järjest olla.

“Võib üsna kindel olla, et tol päeval Mannerheim autos ei maganud. Tal oli küllalt, millest mõelda – kuidas tulla toime eendiga, mille venelased olid Lähde juures liini sisse tekitanud? Ja millega?
Oli lihtne tõsiasi, et Soomel hakkasid sõdurid otsa saama. Samal päeval oli meeleheitel staap andnud käsu kutsuda sõjaväkke kõik 42-43-aastased mehed. Räägiti isegi amnestia väljakuulutamisest vähem kui aasta pikkuse karistusajaga vangidele. (Lõpuks värvati sõjaväkke kuni 46-aastased mehed.)” (lk 392-393)

Selgusetuks jääb, kes on originaali välja andnud või mis originaali pealkiri üldse on. Võibolla tõlgitud käsikirjast? Kasutatud kirjandus on esitatud rõõmsalt lugejavaenulikuna. Üllatav, et pole ühtki kaarti ega fotot. Nojah, natuke kummaline see on.

päevaleht
õhtuleht

Guram Dotšanašvili – Water(po)loo ehk Taastamistööd (1986)

Igikestval huumorijahil sai siis sellele raamatule komistatud, aga midagi revolutsioonilist selle teksti kohta öelda ei oska ega suuda. Autor võttis kätte ja eksperimenteeris oma lõbuks, mängib jutustajate ja jutustamiste ja õhkamistega Carmeni järele jms, ise nimetab ta seda kõike fantaasiakirjanduseks, no mis siis ikka. Tegevus toimub Napoleoni aegses Hispaanias, kus vaene orvust karjusepoiss oskab musitseerida ja võetakse akadeemiasse flööti õppima. Aga saatus tahab muud. No ja lõpupoole saab teada nippe veepallilahingus osalemiseks. Mis siis seletab lahti pealkirja sellise esitlusviisi. Ega nagu eriti aru ei saanudki, miks raamatu lõpuni lugesin, vähe lehekülgi vist. Eksjah, tekstid vananevad ja lahtuvad.

Norman Spinrad – Suur lõõsk (2001)

Seda raamatut võiksid lugeda inimesed, kel soovi kirjutada löövat ühiskonnakriitilist proosat. Mitte et igav kopeerimine tore oleks, aga noh, see kogumik on hea näide naksakusest (eks osaliselt ole iganemist, mis parata). Spinradi stiil on meeldiv, selline ülbe ja nihilistlik kirjutamine, justkui Vonneguti bad trip. Nagu ikka, saab ameerikalik elulaad kõvasti rappimist ja näidatakse ühiskonna manipuleerimist ja ohtralt seksitakse nagu jänkud. Normaalne.

Kogumik nagu muiste – on esileküündivaid ja mõttetuid tekste. “Mõistuse laps” - võõrplaneedi parasiitlik protoplasma viib täide ükskõik millise nelja- või kahejalgse peremeesorganismi unelmate kaaslase, moondudes siis vastavalt hiiglasliku büstiga blondiiniks või veetlevaks karploomaks jne jne. Mis samas võiks traditsioonilisele elule hävitavalt mõjuda – protoplasmast kaunitar ei kanna peremeesorganismi elu edasi, peale peremehe surma moondub edasi järgmise elusolendi soovunelmaks. “See on lind, see on lennuk!” on päris montypythonlik lugu Clark Kentist ja Superdoktorist, jaburalt lõbus. “Kuldhordi viimane lahinguhüüd” - hea psühhedeelia, kuulsate mongolite seniilistunud järglaste ja ameerika maffia ja hiina kommunistide ogarast kokkupõrkest. “Suur lõõsk” - tuumapommirock, elagu kuuekümnendad. “Katkuaastate päevikud” - 22. sajandi aidsiühiskond, ameerika nakatunutest on tehtud hävitusväeosa (omamoodi võõrleegion), kes käivad teistes maades nakatamas ja tapmas jne, tasuks saavad ravimeid ja narkotse. Samas Ameerikas on karantiinitsoonid, kuhu heidetakse nakatunud jne jne. Tõbistel tekib liikumine, et mida rohkem haigustüvesid endasse koguda, selle kaudu peaks jõudma täieliku immuunsuseni. Selleks tuleb valimatult kõigi haigetega magada (ja samas ka nakatada terveid, et need kunagi immuunsuseni jõuaks). Üks teadlane avastab, et on nakatanud, ja leiutab seepeale... ravi. Mida tööandjast ravimifirma ei saa käiku lasta, sest jääks kasumist ilma. Möllu kui palju.

Mõttetud tekstid - “Hiire aasta”, “Surivoodil”, “Rahvuslik ajaviide” - nagu ikka eestikeelsete tõlgetes Ameerika spordiliigade puhul esineb erinevaid apse, nii ka siin – tekstis on korraga gigandid ja jetsid (nt lk 87), mille puhul siiski tegemist konkreetsete New Yorgi meeskondadega Giants ja Jets, väheusutav, et Spinrad üldistas kõiki sportlasi gigantideks.

“Mongoli ponid ägasid ja hingeldasid ratsanike all. Hullunud vanakesed jõudsid tulemöllu keskele ja märkasid meelehärmiks, et ääretult vähe oli jäänud põletada, röövida, vägistada, tappa.
Nad leidsid automaaturite valvatud kaubavaguni, vallutasid selle otserünnakuga, ohverdades pooled oma meestest, torkasid odadega surnuks hämmeldunud hiina sõdurid ning pistsid lõpuks vagunile tule otsa. Samal ajal kui põlevast kaubavagunist tõusis kummaliselt joovastavat aromaatset suitsu, hajusid ka viimased jäänuste jäänused, otsides, mida veel põletada, röövida, vägistada, tappa.
Tosin vanakest heitis hinge, püüdes surnuks vägistada eakat hoora, teine tosin oli hordi häbi varjamiseks sunnitud naise ponikapjade all surnuks trampima ning kaheksa siirdus selle jõupingutuse tagajärjel parematele jahimaadele.
Viisteist sõdalast sai südameataki, üritades surnuks materdada üht Cadillaci.
Pool tosinat vanakest suri kurvastuse kätte, kui piinatavad mänguautomaadid keeldusid kangekaelselt valust karjumast.
Mitmed hordi liikmed kukkusid õgima krokodillide laipu ja surid puukildude tekitatud vigastustesse.” (“Kuldhordi viimane lahinguhüüd”, lk 71)

ulmekirjanduse baas

Jan ...mets - Teiste sõnadega (2009)

Ei teadnud raamatust ega autorist varem midagi, kuigi nagu välja tuleb, esitleti raamatut koos Mart Kanguri luulekoguga "Kuldne põli" - oleks võinud omal ajal tähelepanelikum olla. Netis leiduvad pudemed ütlevad, et autori pärisnimi on Jan Jõemets ja et ta on õppinud EHIs filosoofiat ning pidanud EHI teaduspäevadel ettekandeid näiteks Descartes'i ego ioonidest või sellest, "milline osa on küsimärgil küsimuse küsimusena sõnastumisel, lähtudes Kierkegaardi "ängi" mõistest ja sellest, mismoodi Heidegger toob "keele keelena keelele"". Kuigi midagi sellist aimdus juba tekstidest (ja sellest, et kirjastajaks on Koma ning tiitli pöördel tänatakse muuhulgas "Jaanust ja Hassot"). 2010. aasta Vikergallupis on ta saanud ühe hääle kui parim debüüt ning ainus arvustus, mille leidsin, on teise EHIst pärit filosoofi Margus Oti tekst Vikerkaares 2010/4-5. Oti arvustus on selle raamatu puhul kindlasti soovitatav, üsna põhjalik analüüs, mis laseb paista neil taustadel, mis ettevalmistamata lugejale (nagu mina) paista ei pruugi - näiteks luuletuste viited Deleuze'ile ja Guattarile jms. Ma ei hakka seda ümber jutustama, sest see on üsna täpselt sõnastatud.
Igal juhul on tegu tekstidega, mis nõuavad häälestumist tähelepanelikkusele, sest tähendused tekivad sageli väikestest sõnastus- ja värsistusnüanssidest ning tekstid tegelevad sisu plaanis sageli keelelisuse endaga; luuletused, mida tuleb lugeda mõtlikult sõna- ja reahaaval. Ühesõnaga, filosoofiline luule nende sõnade tõsises mõttes - ja sellist asja pole eesti luules kunagi ülearu olnud. 
Ega ei oskagi praegu rohkem öelda, loetagu raamatut ennast ja Oti arvustust - lihtsalt on tunne, et see on raamat, mida ei tohiks unustusse lasta. 
Mõned näited tekstidest (kaks viimast on mu lemmikud sellest raamatust):


mõnel inimesel
on oma moodi
            ... komme
pidada midagi silmas
            ... nö kõõrdi
millele ta ise
            ... niiöelda
            ... osutab
ta justkui räägib
ühte ja mõtleb
samal ajal nii
            ... pehmelt öeldes
mõnelegi muule


*


pind
oma võluvate vormidega
torkab silma
ja pilt
ei ole enam päris
selge
ja mida täpsem on
torge
mida distinktsem seda
vähem silm
enam seletab


*


kui ma räägin
näiteks mõne puu
või oksaga
siis nad avaldavad mulle
mõju
ja kui mul õnnestub 
enda arust ületada
teatav gnoseoloogiline barjäär
st asuda
näiteks puu seisukohale
olla natukenegi puu
nö asemel
siis ei ole mul 
endast enam
sooja ega külma


*


puud värisevad
hoopis teist moodi
hoopis teised asjad
lähevad sügavale puu sisse
teised kriteeriumid
teistsugune iha
ma ei ole näinud
ühtegi puud mis ei oleks
kasutanud kõiki
oma piiratud võimalustest
puu tunneb asja
juba kaugelt ära
ta väriseb
hoopis teist moodi

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2011

Peeglike, peeglike seina peal, mis on parim debüüt ilma peal? Ausalt öeldes paistab olevat parem valik kui 2009 või 2010, siit nimekirjast on vähemalt kolm raamatut preemiaväärilised.

Kahju, et valikust jäi välja “Nõidsõdalane”.

Järve “Esimene aasta”

Kahro “Kaljud ja kameeleonid”

Läks “Helena Läks”

Pauklin “Aheldatud Jõgeva”

Pärtna “Rohujuurte juures”

Riismaa “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”

Tamm “Unesnõiduja”

Väli “Eikeegi eikunagi eikusagil”

Mari Järve – Esimene aasta (2011)

Hea raamat. Tekitab himu näomaski muretsemiseks. Ja mõningase soovi kõiksugu käsitööoskusi arendada. Sest sellises lähitulevikumaailmas oleks ellujäämine õige krobeline.

Lugu siis sellest, kuidas Indias lastakse 2013. juunis lennujaamas pahatahtlikult lendu laustappev ebolalaadne viirus, mis levib peiteperioodi abil kips-kõps üle maailma, muuhulgas jõuab kahe nädalaga Eestisse. Puhkeb kaos ja kel võimalik, püüab linnast lahkuda või oma lähedastega kokku saada, enne kui karantiin linnad lukku lööb. Ja peale ekslemisi saab üks kümnene kamp kokku kahes Põlvamaa talus, kus nad püüavad teisi inimesi ja viirust vältida – 2 eite, 1 taat ja 7 noorikut, mõlemas talus viiekesi, pea kõik võhivõõrad. Maausuline, alkohoolik, õpetaja, arst, ehitaja, juhataja, viroloog, üliõpilane, õpilane, üliõpilane.

Dekameronliku lullilöömise asemel kääritakse käised ja linnalapsed saavad maatöid tundma. Tehakse põldu ja küttepuid, valmistutakse talveks ja ootamatusteks. Ning püütakse bensiini, diislit ja muud eluks vajalikku veel toimivatest ja kaitseliitlaste poolt kaitstud maapoodidest ja bensukatest muretseda. Suhted on sel kogukonnal okkalised, aga hakkama saadakse, veel toimib sidelevi, veel on linnades lähedased elus. Sügisel keerab olukord paratamatult hullemaks ehk kaob elekter ja liikuma hakkavad relvastatud rüüstajad (õnneks mitte veel mccarthylikul tasemel). Ahjaa, Eesti Vabariik on taandunud Hiiumaale, mis on range karantiiniga muust Eestis eraldatud, oktoobriks on sealne populatsioon kasvanud neljakümne tuhandeni. Karantiin päästis vaid kaks linna, ülejäänud... Mis edasi juhtub, mida tegelastel üldse on võimalik teha? Nojaa, seda tuleb ise lugeda. Raamatust või linkidest.

“Kui mees hakkas tagasi autode poole minema, vaatas tüdruk sinnapoole, kus lebas mantliga kaetud võõra vanamehe keha, ja ütles vihase rahuloluga: “Hea, et sa ta maha lasid.”
Ants ainult vangutas pead ja läks. Seekord oli ta tulistanud, aga sellest polnud ikkagi kasu olnud. Tema hoole alla usaldatud tüdruk oli surmaga harjunud ja rääkis kättemaksust nagu igapäevasest asjast. Ta oli hiljaks jäänud.” (lk 224)

Maameelset katastroofikirjandust on hiljuti ilmunud nii mõndagi (pähe torkavad Kasak ja Vahtre), aga Järve tekst on kuidagi naha alla pugevam. Kui algul tekitasid need sisekaante tobedad lugemissoovitused tõrksust raamatu enda vastu, siis mõne ajaga sai see ületatud (no loodetavasti autor ikka võitles sellise ebareklaami vastu?). Teksti esimeses osas on paratamatult paras segadus nende tegelastega, 10 tegelast ja kõik need kõrvalliinid (ehk toimetaja tõmbas veel mõned kõrvalliinid maha?), tekkis vaikselt kartus, et kas Järve liialt laialt ampsa; aga II osani jõudes hakkas olukord laabuma ja teatud paadisõiduni on asi vägagi loetav (ja peale sedagi, lihtsalt peapinge lahtub asjalikumaks). Autori visioon on realistlik ja, noh, vastikult usutav näide ühiskonna lagunemisest (ainus, mis mind kahtlema paneb, et kas tõepoolest jaguks sõjaväge ja kaitseliitlasi kõigi siinsete linnade lukku panemiseks, ja kas tõesti jääks EV püsima).

Meestegelased on ehk selgemad (või lihtsamad?) kui naistegelased – Greta ja Kristiina afektitsemine jääb pea lõpuni hämaraks, ja mis pagana rida see Katringi ajas (uh, kas Riina käiski Metsallikul?). Ühesõnaga, autor pole loonud just tilulilutegelasi, ehk eided ja taat on vast ühtlasemalt... keskmisest positiivsemad (või noh, elukogemus on ikka trumbiks, kui vaid luud-kondid pingele vastu peaks) – aga mitte mingil juhul literatuursed kangelaskujud (no tegelt natuke ikka). Ei saa neist armu keegi – kes tapavad tahtmatult või tahtlikult, kes on arad või moraalitud või muude vigadega. Ei mingit idealiseerimist, aegajalt tuleb vaid üle oma varju hüpata ellujäämise nimel. Või notitakse sind ennast maha. Lohutu maailma värk. Ja eks ikka teki peakolusse küsimus, et mis juhtuks endaga, kui vastavasse olukorda satuks, kui pikk oleks pidu.

Hea raamat. Möödaminnes võiks spekuleerida, et autori visioonis võrdsustub ta enda tulevane kolmekümneseks saamine senise turvalise maailma lagunemisega (ja mis küll juhtub viroloogi ja üliõpilasega, eksole) – ausõna, ka peale kolmekümnendat eluaastat võib olla üpriski lõbus elu.

reaktor

lugemissoovitus

ekspress

segane maailm
elust kirju
criticbird
lugemispäevik
trakyllmaprokrastineerinj2lle

Clifford D. Simak – Nagu õieke väljal (1975)

Lugu sellest, kuidas õigesti käituda, kui inimkonnal oleks esimene kokkupuude maavälise tsivilisatsiooniga. Kes siin raamatus on see kõikvõimas võõras? Lilled. Jah, lilled. Nagu “Vahejaamas” ja rohelise päkapiku puhul, on kaunitel tulnuklilledel mureks inimkonna võime end hävitada või üleüldine üksteisega sõdimine. Aga Lilled pole vaid lillelapsed, neiski peitub oht inimesed maamunalt eest pühkida, flower power indeed. Lilledega toimetulekuks on lahendus, mis iseenesest on lihtne, aga ei ütle, milline.

Eelajaloolistest ulmekõbidest on Simak nagu kõige kirjanduslikuma väljendumisega, tegelased on kohe inimlikud, ähmis või siunavad või uudishimulikud. Tupper Lillemaailmas on kui pilves taimetoitlase märg fantaasia, midagi tolkienlikku on ümisevates jalakapuudes. Võiks mõelda, et ketta ja juhtmeta telefoniaparaat on ehk mobla esivanem? Ja üleüldse – Lilled kui geenimuundatud taimed oma võimalikus õuduses? Simak nägi tulevikku.

ulmekirjanduse baas

pronto
nuxxbooks

fs - Alasti ja elus (2008)

Igatahes on fakt, et fs-i luule mulle meeldib. Ta on parajalt masendav ja tundev, emotsionaalne ja voolav, selline luule, mis kohale jõuab ja kaasa haarab. Üle mõne aasta ma tema luulet taas lugesin ja muuhulgas sain ka üllatuse osaliseks.

Mis selgub – fs on hea, seda muidugi, aga lisaks on ta ka... kuidas nüüd öelda... lapsik. Või on asi selles, et kui tema luule mulle väga meeldib, seda enam häirivad väikesed vead. Ja muutuvad suurteks. Asi pole ka ainult selles, et teemad, millest kirjutab, oleksid lapsikud (sest iga teemat saab esitada lapsikult ja mittelapsikult), vaid asi oleks nagu rohkem selles, et luuletaja pole jõudnud veel päris... selleni. Oskuseni? Enesetsensuurini? Täiskasvanulikkuseni? Tema luule on kohati nii hea, et ununeb igasugune metatasand ja kõrvaltvaataja pilk, luule kisub endasse ja saab päriseks ning küsimus vormist ununeb täiesti. Ja siis jälle lapsus. Näiteks:

„/.../ ei ole kunagi suutnud olla
kes läheb üle laipade
rammib naisi ja viskab nurka
ja siis teeb sellest pildi
kuseb sinna peale
ja viskab rahvale näkku
või riputab õngega aknast alla
vaadake ja imetlege
lööge pihku ja langege
religioossesse ekstaasi
transsi
mis võõrsõnu on veel? /.../” (lk 56).

Selles ütlemises puudub enesekriitika, „ei ole kunagi suutnud olla” oleks justkui kahetsus, kuid kannab tegelikult mõtet, et vaadake ja imetlege mind selle eest, et ma pole kunagi suutnud olla selline, ühelt poolt endhaletsev, teisalt pooliku mõttega. Lisaks ei meeldi mulle kusemissõna ka, aga noh, see on rohkem maitseküsimus vist tegelikult. Ja mis võõrsõnu, see peaks olema luules metatasand või?

Aga see polnud parim näide. Võtame selle terve luuletuse:

„nutetud silmadega naine
punase auto roolis
auto marki ma ei tea
arvuteist yht-teist juba taipan
hiljuti ostsin mobiili
kas kunagi õpin ka autosid tundma

aga nutetud silmi
tunnen liigagi hästi” (lk 15).

Mustvalge vastandus on lihtsustatud ja läbinähtav, mina – tundeinimene, teie – praktilise maailma inimesed. Ja ma ei saa väga hästi teie praktilises maailmas hakkama, sest ma olen tundeinimene. Ja haletsen ennast sellepärast. Aga kirjutan vähemalt hea luuletuse. Ja nutetud silmad on kuidagi väga klišee.

Võib-olla saab seda, mis mind häirib, seletada pikemalt sõna „lapsik” asemel niimoodi, et luuletaja pole päris aus ja jätab mõtte poolikuks ega tunnista endale, mida tegelikult üks või teine ütlemine või mõte tähendab. Luuletused on läbinähtavad, aga mitte selles mõttes, et siirad ja selged, vaid selles mõttes, et luuletaja (inimlik!) mõttekäik ja pale on liiga hästi näha, aru saada, mida täpselt ta millegagi mõtles ja kust tuli mõte ja millest jääb vajaka. Vahepeal on see nii otsekohene ja siiras ja vahepeal on seda kõike liiga; liiga üksik kurb kangelane külmas vihmas ja tuules nutmas tühjusesse, kus kedagi pole nägemas ja kaasa tundmas ja... Selline liiga klišeelik ja romantiline poeet. Ja see häirib.

Käesoleva raamatu puhul oli pinnuks silmas ka luulekogu ebaühtlus. Umbes poole pealt märkasin, et ohhoo, siin raamatus on ju ka erinevad osad! Uue osa algust markeerib musta värvi leht, hiljem märkasin, et ka sisukorras eristatakse osi. Nojah, igatahes on selline tagasihoidlik markeering hajameelse lugeja jaoks vähe, kuna näiteks mina hakkasin erinevaid teemasid kahtlustama siis, kui luuletaja on ühes luuletuses kirjutanud, et

„olen põrandal
elus
ehkki see pidi olema lõpp
nii oli see mõeldud /.../” (lk 9)

ja mõne aja pärast on üks luuletus tervikuna selline:

„mystiline valgus
kui avan külmkapi ukse” (47).

Arvan, et üleminek ühelt teemalt teisele võiks olla konkreetsem, mitte nii üllatav.. Sest ma just olin viidud kauneste melanhoolsesse teemasse ja ahastasin luuletajaga kaasa, kui järsku muuhulgas tuleb juttu kuulekast kaalikasöömisest:

„söön kuulekalt kaalikat
ei kysi
on see tervislik
või odav
ei solva naist” (lk 49),

mis pole enam melanhoolne, vaid püüab olla naljakas. Ja see pole naljakas, kui olen veel eelmiste luuletuste ahastavas melanhoolias iseennast haletsemas. Seega tundub mulle, et fs-il tulevad masendavad ja melanhoolsed luuletused märksa paremini välja kui naljakad või teravmeelsed. Ning ehk ei arvaks ma seda, kui ühe ebaühtlase luulekogu asemel oleks näiteks kaks ühtlast.

Siin kogus on ka sotsiaalsemat luulet. Aga see polegi nii väga kriitiline, mis luuletajate puhul tavaks, kui sotisaalkurb. Kriitikat küll on, pole aga võitlevat tooni, rohkem jääb tunne, et nendib paratamatut ja kurdab, sotsiaalirooniagi jääb rohkem kurvaks ja allaandvaks.

Ja pinnale paremana jääb pigem tundeluule. Seda sellepärast, et see on ehedam, tõelisem, ja võib-olla mulle vaid tundub nii, kuid selle puhul ei jää muljet, et need oleksid miskitpidi kistud. Erinevalt näituseks sotsiaalsete teemade käsitlemise puhul.

Ja Eesti on nii väike, et see on juba mitmes raamat sel nädalal, kus esineb Hasso (Peeter Sauteri raamatus "Euroopa hulgus" oli ka), eeldan, et see sama Hasso.

Kokkuvõte.
See on lihtne ja siiras, natuke küll emolik, aga ikkagi hea luule, teadvusevool ja haarav, ja kuigi võiks ju mõelda, et teatud-kahekümne-midagi piirist edasi selline asi enam peale ei lähe, tekib lugedes tuttav tunne. Selline päris. Ja kurbhea.

*

kurbus on nagu sitahäda
kas sa talle mõtled või ei
ikka ta tuleb
kus sa ka ei oleks
mida ei teeks
varem või hiljem
sa tunned teda
sa võid olla kodus
või tööl
anda endast kõik
või olla niisama
mängida tytrega liivakastis
seista treipingi taga
molutada raamatukogus
kõndida yle raudteesilla
Prenzlauer Bergil
minna kunstigaleriisse
Kreuzbergis
komberdada East Endis
kitsast trepist alla
kopituse haisus
nahkjaki taskus piletid
kontserdile Astorias
või kolmanda liiga mängule
juua sõpradega
Eestist toodud viina
jätta pulber teistele
leida Camdeni turult
helehallis hilishommikus
rariteetne Sistersi singel
või elada synnist surmani
Virumaa metsade vahel
soovimatagi mujale minna
leida yles loodus
selline mida sa naudid
avara vaatega mererand
kõrged punased mäed
mets või kõrb või raba
või autodest tormlev jõgi
järskude kivist kallaste vahel
ärgata naise kõrval
keda sa armastad
avada silmad
olla õnnelik
ja rahul
ja soovideta
heledas voodis

kuid veel enne
kui päev loojub
tuleb nii kurbus kui sitahäda
tuleb kehasse raskus
paratamatu ja tungiv
ja loomulik

ilus ta ei ole (lk 101)

*

neil päevil kuulatud muusikat
ei taha enam kunagi kuulda
neil päevil loetud raamatud
muutuvad jäädavalt vastikuks
me elame ikka
neil päevil
lubage kysida
millal siis veel (lk 19)

*

valan hunniku komme
öösel köögilauale
sobran neis ja söön
NII PALJU KUI TAHAN
sina punnis põskedega väike Indrek
ei tea et selleks peab
auku vajunud nöoga
suur ja kole fs
olema läbi elanud
suurte inimeste kannatusi
olema joonud eetrit ja
armastanud (lk 106)

Banguolis Balaševičius – Kümme tuhat Einsteini (1982)

“Tehing” - jutuke siis inimkonna tölplusest ja traditsioonilise elulaadi alalhoiust. Kukub tulnukas inimtühja põlismetsa ja jääb hätta, ei saa enam lennuaparaati tööle ja kaasreisijad surnud. Tuleb metsapõlengu eest põgenev Jahimees ja nad sõbrunevad. Jahimees ehitab talveks jahionni, tulnukas nokitseb lennumasinas ja õhtuti vestavad lõkkevalgel lugusid. Jahimees, va kavalpea, loodab tulnukalt kui tehnoloogilisemalt arenunumast keskkonnast pärit olendilt sealseid tehnikasaladusi välja õngitseda, ent tulnukas näeb ta plaani läbi ja keeldub vastaval teemal Jahimeest informeerimast; tuleb ise areneda, neil pole kombeks vähemarenenud maailmu aidata! Pakub hoopis üks hetk inimesele, et kui see annaks poole oma püssirohuvarust temale, saaks aparaat jälle tööle ning tema oma koduplaneedile lennata ning seejärel tuleks tagasi ja teeks vastutasuks kingituse kogu inimkonnale, hävitades kogu püssirohu ja miinid ja tuumapommid jms – et inimkond saaks rahus elada. Jahimees mõtleb öösel natuke ja lööb hommikul tulnuka maha. Oma mõtetes kutsus ta tulnukat roheliseks päkapikuks, armas.

“Ebamiljonär” - lihtsameelse teostusega looke kapitalistide roiskunud maailmast ja eetikast. Tekst, mis justkui ei taotle usutava maailma loomist, tegelased on kui võõritusefektiga pähe löödud. Et siis tuleviku inimesed eksperimenteerivad ajamasina abil, millised võisid olla 20. sajandi inimeste käitumismustrid. Eksperiment ei lähe just nii, nagu oodati.

“Kümme tuhat Einsteini” - rikkur tellib arstidelt omale järglast, kes oleks ta täpne koopia. Rahavajaduses (ja teadmishimulised) arstid nõustuvad. Kloonimist tundmata asuvad kohe katseklaasis homunkulust looma. See õnnestub, tehnoloogia töötab – mõne nädala pärast on valminud 18-aastane noormees, kes on oma 63-aastase isa koopia (kelle 20-aastane trofeenaine lahistab nutta, et ei saa titte kasvatada). Rikkurid on rahul – saavad nüüd hakata end taastootma. Seda lugu võiks edasi kirjutada, võttes eeskujuks nt Kane'i “Phaedra's Love”. Või siis olla lihtsalt omapärane.

“Tulemused ületasid kõik Largo ootused: Gigo polnud mitte ainult isa täpne, noorendatud koopia, vaid tal olid ka tema mälu, mõistus, võimed. Ta võis jutustada ükskõik missugust episoodi oma isa elust nõnda kujukalt, just nagu oleks ise selles osalenud (teatud mõttes see ka oli nõnda). Seda oligi Largo lootnud. Kuid mõnikord meenutas Gigo ka niisuguseid seiku või sündmusi, mida Milker polnud tõepoolest kunagi läbi elanud või näinud, sest need olid toimunud enne ta sündi. Oli ainult üks seletus: rakk oli säilitanud ka selle informatsiooni, mille olid kogunud Milkeri esivanemad. See tegi Largole erilist rõõmu: nii avaneb jahmatama panev võimalus luua inimesi, kellel on mineviku kõigi põlvkondade kogemused! Tõsi, vaevalt läheb tänapäeva inimesele tarvis teadmisi mammutijahist, vaevalt saab ta kusagil kasutada keskaja rüütlite kogemusi. Tuleb aga arvata, et niisuguse inimese aju valib välja selle, mis on talle vajalik – kui aju ainult suudab hõlmata nii tohutut informatsioonihulka.” (“Kümme tuhat Einsteini”, lk 51-52)

ulmekirjanduse baas

Kersti Kivirüüt – Kaku kabel ja teisi tondijutte (2011)

Kus Kivirüüti teksti näed, sealt ikke deemonid ja inglid ja pahalased sulle vastu vaatavad. Aga pole hullu, nende vastu leidub arstimit miskisugust. Käesolev jutukogumik jaguneb kaheks – esimese poole lugudes juhtuvad hirmulood tuttavas Kuuste kandis ning neid jutte võiks nimetada noortekirjanduseks, mille seltsis ma end just kõige kindlamalt ei tunne. “Jaaniöö Röövlimäel” on päris hoogne ja morbiidne juhtum, kus kooliõpilasteta minategelane satub koledale sündmusele. Kivirüütile meeldib Kuuste kanti suurele ajalooareenile tõsta, nii juhtub siingi, et Reola Röövlimäest võinuks saada vanakuradi Viies Rooma. Aga peategelane takistab edukalt hauataguste maailmavallutuslikke ambitsioone ja Kuuste kurikuulsus ei lahvata. Saab naljagi. Huvitav, et ühes teises loos paigutab autor Liivi sõja 17. sajandisse, sel ajal Eestis enam suurt ei madistatud?

“Aga olgu kui suure väega sõnad tahes, üks korralik lirakas tatti aitab alati. Peamine, et on teada, kes on sõnade taga. Jäta meelde – las sinu valitsejaisand ütleb oma vennale “kurivaim kuusikusse, paharet saab paraja palga” ja sülitab talle silmade vahele. Siis on vägi murtud.” (“Kadunud poeg”, lk 71)

Kogumiku teine pool ehk “Tondijutte mujalt” on ehk enam täiskasvanutele mõeldud lood. “Kadunud poeg” on jutuke muistsest saarlasest, kes teenib Buhhaara emiiri, kel on probleem. Natuke suteks käimist ja selgub, mis pahad jõud kiusavad sealset emiiri. “Aardla objekt” on siis õuduslugu ajadefektiga kohast, mis võimaldab juhuslikke ajarände. Päris normaalne ja inimlik värk, tegelastel on elu sees ja lähiminevikust jutustatakse värvikaid lugusid. “Pruutkleit” on juba päris Tänavi laadis moodne etnoõudus, ikka veidrad surmad, mis süütuid tabavad. “Kolmeteistkümnes linaleoauk” on ehk kogumiku tugevaim tekst – metsatalu lähedal avati rumalast peast põrgulisele tee maa peale tulekuks. No ta tulebki, etnoõudus koibil. Karakterid on tugevad ja hea olustik, Täheaja naisnumbrisse oleks vägagi sobinud.

Kurt Vonnegut – Ürgpimedus (2011)

Viimastel aastatel Vonneguti tõlkeid lugedes on muudkui tunne, et pole neist nagu midagi arvata, ikka üks ja sarnane tekstijoru, miski ei pane ohhootama nagu seda võis kogeda esmatutvustel. Autori ammendumine? Enda nürinemine? Võimalik und usutav. Peale sellist tagasihoidlikku mõttetegevust sattus ette peatükk “Kemikaalid” (lk 182-185), mis on samas väga ja väga hea psühhedeelne vahepala ehk politseiniku veidralt argine monodialoog Campbelliga (tahaks seda kohta uuesti lugeda, aga raamat juba tagastatud).

Lugu siis selline. Saksastunud ameeriklasest näitekirjanik Campbell on II maailmasõja ajal Berliinis ameeriklaste agendiks – paisates raadioeetrisse räiget natsipropagandat ameeriklastele suunatud raadiosaadetes, samas nende esinemistega edastades liitlastele kodeeritud teavet (mille sisust tal endal polnud aimugi). Natsid on rahul, värvajad on rahul, natsimeelsed gringod on rahul. Vaid äi on pahane, et teutoontütar pole teutooniga abielus (aga milline armastus küll neil Helgaga valitses! Kuni naine kaob Krimmis sakslastele esinedes). Sõda lõppes, Campbell pääses tänu värvajale kohesest poomisest, aga samas jäi ka paljastamata ta spiooniamet – niisiis teadis tema tegelikku tausta vaid 3 inimest. Ta saadetakse New Yorki pakku elupäevi viitma (ikka unistades ja otsides Helgat). Kus ta reedab aastate pärast sõber, kes on nõukogude agent. Seepeale ilmuvad seitsmekümnendates naljakad ameerikad natsid, kellele ta on ebajumala eest tänu sõjaaegsetele raadiosaadetele. Jne jne jne. Võiks veel mainida, et raamat on kirjutatud seletuskirjana Iisraeli vangis istudes (omamoodi äraspidine paralleel Hilsenrathi kangelasega).

Kerglasel moel kirjutatud sünge tekst, mille finaal on hämmastaval kombel häguselt suguluses Kane'i “4.48 Psychosis” näidendiga. Raamatu viimane kolmandik on ikka päris hea.

“Ning nende nõudmised olid esitatud nii, et need mõjuksid ka harivalt: need õpetasid, et minusugune propagandist on sama palju mõrvar kui Heydrich, Eichmann, Himmler ja kogu ülejäänud sünge bande.
See võib nii olla. Ma olin lootnud, et raadiohäälena olen ma vaid naeruväärne, aga see maailm teeb naeruväärne olemise väga raskeks, sest nii paljud inimesed ei taha naerda, ei ole suutelised mõtlema, on nii agarad uskuma, urisema ja vihkama. Nii paljud inimesed tahtsid mind uskuda!
Öelge vana armas-imelise kõhklusteta usu kohta mida tahate, mina pean selleks võimelisust hirmuäratavaks ja läbinisti tülgastavaks.” (lk 130)

ulmekirjanduse baas

Louis McMaster Bujold – Lõputuse piirid (2011)

Kui esimene lugu “Leinamäed” on üsna tasane ja vaikne jutt Barrayari kolkaoludest ja Milesi mehistumisest omasuguste mutantide tuleviku kaitsel, siis teine jutustus “Labürint” läheb päris actioniks kätte, jälle need palgasõdurid ja ports ebaeetilisi tehinguid kuritegeliku planeedi klannijuhtidega, särtsu ja ebaloomulikke kui palju. “Lõputuse piirid” on jällegi raamatu vast traagilisem juhtum, Miles satub täiuslikku koonduslaagrisse kinnipeetavaks ning alles lõpupoole selgub selle täpsem tagamaa. Ühtlasi õhutab rõhutuid vabadusvõitlust jätkama. No tubli.

Polegi varem mõistnud (või lihtsalt ei mäleta), et küürakas noormees otsib igas kenamas naises enda ema (lk 261) – et mida pikem naine, seda parem (teises loos on suisa kaheksa jalga (u 2,5 m?) pikk kihvadega mutantsõjard Taura, kellega Milesil õndsaim kahekesi olek ever).

Nikluse kaanekujundus ei lähe nagu otseselt ühegi jutuga kokku, selline kosmoselahing vilksatab vast ühes-kahes lauses.

Hea meelelahutus.

ulmekirjanduse baas

Albert Sanchez Pinol – Pandora Kongos (2011)

Et siis triloogia teine raamat jätkab fantaasiatega siledast sexy naishumanoidist. Hea on see, et kui esimene raamat oli kuidagi... painajalik, siis tegelt võib käesolevat raamatut rahulikult lugeda ilma eelmist tundmata. Natuke meenutab see teos Palma krutskit, kus käis samuti lugeja petmine ja nihverdamine (hispaania vaim, mis?). Ja tegelikult ei saagi sündmustikku ümber jutustada, sest ei taha saladusi paljastada. Neid siin on. (Jah, autori nimi on vajalike kriipsukesteta.)

Nojah, raamat jaguneb kolme aega – Marcus Garvey ja aadlisemude seiklused Kongos, Thomson ja Garvey I maailmasõjaaegses Londonis ning Thomsoni nö romaani kirjutamise (meenutamise?) aeg 60 aastat hiljem (seda küll õige napilt). Umbes siis... vana-Thomson jutustab noor-Thomsoni visiooni Garveylt kuuldust ja oma mälestusi selle kirjutamise ajast? Vist.

Lugu siis sellest, kuidas algaja autor Thomson palgatakse auahne advokaadi poolt viimases hädas kirjutama lugu segaverelisest Garveyst, keda süüdistatakse kahe inglise aadlivenna tapmises kaugel Kongos. Ülesanne jääb kõigile hämaraks, aga ikka juhtub. Garvey hakkab siis jutustama Thomsonile ekspeditsioonist, mis korraldati kulla ja teemantide leidmiseks seni kaardistamata Kongo vihmametsades – edasi on siis Thomsoni (literatuurne?) versioon Garvey jutustatust. Jõhker maailm, kus inimesel (või veel vähem orjal) pole just palju lootust metsast tagasi pääsemiseks. Orjad kaevandavad kuskil padrikulagendiku keskel kulda, kuni korraga... korraga... kaevavad neile vastu humanoidilaadsed olendid. Kohtumine on teadagi ehmatav ja enamus tektoneid lüüakse maha. Aga üks tibi võetakse vangi.

“Mis aga puudutab tüdruku üldist kehakuju, tuleb puhtesteetilisest vaatepunktist tunnistada, et mõnigi Amgami kehaosa oli päris katastroofiline. Näiteks jalad ja käed. Pikad jalad rõhutasid tema gaselli siluetti. Kahjuks rikkusid aga ülemäära pikad käed üldmulje. Kui ta need vastu keha surus, võis ta sõrmedega vabalt põlvi puudutada. Käe- ja jalalabad olid ilmatu suured. Kui Marcus käe tema omaga kohakuti asetas, ulatusid Amgami sõrmed tükk maad kaugemale. Williami särgid ja püksid osutusid talle lühikesteks: Amgam oli väga pikk naine. Marcus oli temast pooleteise pea jagu lühem, võib-olla rohkemgi. Mehed on harjunud naisi ülalt alla vaatama, ning Amgamiga suheldes tekkis harjumuspärasest erinev perspektiiv, mis tegi Marcuse veelgi häbelikumaks. Tüdruku rinnad olid pisikesed, peaaegu olematud, tema rinnanibud nagu nööbid. Amgami nina oli õhuke ja pikk, pingul nahaga. Ning kuna ka tema huuled olid väga pikad, siis koondus kogu nägu tagurpidi T-tähe ümber.” (lk 152)

Jätkuvad maapõuehumanoidide rünnakud ja Garvey kannatab (Thomsoni jutustamise järgi) kahe inglase igavese ülekohtu käes. Kuni üks hetk... juhtub midagi... järgneb klaustrofoobiline retk tektonite allmaailma (sügavussssse). Ja seejärel... hmm, ka hiljem oli veel mõndagi. Tõepoolest. Lõpuks õnnestub Marcus Garvey'l metsast põgeneda.

“Marcus lähenes alasti kehale, mis endiselt rippus. Williami rind, pea ja käed olid paljaks näritud. Marcus küsis eneselt, missuguse looma töö see võis olla? Kuigi loomadel ei jätkunud jõudu keha köie küljest lahti kiskuda, olid nad ligipääsetavad kehaosad piinliku hoolega puhtaks noolinud. Paljaste ribide vahelt võis nagu aknast läbi vaadata. Küünarnukkidest allpool oli nahk ja liha kätelt maha kistud, järel oli paljas luu. Puudu olid vaid labakäed, mis tulid katkiste randmete tõttu ilmselt kergemini lahti. Mis pead puudutab, olid metsinimesed nähtavasti kolba ülemise osa nagu potikaane maha saaginud. Kuid William oli siis veel elus. Seejärel jäeti William avatud kolbaga maha. Marcus kummardas, et uurida kolju sisemust. Pealuu oli seest tühi nagu karikas. Loomad olid aju viimseni nahka pistnud ja kolba seestpoolt puhtaks limpsinud. Võime vaid kujutleda ohvri meeleheidet, kui ta seal rippus, veri voolamas ja aju paljastatud, samal ajal kui tema all kisklesid kõik Aafrika metsade raipesööjad. Marcus ei söandanud keha puu küljest vabastada ning ta lahkus vaikselt.” (lk 344-345)

Garvey jutustus igati lummab Thomsonit ja mees paiskub kirjatööle. Aga kas sellest piisab, et mees hukkamisest päästa? Ja kellesse küll ometi Thomson armuda oskab? Was ist das? Kõrvuti Garvey jutustusega on Thomsoni enda juhtumised väljaspool vanglamüüre, mis on igati humoorikad. Puhkeb kohtuistung. Aga rohkem ei saa sellest loost tõepoolest jutustada. Vabandust.

Hea raamat. Lugu jutustamistest, mis iseenesest võiks kõlada igava metatsemisena, aga ei, asi on põnev mis põnev, eelnevast jutust hoolimata pole tegemist (sajanditaguse) ulmeraamatuga, vaid... spooriteooria kurikavalusega lugeja kallal. Soovitaks.

“Kongo. Roheline ookean. Ja puude all, mitte midagi.” (lk 460)

Yeah right.

ulmekirjanduse baas

V. Pronnikov, J. Ladanov – Jaapanlased (1992)

Vanasõnasõbrana sattus juhuslikult näppu mõned näited jaapanlaste vanasõnamaailmast.

“Vanasõnad on rahvuse peegel, neis peegeldub etnokoosluse psühholoogia. Vanasõnad kõnelevad rahvuse maailmavaatest, tema rahvusliku karakteri iseärasustest, tundeist ja lootustest. Jaapani vanasõnad avardavad meie ettekujutust sellest maast.” (lk 192)

“Kui teised kurvastavad, kurvasta ka sina.
Ära karda kübeke küürutada, seda sirgemana sa näid.
Pole valgust ilma varjuta.
Hea ja kuri on mõlemad sinu südames.
Kui naine tahab, läheb ta ka kaljupangast läbi.
Milline on hing kolmeaastaselt, selline on ta ka sajaselt.
Kes ujuda oskab, see võib ka uppuda.
Ka kivi võib saladuse välja lobiseda.
Näpista ennast ja sa tunned, kas teisel on valus.
Rahaga ei jää ka põrgus hätta.
Vaesus ja rumalus käivad käsikäes.
Kes on liiga tark, sel pole sõpru.
Kaunitar on mõõk, mis raiub juurelt elu.” (lk 192-194)

Haive Peterson – Kebab ja kilukarp (2011)

Päris hea söögikohtade antireklaam ehk võrdlemisi tülgastav lugu ühe äri vääramatust kõrbemisest – kuidas eestlannad üheskoos lõunamaalastega Tallinnas seda maitsvat türgi toitu inimkonnale pakuvad. Reklaamitakse naljaka raamatuna, ent nagu suurt pole, pigem hakkab piinlik, oh ajad ja kombed. Üks asi on võõramaalaste eriskummalisused ja kultuurikonflikt, teiselt poolt kumab tekstist kanal2eestlaste maailmapilt oma külapidude, kasiinode ja puhkusereisidega. Autor on nati üleoleva suhtumisega ja kuiva keelekasutusega, või noh, mitte just keeleosav – muidugi, reklaami järgi polegi ilukirjandus, siis ei saagi oodata paeluvat kirjutamist. Kui tõestisündinud lugu, siis, ma ei tea, nii võivad veel mõned ametnikud tahta autorile küsimusi esitada. Noh, vähemalt saab ühe vaate väikeäride eluollu majanduskriisi ajal.

Ju olen huumorimeeleta või viimased raamatud on lati liialt kõrgele seadnud.

“Mina imestasin hoopis, mis see neiu siin üldse on ja milleks teda vaja on.
Margaret imestas, millal ja kuidas sai Rancost personalijuht.
Ranco imestas, miks Margaret mahla ja peldikupaberit poest koju ostab, kui kohvikus on pakkide viisi ja aina tuuakse juurde.
Elviine imestas, et valgevenelane ei tahagi teda.
Valgevenelane imestas, miks tema teistest vähem palka saab.
Serkan imestas, miks Ranco tema trussareid 50 paari kaupa oma pruutidele kingib.
Jonas imestas, miks Ercan valguskasti ühegi kruviga kinnitamata seinte vahele surus ja et kas se kellelegi pähe ei kuku.
Ercan imestas, miks me kõik olematutest probleemidest probleeme välja mõtleme.
Kui Margaret poleks too aeg minu kõrval olnud, siis ma ei elaks Jüris, vaid kuskil kinnises asutuses ja kannaksin väga pikkade, seljalt seotavate varrukatega kleiti.” (lk 55-56)

 õhtuleht

Lydia Koidula – Perùamaa viimne inka (2011)

Pöörane Lydia! Hea campi lugemine on mõneti nagu infarktieelne seisund, elad tekstile igati kaasa, rõõmustad järjekordsete pöörakute või pahvakute peale ja samas on see rõõmus lugemine südamlikule hingele niivõrd tormiline, et kardad närvipingele mitte vastu pidada – kui palju neid kangelasi saatuse poolt veel taga kiusatakse, millal ometi rahu saabub, kaugele see sadomaso läheb? Suures koguses campi lugeda mõjub tõepoolest väsitavalt. Eks see veider ole – ühelt poolt irvitad loetu üle, teiselt poolt lähedki mänguga kaasa ja teksti reibas deliirsus vapustab (mitte et ma midagi infarktieelsest seisundist teaksin, aga peaks vist hakkama südametilku võtma).

Raamatust endast nagu ei tahakski kirjutada, ikka vaid endast ja endast (jah, see lause läks metsa). Campinarkomaanina tuleb tunnistada tõsiasja, et suures koguses ei saa campi tarbida, see mõjub ruineerivalt. Ja võib suisa sedastada mahud, kus seesihandne nähtus on hingele nauditav – minimaalselt on vajalik vähemalt 20-30 lehekülge teksti ja maksimaalne kogus 150-200 lehekülge, üle selle muutud tundetuks või tühjaksväänatud kaltsuks (nagu juhtuski).

Niisiis tuleb tunnistada, et raamatu nimilugu oli vaimustav laksakas ja järgnevad lood ei suutnud enam nii köita ja kaks viimast lugu jäid praegu üldse lugemata (ehk millalgi hiljem rahunenuna), tekstiloome hakkab neis korduma, see lugejaga vestlev jutustamine muutus rutiiniks; noore Koidula värskus läheb hilisemate lugudega liialt rahvahariduslikuks. Või siis – tundmatu Peruu eksootika on ikka miskit muud kui Lääne-Euroopa ajaloolisevõitu võimulood. Muidugi tuleb teadvustada, et tegemist Koidula mugandustega saksa originaalidest, aga vast nimiloo puhul on enim tajuda noore autori... loovat hullust. Sest kontekstist väljarebituna Koidula loome vähe napakas on.

Paar lauset sellest vapustavast loost, mis toimub inkade alistamise järgses Peruus. Humaanne pastor Las Casas saabub Peruusse ning näeb indiaanlaste kallal toime pandud metsikusi ja sealsete hispaanlaste võimuvõitlust omavahel, kuld on kurja juur. Las Casas kukub nukraks ja hakkab omapäi (ustava inkast abimehega) ristiusku levitama ehk siis läheb back to the roots – metsa indiaanlaste manu jutlustama. Seal tutvub ta inkade viimase võimupärija noore Huaskariga, kes on algul valgetevihkaja, ent siis leebub kristluse embuses. Meestegelased käituvad kui metroseksuaalid, ikka kallistavad ja halavad ja panevad pea teineteise õlale ja muidu sentimentaalitsevad. Kaua see indinaanlaste paha olukord kesta ei või! Üks hetk sõidavad Las Casas ja Huaskar Hispaaniasse, et õiglasele kuningale kaevata Peruu kohutava olukorra üle. Kuningas vapustub ja eksootiline imeloom Huaskar saab kuningriigi parimat doteeritud haridust. Kui senini on tekst unise malbe campi vormis, siis õige vunk algab nüüd, mil Huaskar kohtab jälki härjavõitlust vaatavat kõrgemast soost Elvirat, nad vahetavad mõned laused ja noored muidugi armuvad esimesest silmapilgust nagu arutud amööbid.

“Tema ligilähedal istus ühe vanema suurtsugu naisterahva kõrvas noor tütarlaps kallis riides. Tühi teab, kuida see tuli – ja niisugust asja peab mujal nõnda tulema – Huaskari silmad juhtusid nimetatud tütarlapse silmadega teineteise vastu ja – mis mina sinna võin parata? – tema ei saanud ega saanud enam silmi temast ära pööratud. Ilusamat roosikest ei arvanud tema kuskil maa peal enam kasvavat. No teada muidugi, ega seda Huaskar üksi nõnda arvanud, aga sest pole meil siin aega palju kõnelda.” (lk 56)

Aga oh seda ebaõnne – Las Casas peab minema Huaskariga tagasi Peruud marodööride käest vabastama. Huaskar on peale seda ainsat kohtumist Elviraga teadagi nagu ümber tehtud – masendunud tarretis klaaspurgis, ohib omaette. Ent mis teha, minna tuleb, vabadusvõitlus pole niisama nuuskamiseks, mehed kaovad uuesti džunglisse guerillatama. Mis edasi selgub? See, et Elvira isa on just see, kelle kuningas on määranud Peruu demokraatia uueks arendajaks! Nägus neidis saabub inkade maale ja toimub mõningane võimu ülevõtmine pahadelt poistelt. Väheke on probleeme sellega, et üks araloomuline lähisugulane tahab (isa abimahitamisel) Elvirat endale kaasaks, aga neiu muidugi temast ei hooli.

“Küsib nüüd mõni, kuida see siis tulnud, et see argpüks Peruamaale ehk seal koguni väeülemaks saanud? Noh, see tuli nõnda, kui see tuli, ja säherdusi asju tuleb iga päev veel.” (lk 65) 

“Kas ma sulle tuhat korda ei ole ütelnud, et mul sest ülearu küll on, kui sa mu onupoeg oled? Juba ammugi oleks ma soovinud, et su kannatus oleks lõppenud! Ütle ise, kas üks mõistlik tütarlaps elades üht meest võib sallida, kel nõnda nagu sinul, mitte poole kopiku eest mehe südant ei ole? Mine metsa! Kui sa mu isa vennapoeg ei oleks – mitte poolt sõna ei kõneleks ma sinuga.” (lk 67)

Juhtub see mis juhtuma peab – toimub Huaskari ja Elvira vapustav taaskohtumine, mille käigus noormees imeb neidu. Isa ja kavaleri silme all. Jalast maomürki välja. Ja kaub tagasi mõtsa. Järgnevalt võibki tõdeda, et senine metroseksuaalsus asendub südamliku heterohullusega (siiski, säilib ka kristianjaakpetersonitamist). Ja edasi läheb tekst ka actionimaks – Elvira isa kukutakse võimult ja nad põgenevad Las Casase juurde metsa ja noored saavad taas kokku ja lubavad end tulevikus paari heita. Kas see ka õnnestub ja kes jäävad ellu, ep ütle mitte. Hullumeelselt lõbus ja dramaatiline tekst.

“Ma olen noorte inimeste käest kuulnud, et see nõnda armastuse viis peab olema: mida salajam, seda palavam. Mis Huaskar iial Elvira silmast võis ära tunda, seda muretses ta temale, ja kui see ka tema elu oleks maksnud. Ta istutas ja kasvatas temale lillesid, korjas kõige magusamaid puumarju, ja püüdis kõiksuguseid lindusid, mis tütarlaps enne polnud näinud. Ja Elvirale paistis jälle noormehe armastus iga puulehe pealt vastu ja kui Huaskarit kodu ei tulnud, nikutas iga õis peaga ja ütles: Huaskar saadab palju tervist! Elvira noppis õie, surus oma huulte vastu ja ütles: ole terve toomast! Nõnda kasvasid nende südamed iga päev enam kokku, aga mul pole sest aega enam kõnelda, eks nad näinud ise, kuida sellega läbi said.” (lk 83) 

“Mis kaua aega nimetamata mõlemate südames oli õhkunud, tuli nüüd nelja silma all esimese rõõmuga ka mõlemate keele peale. Teine kõneles teisele, kuida – kuida – hm! Kuida ma nüüd pean ütlema? No jah, kuida kallimaid ja armsamaid inimesi maa peal enam ei pidanud olema kui Huaskar ja Elvira; täna hommikul tunnistasid ka mõlemad teineteisele, et kui neid ei lasta paari minna, siis on üks paar maailmas vähem, sest teineteisega paari saada ehk üksikult surra olla nende kindel nõu. Ja sealjuures, nagu see ikka noorte inimeste viis peab olema, vandusid nemad teineteisele truudust ja panid suuandmist pitseriks peale.” (lk 93) 

“Las Casas langes ehmatades tooli peale. Kibedad silmapisarad purtsatasid ta silmist välja. Nagu rahesadu haljendava põllu peale.” (lk 124)

Peale sellist roosaraju psühhedeeliat on “Maria Grooti” armulugu üsna, eksole, mittevapustav, protestantide tundlemine kuskil tatises kliimas. “Johanna d'Ark” on juba poolmüstiline ja dumaslikult asjalik, Johanna selline paras usudebiil, kes on jumala tööriist jne jne; lisaliiniks teine dramaatiline lembenätakas, rääkimata riigimeeste vandenõudest. No tõesti ei viitsi kirjutada neist lugudest. Väike apsakas vist – üks vallutamine toimub 20. juunil (lk 217), hiljem järgnev kuninga kroonimine hoopis 17. juunil (lk 221).

Eks kunagi hiljem saab püüelda järgmiste lugude läbimiseks.