Indrek Hargla – French ja Koulu Tarbatus (2007)

Teine raamat jätkub siis peale lümpjat ja kolm siinset lugu on omavahel ajaliselt lähemalt seotud, võrreldes esimese raamatuga. Kui esimene ja kolmas lugu on puhtalt rahvalikud jandid (ikka Nell ja erinevad segadused restorani sattuvate veidrikega), siis teises loos on peale humoorika liini korraga... mõrv ning enesetapp (ja Nelli pole üleüldse). Raamatu frivoolsed naljad ammenduvad üsna kiiresti ja seda nende taaskasutuse ja üheülbalisuse tõttu. French räägib mitmel korral suvereisiks raha kogumisest, mis ehk näitab, et autoril mõlkus peas juba kolmanda raamatu kondikava. (Tagantjärele tarkus muidugi.)

Nojah, kui esimeses raamatus seigeldi Tarbatus, Sudulas ja Rävalis, siis siin jäädakse täiesti paikseks, French asjatab vaid “Burgundia Krooni” restoranis ja heal juhul tehakse mõned retked Toomemäele ja Suurõpilasse (niisiis, vast kergemalt dramatiseeritav?). “Pöörane pööripäev” ehk kuidas peetakse talvist pööripäeva koos rahuliku põdra ja karsklastega. “Sekeldused semiootikutega” ehk mil viisil konverentsiturismi pealt raha teenida. “Võbelev viirastus” ehk kuidas haiseb üks korralik sorts ja milliseid seksnippe võivad mehed omavahel teha.

Kuna jälle taaslugemine, siis jääbki selline postitus.

“Ühesõnaga, võistusimman oli nooremapoolsete Maavalla elanike kokkutulek, millel esitati moekamaid (regi)laule, elati neile kaasa pisut ebatraditsioonilisemalt ja vabameelsemalt, sõlmiti agaralt uusi tutvusi ja üritati end tunda igatmoodi mõnusalt. Et aga noored niisama ei logeleks ja tantsu ei tammuks, toimus see üritus võistluse vormis. Hindamiskogu kuulas kõik üle ja valis siis noorte artistide seast paremad välja. Võitjad said auhinnaks suured pütid seemneteri, et oleks midagi iseseisvas elus külvata, ja pirakad Hiiemäe tammede lehtedest punutud pärjad. Ütlematagi selge, et võit oli väga prestiižikas ja tugevdas suuresti pereloomise võimalusi. Nooremas eas kiikavad ju tütarlapsed ikka rohkem neid, kes püüne peal kõvemini karjuda jaksavad, kui neid, kes näiteks imemaitsvat spinatiomletti või seenetäidisega tuvipirukat oskavad valmistada.” (lk 273-274)

“See sunnik oli niisiis veel elus, kuid üle kolinud Sõnnjala Voetele nõidusesse ja tolle Ridala sortsiga paaritunud. See oli võigas olevus, kelle nägu ma nüüd viivuks nägin, krimpsus ja kuivetunud, ajastutepikkusest vihkamisest ja õelusest moondunud, lapikuks veninud, haiglane elajalik monstrum, milles polnud enam midagi inimlikku... Või noh, kui haiglane vihkamine, õelus ja elajalikkus välja arvata.” (lk 390)

Heino Kartau - Verine maa (2010)

Raamat, mis sisaldab neli autobiograafilist poeemi pluss veel kümme luuletust. Raamatu sissejuhatuses ütleb autor juba ära, et "Pole kirjanik, poeet ega "keegi", / luulejama, mis telekas, häirib. / Pole käpas ei "kirjandusreeglid", / ainult tuttavad tähed ja märgid" ning "ette vabandan..., "kirjandushaid"." Jah, seda tuleb öelda küll, et ega seda esteetilises mõttes hästi kirjutatud tekstiks ei saa pidada, pikad eepilised lood kipuvad venima seal, kus otsest tegevust pole, sõnaseadmine on kohati kohmakapoolne jne. Nii et kirjandusliku naudingu mõttes seda ehk ei soovitaks, on olemas palju paremat eepilist luulet.
Aga jäin ometi lugema, sest asi ise on omapärane - sest ilmselgelt on tegu tõesti autobiograafiliste tekstidega ning huvi ja kerget aukartust äratab juba seegi, et kellelgi, kes pole mingi literaat, vaid tavaline pensioneerunud agronoom, on olnud visadust sellised tekstid valmis kirjutada.
Vormilt on kõik tekstid ühesugused - kaheksarealised stroofid, värsimõõt pole rangelt ühtne, kuid üldjoontes kolmejalaline anapest, mis aeg-ajalt nihkub amfibrahhiks. Ehk siis, kui x märgib rõhulist ja - rõhutut silpi, siis (-)-x-(-)x-(-)x(-), st sulgudes silbipositsioonid aeg-ajalt ka puuduvad. Seegi äratab juba tähelepanu, sest harrastusliku luule jaoks pole selline voogavat rütmi ja pisut tõstetud intonatsiooni sisendav värsimõõt kuigi tavaline, palju lihtsam oleks kirjutada trohheuses või jambis.
Tekib küsimus, miks neid mälestusi pole kirjutatud tavaliste memuaaridena. Üks põhjus võib olla lihtsalt autori soov kirjutada värssteksti - kui see mingilgi tasemel sulest jookseb, miks mitte. Varjatum põhjus võib olla aga ka see, et need mälestused sisaldavad asju, millest tavalises mälestusliku proosa vormis kirjutamine oleks komplitseeritud - kas siis mälestuste isiklikkuse tõttu või hoopis selle pärast, et nad räägivad asjust, mis praeguse ühiskonna ajaloolise tõe režiimiga hästi kokku ei sobi - nt et metsavennad tegid samuti hirmsaid veretöid.
Millest poeemid siis kõnelevad. Esimene, "Verine maa", on raamatu pikim (78 lk) ning sisult rängim. Kirjeldatakse 1941. aasta suve Pärnumaal Tali vallas (seesama nüüdseks kadunud vald, mille ajaloo on kirjutanud Kivisildnik), mil autor oli veel poisike (kui ma raamatu vihjete järgi õigesti arvutan, siis 8-aastane). Metsavennad mõistavad omakohut inimeste üle, kes on nõukogude võimu poolel olnud, uusmaasaajaid jms. Nad võtavad neid kinni, hoiavad mitmel pool talukeldrites vangis, purjus peaga hirmutavad vange, vägistavad, lõpuks viivad kinnivõetud sohu, lasevad nad seal maha ning uputavad laibad laukasse. Kusjuures kõik on oma küla või naaberkülade mehed. Mahalastute hulgas on ka autori isa, kelle põhisüü paistabki olevat selles, et ta nõustus olema uusmaasaaja, st nõustus, et talle antakse suurema talu küljest lisamaad. On mitmeid kirjeldusi, kuidas autor ja ta ema käivad isa otsimas, ei pääse talle ligi jne. Poeemi lõpupoole räägitakse kibedusega, et praegusel ajal "vabadusvõitlejateks" nimetatute hingel on süütute inimeste veri.
Teine poeem "Reiu talu karjapoiss" räägib järgmisest suvest, mil ta peab karjapoisi ja muidu abitöölisena olema ühes küla rikkas talus, mille peremees oli möödunud aastal metsavendade kambas. Peremees näib olevat kiuslik, talu olme vastikupoolne (söödikud voodis, prussakad supi sees, kust peremees neid lõbuga välja korjab ja lauale ritta seab). Palju on juttu sellest, kuidas karjapoiss peremehe kiusamise eest põgeneb ja seda pareerib, lõpuks juba lausa teatava hasardi ja lustiga. Omaette liin on suhted talu oinaga, kes alguses on agressiivne, kuid pärast seda, kui karjapoiss oina mudasest tiigist ära päästab, saavad neist sõbrad. Teatav pingelahendus on, kui peremees sügisel leebub ning mainib, et tema pole poisi isa tapja; kuid mingi pinge säilib siiski.
Kolmas poeem "Kauge sosin" jutustab ühe katkenud armuloo - autor tutvub kooli lõpukevadel (on aasta 1950) tütarlapsega, nad armuvad, noormees võetakse sõjaväkke - Krimmi laevastikku, kus tuleb teenida 4 aastat. Nad kirjutavad omavahel, kuni kõik rikub üks süütu nali, noormees laseb ajapuuduses tüdrukule kirjutada enda eest ühel teenistuskaaslasel, tüdruk solvub ning lakkab kirjutamast ning noormeest ootamast (milline oli täpsemalt saatusliku naljakirja sisu, sellest pole juttu).
Neljas poeem "Lõpetamata kiri" saab alguse 1953. aasta suvel, kui noormees saab sõjaväest kuuks ajaks puhkuse, tuleb kodukülla, tutvub tantsupeol kohaliku telefonineiuga, asi hakkab susisema, kuid kui noormees tagasi Krimmi läheb, ei kirjuta neiu talle enam, asi jääb seletamatutel põhjustel katki. Nad kohtuvad hiljem juhuslikult veelgi, kuid suhted on rikutud ning asi jääbki mõistatuseks.
Raamatu lõpus on kümme luuletust, paar neist on pühendatud emale ja mõned tekstid lahkunud abikaasale - nagu selgub, autor lõpuks siiski leidis naise ja oli temaga õnnelik, kuid abielu jäi naise surma tõttu lühikeseks. Raamatust võib veel välja lugeda, et pärast sõjaväge õppis autor agronoomiks, oli paar aastat katseajal Kabli kandis ning seejärel töötas mitu aastakümmet Adaveres. Pensionile jäädes hakkas kirjutama.
Raamatut on kirjanduskriitikas mainitud vaid Meelis Oidsalu ja Paavo Piigi luuleülevaates, kus nad kirjutavad: "Mälestusluule markantseim näide on Heino Kartau 256-leheküljeline „Verine maa”, mis kirjeldab luulevormis teise ilmasõja õudusi ja muud, mida autoril on tulnud läbi elada. Kartau eepost lugedes tekib sama küsimus, mis kõikide harrastusluuletekstide puhul: miks väljendatakse end luulevormis? Eeldatav vastus: miks ka mitte!? Kuna kunstilist ambitsiooni neil raamatuil pole, ei tee nende olemasolu luulekunstile ka millegagi liiga." Eks ta nii ole, kuigi nagu ütlesin, on luulevormil siin ehk veel lisapõhjendusi - kunstiline vorm on sageli see varjupaik, kus saab kõnelda asjust, millest tavaregistrites pole (kas parajasti või üleüldse) paslik rääkida. Kui me ei kohtu siin ka erilise kunstielamusega, siis kindlasti ühe inimese emotsionaalselt mäletatud elukogemusega. Kuigi tasub hoiatada, et kes lugeda soovib, peab varuma kannatlikkust, võib tekst täitsa kaasa haarata, kui tegevustiku arengule keskenduda.

Tegelikult kuulub komplekti veel üks tekst, õigupoolest Kartau peateos, 2011 aastal ilmunud "Krimmipoisid",  mida ma pole lugenud, aga mis tundub olevat 270-leheküljeline ajateenistuse-eepos. 
Ahhaa, silma jäi üks sõna, mida Kartau silmapaistvalt tihti kasutab - "möödak" mineviku, möödaniku tähenduses. Kas tegu on Kartau uudissõnaga või kasutatakse seda kuskil ka päriselt, ei teagi.


Tegelikult on Heino Kartausid kaks tükki. Igasugustes kataloogides kuulub Heino Kartau nime juurde veel kolmaski raamat, "Orjaöö polaartaeva all" (2002), mis räägib sunnitööaastatest Siberis. Ilmselgelt pole see sama mees, sest too teine Heino Kartau oli 1941 metsavendade abistaja, hiljem oli mobiliseeritud Saksa sõjaväkke ning pärast sõda Siberis, oli uuel Eesti ajal "Mementos", vabadusvõitlejate ja poliitvangide seltside tegelane ning uuris ka Kartaude suguvõsa (tema seletus, et Kartau nimi on pärit Himaalaja lähedalt, kartaulased olid seotud Kiievi tekkega ning jõudsid hiljem Itaaliasse ja Hispaaniasse ning sealt Läänemere äärde - see tundub mulle küll väga kahtlane).

Indrek Hargla – French ja Koulu (2005)

Elurõõmus alternatiivajalooline Eesti ehk Maavald ja “jätku leiba”-power. Kui üldisemalt on Hargla üpris tõsine oma apteekrite ja Liinade ja keskajaga, siis selles seerias laseb autor end kanda poisikeselikul õhinal ja rahvalikul huumoril. Mis on teadagi vahelduseks tore. (Varem on Hargla samuti kirjutanud paroodiaid teiste ulmeautorite tekstidest, kuid kahjuks pole neid lugenud. On veel muidugi hiljuti avaldatud “Jõgeva elavad surnud”, mis on muhe.)

Kuskil olen seda vist juba arvutanud, aga tegelt saab välja arvestada Maavalla ajaarvamise järgi, mis aastal võinuks toimuda esimene Koulu lugu. Niisiis, Hieronymose käsikiri pandi kirja 9724. aastal (ehk siis 1513 – maarahva aja järgi on praegu 10225. aasta), ja Frenchi jutu järgi 416 aastat tagasi (lk 61) – ehk siis liites-lahutades saab loo toimumisaastaks 1929 (nagu näha, jäi tollases paralleelmaailmas Suur Majanduskriis olemata). Hiljem selgub, et rammulümpja toimub 10139. aastal (lk 332) ehk siis... 1926. aastal? Ahhaa, kuskil oli nagu viide, et lümpja toimunuks oma 3-4 aastat hiljem avaloost.

Kuna raamatut lugenud nüüd kolmandat korda, siis pole midagi uut öelda ega mõelda. Lihtsalt, natuke meelelahutust ja hapukurgihooaeg. Mis selle Siuruga on, huvitaval kombel jättis autor selle tegevustikus kasutamata. Huvitav, et French nii tõetruult Brockiks maskeerus, olemata teda näinud. Ja kas tõesti polnudki neis kolmes loos ühtegi roima... vist mitte.

“Kätkis külastasid Koulut kolm haldjat, üks andis luuleanni, teine terava taibu ja kolmas usu, et need kaks andi tal ikka kindlasti olemas on.” (lk 7)

“Tema, mu Koulu, oli nüüd taas kodus, tagasi sünnimaal, keset tarvaid, põlislaasi, rammujaid, arbujaid, mugulaid ja maalinnu. Ta sai häbenemata pühenduda kartulisöömisele, saunatamisele ja kõigile muudele õudustele, millest koosneb tema rahvuslik identiteet.” (lk 9)

“Muusika headuse asemel näib Maavallas rõhk olevat ühistegemise rõõmul. Igaüks teab siin peast vähemalt sadat laulu, mis pole ka kuigi üllatav, sest laulutalgutelt puudumine seab inimese ühiskondlikus võimuastmestikus umbes vene tööorja tasemele, see tähendab, et pudulojustest allapoole. Neid sadat laulu lauldakse talgutel mitu päeva ja ööd järjest.” (lk 91)

“Kui ma alla söögisaali ukse juurde tagasi jõudsin, lürpisid Imbi ja Nell tuimade nägudega oma õhtust kama ja torupillimees oli alustanud sensuaalsete šansoonide sessiooni, mis Rõuge mõistes tähendas kohalikus murdes roppe laule.” (lk 142)

“Enamik linlasi eelistas rammujaid tervitada sadamas, kus neile vaimustushüüete saatel “Jätku leivale” karjuti ja surnud heeringaid pilluti. Koulu oli muide pikalt mõtisklenud, kas ei peaks seda Rävali tervituskommet lümpja puhuks ära keelama. Mitte kõik turistid ei satu ekstaasi, kui neile haisev heeringalaip vastu vahtimist plärtsatab. Aga see juba on Rävali iidne komme, et kallile külalisele kingitakse soolaheeringas. Kui vastuvõtjaid ja saabujaid on palju, siis neid lihtsalt visatakse.” (lk 328)

Steven Erikson "The Bonehunters" (2007)

"They did not understand - none of them did. The Apocalyptic - it is not just war, not just rebellion. It is devastation. Not just of the land - that is but what follows - do you see? The Apocalypse, it is of the spirit. Crushed, broken, slave to its own weaknesses. Only from such a tormented soul can ruin be delivered to the land and to all who dwell upon it. We must die inside to kill all that lies outside. Only then, once death takes us all, only then shall we find salvation."

Jälle üle tuhande lehekülje loetud ja raamat ise kapsam. Sõbranna küsis, kas nii paksu raamatut ebamugav käes hoida pole? Tõsi küll, käed väsivad ära aga samas saan nende raamatute pärast endale suured musklid. Enne "Kondiküttide" arvustamist mainiks ära, et mulle on aknalauale kogunenud väike raamatuvirn, mis järjekorda ootab. Veidi steampungilikku fantasy teemat ja veidi lovecraftianat. Amazonist tellitud kasutatud raamatud, suht odav (5€ raamatu kohta tihti). Ometigi ei taha vahele teisi asju võtta, muidu kaob nagu lainelt kergesti ära. Seetõttu tuleb minult siia blogisse veel jätkuvalt Malazani-teemalisi postitusi.
   Olgu, BH... Impeeriumi neljateistkümnes armee on lõpuks Seitsme Linna ülestõusu. Tagasi, koju naastes avastavad nad peagi, et reeturitest ja pasapeetritest on saanud Impeeriumi uued ninamehed ning kõik nende ohverdused on rikutud... Impeerium on koost lagunemas ja ühtegi vana kaardiväe tegelast eriti alles ei ole. Ohverdused ja au on kadumas, alles vaid ökonoomilised vajadused. Natuke kurb on lugeda, kuidas Malazani impeerium laguneb ja praguneb, kuidas naasvad sõdurid järsku reeturiteks kuulutatakse ja inimlik nõmedus kõikjal ruulib.
   See osa on paksem, kui teised kuid skippisin vaid üksikuid lõike. Põhimõtteliselt stseene, kus Kalam osavalt palgamõrvareid notib jne. Kõige magusamad kohad on samas need, kus vanad tegijad paariks leheküljeks välja tulevad. Näiteks Kellanvedi ja Danceri meenutused või siis see, kuidas nende minevikust räägitakse. Ilgelt tahaks, et Erikson kirjeldaks nende kahe otsinguid jumalaks saamiseni. Nemad on siis Malazani impeeriumi tuumik, kes enda ümber kõrilõikajaid koondas ning nendest eheda, võiduka impeeriumi meisterdas. Samas, impeerium polnud kunagi nende eesmärgiks. Nende plaanid ulatusid maisest hiilgusest kaugemale. Koos kaoti kolmeks aastaks kaardilt, maagia maailma ja sel ajal võttiski Laseen impeeriumi üle, kaotades tasapisi enda kõrvalt kõik sõbrad ja kaaslased. Võim ei soosi seltsi.
   Aga Erikson pillabki vihjeid backstory'le ja jätab küsimärke õhku. Pole probleemi. Vahel tulevad appi või kallale tundmatud tegelased, vahel viidatakse mingitele sündmustele ja siis püüad nagu meenutada või seoseid kokku viia. Ehk siis lugejaid just ei hellitata ja kui sa ei suuda kogu seda grandioosset maailma hoomata, siis jääd rongist maha. Mu jaoks mõnus suhtumine, väljakutse ju.
   Paljud fantasy lugejad vihkavad, kui neile midagi jutlustatakse. Tihti on olemas suhtumine, et tahetakse meelelahutust ja ei midagi diipi. Kui tahad diipi, loe Sirpi või Murakamit. Korduvad motiivid Malazani sarjas on aga erinevate jumalate ja järgijate mõtisklemine teemadel kuidas tekib religioon ja kultused. Kas jumalad saavad jääda terveks, kui nende järgijad on hullud? Kui inimesed valavad nende nimel verd ja teevad omad reeglid ja jumalad on kui orjad, hulluks aetud palvetest ja kuritegudest. No igasugused mõnusad ja reaalsed mõtisklused moraali ja eetika ning inimloomuse teemadel. Ega inimene on suhteliselt kole koll lõpuks ja saatus saab meid kõiki kätte, aamen.

Maria Teiverlaur – Mõtteveski. Aforisme (1992)

“Rõõmudest toitunud mõistus on lõtv.” (lk 6)

“Töörõõmud on kõige kindlamad rõõmud.” (lk 11)

“Eneseanalüüsini jõuavad enamasti kaotajad.” (lk 11)

“Armastus tuleb pimedana, läheb nägijana.” (lk 15)

“Kes valgust kardab, teenib pimedust.” (lk 38)

“Usk toob pimedusse valguse, kuid teeb nägijast pimeda.” (lk 42)

“Elu mõtte saab kaotada ainult see, kes on selle leidnud.” (lk 46)

“Saatus ei jaga inimesele hoope ta kehakaalu järgi.” (lk 47)

Hasso Krull – Jumalanna pesa (2012)

Algul osutab Krull, et kohalikud loomismüüdid jagunevad kaheks (rahvajuttude Vanaisa vs rahvalaulude ürglind) ja vast on see õigem loomismüüt seotud ürglinnu ehk jumalannaga ning hakkab siis seda vastavalt tõlgendama (ausalt öeldes pole ma senini “Loomise mõnu ja kiri” lugenud, seega osa triksteritaustast jääb pisut hämaraks). Pool esseed on huvitav ja ehk ka sisendusjõulisema sõnastusega (no kui jutt ürgveest ja pesast ja munast ja linnust ja kosmosest – ugrimugri värk või mis); teine pool läheb ohtramaks jumalanna-teooria tsiteerimiseks (Graves, Gimbutas jt) ja sellega siis viited ja seosed laiemale kontekstile jne, mis ei mõju alati just usutavalt (mitte et mind kuidagi häiriks see jumalanna-kontseptsioon). Essee lõpus kuulutab Krull ette kristluse ja teiste uuemate usundite hukku ning lohutab (mõnd vapustatut?), et elu läheb siiski edasi (etnofuturism?): sest jumalanna koob ikka pesa ja munadel on mõnus – nende kodu on kosmoses. Soe tunne poeb põue.

See on muidugi vildakas ülilühikokkuvõte raamatust. Nagu ikka.

“Ürglinnu-müüdis on universumi looja seevastu selgelt teriomorfne demiurg, jumalik lind, keda võidakse küll erinevalt nimetada, kuid kelle linnukujulisus jääb ikka kõikide laulude püsimotiiviks. Pesapunumine, munemine ja haudumine ei jäta ka vähematki kahtlust selles, mis soost jumalusega siin on tegemist: meie universumi looja on jumalanna, kes sünnib otse algainest ehk ürgveest ja on kogu universumis geneetiliselt koha, olemata seda küll inimlikus mõttes “sünnitanud”. Nii muutub terve kõiksus elusaks.” (“Kaks algupäramüüti”, lk 14)

“Ürgvesi on elu allikas niihästi otseses kui ka ülekantud mõttes: see on korraga sümbol ja sümboli sisu, tähendus ja tõelus, müütiline ettekujutus ja lakkamatu kohalolu. Vesi on vormitu, aga ometi peituvad temas kõik vormid; vesi on jagamatu, aga ometi jaguneb ta lõputult. Lapse sünni juures on vesi looteveena alati kohal, ja ilma veeta närbub elu väga kiiresti, sest vesi on elu kõige põhilisem tingimus.” (“Jumalanna ja ürgvesi”, lk 15)

Rawi Hage – De Niro mäng (2012)

Üpriski kaasakiskuv lugu noormehest, kes tegeleb ellujäämisega Liibanoni kodusõja ajal. Või noh, osaleb võimaluse korral sealses sõjaaegses varimajanduses. Bassami eesmärgiks on Liibanonist jalga lasta ning ema hukkumise ja sõbra käkikeeramiste saatel see otsus üha süveneb. Lõpuks ta saab üheotsapileti kaubalaevale, aga veel enne seda toimub viimane kokkupõrge Liibanoni olude ja reetmistega (mida küll ei tehta raha nimel). Nojah, kaubalaev viib Bassami Prantsusmaale, kus ta edasi tutvub oma tõbrassõbra isa pere ja selle kaaskonnaga. Ja konfliktid jätkuvad, illegaalina ei tasu relvaga vehkida teatud meeste ees. Kõike seda teksti saadab aegajalt lahvatav unesegane nägemuslikkus, ikka kümme tuhat seda ja kümme tuhat toda ja muidu põldpüükene. Noorte meeste vaheline sõbralik füüsiline tundlemine on muidugi mõneti harjumatu, ent eks ole tegemist teise kultuuriga.

Aga jah, lühikese aja jooksul on siin sarjas siis teine üsna eksootiline tänapäeva romaan, päris tore. Väike inimene ja troostitu elu, mis pähe istub. Aga kuskil on Rooma.

postimees
raamatukoi lugemislood

Jaan Kaplinski – Õhtu toob tagasi kõik (1985)

Ma ei tea, kas iga usklik

on nii rõõmus, et Jumal on olemas,

kui olin mina, kuuldes

kodukaku huikamist saarepuult,

kus juba tosin aastat

on ta pesakast. Nüüd

on ta seal pesitsenud

juba neli või viis kevadet.

Tema on olemas.

(lk 36)

Ei ole Jumalat,

ei ole lavastajat,

ei ole dirigenti.

Maailm toimub ise,

näidend mängib ise,

orkester mängib ise,

ja kui kellelgi

kukub viiul käest

ja süda jääb seisma,

ei saa inimene ja surm

kunagi kokku – klaasi taga

ei ole midagi, teispoolsus on peegel,

milles mulle vaatab otsa

mu oma hirm oma suurte silmadega

ja selle hirmu taga,

kui ainult hoolega vaadata,

on rohi ja õunapuud ja päevalill,

mis tasapisi pöörab end päikese poole

Jumalata, lavastajata, dirigendita.

(lk 81)

Martin Plaser – Minu teine miljon (2012)

Et siis kõvakirjandus tõelistest meestest. Või see hägune uussiirus (mis on siis mis või mis mitte)? Ei tea, hämaraks jääb kogu see värk, konteksti teadmata on tekst suht väheütlev või krüptiline (küllap olen üks väheseid teadmatuid, reklaamlaused räägivad kirjanduse uuest kvaliteedist jne). Tegevuspaikadeks Afganistan, Iraak, Somaalia, Türgi ja ehk Eestigi; füüsilised ja psüühilised pingekolded, elu ekstreem. Naised, kes ludinal imevad. Ja noh, viited Kenderi mingile raamatule. Huvitav, milline oli tekst enne toimetaja kätte sattumist.

“Nastja vabandas, et Maria saladuse välja rääkis. Ma ju tegelt ei teadnudki, kes kõik mind vaatamas olid käinud. Naisi ikka ei saa usaldada. Lobisemisvajadus on nagu kuupuhastus. Kui lappi all pole, siis on kõik kohad verd täis. Miks meestel seda nuhtlust ei ole? Tundub, et mehed ei tilgu. Mees lastakse auguliseks ja siis ka ei tilgu. Jobudest ma ei räägi.” (lk 202-203)

sirp
istu mu pingile, kiika mu aknasse

Mihhail Artsõbašev – Naine, nagu ta seal seisis (2012)

Sellest raamatust võiks eelkõige mõni naine kirjutada, kas autor on tabanud midagi olemuslikku Niinaga või on siin vaid mingilaadne mehelik arusaam sellest... värgist. Moraali mandumine ehk tütarlapsest saab naine. Või noh, milline moraal on see õige moraal. Lugu siis sellest, kuidas noort tütarlast püütakse patuteele ehk abielueelsesse vahekorda tõmmata. Tütarlaps on veel noor ja pole suurt tuttav selliste tegevustega, loetud raamatuteski räägitakse sellest heal juhul vaid läbi lillede. Püüab üliõpilane, püüab insener, püüab kirjanik. Niina muudkui armub ja armub, saba ja sarvedega, kuni jõutakse selle küsimuse ja tegevuseni ning neiu satub segadusse. Kuni siis... üks kord andub. Mööduvad aastad ning Niina kohtub uuesti oma esimese armastusega, kes teeb talle huvitava ettepaneku. Ja mis siis edasi.

Kui algul tundub romaan sellise natuke krussis autori campromaanina, siis tegelt võtab tõsiseks ka. Sest noh, mõneti traagiline. Ja kurb hakkab. Pagana ilukirjandus.

Noor üliõpilane püüab sirgjooneliselt võrgutada:

“Te olete ometi arukas, haritud tütarlaps, mitte mõni hellik preilike, kes mõtleb, et armastada, see tähendab aasal kannikesi korjata! Imelik asi: miks te kõik olete nii julged sõnades, ise aga heitute vähimastki vihjest endale kui naisele? Ma ei mõista, mis see on – argus või mingisugune mäng? Asjadele tuleb vaadata lihtsamalt, julgemalt! Elu on elu ja pole meie võimuses seda muuta! Ja mida te nii väga kardate? Te ju ometi armastate mind? Jah? Mida teile siis veel vaja on? Seaduslikku abielu või!” (lk 10)

Elukogenud inseneri õpetussõnad:

“Kui me vaimustume Turgenevi karskete piigade hõngust, siis hingame tegelikult sisse üksnes rõõsa naisekeha lõhna. Naine kui sõber mitte ainult et pole meile vajalik, vaid on koguni meie vaenlane, sest et mehe lõppunistus on naine-orjatar, kes võtab alandlikult vastu hellitused ega piira mitte milleski mehe vabadust. Karsketel piigadel on meie jaoks väärtust vaid sedavõrd, et neilt võib veel võtta süütuse. Meie esimene eesmärk süütu neiuga kokku puutudes on ta kõlvatule teele juhtida. Miski ei köida meest rohkem kui füüsiline ja moraalne vägivald naise kallal, võitlus tema häbiga, vallutuse metslaslik jõhkrus. Ja kes teab, kas lõppude lõpuks mitte just see ei meeldigi naistele. Kuni me oleme noored ja naiivsed, kardame tihtipeale naist haavata, mängime õilsameelset, tema aga libiseb paratamatult meie käest julgema ja jõhkrama käte vahele.” (lk 21)

Täiskasvanud Niina:

“Mis ma teile olin...? Ma armastasin teid ja olin valmis armastama rohkem kui elu, teile aga olin ma ainult tükk ilusat naiseihu...! Ja pärast tulid teised... samasugused nagu teie...! Kas te ka teate, kui palju kordi ma pärast langemist ennast jalule ajasin, püüdes unustada möödunut, unustada kõik alandused ja kannatused, saada jälle endiseks Niinaks, armastada kedagi kogu elu, kogu hingega... Kui palju kordi rabelesin ma välja saastast, ja kui palju kordi tõukasid mind jälle sinna just need, kellelt ma tuge otsisin, kellesse tahtsin uskuda nagu jumalasse...! Ma ei mõistnud veel, milles on asi, aga mu hinge muudkui sülitati ja sülitati, kuni see oli täis sülitatud...! Ja kui ma olin valmis selleks, mida kõik minult tahtsid, mida teie esimesena üritasite saada, püüdes mulle sisendada, et kirg ei tunne piire, et tuleb nautida elu, see tähendab kuuluda teile; kui mind rüvetati, jalge alla tallati ja sandistati, siis tulete teie ja nimetate mind lipakaks, kes pole väärt lausuma teie naise nime...!” (lk 119)

 sehkendamine
sirp

Heidi Raba – Lili Remma ja unehiilija (2012)

Jätkub 15-aastase Lili Remma seiklusrikas elu, mida kõigele lisaks ilustab neiu armukolmnurk kahe omavanuse tsiklivennaga (Raba pole Harrik, noored sebivad ikka eakaaslastega) – eelmise raamatu heapoisi ja pahapoisiga. Raamatu jooksul selgub, et Lili osutub ammuoodatud väljavalituks (sest ta ei taha seda), omamoodi Frodoks, kelle käes on päästa maailmad Varivürst Varduse eest, kes siis omakorda vajab taassepistatud maailmade väravavõtit (see eelmises raamatus Lilile kaelamääritud rubiinpunane kivi on pool sellest, teine pool igiammustest aegadest kuskil peidus) üleüldiseks maailmade valitsejaks saamiseks – et näidata oma vastamata ammusurnud armastusele, kui palju Vardus teda ikkagi armastab (taassepistatud võti võimaldaks naise surmavallast välja tuua). Nojah, kas naise südant tunned sa. Vardus vist mitte. Või kes neid naisi teab.

Lili ja ta sõprade (kokku on neid viis) vaenlaseks on seekord Robert ja Felix, kes tulevad lähitulevikulisest maailmast ja kes vajavad rubiinpunast kivi oma sealse autoäri edendamiseks. Ja seepärast peab unehiilijast Robert neiu tapma (kivi omanikuks saamiseks peab eelmine omanik surema – nagu Lili puhul Morgaga juhtus). Unehiilija on siis see harukordne inimene, kes suudab teiste inimeste unedes käia ja nii infot koguda – väga-väga haruldane inimvõime, nagu ka võime sellist hiilijat unes tõrjuda (Lili osutub selliseks harulduseks). On mitmeid ärevaid hetki, kui tõepoolest oleks Lili ohverdatud, aga see vast juhtub triloogia lõpuosas, seni veel suutsid kaaslased tüdruku päästa. Pahade meeste eest põgenedes satub Lili seltskond kogemata Roberti maailma, kus neid võtavad vastu uued vaenlased (ragistajad!) ja sõbrad. Ja kogu see aeg podiseb armukolmnurk rusikate vehkimise saatel, mis tekitab noorte vahel asjatuid pingeid. Lõpuks on nad nii oimetud, et kui Lili kinnistab oma valiku, keda igavesti armastada (muidugi, muidugi), ei kuku see tal välja just eriti veenvalt. Nii et mis küll saab edasi?

“Kogu selle aja aegade hämarusest peale on Lilit oodatud, ta on kui hele lootuskiir, millest me kinni haarame. Me oleme Varduse tagasituleku hirmu all sajandeid värisenud ja see teadmine on olnud kohutav! Ma ei aimanud, et tema naasmine juhtub minu eluajal. Ka ragistajad on osaliselt Varduse musta maagia tulemus. Tema pärast kannatavad paljud inimesed paljudes paralleelmaailmades. See päev on tulemas, mil meile tundmastust maailmast pärit Varivürst võtab lihaliku kuju, kogub oma jüngrid kokku, koondab armee, millesse kuuluvad ka morgelid, unehiilijad, ragistajad ja veel palju õudsemad olevused, ning te võite üksnes ähmaselt ette kujutada, kui kohutav see saab olema.” (lk 297-298)

Kahe raamatu tegevusaeg on iseenesest lühike – jaanipäevast septembri alguseni. Sellise tempoga jätkates võiks eeldada, et kolmanda raamatu finaal leiab lahenduse oktoobri lõpuks, kuigi jah, näib nagu ootaks ees suurem madin seni tundmatute purpurkuulaste abil pimeduse jõudude vastu. Või tõttab appi õnnelik või õnnetu juhus, mis aitab määrata maailmade saatust. Või äkki saab järgmiseks lugeda esimest tõelist eriksonliku mahuga teost, kuhu tulevane eepiline madin sobivalt ära mahuks? Lili ja ta sõprade plaan kodukohas õhupüssidega Robert vahistada on nagu natuke kergekaaluline. See, et Roberti lähitulevikumaailmas kõik inglise keelt räägivad, on muidugi hõlbustav. Meia on väheke selline tegelane, kelle nunnutamine ajab närvi mustaks. Ehk on tema reetur? Näis. No igatahes tore, et Lili sattus umbropsu põgenemisel kohe õigesse maailma (meenub “Hyperioni” sarja kohati kaootiline maailmades ekslemine), kust see Vardus alustaks oma maailmade allutamise turneed (nagu teada, oli noortele see hirmus müüt täiesti ennekuulmatu – ja ega siis muudeski maailmades rohkem informeeritud olda? Või need... purpurkuulased hoiavad silma peal?).

Et siis selline noorte fantaasiatriloogia, tegevustikuga Viljandimaal ja teistes maailmades; on elukaid, pahalasi, tunnetetorme ja sõprust. Tore, et sarnaselt Kivirüütiga väärtustab Raba omakandivärki. Eesti oma toode.

ulmekirjanduse baas

Mats Traat – Hilised talled (1976)

PÄIVAKÄÄNAK

Punane ja kõllane

juuskva vasta tuult

eng rinnun kinni

kaugele

Ei sumisa suvi

ei sõida sükis

rohilane rohilane

rohilane rüga sahisass

Õnnistus om tuleman

(lk 39)

ÜTSIK VANAINIMENE ÜTSIKUST TALUST

Vett on väega nilbe tuvva,

jäätanu om kaiv ja muru.

Peris äda – lehm taht juvva,

kurku jääss täl ainapuru.

Üükull uiguss tare takan,

kuuse kohisase üüse.

Puruss lüüdi lauda akan,

ulgus sulust lamba rüüvse.

Vai sa julgut kaema minna,

äkki saibaga saat päha!

Ennemb apaku kõik sinna,

kiilma kedagi ei läha.

Varsti kokku kukuss maja,

üitskõrd esi maha sata.

Võtku kõik, kel kraami vaja.

Sõdse kõrvale mu mata.

(lk 48)

Alfred Lints – Matemaatika I klassile (1974)

Ülesanded, mis arendavad abstraktset või loomingulist mõtlemist?

“Bussist väljus 5 inimest. Kas on võimalik öelda, mitu inimest jäi veel bussi? Miks? Ütle ise vajalik arv ja arvuta!” (lk 144) 

“Tänava ühes ääres kasvab 25 pärna ja 4 kastanit. Mida saab siit arvutada? Arvuta!” (lk 171)

Tõepoolest, mitu kala? Mis värk haugidega on?

“Tõnu püüdis 5 ahvenat. Särgesid sai ta 3 rohkem kui ahvenaid, hauge aga 6 vähem kui ahvenaid.
a) Mitu haugi püüdis Tõnu?
b) Mitu kala püüdis Tõnu kokku?” (lk 182)

Selle ülesande lahendusele sain alles pihta siis, kui sisse trükkisin.

“Andres plaksutas üks kord käsi ja põõsast tõusis lendu 5 varblast. Mitu varblast oleks lendu tõusnud siis, kui Andres oleks kaks korda käsi plaksutanud?” (lk 189)

2004. aasta Miki Hiire koomiksivihik

Autorit kahjuks sellel vihikul ei tea, kuid vaevalt, et selleks on siiamaani Walt Disney. Ka kaanepildi leidmisega on selline lugu, et sisse tookord ei skänninud ja kui arvustuse kirjutasin, siis polnud veel selle blogi liige. Aga see Barbie-teemaline postitus tõstatas mõtte, et vai nott. Siin on siis mu ühe numbri kohta käiv arvustus:

Perioodiliselt ilmuva koomiksiajakirja „Miki Hiire” 2004. aasta üheksandas numbris ilmus kolm täispikka ning kaks lühikesemat pildilugu. Heidame kõnealusele numbrile lähema, võiks isegi öelda, kriitilise pilgu. Ilmselgelt suunatud nooremale lugejaskonnale, sisaldab ajakiri erinevas võtmes ühiskondlikke valupunkte läbi huumoriprisma koolieelikutele, kuid miks mitte ka vanemale inimesele. Jäädes kaasi välja arvates kolmekümnekahe lehekülje piiresse, peidab number endas palju mõtlemapanevat ning ka tihti kummastavat.
Kätte haarates meenuvad odavamat sorti koolivihikud, mis kahest klambrist hoolimata tunduvad õrnad ja kohe koost lagunevad. Pideva lugemise tagajärjel teose visuaalesteetiline kvaliteet muidugi langeda ka võib. Esikaanel laiuvad juba spoilerid kolme põhiloo kohta. Näiteks võetakse üks lugu kokku sõnadega „Onu Robert kasvatab kaalikaid!” Tabavalt ning lühidalt esitatud sisu teeb ninanipsu tänapäeva meediaväljaannete poolt esitatud lugudele, mille pealkirjad on kas segased, ülepingutatud või väärinfot sisaldavad. Kujunduse suhtus jääb veel palju soovida, kui sa just kümneaastane pole. Kui oled, meeldib sulle kindlasti mahe mangotooni taust, mille najal Hups, Tups ja Lups koolipingis istuvad ning arvatavasti õpetaja ametit pidava Donaldi (eelpool mainitud pardipoiste onu) eest varjatuna omavahel juttu ajavad. Nimelt on üks identsetest kolmikutest oma nokatsi tagurpidi pähe pannud ja sellele silmad maalinud. Nii jääb mulje, otsekui oleks pardipoiss siiski näoga õpetaja poole ja tegeleb tähelepanelikult koolitööga. Fakt, et nokamüts kui selline ja pardi nägu on identsed segiajamise piirini, on irooniline.
Piilupart Donald loos "Kallid hõimlased"
Leidur Leo ning Donald istuvad burksiputka ees kui kostub kohutav röökimine. Paari pildiga selgitab kisast väsinud ja silmnähtavalt kurnatud Donald, kuidas tegu on eelmistest numbritest pärit läbi aja kiviajast tänapäeva rännanud naispardiga nimega Oona. Oona omab pardinoka küljes siiski kahte üksteisest eraldiasetsevat esihammast ning juustesse seotud konti. Ilmselt on pardid aja jooksul evolutsiooni läbides esihambad ja juuksed kaotanud vihjates nende kunagise inimlikkuse kaotamisele.
Leo ei suuda valesse ajaperioodi kuuluvat pardinaist tagasi saata, mis Donaldis edasist frustratsiooni tekitada suudab. Viljatu vestlus leiutajaga lõpeb äkitselt, kujutades teadlast kui heatahtliku soss-sepana. Ootamatult võtab süžee pöörde hamburgeriputka müüja ilmumisena, kes nende juttu pealt kuulates taipab, et too undav eelajalooline naine on tema lähituttav.
Tuttava hääle peale kohale tormates avaneb kahe kunagise hõimukaaslase sõprus ning nende kaasaega saamise lugu, millele eelneb ka põgus, joviaalne hõimutants. Burksimüüja Riks oma kahe kaaslase Raksi ja Rutsiga istunud kividel ning nuputasid naiskaaslase ajaportaali sattumise üle. Järgneb tuline vaidlus ja väike rahmeldus, õhku kerkivad küsimused ja süüdistused. Kummaline on fakt, et koopainimesed on siiski inimesed kuskohas nendega samasse hõimu kuuluv Oona on juuste ja hammastega part. Sellest hoolimata avaneb äkitselt kakleva kolmainsuse kohal taas ajaportaal ning järsku satuvad nad keset moodsat maailma.
Kultuurišokk tabab neid kõiki, kuigi üsna pea demonstreeritakse inimese võimet kõigega harjuda. Peale põgusat kaklust läheb kolmik lahku ja eraldi ekseldakse linna tänavatel, kus üks neist hot dog’e esimest korda maitstes oma kutsumuse müüjana kiirtoiduputkas leiab. Olles narratiiviga Donaldi ajahetkesse jõudnud, läheb uus seltskond lahkuläinud koopainimesi otsima. Selle juures on abi Oona müstilisest lõhnameelest.
Üks koopainimestest on leidnud töö hotelli väljaviskajana oma välimuse ja ähvardava oleku tõttu. Taaskord läheb meeste vahel mürgeldamiseks, mille peale neile ka tõesti politsei kutsutakse. Seaduse eest põgenedes ronitakse maja katusele, kus märgatakse posterit viimase kadunud koopainimese reklaamikampaaniaga linnapeaks kandideerimisest. Koos joostakse kõnet pidava tulevase linnapea üritusele, kes kordab aina ühesilbilist häälitsust „Õrrr!”. Pilades üsna läbipaistvalt tänapäeva (ja ka 2004. aasta) poliitilist olukorda, on valijaskond vaimustuses kandidaadi mõttelagedast ja sisutust lausetepuntrast, võttes selle kokku eelpool mainitud häälitsusega. Ka seal läheb kakluseks meeste vahel ning lõpuks tabab neid politsei.
Koos kongis istudes tabavad neid unustatud killukesed juhtunust ning Leidur Leo abiga üritatakse nad tagasi nende ajaperioodi saata. Õnnetu juhuse tahtel see ebaõnnestub ning samas saab loo algatanud ajaparadoks lõpliku seletuse. Lõppu rikkumata võin vaid vihjata, et Donald pole sellega rahul.
Suksu Rangipuu loos "Vinge bussiloks"
Lihtsama moraaliga lugu heatahtlikust hobuse ja iniemse hübriidist, kes ostab kerge raha lootuses odava bussiloksu ning üritab sellega peagi kasumit teenima hakata. Reisijate vastuvõtmatus ühistranspordi halva kvaliteedi suhtes peegeldab ka meil tihti teemaks tõstatatud vaidlust bussiliinide viletsa organiseerituse kohta. Suksu lahendab olukorra vastavalt reaalsusele ning valetab kõigile, et on tegelikult politseinik ning kasutab bussi kurjategijate jälitamiseks. Keegi teda eriti uskuma ei kipu, kui aga juveeliröövi käigus tormavad kurjategijad bussi selle põhimõtteliselt kaaperdades ja selles olevad inimesed pantvangideks võttes.
Läbi lõbusate, kuid ohtlike viperuste tõttu jäävad bussis olijad ellu ning röövlid annavad end rõõmuga üles pääsemaks ilmselgelt tasakaalutu bussijuhi küüsist eluga. Selle peale korraldavad alguses pettunud reisijad Suksule üllatuspeo koos suure tordiga. Kõik vead andestatakse.

Steven Erikson "House of Chains" (2003)

   Jätkatakse Seitsme Linna ülestõusuga, kus Sha'ik juhib Apokalüpsise Armeed ja milles on määratud kohtuma kaks õde - saatuslikult, paatoslikult. "HoC" on see punkt, kus Sandistatud Jumal lõpuks ametlikult teiste jumalate sekka võetakse, mis kehtestab talle korra struktuuri ja enam pole ta väline outsider, kes saaks päris varjatult niite tõmmata. Jumalad tõusevad ja langevad ning tavainimestest saavad ohvrid, reeturid ka pooljumalad.
   Selle raamatu jooksul kujuneb välja alguses Conani laadne sangar Karsa Orlong. Tüüp on sellisest rassist, mida maailm pole kaua kohanud ja olles alguses kuraasi ja ülbust täis, oli seda päris häiriv lugeda. Lihtsalt mingi tapahimuline barbar, kes nagu kooserdas narratiivil ees. Kuigi eks see oli ka vajalik, kuna hiljem kujuneb temast üks võimsamaid sõdalasi, keda raamat kirjeldab. Kus enne tõmbus Malazani impeerium kokku Pannion Seeri vastases ristisõjas, keskendutakse siin samal ajal toimuvale Keeristormijumalanna "maailmalõpule".
   Araabiamaa-laadne Seitsme Linna linnriigid tõusid üles ja üritavad nüüd ennustatud verepulma täide viia, ehk siis Malazani impeeriumu võimultlükkamist. Lihtsustatuna on Seitse Linna kõrbes olevad iidsed linnriigid oma hõimude ja asjadega, kes alati omavahel võitlesid ja mõttetut vaenu pidasid. Siis tuli Impeerium, kes nad vallutas ja ühendas ning sundis kõiki sõbrad olema. Ausaltöelda tundub, et vabadus oli nende jaoks "vabadus tappa". Impeeriumi all oli kõik nagu tibens-tobens, aga usuhullud tulevad võimule ja kuna Dujek Ükskäe armee on Pannioniga teisel kontinendil tegevuses (ja see armee võidab, kuigi tohutute kaotuste hinnaga), siis saadab Laseen kellegi teise...
   "Deadhouse Gates" kirjeldas Chain of Dogsi (Koerte Ketti?). See oli põgenike armaada, mis koosnes mitmekümnest tuhandest Seitsmes Linnas elavast malazanlasest, keda kaitsesid wickanid ja muud sõdurid. Pmst hulk tapatalgutest põgenenud lihtinimesed, keda jälitavad terved kõrbehõimud. Koerte Kett leiab traagilise (üks südantlõhestavamaid reetmisi, millest kuskil lugenud olen) lõpu ja adjutant Tavore epab olema Laseeni kättemaksu rusikaks. Nii marsib Malazani armee Raraku, püha kõrbe südamesse arveid klaarima.
   Samal ajal toimuvad tosinad kõrvalliinid ja kõik jääb kuidagi värskeks. Arutlused ja sisemonoloogid on tegelastel alati üllatavalt maised ja intelligentsed, mitte eepilised-poeetilised. Keda on moonutanud kättemaks, keda armukadedus. Miks tapavad inimesed inimesi ja mis mtõe sellel on? Au, hiilgus jne, on lõpuks ainult sõnakõlksud ja tolmu tallatud ilusad sõnad. Ja pärast, kui langeb tolm - mis siis alles jääb? Ainult kondid.

Katherine Poindexter – Barbie. Päev koos loomaarstiga (1999)

Kui väljas vihma sajab ja muidu niru ilm kaigub meelel, on ikka tervislik sukelduda doktor Barbie päikselisse maailma. Siin raamatus on doktor Barbiel külas noor Courtney, kes saab veeta kaaslasena päevakese loomaarsti toredas tööhoos. Ta saab teada, et kui kassil on vahel punnis kõht, võib kassipoegi oodata. Alati ei tooda arsti juurde haigeid loomi ja vahel tuleb tervele loomale kaitsesüst teha. Loomaarst peab samuti koduvisiite tegema, seekord õpetab doktor Barbie, kuidas panna hobune oma nägu pesema. Ja nii mõndagi muud. On võimalik, et suureks saades hakkab Courtney loomaarstiks – just nagu doktor Barbie. Tee nii sinagi.

Võib muidugi naerda, et Barbie on see ja Barbie on too, aga noh, vähemalt sõnades pole ta siin ullike. Illustratsioonideks lavastatud nukkudega stseenid on muidugi võikalt kaheksakümnendad, aga ega siis pilte pea vaatama – jutt on see kooruke ja õpetus on iva. Veterinaar on hea inimene.

Andres Raid – Eesti intiimne saladus (2012)

Saladusi on tervelt kaks. Nimelt, kunagi elas Rõngu Marta, kellest hiljem sai tsaaritar Katariina I. Kes oli Marta? Rõngu kandist pärit teenijatüdruk, kes Põhjasõja ajal võeti Aluksne juures vene vägedele seksiorjaks ja liikus kiirelt tipult tipule ehk jõudis Peeter I armukeseks ja abikaasakski. (Kuulu järgi oli Tolstoi romaanis Katariinast nii mõndagi sama kirjutatud.) Sellele järgnes Rõngu Marta pere edutamine erinevateks vene aadlikeks, mis samas paari põlvkonna jooksul enamvähem hääbus. Raidi teada oli veel hiljemgi Aleksander III side Eestiga ja seda austusavaldusena Rõngu Martale. Sedapsi. (Midagi sellist ka siin kirja pandud.)

“Meie litsid mängisid kaasaegse lõbumajanduse arengus Venemaal üsna otsustavat ja rafineeritud rolli.” (lk 59)

Teine saladus on see, et eesti naised on mänginud tähtsat osa Venemaa modernse prostitutsiooni ajaloos. Ehk siis rohkearvuliselt selles osalenud, ühe küsitluse järgi oli 1889. aastal Peterburis 7500 lõbunaist, kellest tervelt pooled olid eestlannad (lk 81). Raid tunneb uhkust selle üle, et enne prostituudiks hakkamist täitsid defloraatori rolli tõsised eesti mehed jne. Autor pakub välja, et tõsisema ellusuhtumisega naised võisid suisa kaasa aidata eestlaste haridustaseme tõusule, makstes kinni oma järglaste õpingutee (lk 89). Eestlannad olevat levitanud bordellides ka siinse rahvausundi võtteid – et jõukamaid kliente ligi meelitada (nt lk 85).

Raid sai kõike seda teada arhiivitoimikutest ja muudest ununenud dokumentidest. Olnuks ehk kena nende olemasolule viidata, aga noh, äkki siis kunagi hiljem. Seni jääb loota, et tegemist pole refereeringuga mõnest üldharivast rahvalikust aimeraamatust.

Virkko Lepassalu – Balmagesi lapsed (2012)

Autor esitab ülevaate nõukogude aja ärikatest ja hangeldajatest, kes KGB (ja partei) mahitusel viisid Nõukogude Liidu lagunemiseni. Raamat jaguneb kolmeks osaks, esmalt ülevaade Stalinijärgsest ärikate süsteemist ja selle seosest julgeolekuga (“jaga ja valitse”, vahel mõned vangi ja kasumi jagamine jms) ning kuidas varasid ja kunsti välismaale sahkerdati – sest dollarid hakkasid riigivõimu õõnestama juba kuuekümnendatel. Teine osa on siis Eestis mõnda aega tegelenud Balmagesist, kes 1980ndateks sai Rootsi elama ning asus seal vahendama fiktiivabielusid hämaratele meestele-naistele ning osales kunsti- ja relvaäris jms (autor leiab, et Balmages valmistus üleüldse üheksakümnendate algul Eestisse naastes siinset vabariiki Venemaa julgeolekusidemete abil üle võtma, ent seda takistas vaid enneaegne lahkumine siitilmast). Kolmas osa on siis kohalike viru ärikate tegutsemine kaheksakümnendatest tänapäevani, mõned neist on suisa elus ja aktiivsedki. Kõmu kui palju.

Et autori järgi on tegemist “vulgaarmaterialistliku ajalookäsitlusega”, siis tõepoolest, pole just sügavuti minev tekst ja ajalooallikana nagu ei kasutaks, pigem mälestustekogu oma lühikeste ja kergeltseeditavate 3-4 leheküljeliste peatükkidega, käepärane paari tunniga läbi lugeda. Mõnes seltskonnas paras jutuaine.

päevaleht

postimees

Siiri Konks – Tütarlaps ja TEMA (2011)

Kui Konksi eelmine romaan oli päris tore, siis see noorteromaan näib ebaõnnestunud. Veidralt lihtsameelne ja lihtlausetega lugu ühest maalt pärit linna tulnud keskkoolineiust Miast, kelle elu täidab staariihalus arvatavalt keskealise ja megapopulaarse laulja järele, ning põhimõtteliselt ongi kogu raamatu sisu. Tegemist on anonüümse keskkonnaga ehk kuskil Euroopa suurlinnas, kus sõidab metroo ja ookean asub kolmepäevase rongisõidu kaugusel. Mia elab vaid TEMAle (jõhker, kogu tekstis on vaid selline kirjapilt iidolist rääkides), kogub pilte ja artikleid ja kirjutab fännilehele lookesi. Fänlusel on rõõmud ja mured, iga kontsert on õnnistus jne jne. Otseselt negatiivset ei toimugi, vaid kord juhtub ühel tuuripeol, et karske neiu uimastatakse ja nii varastati käekott rahaga. Ja muidugi Miraldaga juhtunu. Lõpp on kena – Mia saab teada, kes TEMA tegelikult on (kena pereisa) ja leiab endale reaalse armastuse.

Tekst võiks samahästi olla mõni toores tõlge anonüümsest massitooodangust, justkui cartlandlik arusaam noorte inimeste staarikultusest. Lihtlausetes. Ohtrad näpukad. Tõepoolest, Konks on kirjutanud paremaid raamatuid kui see noorteromaan.

Airika Harrik – Iseenda laps (2011)

Mõnele moralistile mõjuks see romaan ehk häirivalt. Eks see vähe veider ole, et peale kogemata ajarändu satub peagi 15-aastaseks saav tütarlaps olukorda, kus ta peab laskma endale lapse eostada (ehk hakkama iseenda lapseks või emaks) ja selleks otsib ta ise või pakutakse talle paralleelmaailmast isakandidaate (kes on valmis end vastavaks aktiks nooremaks moondama). Või muidu tütarlaps sureb. Ja noh, keskealised mehed / vaimud on selleks teoks valmis, vaid neiu pipardab ja satub hooga armastama üht tüüpi (elavana kuuekümnendatel ja surnu / vaimuna üheksakümnendatel). Kuna tegemist triloogia avaosaga, ei saa (veel) öelda lõpp hea, kõik hea.

Nojah, lugu siis umbes selline. Aastal 2009 käib ringi üksikvanema 14-aastane tütar, kes saab ühel talvisel hommikul emalt ootamatud juhtnöörid, mille tulemusel satub ta ajarändu ehk paiskub 1993. aasta Nõmme kanti (Harriku talv on üldiselt selline tähelepandamatu). Seal avaneb talle maailm (Vana Maailm?), mis on midagi muud kui tavareaalsus – kõiksugu salapärased olendid jne, vaimud kõnnivad läbi seinte ja mittevaimud teleporteeruvad sinna-tänna, üsna juhtmevaba olek. Ja vaata vaid, ema salajastel fotodel ja maalidel olevad inimesed ja elajad ärkavad ellu ning oh imet, temagi on nüüd üks neist. Selgub, et tütarlaps võib olla Rändur – omamoodi messias, kelle tulekut on ennustatud.

“Mõtlesin tol hetkel, et veel kuu aega tagasi poleks ma uskunudki, et minuga kunagi üldse midagi sellist juhtuda võiks – vaimud, Kuuhundid, Ülemiste vanake, kuulsuste sarnased golemid... Jube! Kuid nüüd olin ma ka ise selle maailma liige. Tagasiteed polnud ja see tundus isegi kuidagi loomulik.” (lk 353)

Tütarlaps avastab peagi ajarändamise mehhanismi (mis on kahjulik hammastele), aga kunagi ei pääse tagasi 2009. aastasse (sest vennad Saatus ja Surm ei lase). Teise reaalsuse fraktsioonide vahel toimuvad mitmed kokkupõrked ja heade tegelaste osakaal väheneb natuke, ent seda huvitavam peaks olema triloogia avaosale järgnev. Tütarlaps leiab sõpru ja ootamatuid vaenlasi ja valitseb üsna süüdimatu üleloomulikkus. Raamatu lõpp läheb päris kiireks ja natuke käest ära, tundlemist ja mesijuttu ning elavate ja surnute armastusavaldusi pendeldab mitmest suunast, olen vist liialt vana selle nautimiseks.

“Ma rääkisin talle lühidalt kõigest, mis minu ja elava Martiniga vahepeal juhtunud oli ja tema kuulas, näol vastakad tunded. Mõtlesin, et ei tea, kas ta käsib mul veel tagasi minna. Ei tahaks nagu... Olin just järeldusele jõudnud, et mulle meeldib surnud Martin rohkem kui elav. Temas lihtsalt oli seda “miskit” rohkem.” (lk 424)

Noorteromaan, mille puhul ei oska paralleele tõmmata, pole suurt tuttav vastavaga (Mcleod, Elfgren, Raba); Vana Maailm meenutab pisut de Linti (kuigi sel pole just müütilist sügavust, enamus siin käsitletud tähtsündmusi ja konfliktetoimus 20. sajandil). Campi plusspunkte saab Ülemiste vanakese sissetoomise eest (lk 224 jm). Põnev on 1993.a. olude kirjeldus – autor ise polnud sel ajal sündinudki. Nimelt toimub palju tegevust Nõmmel ning praeguses Hiiu gümnaasiumis. Et endalgi oli sealse tollase aegruumiga mitmeid kokkupuuteid, siis tundub koolielu ja koolipidude kirjeldus natuke mööda ja suhkrusena (hehe, suupistete valik ja partnerite wishlist valentinidiskol), autorile on vast minevikku ilustatud, avatud koolipeod oli päris jõhker meelelahutus, kus verise ninaga pääsemine oli päris positiivne nähtus. Samas mis siin ikka targutada, on mis on. Vahest on tekstis ehk palju komasid ja hüüumärke. Reaktoris päris tummine arvustus, ma ka ei mäleta, et 1993 oleks Sõõrikukohvikus praadi süüa saanud, siis oli see veel väike hall plastlaudadega punker. (Tähtis ja oluline tähelepanek muidugi.) Ent milline julgus eri kümnendite vahel liigelda, ambitsioonikas värk; eks siis näe, miks oli vajalik kord 1977. aastasse põigata, hetkel jääb veel hämaraks.

reaktor

yuki lugemispäevik
ulmekirjanduse baas
lugemissoovitus

Batman ja Robin – Eesti “Tule jumal appi” kirjandus (2012)

Luuleraamat teadlikule luulelugejale, paljude luuletuste tõukematerjal jääb mulle rõõmsalt häguseks (mis muidugist piinlik võibolla). Lihtsalt öeldes võiks siinseid tekste nimetada luule madaldamiseks või nullimiseks või siseringi värgiks, mõneti nagu tudengikirjandus ning kaanon ja kaanan. Oma loomingu mõistmiseks loetlevad autorid raamatu algul ette postmodernismi märksõnad, mis kenasti kergendavad tulevaste arvustuste tegemist. Või siis mitte – milleks sellised kümnenditagused märksõnad, milles konks on, kuidas võiks käsitlemisel olla omakorda vaimukas? Ei oskagi öelda, kumb autoritest löövam on, kord Batman peal ja Robin all jne, pahatihti ei suuda luuletus lõpuni vaimukaks jääda (no eks see oleneb lugejast). Kujundus on hea.

“HELEN 

Kui mina olin veel väikene mees,
üks Helen mul tilbendas silmade ees. 

Ja kui mina sirgusin suuremaks,
see Helen läks järsku nii seksikaks. 

Siis, pärast rindadesuurendusoppi,
kogus ta feimi ja Rate-s sai TOP-i. 

Nüüd nagu marja ta endale nopiks!
Oh, seda uut Hellut küll mudiks ja topiks!”
(lk 40)

“AIA ÄÄRES TÄNAVAL 

Me, aia ääres, tänaval,
nii armas oli see,
kuis kasteheinas põlvili
Sind järjest panime. 

Vist koolitunnis magasin,
kui keegi seletas,
et alati, kui kepite,
siis võtke presekas. 

Eks teiste kombel tahaks ma
veel ringi vaadata.
Kuid ütlesid, et ootad last,
ma olla kaabakas. 

Kui me ei abiellu nüüd.
Käekõrval viib mind ment,
sest toimunu on minu süü,
ma maksku aliment.”
(lk 53)

Doug Naylor – Punane kääbus: Viimane inimene (2003)

Kolmest raamatuist vast igavaim ja tõsiseim, actionit ent kamaluga. Ja küllaga ajaga manipuleerimist – rühmaga “liitub” Listeri kolme miljoni aasta tagune armsaim ja mingi trikiga on korraga olemas Rimmeri poeg, kes avastab, et isa pole üldsegi selline nagu ema jutustatud heroiline kuvand. Antikangelaseks on Lister teisest reaalsusest (keda tormatakse päästma), kes pole just meeldivate moraalsete arusaamadega. Kassi osatähtsuson kahjuks minimaalne, seeasemel on korraga tähtis inimkonna taasloomine – milline relikt. Nojah, eks õpetusiva on see, et õnneseerum toodab kõiksugust õnne ehk ekstaasis on parem suu kinni hoida.

ulmekirjanduse baas

M.C. Beaton – Ränduri surm (2012)

“Anderson ohkas ja valas kohvi juurde. “Hamish Macbeth, ma arvan, et see on üks niisugune juhtum, mida sa kunagi ei lahenda. Tunnen seda kondiotstega.”” (lk 99)

Nagu Beatonile kombeks, läheb mõrvani küllaga aega ja lehekülgi ning selle jooksul saab selgeks seekordne Hamishi nukker (või ebamugav) olukord – ta on nüüd korraga ülemaks puhtusefriigist politseinikule ja Priscillaga kisub kah viltu. Ja küla asustab üks tüütu ja libe rändur, kes tekitab kohapeal parajat segadust (kes küll varastab arstilt morfiini ja seltsilt annetusi?). Millele niisiis järgneb teose pealkirjas väljendatu – ja üsna jõhkralt. Mõrvarikandidaatideks on eelkõige küla enda elanikud või õigemini Hamishi head tuttavad, mis tekitab mehele palju tuska. Üleüldse, külaelanikud muutuvad teineteise vastu üsna väiklaselt sapiseks ja selgemalt mõtlejad kogevad seetõttu meelehärmi. Häda kui palju ja leheküljed muudkui lippavad, kes küll on see, kes mõrva teeb. Aga siis välgatab Hamishile idee ja lahendus ongi ootamatult lihtsalt pliks-plaks käes. Nojah, peale sellist pingelangust puhkeb romantika, mis järgmises raamatus lõpu saab. Vähemalt pääseb Hamish oma majapidaja-politseinikust.

Saab täiendada eelmises postituses toodud eestikeelse Hamishi kronoloogiat – tasapisi avaneb võimalus kogu lugu õiges järjekorras lugeda.

õhtuleht

Steven Erikson "Midnight Tides" (2004)

"The Eternal Domicile. A title of such profound conceit, as thoroughly bound into the arrogance of the Letherii as the belief in their own immutable destiny. Manifest rights to all things, to ownership, to the claiming of all they perceived, the unconscionable, brazen arrogance of it all, as if a thousand gods stood at their backs, burdened with gifts for the chosen.
   Trull Sengar could only wonder, what bred such certainties? What made a people so filled with rectitude and intransigence? Perhaps all that is needed... is power. A shroud of poison filling the air, seeping into every pore of every man, woman and child. A poison that twisted the past to suit the mores of the present, illuminating in turn an inevitable and righteous future. A poison that made intelligent people blithely disregard the ugly truths of past errors in judgement, of horrendeous, brutal debacles that had stained red the hands of their forefathers. A poison that entrenched the stupidity of dubious traditions, and brought misery and suffering upon countless victims.
   Power, then. The very same power we are about to embrace. Sisters have mercy upon our people."

Jättes maha Malazani impeeriumi maailma, hüppab MT hoopis teisele kontinendile, kus on omad kuningriigid ja rahvad. Alguses oli harjumatu täiesti uude maailma sattuda, kus polnud ühtegi tuttavat jumalat ega tegelast. Kuigi Tiste Eduri rass on eelmistes raamatutes poole varbaga olemas, keskendutaksegi nüüd selles osas just neile. Nemad on elanud isolatsioonis, mis sündinud sadade tuhandete aastate tagusest sõjast K'chain Che'mallede vastu. Ei hakka süžeed ümber jutustama. Nad elavad põhimõtteliselt isolatsioonis muust maailmast, oma traditsioonide ja konservatiivsete kommetega. Nendele vastandub Letherii kuningriik, mille jumalaks on raha ja võlg.
   Letherii kuningriik peab end progressiivseks, arenenud tsivilatsiooniks, sest nad on kõige tugevamad ja rikkamad. Rikkust kogutakse teiste arvelt ja olelusvõitluses pealejääjad ongi need õigemad ja tugevamad. Vaesed pole päris inimesed, vaid kasutud... või orjad. Letherii on kuningriik, mis vallutab naaberriike ettekäänete najal, mis meenutavad USA taktikat Iraaki tungimisel. Väiksemad rahvused alistatakse umbes samamoodi, nagu kunagi tapeti ja mürgitati Ameerika põlisrahvused. Iseenda õigsuses kindel, pöörab kuningriik oma ahned silmad Tiste Edurite maale, kust saaks ressursse ja orje.
   Kogu selle surelike maailma sagina taga on üks varjatum jõud, kes tahab levitada kannatusi ja värdjalikkust. Selleks hakkab ta Tiste Eduritega manipuleerima, luues ühe koletuslikuma tegelase: Rhulad Sengari. Tulevane imperaator, kes sureb kuid on siiski surematu. Kohtuvad kaks jõudu: ühelt poolt ülbe ja korrumpeerunud kuningriik, kus rikkus on jõud ja jõud on õigus. Teiselt poolt tõuseb selle vastu iidne rahvus, keda alguses metslasteks peetakse. Sandistatud Jumal kasutab ära inimlikke nõrkuseid, et endale teenreid leida. Verejanu, ahnus, väiklus, hirm.
   Tekstis on seekord rohkem sees aeglast tempot, mis luuakse peategelaste sisemonoloogide ja arutluste kaudu. Mis on hea, mis on halb. Ühest küljest lisab tegelastele dimensioone, teisest küljest aeglustab raamatu kulgu, kuigi lõpus on selliseid lahinguid ja madinat, mis Tolkieni häbisse jätaksid. Kõige toredam on just müütiliste tegelaste kujutamine, kus kaks olendit lõpuks üksteise vastu sammuvad ja kuigi võitlemas on vaid kaks olendit, tundub nagu oleksid märulisse mässitud terved armeed.
 
"One such well had become, long ago, a place of worship. Treasures were flung into its depths. Gold, jade, silver and living sacrifices. Drowning voices had screamed in the chill water, cold flesh and bone had settled on the pale floor.
   And a spirit was fashioned. Fed on blood and despair, beseeching propitiation, the unwilling surrender of mortal lives. There were mysteries to this, she well knew. Had the spirit existed before the worship began, and was simply drawn to the gifts offered? Or was it conjured into existence by the very will of those ancient worshippers? Either way, the result was the same. A creature came into being, and was taught the nature of hunger, of desire. Made into an addict of blood and grief and terror."

Selle osaga saab selgemaks, kui suur raamatus olev universum tegelikult on. Vihjatakse vahel ka kontinentidele, mille kohta käivad õudsed kuulujutud ja mida pole täielikult avastatud. Viimased paarsada lehekülge lendasid õues, palavas varjus istudes.
   Ahnust ei saa tappa. Saad tappa inimesi, rahvuseid. Neid hävitada, kodud maha põletada ja ise troonile istuda. Aga keegi ei saa tappa ahnust ega võimuiha. See nakatab kõiki võrdselt ja toob välja koletised meie tsiviliseerituse pinna alt. Rikas kuningriik, kus jumalaks on kuldmünt ja enamik inimesi elab allpool vaesuspiiri või on põhimõtteliselt võlaorjuses, laguneb laiali võrdlemisi lihtsalt ja need, kes on reaalsusest irdunud ning kükitavad paleedes, jäävad suu ammuli küsima "kuidas see kõik nii kiiresti laiali sai vajuda?"
 

Grant Naylor – Punane kääbus: Parem kui elu (2003)

Raamat läheb igati lõbusaks, kui tegevusse sekkub noor kogemusteta polümorf (no tõsi küll, ka Röster on meeldiv hukatuslik värskendaja), kes meenutab oma tipphetkedel Aliensi tüüpi kurja elajat. Ja no muidugi Kassi edevuse kaotamine. Nojah, nalja saab tõusvas joones, selline meelelahutus pole kurjast.

“Ta tõmbas vestitaskust kulduuri, avas pöidlaga kaane ja silmitses sihverplaati. Kass oli tavapärased numbrid asendanud rea sümbolitega, mis tähendasid “toit”, “seks”, “uinak”, “tukastus”, “uni”, “suur uni”, “eneseimetlustund”, “sugemine” ja “pesu”. Praegu oli kakskümmend minutit seks läbi ehk teiste sõnadega kolmveerand toit. Ta vajutas kellakaane kinni ja tõmbas enda kõrval rippuvast kellanöörist.” (lk 128)

ulmekirjanduse baas 

Christopher Hale – Hitleri võõrleegionärid. Euroopa räpane saladus (2012)

“Enamasti on ajaloolased tõlgendanud mittesakslaste SS-i värbamist meeleheite märgina. Teisisõnu, Himmler ja tema komplekteerimisameti ülem Gottlob Berger olevat lihtsalt soovinud võimalikult palju SS-i mundris mehi Punaarmee vastu paisata. Käesolev raamat selgitab, et välismaalasi värvati ideoloogilisel põhjusel: eurooplaste teatud etniliste gruppide germaniseerimiseks ja rahvusliku identiteedi lahustamiseks vereohvri kaudu.” (lk 353, vt ka lk 379)

Peale Snyderit mõjub selline raamat pisut sensatsioonimaiguselt, Hale on südamega asja juures ega varja oma suhtumist, tema arvates on ohtlik panna ühele pulgale Hitleri ja Stalini massimõrvad, sest siit on vaid üks samm edasi antisemiitluse tagant lükkamiseks. Või õigemini võiks teksti nimetada antifašistlikuks, mis on kindlasti tore, aga jääb ehk pisut ühekülgseks. Nojah, eks ukrainlased ja baltlased saavad siis külge massimõrvade sooritajate sildi, Eesti tegevusest rohkem juttu lk 240-248 – sellised sakslaste ees lömitajad. Raamatu kuritegelane on ehk Himmler, kes üleüldse plaanis Hitlerilt Euroopa üle võtta ja muuta maad SS-provintsideks. Huvitavad ülevaated nende maade värkidest, millest muidu üldkäsitlustes napilt mainitakse – Horvaatia, Rumeenia, Läti, Belgia, Taani; ja nagu ikka, napp ülevaade Prantsusmaa kaasajooksikutest.

Tõlge on tormakas ja mitmete näpukatega. Eks autorilgi mõned laia joonega värvimised – näiteks kord paiknes Himmleri peakorter Hitleri omast 35 km kaugusel, vahel mõne kilomeetri (lk 343) või 15 kilomeetri kaugusel (lk 346). Või siis sellised tsitaadid:

“Hiljem tunnistas Heydrich Daluegele, et Hitler oli andnud talle erakordselt range käsu likvideerida mitmesugused Poola eliidi ringkonnad, näiteks vaimulikud, ülikud, juudid ja vaimuhaiged.” (lk 37)

“Sakslaste eestkoste all paisus Omakaitse jõuliseks rahvakaitseväeks, kuhu kuulus ligi 40 000 meest. Enamasti astusid sinna põllumehed, kes olid harjunud sajandite jooksul täitma sakslaste käske.” (lk 244)

“Ta sündis 1908. aastal tollal Vene keisririigile kuulunud Liepajas ning üliõpilasaastaist alates tegi ta karjääri kolmes eri riigis ja vähemalt kümne eri võimu alluvusese – nii tsaari, keiserliku Saksamaa, liberaaldemokraatide, Läti valitsuse, nõukogulaste kui ka Saksa natside ajal.” (lk 250)

Avo Paistik – Klaabu juhtumused 1 (1989)

Paistik on taastöödelnud oma versiooni Klaabust ja seekord on ohjad täiesti tema käes ehk siis kogu sisu ainuisikuline valdamine. Paistiku illustratsioonid erinevad oluliselt Kurismaa nägemusest – kui Kurismaal on poolmüütiline algmaailm, minimalistlik ja monotoonse värvilahendusega (või kuidas nüüd väljendudagi), siis Paistiku illustreeritud maailm võiks iseloomustada lihtsameelse psühhedeeliana, kobrutavad värvilatakad, kõik need putukad ja linnud ja lilled ja nurkades piiluvad lõustad. Klaabu on seal, võiks öelda, igati tähelepanu keskmes, kõik need olendid vaatavad just teda. Pilvedest ja mereveest rääkimata. Ja muidugi – on märke inimasustusest (ehk siis lähenemine Rannapile ja kaugenemine Kurismaast).

Jutt on algversioonist lühem, ära on jäänud konn, metsatulekahju, seened ja tigu; tekst on üldse pea maha kratsitud, on vaid ekstaatilised hüüatused (ei saa jätta märkimata, et selle raamatu lugemisel Klaabu multifilmi pea üldse ei mäletanud). Ja veel üks muudatus või miksimine varasemaga, Paistik kasutab nüüd Klaabu tundlate kohta Rannapi väljendit krimbel.

Grant Naylor – Punane kääbus: Lõpmatuses tuleb sõita ettevaatlikult (2002)

Et siis Douglas Adamsi laadis humoorikas ulmekas, mis toimub tulevikus ja sellest omakorda kolm miljonit aastat hilisemas tulevikus. Ehk suvaline jõmm satub purjuspäi Maalt ära jne jne. No tegelikult on raamatu tegevus kokku võetud tagakaanel:

Kui Lister end purju jõi, siis ikka päris põhjalikult. Olles tähistanud oma sünnipäeva Monopoli-teemalise kõrtsituuriga mööda Londonit, lõpetas ta rännakud ühel Saturni kaaslasel, peas naiste roosa krimpleenkübar ja jalas kollased kalavintskid. Raha tal polnud, aga taskus oli pass Emily Berkensteini nimele. Kosmosekorpusesse astumine näis ainsa sobiva lahendusena. 
Punane Kääbus, vana kobakas kosmoselaev, pidi peatselt alustama teed maale. Sinna see aga ei jõudnud. Selle asemel leidis Lister end kolme miljoni aasta kauguselt Maast. Ta oli inimkonna viimane elusolev esindaja. Tema seltsilisteks olid surnud mees, hullunud arvuti ning kõrgelt arenenud kass. Koduteel ületasid nad valguse kiiruse, kohtusid Einsteini, Archimedese ja Norman Wisdomiga ning avastasid... alternatiivse reaalsuse.

Igal juhul, meelelahutuseks sobilik lugemine, ja kassiarmastajatele on kassinimene Kass, kelle elu on nii mõnusalt laisk, et see teeb relvituks.

“Ta vihkas pesupäevi. Need väsitasid ta alati ära. Väsinult korjas ta maast veel ühe määrdunud särgi, sirutas keele välja ning asus särki pikkade, metoodiliste, karedate ja märgade keeletõmmetega puhastama, katkestades aeg-ajalt vaid selleks, et keelt pesupulbripakki torgata.” (lk 206)

ulmekirjanduse baas

Avo Paistik – Klaabu (1982)

Tegemist siis pigem stsenaariumiga ja kunstnikuks on Kaarel Kurismaa ning pildiline külg rohkem domineeribki – tekst pole kirjanduslikult just suurem asi, pigem kirjeldab tõetruult kaadreid, aga ehk see väikelastele mingil moel sobib. Naljakas, et kui jutt vihasest konnast või ussist, on piltidel hoopis naeratavad isendid. Huvitav, mida see õieti tähendab kui Nipi ja Klaabu söövad kahekesi õuna ära ning seejärel lendavad kahekesi ära – miskisugune vimkaga loomismüüt? Inimkonna pärinemine sellistest sootutest lendavatest trulladest? (Nojah, multikat üle vaadates ei jäänud nii dramaatiline tunne sisse kui eelnevalt raamatut kogedes.)

Ja miks siis ikkagi on olemas kaks erinevat versiooni Klaabust – kui Rannapi oma on traditsiooniline ja didaktiline lastekirjandus (maakooli esimese klassi lapsed ja nende rõõmud-mured), siis Paistiku versioon on selline... ambitsioonidega projekt.