Disinformation on counter culture'i meediamoodustis, mis kajastab radikaalsete ideedega kunstnikke ja teadlasi, erilisi inimesi. Punk, maagia, okultism, psüühilised võimed, öko-liikumised jne. Igatahes on selles väljaandes koos intervjuud tühistatud telesaatest, mis pidi vaatajatele reaalsust paljastama, mitte töödeldud reaalsust edastama. Ehk siis rääkima tõeliselt innovaatilistest ideedest ja nendest inimestest, kes on ammu olnud seotud teadvuse edendamisega ja inimeste silmade avamisega. Muidugi vaatas telekompanii esimest osa ja tühistas selle põhjal terve lühiseeria. Pole hullu, Metzger pani intervjuude lõigud sõnadeks ja nii ongi olemas kogumik intervjuudega, mida vahepeal täiustavad ka illustratsioonid või kaadrid läbiviidud lindistustest.
Suur rõhk on maagial ja selle olemusel: mis see on, mida see tänapäeval tähendab ja kuidas seda enda huvides kasutama õppida.
"One example I used with people to try and make them update their concept of magick is - you get the old-fashioned or everybody's archetypical view of it, which is a guy in robes with a wand saying sort of Latin incantations and so on. But the modern magician uses a Polaroid camera and a cassette recorder, like this. Because you use what's appropriate tool to the time you live in. So in the medieval ages that was appropriate, because it fitted the culture, with a sort of strong religious cult. But now that's not appropriate. A computer, cassette recorder and a Polaroid camera is what's appropriate; and a video camera now. Because you're dealing with what's powerful, and what works, and what manipulates what happens. That's what its all about. And you apply your will to what's already available to make things happen." (Genesis P-Orridge.)
Toon ära paar inimesi ja nende poolt räägitud juttude tekste kah, saab vähemalt mingi ülevaate:
Robert Anton Wilson räägib põhimõtteliselt kahepartei süsteemist ja poliitikast ning sõjast osade narkootikumide vastu kui katsest ühiskonna üle kontrolli saada. Et korporatsioonid rahastavad nii demokraate kui vabariiklasi võrdselt ja see, kes võidab, on nende taskus. Ja et anti-narko sõda toob teatud inimestele valitsuses nii palju sisse, et seda ei tahetagi võita: tahetakse seda pidevalt käimas hoida ja siis endale vajalikke seadusi läbi suruda. Siis räägib illuminaatidest. Tüüp on sel teemal vast kõige haritum inimene ja vastab küsimusele KES need illuminaadid siis on? Nad olid vabamüürlusesse imbunud demokraadid ja vabamõtlejad, kes leiutasid vandenõusid Euroopa kuningaperede ja paavstivõimu kukutamiseks. Veel paar mõtet number 23 fenomenist ja kristluse kadumisest. Olen seda kõike tegelikult ka varem kuulnud ja lugenud, aga tore on omada tema arutluskäike ka paberi pääl.
Howard Bloom räägib globaalsest ajust ning kuidas bakteritest kui esimestest "interneti" kasutajatest, ehk siis bakterite ja inimeste võitlusest ning kuidas bakterite infovahetus ja areng ületab inimeste mõistmise. Vaktsiinide aegumine toob kaasa tulevikus vältimatu katku ja muud head. Bakteriühiskonnast räägib mees nii haritult ja oskuslikult, et lust lugeda. Ei midagi "tehnilist", dialoogi vormis. Et kuna bakterid oskavad infot vahetada, end vajaduse korral muuta ja kohaneda ja end levitada elusloomade abil, siis on nad alati inimkonnast sammukese ees. Et teatud mõttes on bakterid kõik omavahel seotud kui teadvusvorm.
Paul Laffoley jättis samuti suure mulje, eriti kasuks tulid sellele tema maalide reprod. Tüüp on iseõppinud kunstnik, kelle IQ on tavaliste kunstipedede jaoks liiga kõrge. Olles ühenduses mingi tulnukaga, sai ta juhiseid ajamasina ja viienda dimensiooni siiatoomise jaoks ja nüüd on see geenius jooniste ja projektidega ametis. Lugedes jääb selline mulje, et ta on oma ajast nii ees, et ta elabki juba väljaspool aega ja ruumi ja kunagi jõuame talle järgi.
Douglas Rushkoff räägib meediast ja viirustest, ja kuidas maagiat turunduses kasutada. Kuidas mõjutada sümboleid ja tundeid nii, et see tooks kaasa soovitud tulemuse. Kuidas toimivad korporatsioonid ja miks on mõttetu neid süüdistada või jätkata "meie vs nemad" võitlust. Kuidas meedia ja siis ka memed levivad viirusena, mis nakatab ja teisi üle võtab. Samas räägib ta ka müügikultuurist ja kuidas igasugune mäss kultuuri vastu lõpuks ise kultuuri osaks muutub ("Matrixi" filmid, Manson, South Park jne).
"But remember that anything that the more vaguely defined counterculture does that catches on with the kids is immediately scooped up by corporations and sold back to us. In some sense, I think that rather than trying to avoid that co-option, what we have to do is play with that co-option. If corporations are going to co-opt everything we do, then let's have them co-opt psychedelic drugs and designer reality. Magick. Spirituality. Let's have them co-opt enviromentalism. Let's use our imaginations instead of complaining about people who sell out. Don't sell out, sell in."
Grant Morrison on mu jaoks selle raamatu tipphetk, sest ta on visionäär ja tiptop võluripoiss. Pluss olen tema "The Invisibles" sarja austaja ja need on mu riiulis koos tema "Filth" koomiksiga. Mees räägib oma huvist maagia ja Aleister Crowley vastu, punkmuusikast ja reaalsus(t)e/teadvuse laiendamisest ning kõigele lisaks oma Katmandus toimunud kokkupuutest mingi võõra, tulnukaliku elovormiga.
"As I say, it was a Fifth Dimensional environment. And the creatures in it seemed to be holographic. They were blobs but it's hard to describe this because you're crunching back down into Third Dimensional language. I'd equate it with something like the Aboriginal 'dreamtime'. Those people are very sophisticated, a 40,000 year old culture. They talk about a dreamtime, which is space where stories continually happen. And it seemed to be that experience. And like I said, the universe behind me was one single object where time was a thing that was like a landscape rather than what we think it is. You see, we move through time. You know you lived in 1970, so where the hell is 1970? Why can't we point to 1970? From the Fifth Dimensional perspective we can point to 1970 and that's the difference.
A human being has been processed through time. We come out of our mothers' wombs as babies. You were a baby, I was a baby, we were all babies and we were all 12 at some point. All of us got to an age beyond 12, that is. And yet where is it? Those things are behind us and the medium that is space abd time stretches out like a centipede body going all the way bacl to the womb. And joining in with your mother and your father and then intertwined with what I saw was an entire life energy going back that floats in space-time. And it was like a huge sea anemone. And everyone is a branch of this.
And when you get that perspective, all you're getting is a section through time. This is the way that we experience it because we can't move backward. We're forced to move forward all the time. So we can't even turn back over our shoulders and dee this billion-legged, billion-eyed monster that stretches beyond us."
Peale tema on raamatus veel maalikunstnikke ja performance kunstnikke, kes oma elude jooksul panustanud kunsti mõiste laiendamisesse ja tekitanud skandaale ja üldse ühiskonda raputanud. Nende kõigi ideed ja teod on nii suured, et mu pea tundub väikene. No otseses mõttes loen nende mõtteid ja proovin jälgida ja tunnen, kuidas miski minus muutub või nüüd kah märgitud olen. Reaalsus muutub ja muteerub ja sellised inimesed on üldse tihti elavad legendid, prohvetid ja teerajajad.
28 september, 2012
27 september, 2012
Thomas Pynchon "The Crying of Lot 49" (2006)
"Change your name to Miles, Dean, Serge and/or Leonard, baby, she advised her reflection in the half-light of that afternoon's vanity mirror. Either way, they'll call it paranoia. They. Either you stumbled indeed, without the aid of LSD or other indole alkaloids, onto a secret richness and concealed density of dream; onto a network by which X number of Americans are truly communicating whilst reserving their lies, recitations of routine, arid betrayals of spiritual poverty, for the official government delivery system; maybe even unto a real alternative to the exitlessness, to the absence of surprise to life, that harrows the head of everybody American you know, and you too, sweetie. Or you are hallucinating it. Or a plot has been mounted against you, so expensive and elaborate, involving items like the forging of stamps and ancient books, constant surveillance of your movements, planting of post horn images all over San Francisco, bribing of librarians, hiring of professional actors and Pierce Inverarity only knows what-all besides, all financed out of the estate in a way either too secret or too involved for your non-legal mind to know about even though you are co-executor, so labyrinthine that it must have meaning beyond just a practical joke. Or you are fantasying such a plot, in which case you are a nut, Oedipa, out of your skull."
Ma ei mäleta, kust mulle jäi meelde ähmane kuulujutt, nagu oleks Pynchin huvitav kirjanik. Põhimõtteliselt teadsin, et tüüp kirjutab psühhedeelikumidest ja vandenõuteooriatest, nii et see oli too mesine mesi, mis mu liimile tõmbas. Ja noh, uue autoriga tutvumiseks kõlbab alati kõige õhukesem raamat ja selle järgi otsustan, kas tahan kunagi ka paksemaid.
Mingi haige tõmme on viimasel ajal postmodernistliku kirjanduse poole, või selleks igatahes Wiki seda tembeldas: selline kaootiline, kujundlik ja kergelt psühhootiline sündmuste ja aja edastamine, kus narratiiv on mingi paadike keset hüplevat nägemustemerd. Bolano kirjutab näiteks sarnaselt, kuid tema on vähemalt sürrim ja kuidagi haiglaslikum. Pynchoni lugedes on selline tunne, nagu jookseks läbi tihnikute ja ohakad ja puuoksad krabavad kinni ja ei lase nagu tormata vaid hakkavad su edasijõudmist takistama. Tihti on leheküljepikkune lõik nii arusaamatu, et ainult esimest ja viimast lauset lugedes saad aru, mida öelda tahetakse. Muidu projekteeritakse ajusse ikka kujundeid ja "eelsõnalikke" pildikesi. Pikapeale lugedes saad lõpuks ikka aru, et naine läks sinna, see mees ütles seda ja keegi astus sealt välja jne.
Loo keskmeks on naine nimega Oedipa Maas (kõik nimed romaanis on täielikud fantaseeringud ja tuletised), kes saab järsku teate, kuidas ta mingisugune eks-peika jättis talle mingi päranduse. Mees oli miljardär ja siis sõidab naine selle kirja peale kohtuma advokaadiga, kellega üsna pea seksima hakkab. Elades hotellis, et mingite legaalsete jamade venimise tõttu oleks kus olla, puutub ta kokku ühe salapärase sümboliga. Tasapisi hakkab ta tajuma, et on mingisuguse vandenõu avastanud. Kohtudes erinevate inimestega üritab ta selle detailidesse laskuda kuid mispärast ta üldse huvitub, on kergelt segane. Tavaline koduperenaine, aga sukeldub mingi paranoiamaitselisse seiklusesse... okei. Vandenõu keskmes on muidu alternatiivne postiteenus. Selgub, et juba Rooma ajast on Euroopas olnd postiteenusemonopol, mis pole lasknud tekkida teistel, konkureerivatel teenustel. Asi puudutab muidugi info liikumist: kes kontrollib võimsate inimeste kirjavahetust, kontrollib pmst põllumajandust ja poliitikat. Ja selgub, et selle peamise postiteenusega võitleb underground postiteenus, millel oma salamärgid ja paroolid jne.
Idee on huvitav ja see pole iseenesest krimka või ulmekas, nii et point polegi kulminatsioonil või lõpplahendusel, kuna noh postmodernismi mõte paistab olevat protsessis ja kuidas see lugejat mõjutab. Naine mõtleb vahepeal, kas see kõik on surnud miljardäri lõplik nali tema kui eksi kulul või on ta äkki psühhoosi küüsis... Ma ei tea, vahepeal jätsin sõnamüüre vahele või siis kiirlugesin ja ei leidnud sealt edasiviivat teksti. Lihtsalt nagu hõljuv kujutlusvõime, mis haarab endasse muljeid oma meeltega ja siis edastab need korrastamata kujul.
Võib-olla kunagi hiljem lugedes (või happes olles) tundub asi nauditavam, kuid muidu oli küll nagu vastutuult kusemine. Huvitav raamat ja stiil aga ma ei oska vast seda vastavalt hinnata.
Ma ei mäleta, kust mulle jäi meelde ähmane kuulujutt, nagu oleks Pynchin huvitav kirjanik. Põhimõtteliselt teadsin, et tüüp kirjutab psühhedeelikumidest ja vandenõuteooriatest, nii et see oli too mesine mesi, mis mu liimile tõmbas. Ja noh, uue autoriga tutvumiseks kõlbab alati kõige õhukesem raamat ja selle järgi otsustan, kas tahan kunagi ka paksemaid.
Mingi haige tõmme on viimasel ajal postmodernistliku kirjanduse poole, või selleks igatahes Wiki seda tembeldas: selline kaootiline, kujundlik ja kergelt psühhootiline sündmuste ja aja edastamine, kus narratiiv on mingi paadike keset hüplevat nägemustemerd. Bolano kirjutab näiteks sarnaselt, kuid tema on vähemalt sürrim ja kuidagi haiglaslikum. Pynchoni lugedes on selline tunne, nagu jookseks läbi tihnikute ja ohakad ja puuoksad krabavad kinni ja ei lase nagu tormata vaid hakkavad su edasijõudmist takistama. Tihti on leheküljepikkune lõik nii arusaamatu, et ainult esimest ja viimast lauset lugedes saad aru, mida öelda tahetakse. Muidu projekteeritakse ajusse ikka kujundeid ja "eelsõnalikke" pildikesi. Pikapeale lugedes saad lõpuks ikka aru, et naine läks sinna, see mees ütles seda ja keegi astus sealt välja jne.
Loo keskmeks on naine nimega Oedipa Maas (kõik nimed romaanis on täielikud fantaseeringud ja tuletised), kes saab järsku teate, kuidas ta mingisugune eks-peika jättis talle mingi päranduse. Mees oli miljardär ja siis sõidab naine selle kirja peale kohtuma advokaadiga, kellega üsna pea seksima hakkab. Elades hotellis, et mingite legaalsete jamade venimise tõttu oleks kus olla, puutub ta kokku ühe salapärase sümboliga. Tasapisi hakkab ta tajuma, et on mingisuguse vandenõu avastanud. Kohtudes erinevate inimestega üritab ta selle detailidesse laskuda kuid mispärast ta üldse huvitub, on kergelt segane. Tavaline koduperenaine, aga sukeldub mingi paranoiamaitselisse seiklusesse... okei. Vandenõu keskmes on muidu alternatiivne postiteenus. Selgub, et juba Rooma ajast on Euroopas olnd postiteenusemonopol, mis pole lasknud tekkida teistel, konkureerivatel teenustel. Asi puudutab muidugi info liikumist: kes kontrollib võimsate inimeste kirjavahetust, kontrollib pmst põllumajandust ja poliitikat. Ja selgub, et selle peamise postiteenusega võitleb underground postiteenus, millel oma salamärgid ja paroolid jne.
Idee on huvitav ja see pole iseenesest krimka või ulmekas, nii et point polegi kulminatsioonil või lõpplahendusel, kuna noh postmodernismi mõte paistab olevat protsessis ja kuidas see lugejat mõjutab. Naine mõtleb vahepeal, kas see kõik on surnud miljardäri lõplik nali tema kui eksi kulul või on ta äkki psühhoosi küüsis... Ma ei tea, vahepeal jätsin sõnamüüre vahele või siis kiirlugesin ja ei leidnud sealt edasiviivat teksti. Lihtsalt nagu hõljuv kujutlusvõime, mis haarab endasse muljeid oma meeltega ja siis edastab need korrastamata kujul.
Võib-olla kunagi hiljem lugedes (või happes olles) tundub asi nauditavam, kuid muidu oli küll nagu vastutuult kusemine. Huvitav raamat ja stiil aga ma ei oska vast seda vastavalt hinnata.
Celine Kiernan – Mürgitroon (2012)
Romaan romantikuist tütarlastele.
Mõnel sadistlikumal hetkel sedastaksin endamisi, et tegemist päris
imala tekstiga, mille peategelaste emotsemine tekitas endas huvitava
vastupidavusvõistluse: kui kaugele oled suuteline lugema enne kui
kannatus järele annab. Nojah, romaan lõppeb nii nagu oleks
järgmises osas viimaks tõelisi seiklusi oodata.
Lugu siis umbes selline: 15-aastane
neiu Wynter koos oma kolmekümnendates aastates isaga naaseb peale
viit aastat karmil põhjamaal viibimist kuningriigi kodusesse
pealinna. Aga palju on nüüd muutunud – isa on haige, pealinnas
valitseb kuninglik hirmuõhkkond ja neiu endine lapsepõlve
mängukaaslane ehk kuninga sohipoeg Razi on sirgunud
üheksateistaastaseks noormeheks, kel on salapärane ja irriteeriv
südamesõber Christopher. Taga hullemaks – kuningas Jonathon on
kuulutanud õiguspärase troonipärija elavaks surnuks ning tahab
upitada arstiks õppiva Razi uueks troonipärijaks. Raz, Christopher
ja teised head (ja halvad) inimesed ei nõustu sellega ning seepärast
neid pekstakse ja sandistatakse – või üritatakse Razile atentaati
sooritada. Ühtlasi puhkeb armukolmnurk neiu ja noormeeste vahel,
millest ma kalgi inimesena ei saanudki lõpuni aru, kes keda õieti
panna tahab (tekstis on ühes kohas äge eitamine nagu printsil ja ta
orjast sõbral võiksid olla omasooiharad suhted – aga kes teab!).
Ühesõnaga, headel tuleb taastada õige troonipärija aujärg, et
kuningriik oma seesmistest vastuoludest üle saaks. On see võimalik?
Ei tea. On kuulda, et õige troonipärija pooldajad-mässajad on
valmis valla laskma miskisugust põrgumasinat, mille Wynteri isa
Lorcan kunagi noorena oli rumalast peast Jonathonile konstrueerinud
(millega täpsemalt tegu, veel ei selgu). Pealinnast tuleb põgeneda,
ning noored teevadki seda, jättes maha surmavalt haige Lorcani. Ja
mida õieti tahavad vaimud ja kassid (need siis triloogia avaosa
üleloomulikud elemendid)? Ei tea.
Tegevustik toimub Euroopas, mis ei ole
päris see teadatuntud hiliskeskaegne Euroopa. Mainitakse Marokot ja
Padovat ning rahvustest türklasi, muud teadatuntut nagu silma ei
torganud (no kerge vastuolu on musulmanide ja, ee, kristlaste vahel,
samas eksisteerivad nad rahumeeli kuningriigi pealinnas). Üldiselt
vehitakse terariistadega, ent on ka musketimürinat. Ses suhtes
lihtne tekst, et asi edeneb väga korrapäraselt ja kronoloogiliselt,
ei mingeid ajas edasi hüppamisi või tagasivaateid vms (no ühes
kohas oli vist juttu, et viis päeva nokitseti raamatukogu
parandustöödega, mingigi kiirendus).
Ning nüüd siis sellest, mis raamatu
juures nagu häiris. Need jubedalt emotsevad peategelased. Prints ja
ta sõber on kui mõõgakangelastest metroseksuaalid, no kohe ikka
päris naiselikud noored mehed, kileda häälega karjuvad valu või
pettumuse pärast, pisarad voolavad ja muudkui kallistavad üksteist
või hellitavad teineteist nimedega. Võeh. Ja siis Wynter, kes
käitub ühtaegu kui emotsionaalselt segane tiinekas ja muidu
varakogenud vabadusvõitleja ning unistab noortest meestest ei tea
mida (sõprust, idülli, mitte seksi). Need peategelased on sellised,
kes võrreldes teiste loomulikumate kõrvaltegelastega (Lorcan,
Jonathon, kass jt) mõjuvad tõeliselt tüütult ja kannatust
proovile panevalt. Ega ometi tõlkija ole omalt poolt teksti veel
naiselikumaks teinud? Või on siis süüdi see, et loo vaatepunkt on
15-aastaselt tüdrukult, kes peab olema keegi, kelleks ta
ealiselt-vaimselt veel lihtsalt valmis ei ole (kuigi puusepana juba
vääriline vaimustavat rohelist rüüd kandma). Igatahes jäi kogu
romaanist üks väga roosa mulje või... midagi. Selge see, et
ilmselgelt sattusin vale raamatu peale, miskipärast muudkui lootsin,
et millal prahvatab miskit võigast, aga noh, veel mitte.
“Siis koondus ta pilk äkki jalge ette põrandale, ta hingas sügavalt sisse ja sirutas õlad välja. Wynter nägi, kuidas Razile mask näole ilmus. Tema ebakindlus, tema hirm, kõik see kadus kuhugi sügavusse, tema jahe muretu õukonnanägu tõusis pinnale nagu jää. Tüdruk nägi, kuidas Razi silmad kähara tuka varjus kalgistusid ja kulmud kõrgis üleolekus kerkisid. Siis lõi ta selja sirgu ja pea kuklasse ning vaatas otse Wynterile silma.
Razi mask purunes tüdrukut nähes miljoniks killuks ning ta komberdas kaks sammu tagasi, enne kui jälle ennast kogus. Tema pilk libises tüdrukult Christopherile ja jälle tagasi. Mees pilgutas kiiresti silmi, justkui tahaks neid oma vaateväljast minema pühkida.
Wynter tundis, kuidas ta nägu praguneb. Oh, issand! mõtles ta. Me tegime valesti, me tegime valesti! Aga siin nad nüüd olid ja kahju oli juba sündinud, niisiis pani ta oma silmadesse kõik, mis vähegi suutis. Ma armastan sind, püüdis ta mehele näidata, püüdis ütelda. Ma olen sinuga! Sa ei ole üksi. (lk 276)
26 september, 2012
Steven Erikson "The Crippled God" (2012)
Püha puts. Seeria on viimaks läbi.
11216 lehekülge hiljem... Lugedes story arc'i sisse vaid Eriksoni teosed ja jättes välja Esslemonti lisandid. Kümme tellist hiljem. Ma pole kunagi eriline fantasy kirjanduse friik olnud ja ulme on ka külmaks jätnud. Vaid vähesed teosed kõnetavad. Näiteks Simmonsi "Hyperion" ulme vallast. Sellistes teostes, mis räägivad "võimatutest" asjadest, peab mu jaoks olema mingi ühendav joon või lehekülgede vahelt välja sirutav käsi otse minu hinge. Et see kõnetaks midagi universaalset lugejas. Mulle ei piisa lihtsalt kangelaste ja pahalaste madinad, lihtsad moraalilood ja draakonitele pihkutagumine. See teebki ju nagu muinasjutust soovunelma, et seal võidutseb alati vaprus, head inimesed on ilusad ja igavesti koos ning pahad pekstakse mulla alla:: päriselu pole sihuke.
Mitte, et Malazani seeria oleks mingi taevast kukkunud fantasy päästeviis. Kindlasti on see aga selle põlvkonna säravaim teemant muude kulinate kuhja otsas. Kuskohas LoTR seeria kõnetab paljusid neid, keda algselt fantasy ei huvitanud, on Malazani raamatutel selleks veelgi suurem võimalus. Kõik see, mis seal toimub, on kuidagi ehe ja toores. Inimlikkus, kannatamine, lootus kõige jubeda kiuste, armastuse kaotamine, unistuste haihtumine... See kõik võiks samahästi "Anna Karenina" süžeed iseloomustada, aga eks see ole ka paras ulme. Väljamõeldud tegelased väljamõeldud lugudega. Need kõik oleksid tähtsusetud kirjutised, kui neis poleks midagi lugeja hinges kajastuvat ja vastukajavat.
Lõpuosas koonduvad põhilised looliinid ühte kogumisse ja pidevalt mõtlen lugemise ajal kuidas on võimalik siit head lõppu saada? Kogu see maailm, mis üheksa tellisega üles ehitatud - ja nüüd kümnendas kokku võtta? Loen ja mõtlen, et kurat, lehekülgi on alles nii vähe... Mis sai sellest tegelasest? Mis tollega juhtus? Aga see? Ja lõpuks jõuab kohale, et osad tegelased jalutasid raamatust minema, autor lasi neil minna. Nagu me kõnnime ära teiste eludest või kõnnitakse meie keskilt. Lihtsalt öösse, üle mingi mäejalami või kaob suurlinna massidesse - oma saatusele vastu. Oma saatust valima. Ja need lahtised otsad ei jää kummitama, sest südames on rahu.
Praktilises plaanis on ilmselt mingeid järgesid oodata... mitte otseseid. Aga kõrvalliine, maailma täiustamist jne. Mingit fantastilist lõpplahendust ei saabu. Inimesed sõdivad igavesti, ükskõik kellega. Me jahtisime hunte, kuni nad olid kadunud ja siis jahtisime üksteist. Lõputu sõda ja meeleheide, kuidas selles saakski leida midagi head? Kõige selle inimväärakuse keskelt, kus on kerge alla anda oma madalamatele instinktidele? Erikson hakkas igatahes töötama prequel triloogia kallal, kus käsitleb Tiste Andii diasporaa alguspäevi. Kerge pettumus, sest see mind eriti ei huvita ja siin-seal on ta sellest ka rääkinud. Mind huvitab kõige rohkem Kellanvedi ja Danceri algus, kuidas nad seda impeeriumit üles ehitasid ja need leged vennad endale juurde koondasid. Näiteks.
Muidugi on mulle jäänud alles Esslemonti raamat, mis peaks toimuma kronoloogiliselt peale sedasamust. Ma tean, et peale seda kõike ei loe ma neid raamatuid enam pikka aega. Liiga palju emotsioone, mõtteid, asju mida seedida. Sa lihtsalt ei ootaks sellist laadungit "fantaasiakirjanduselt". LoTR ei tekitanud kunagi minus erilist austust, kuna see oli puhtalt muinasjutuline ja "haldjalik". Rohkem selline esteetide ja folkloristide märg unenägu. Olen näinud soovitusi Malazani seeria sarnaste teoste kohta, aga ma ei huvitu kuna leidsin selle, mis just vaja.
Hea on seeria juures muidugi see, et see on liialt keeruline, et igasugused kusipead saaksid sellesse sisse hüpata. No sellised lollid matsid, kes tulevad mingisse armastatud raamatu skenesse laiutama. "Game of Thrones" tundub selline eemaletõukav ja labane, uus massidele mõeldud fantasy kräpp. Eks sellest tahetakse ka juba filmi teha ja vaadata, kas avalikkus võtaks omaks. Loodan, et nii ei juhtu sest oma peas on ju kõik tiptop valmis ja "oma". Aga noh, samas miks mitte.
Üks inimlik sari. Ambitsioonikas algusest lõpuni. You heard it here first, folks!
11216 lehekülge hiljem... Lugedes story arc'i sisse vaid Eriksoni teosed ja jättes välja Esslemonti lisandid. Kümme tellist hiljem. Ma pole kunagi eriline fantasy kirjanduse friik olnud ja ulme on ka külmaks jätnud. Vaid vähesed teosed kõnetavad. Näiteks Simmonsi "Hyperion" ulme vallast. Sellistes teostes, mis räägivad "võimatutest" asjadest, peab mu jaoks olema mingi ühendav joon või lehekülgede vahelt välja sirutav käsi otse minu hinge. Et see kõnetaks midagi universaalset lugejas. Mulle ei piisa lihtsalt kangelaste ja pahalaste madinad, lihtsad moraalilood ja draakonitele pihkutagumine. See teebki ju nagu muinasjutust soovunelma, et seal võidutseb alati vaprus, head inimesed on ilusad ja igavesti koos ning pahad pekstakse mulla alla:: päriselu pole sihuke.
Mitte, et Malazani seeria oleks mingi taevast kukkunud fantasy päästeviis. Kindlasti on see aga selle põlvkonna säravaim teemant muude kulinate kuhja otsas. Kuskohas LoTR seeria kõnetab paljusid neid, keda algselt fantasy ei huvitanud, on Malazani raamatutel selleks veelgi suurem võimalus. Kõik see, mis seal toimub, on kuidagi ehe ja toores. Inimlikkus, kannatamine, lootus kõige jubeda kiuste, armastuse kaotamine, unistuste haihtumine... See kõik võiks samahästi "Anna Karenina" süžeed iseloomustada, aga eks see ole ka paras ulme. Väljamõeldud tegelased väljamõeldud lugudega. Need kõik oleksid tähtsusetud kirjutised, kui neis poleks midagi lugeja hinges kajastuvat ja vastukajavat.
Lõpuosas koonduvad põhilised looliinid ühte kogumisse ja pidevalt mõtlen lugemise ajal kuidas on võimalik siit head lõppu saada? Kogu see maailm, mis üheksa tellisega üles ehitatud - ja nüüd kümnendas kokku võtta? Loen ja mõtlen, et kurat, lehekülgi on alles nii vähe... Mis sai sellest tegelasest? Mis tollega juhtus? Aga see? Ja lõpuks jõuab kohale, et osad tegelased jalutasid raamatust minema, autor lasi neil minna. Nagu me kõnnime ära teiste eludest või kõnnitakse meie keskilt. Lihtsalt öösse, üle mingi mäejalami või kaob suurlinna massidesse - oma saatusele vastu. Oma saatust valima. Ja need lahtised otsad ei jää kummitama, sest südames on rahu.
Praktilises plaanis on ilmselt mingeid järgesid oodata... mitte otseseid. Aga kõrvalliine, maailma täiustamist jne. Mingit fantastilist lõpplahendust ei saabu. Inimesed sõdivad igavesti, ükskõik kellega. Me jahtisime hunte, kuni nad olid kadunud ja siis jahtisime üksteist. Lõputu sõda ja meeleheide, kuidas selles saakski leida midagi head? Kõige selle inimväärakuse keskelt, kus on kerge alla anda oma madalamatele instinktidele? Erikson hakkas igatahes töötama prequel triloogia kallal, kus käsitleb Tiste Andii diasporaa alguspäevi. Kerge pettumus, sest see mind eriti ei huvita ja siin-seal on ta sellest ka rääkinud. Mind huvitab kõige rohkem Kellanvedi ja Danceri algus, kuidas nad seda impeeriumit üles ehitasid ja need leged vennad endale juurde koondasid. Näiteks.
Muidugi on mulle jäänud alles Esslemonti raamat, mis peaks toimuma kronoloogiliselt peale sedasamust. Ma tean, et peale seda kõike ei loe ma neid raamatuid enam pikka aega. Liiga palju emotsioone, mõtteid, asju mida seedida. Sa lihtsalt ei ootaks sellist laadungit "fantaasiakirjanduselt". LoTR ei tekitanud kunagi minus erilist austust, kuna see oli puhtalt muinasjutuline ja "haldjalik". Rohkem selline esteetide ja folkloristide märg unenägu. Olen näinud soovitusi Malazani seeria sarnaste teoste kohta, aga ma ei huvitu kuna leidsin selle, mis just vaja.
Hea on seeria juures muidugi see, et see on liialt keeruline, et igasugused kusipead saaksid sellesse sisse hüpata. No sellised lollid matsid, kes tulevad mingisse armastatud raamatu skenesse laiutama. "Game of Thrones" tundub selline eemaletõukav ja labane, uus massidele mõeldud fantasy kräpp. Eks sellest tahetakse ka juba filmi teha ja vaadata, kas avalikkus võtaks omaks. Loodan, et nii ei juhtu sest oma peas on ju kõik tiptop valmis ja "oma". Aga noh, samas miks mitte.
Üks inimlik sari. Ambitsioonikas algusest lõpuni. You heard it here first, folks!
25 september, 2012
Michael Crichton – Sauruste park (1994)
No eksole ja tõepoolest ja muidu ka,
kas saab olla paremat meelelahutust kui selline värk, kus
mitmesugused saurused möllavad paradiislikul saarel? Ja no ikka kohe
päris veriselt ja metsikult! Ohhoo. Ning mitte ainult –
eelajaloolised vahetavad sugu ja asuvad munele. Muuhulgas söövad ja
jahivad saurused inimesi ja opossumeid, sobravad ohvrite
sisikondadeski! Võimatu? Jah, aga kirjanduses võib. Sest see on
tehnotriller. Ja armastusele või lihalikkusele pole kriipsugi
trükimusta kulutatud. Paratamatult tekib mõte, et milline võiks
see raamat siis olla, kui oleks nüüd viimastel aastatel kirjutatud.
Kui muidu on Crichtoni tõlkeid lugedes
selline kerge umbmäärane pettumus (sest põnevuskirjandus on
tegelikult üsna elutu?), siis seda romaani lugesin küll vist
kolmandat korda – ja ikka on põnev! Plussiks seegi, et eelmine
lugeja jättis raamatu vahele Marilyn Monroega postkaardi, mis nüüd
siivsalt ilustab arvutilauda.
24 september, 2012
Leo Sinilaid – Kümnendal sajandil (1995)
Tuleb välja, et “Saladusliku tsaari”
postapokalüptiline ideestik on osaliselt maha viksitud sellest
teosest – et tuumasõjajärgne ühiskond eliitslaavlastega jne.
Nojah. Sisu on ühtaegu raske ja kerge kokku võtta. On kümnes
sajand peale tuumasõda ja üks väheseid kohti, kus elada võimalik,
on Eesti NSV – kus aga võimutsevad juba sajandeid vene
parteiaadlikud (valitsejaks alati Iljitš, nüüd juba 69., üleüldse
on parteibosslus päritav jms); maarahvas on kaitsetud tööorjad.
Ent ikka võbiseb eestlastes mässuleek ning aegajalt tõustakse
rõhujate vastu üles. Aga et puudub relvastus (vikatid vs mõõgad),
siis parteiaadlikud suruvad need veriselt ja tõhusalt maha.
Ükskord saavad aga eestlastest
salanõulased teada, et Paide lähedal kolhoosimõisa juures on maa
alla peidetud tuumasõjaeelsed neutronpommid. Salanõulastega
ühinenud punanurklane Viido saadetakse nende järele, petteoperatsiooni käigus vabastab ta oma pruudi julgeolekurüütlite
käest ja leiabki pommid koos kahuritega. Salanõulased rõõmustavad
ja puhkeb mäss, senikogetuist võimsaim! Parteiaadlikud kogunevad
Tallinna juures väljale, et minna mässu maha suruma, ning korraga
plaksti pommitatakse neid metsast iidsete neutronpommidega ehk siis
plats lüüakse võimuritest puhtaks. Ja vaat nüüd saab ENSV
vabaks, kolhoosimõisad jagatakse erataludeks ja valitakse parlament
– et vältida parteiaadli teket, saab parlamendis olla vaid korra
elus.
Lugu kirjutatud 1984. aastal. Võib
mõelda, et ühendavaid jooni on nii Bornhöhe, Vallaki kui Sorokini
loomega. Sellised pisitrükised on vahvad, ka nõelasilmast võib
lahvatada campipurakas, dosimeetril vast kolmandal tasemel.
23 september, 2012
Rein Sepp – Viimne üksiklane (1960)
Kogu austusest legendaarse Sepa vastu
ei saa seda eesti ulme varast pääsukest küll õnnestunud
kirjandusteoseks pidada – tõsine pimesi (s.t. väheste eeskujude
olemasolu?) tulevikuteemaline undamine, mida iseloomustab pühalik
meel, ülepaisutatud keel ja sogane tegevus(etus). Kindlasti on see
eripärane oma ideestiku ja tulevikuelevusega, ent tekst ise on nõrk
või suisa raskepärane nõukogude ulme (nagu ulmebaasis mainitud,
oleks see romaaniks lahti kirjutatud, siis vast teine asi – aga
praegu lihtsalt puudub õhk, käib üks läbinärimine); ikka inimlik
headus, taevalik ühiskond ja edasipürgimine kaugustesse. Sest kes
atmosfääri ületab, peab olema hea inimene jne. Oleks siis nüüdseks
tegu campiga, aga ei, sutt puine seks.
“Kui tahes palju võib olla kaugemate päikeste ümber elavaid maailmu ja tsivilisatsioone, kui tahes palju võib olla elu erinevaid vorme ja erinevaid inimliike, ühes aga allume ühisele seadusele universumis: ükskõik missugune inimene ükskõik missugusel planeedil ei suudaks murda oma maakera raskustungi ahelaid ja suunduda kosmilistesse avarustesse, kandes endas halbu kavatsusi ning taotledes kuritahtlikke eesmärke. Sest neid kardetavaid sihte jälgides oleks seesugune kujutletud maailm tehnika teatud taseme juures hävinenud hoopis või langenud madalamate eluvormide juurde tagasi ega oleks iialgi kaugemale jõudnud omaenese atmosfääri hingusest.” (lk 25)
Praegust Tallinna raudteeremonti
vaadates võiks tõepoolest kaaluda võimalust, et Sepa aimatud
tulevikus on ajamasin, millega käiakse Balti jaama ümbrust võistu
kündmas (lk 5).
“Üks lendav lasteaed sõudis aeglaselt koos kurgedega kaugele põhja.” (lk 29)ulmekirjanduse baas
22 september, 2012
Bill Bryson – Ringkäik kodumajas (2011)
Selline angloameerikakeskne lähenemine
argielu ajaloole (eks see sõltub allikatest); nagu “Kõiksuse lühiajalugu”, aga veelgi lugejasõbralikum. Palju veidrusi ja
friike, kes mingil moel on tahtnud elamist ja töötamist paremaks
või mugavamaks muuta, aga kas nüüd just õnnestunult, seda pigem
mitte – ent õilmitsemiks on ikka sõnnikut vaja. Rõhk sellel, kui
palju 19. sajandil elu muutus – pea keskaegsest modernseks (lk
400). Hea lõbus lugemine, kuigi võib põhjustada endas mure, et
kuidas küll ise nii fantaasiavaene olend oled. Sellise raamatu puhul
on väheke kahju, et pole aega rahulikult lugeda. Nojah,
alljärgnevalt paar juhuslikult õngitsetud tsitaati.
“Enamik külastajaid huvitus rohkem Thomas Edisoni leiutatud elektrisulest. Sulg lõi paberilehte šablooni järgi kärmelt augukesi, mille kaudu tint sattus ka all olevatele paberilehtedele. Nii sai dokumendist kiiresti palju koopiaid. Alatasa eksiteel Edison oli veendunud, et see leiutis on “hoopis suurem kui telegraaf”. Ega ei olnud küll, kuid keegi haaras kähku torkiva sule idee ja kohandas selle tindi nahasse viimiseks. Nii sündis nüüdisaegne tätoveerimispüstol.” (lk 209)
“Rotid on üsna kavalad ja võimelised koostööks. Endisel Gansevoorti linnuturul New Yorgi Greenwich Village'is ei taibanud kahjuritõrjujad kuidagi, kuidas rotid saavad näpata mune neid katki tegemata. Siis istus üks tõrjuja öösel varju jälgima, mis juhtub. Ta nägi, kuidas üks rott haaras muna kõigi nelja käpaga sülle, siis heitis selili. Teine rott tiris siis ta sabapidi urgu, kus nad saagi rahumeelselt jagasid. Samuti märkasid ühe pakenduspunkti töötajad, et lae alla konksude otsa riputatud lihakäntsakad prantsatavad põrandale ja kaovad üks öö teise järel. Kahjuritõrjuja Irving Billig jäi passima. Ta nägi, kuidas rotid moodustasid lihatüki alla püramiidi. Üks rott ronis püramiidi otsa ja hüppas sealt lihatükile ja näris selle konksu ümbert läbi, kuni liha põrandale kukkus. Siis tormas sadu ootel rotte aplalt liha kallale.” (lk 221)
Üks põhjus, miks kempsupotikaas
sulgeda, on see, et rotid-akvalangistid võivad sealt välja vupsata.
Teine põhjus on selline:
“Kõige ropem oli köögivalamu, vahetult järgnes köögilaud, aga kõige räpasemaks esemeks osutus köögirätik. Enamasti kubisevad ligunenud köögirätikud bakteritest. Pühkides nendega laudu (või taldrikuid või leivalõikamislaudu või rasvaseid lõugu või ükskõik mida), viiakse baktereid lihtsalt ühest kohast teise, pakkudes neile uusi paljunemisvõimalusi. Gerba leidis, et teine tõhusaim viis pisikute levitamiseks on kloseti uhtmine avatud kaanega. See paiskab miljardeid mikroobe õhku. Paljud jäävad paariks tunniks õhku hõljuma nagu pisikesed seebimullid, oodates sissehingamist. Teised settivad sellistele esemetele nagu hambahari. Siit veel üks põhjus kempsupotikaas sulgeda.” (lk 225-226)
21 september, 2012
Chris Bellamy – Absoluutne sõda (2012)
Selles suhtes natuke erinev
sõjaajalugu, et seda saavad ka nõrganärvilised lugeda, kõiksugu
jõhkrad sõjakuriteod jäävad pigem tagaplaanile ning rõhk on
ennekõike idarinde üüratute mastaapidega sõjalistel
operatsioonidel endil. Millest eelkõige on tähelepanu 1941-1942
sündmustel, mil Nõukogude riik võinuks kokku variseda
(majanduslikult oli 1942.a. selline, et tegelikult pidanuks Nõukogude
Liit uppi kukkuma – SKT langes mürinal) ning põhimõtteliselt
hekseldati sel ajal natside vastu läbi kaks täiemõõdulist
rahuaegse sõjaväe isikkoosseisu (alles 1942-1943 talvest moodustus
armee, mis vedas sõja lõpuni). (Okei, siin on väike
terminoloogiline segadus, aga ehk saab aru.) Autor räägib üldiselt
venelastest kui nõukogude sõjaväe põhimassist, mis sõja edenedes
vast üldse polnud nii.
Ühtlasi seatakse kahtluse alla nii
mõnedki üldlevinud tõdemused – et näiteks sõja algul Stalin ei
läinud paanikasse või peitu, vaid jätkas samasuguses hullumeelses
tempos töötamist (no vahel tuleb suvilas hinge tõmmata, eksole);
või Siberi diviiside tulek Moskva operatsioonile polnud midagi nii
murdelise iseloomuga (neid lihtsalt polnud nii palju). Mõnedki
huvitavad viidet sellele, millest tänapäeva ametlikud Venemaa
sõjaajalood ei räägi – nt Leningradi kannibalism või
naisväelaste osakaal sõdurimassist. Väheke segaseks jääb
arutluskäik, et 1942 võisid nõukogudelased kasutada Krimmis natuke
keemiarelvi (et natsidelegi näis see juhuslikuna, ei hakanud nad
pilli lõhki ajama).
Et siis selline tore raamat. Paar korda
Eestistki juttu, aga tõesti möödaminnes (hmh, seda saab muidugist
registrist järele vaadata).
õhtuleht
õhtuleht
20 september, 2012
Uku Masing – Mälestusi taimedest (1996)
Aega läks, aga läbi ma selle raamatu taimedest ikka sain. Muutus ise juba omaette nagu potililleks mu öökapil. Oli seal omal kohal ja kes teab, võib olla vaikselt käändus aja jooksul aegamisi valguse poole, vahetas märkamatult asendit, liigutas, kui ma magasin või kodust ära olin. Aegajalt siis jälle mõned õhtud järjest lugesin neid Masingu mälestusi, mis seotud taimedega ja mõtlesin, et võiks taimedest realistlikud botaanilised pildid ka juures olla, oleks väga omamoodi populaarteaduslik-autobiograafiline botaanikaraamat. Paljuski on jutt inimesele, kes taimi ei tunne, liiga konkreetne ja kirjeldav ja noh, igav. Kui oleks taime pilt juures, tekiks kohe äratundmine, õpiks midagi ja tekiks seoseid. Hariduse asi muidugi, ei ulatu ise kuuse-kase-piibelehe tasemest kaugemale.
Raamat on lihtsast positivistlikust botaanikast muidugi üle. Masing ise rõhutab, et kirjutab selle teksti pigem pühenduseks taimedele.
„Neile täiuslikemaile elusolestele – kuigi mõned rumalad nende seas on mõelnud teisiti – kes söönukssaamaks ei tarvitse õgida teist omasugust, kes kuju lõplikkuselt ületavad kõik nõtked ja kauneimate joontega loomad, kes suudavad sööki valmistada valgusest, õhust ja veest, vajades ainult kübekene anorgaanilist ainest oma hoone taladeks. Eriti just selle eest, et nad hoolivad sellest universumi suurimast haruldusest, valgusest, et nad temast oskavad ehitada tõeliselt võimatut, millega mingi loodusekroon ei tuleks toime.“ (10-11)Lugeda on lehekülgede kaupa kirjeldusi sellest, kus, millal, millises seisus milliseid taimi nähtud, nopitud, ise kasvatatud. Põnevam on aga see, kui Masing räägib oma isatalust Raplamaal, maaelust juba vaat et sajand tagasi. Karmiks läheb, kui mängu tulevad inimesed, siis ei hoia ta end tagasi. Tarkuse, tundlikkuse ja aususe kolmeharulise piitsaga nüpeldab ta halastamatult kogu inimkonna edevust, kadedust, maitsetust, labasust ja muid pahesid. Oi õudust! Kuni armsaimate inimesteni välja ja iseennastki ei säästeta – ta ju ka inimsoost. Uurib end üsna põhjalikult ja need tagasivaated arenguteele ja noorukiea suhetele kodus ja koolieas ongi kõige huvitavam osa raamatust. Ja leiab ikka ja jälle, et on täiskasvanuna siiski muutunud, arenenud – erinevalt teistest. Ja on masenduses teiste mõistmatuse üle, kes on ikka teise klassi aegsetes kaklustes ja kerenuumamises kinni.
„Mina ei taha kõhtu, veel vähem olla kõht. Tahan olla aju, millesse voolavad kokku kõik võimalikud tajud maailmast, tahan liikuda, toimetada, talitada, teha, ehitada, istutada, muuta maailma paremaks ja mitte teda õgida kellegagi võidu. /---/ Olen needitud sellesse aega, kohtamata ühtki omataolist, suutmata viia kaasa endaga kedagi.“ (116)
„Ja muidugi see, kes juhtub lugema, ütleb, et ka mina olen ülbe – et ma ei ole nii, nagu teised inimesed, et pean end nendest paremaks, väärtuslikumaks, õilsamaks. Jumal küll, kuidas saan selgitada, et ma ei ole midagi nendest. Olen ainult teistsugune, kellele need terminidki ei ole enam sisukad.“ (115)Huvitav, äkki Masing oli 50ndate Tartus, mil selle raamatu märkmed kirja on pandud, nii üksiklane – just selline mulje raamatust jääb – mingi ümbritsevatest suurema eneseteadlikkuse tõttu? Mingi terava eneserefleksioonivõime tõttu? Laiema pildi nägemise võime või julguse poolest, samal ajal kui paljud sukeldusid (pagesid?) nina ees oma kitsasse erialasse? Kas 50ndate inimesed Tartus olid naiivsemad? Nojah, vast oli ta nii kibe lihtsalt tegutsemise piirangute tõttu, kärbitud tiibade pärast. Võis resigneerunult sajatada, sest vahet polnud, nagunii leviteeris kodus oma paralleeluniversumis, ei lastud teda kuhugi rändama ega ehitama. Maailm pidi ju tematagi kohe-kohe valmis saama, plaanide kohaselt.
19 september, 2012
Norman Manea – Klounidest: diktaator ja kunstnik (2012)
Natuke arusaamatuks jääb, milleks see
tõlkevalik õigupoolest on – tutvustada Manea'd? Ceaucescu režiimi
meenutamine? Eliade ja natsid? Totalitarism ja inimene? Rumeenia
keelest tõlkimine kui selline? Ida-Euroopa lähiajaloole
mitmekesistavam vaade?
Esimene tekst annab ülevaate Ceaucescu
Rumeeniast, aga ei jaksanud seda lõpuni lugeda, kuidagi igav
kujundlik jauramine ja muidu enda tähelepanupuudus. Teises tekstis
on toodud ära tsensori põhjalik ülevaade autori ilmumisootel
käsikirjast ehk siis sisukokkuvõte ning millised puudused tuleks
kõrvaldada või mida juurde kirjutada, et raamatu väljaandmisel
oleks väljendatav tasakaalus ning kõik rahul. Ülejäänud osa
esseest on siis autori eellugu ja kommentaar sellele kokkuvõttele
ning niisama muu seonduv (ja muidugi kriipiv kahtlus, et kas
tulevased põlvkonnad mõistavad autori ja teiste tollaste
teisitimõtlejate võitlustekste). See tsensori kokkuvõte oli endale
vast raamatu huvitavaim osa, mis sobis avaldamiseks ja mis mitte
(kuigi tegemist polnud nö ametliku tsensori ettekandega). Kolmas
essee on siis kuulsast Eliadest kui natsionaalsotsialistide
pooldajast (või korra täpsustatakse, et mitte antisemiit vaid
ungarlaste ja slaavlaste vastane (lk 76)?). Eliade vaikib vaadetest,
elu lõpuni ei kommenteerinud seda teemat, isegi avaldatud päevikus
ei anna otseselt midagi kahetsusest või natsimeelsusest välja
lugeda. Totalitarismivastane Manea on seepärast intelligentses
kaasmaalases pettunud.
Nojah, selline pooleldi eksootiline
tõlkevalik, väike pilguheit rumeenlaste kultuuriilma.
“Kui teda nimetatakse natsiks või antisemiidiks, reageerib ta süüdistusele, mis lihtsustab sedavõrd jõhkralt kogu tema elulugu, taandumisega. Vaikimine on kõnekas, mitte ainult väärikas, põiklemises on delikaatsust, mitte ainult kavalust, kuid ometi on vaikimisel ja põiklemisel küllaga laiduväärt aspekte. Aga avalik lahtiütlemine endistest veendumustest, aga hirmuvalitsuse häbimärgistamine, müstifikatsioonimehhanismide paljastamine, süü omaksvõtmine? Ilmselt jagub vähestel selleks tervet mõistust ja julgust. Tõelist süümepiina esineb harva. Ainult vea tunnistamine kinnitab tõelist lahtiütlemist veast. Kas pole lõpuks ausus totalitarismi surmavaenlane? Ja kas pole südametunnistus (ebameeldivate küsimuste kriitiline uurimine, see tähendab selge eetiline lahkamine) viimne tõend sellest, et totalitaarse ideoloogia korruptiivsetele jõududele on selg keeratud? Need jõud pole kaugeltki lihtsad ja vahetud, vaid mõjuvad inimlikule haavatavusele kaudseid ja keerukaid teid pidi.” (“Felix culpa”, lk 66)
17 september, 2012
Ian C. Esslemont "Stonewielder" (2011)
Esslemonti kolmas raamat Malazani maailmas... Kuna tema ja Erikson on maailma omavahel ära jaganud, siis erinevad toimumiskohad ja tegelased üksteisest paljuski. Ehk siis on selles Esslemonti romaanis tegu ta enda loodud tegelastega, kuigi paljud legendaarsed tegelased (nagu admiral Nok jne) ka siin-seal stoorisse tulevad. Lugu ise keskendub Crimson Guardist nüüdseks lahkunud Kyle'i ja Greymane'i tegemistele, kes loodavad rahuliku elu saada, kuid saatus ei anna asu. Greymane, ehk siis ka teise nimega Stonewielder, on endine Malazani armee Fist (kindral vms), kes Koreli läbikukkunud kampaania ajal reeturiks kuulutatakse ja temast saab põgenik, kelle tabamise eest autasuks lubatud tünnitäis musti pärleid.
Uus imperaator värbab aga Greymane'i taas Korelisse naasma, kus endised, kümme aastat tagasi maabunud Malazani väeosad on end isevalitsejateks teinud ja seal okupeerijatena hõlbuelu elanud. Korelis asub aga midagi väga võimsat, millega välised riigid midagi tegemist ei taha teha: Tormimüür. Hiiglaslik müür, mis peab kaitsma ebaloomulike, mere põhjas elavate jääst rassi vastu ning müürile vajatakse kaitseks pidevalt uusi soojasid kehasid, kes sissetungijaid vere hinnaga eemale peksaks. Kõike seda manipuleerib mingi jumalannat mängiv kõrgem võim, kelle fanaatiline kultus on perversne nagu iga ainujumala kummardamine.
Esslemont filosofeerib vähem ja võib-olla on seepärast ta raamat õhukesem, aga rohkem tegevust täis. Ka on siin sees uue usu motiiv: mingi jumalateta usk, kus pööratakse selg kirikutele ja preestritele ja otsitakse jumalikku endast. Ehk siis, eneseusk ja iseseisvus; keeldumine olemast hüpiknukk ja nupuke mõne iseka jumala malelaual. Selline, enamasti patsifistlik talupoegade ja ülestõusnute armee, marsib kuningriigi pealinna poole, juhtuna vägivalda põlastava mehe poolt. Kõik asjad osutavad lõpliku finaali poole ja eks nüüd võtan ette Eriksoni "Crippled God" teose.
Uus imperaator värbab aga Greymane'i taas Korelisse naasma, kus endised, kümme aastat tagasi maabunud Malazani väeosad on end isevalitsejateks teinud ja seal okupeerijatena hõlbuelu elanud. Korelis asub aga midagi väga võimsat, millega välised riigid midagi tegemist ei taha teha: Tormimüür. Hiiglaslik müür, mis peab kaitsma ebaloomulike, mere põhjas elavate jääst rassi vastu ning müürile vajatakse kaitseks pidevalt uusi soojasid kehasid, kes sissetungijaid vere hinnaga eemale peksaks. Kõike seda manipuleerib mingi jumalannat mängiv kõrgem võim, kelle fanaatiline kultus on perversne nagu iga ainujumala kummardamine.
Esslemont filosofeerib vähem ja võib-olla on seepärast ta raamat õhukesem, aga rohkem tegevust täis. Ka on siin sees uue usu motiiv: mingi jumalateta usk, kus pööratakse selg kirikutele ja preestritele ja otsitakse jumalikku endast. Ehk siis, eneseusk ja iseseisvus; keeldumine olemast hüpiknukk ja nupuke mõne iseka jumala malelaual. Selline, enamasti patsifistlik talupoegade ja ülestõusnute armee, marsib kuningriigi pealinna poole, juhtuna vägivalda põlastava mehe poolt. Kõik asjad osutavad lõpliku finaali poole ja eks nüüd võtan ette Eriksoni "Crippled God" teose.
Graham Greene – Kaotaja teeb puhta töö (1985)
Raamat maitseka huumori huvilistele ehk
siis külm vaimukus sellest, kuidas keskealine arveametnik oma
tööandja organiseeritud ootamatul pulmareisil noore pruudi käest
välja lasi libiseda ja vist siis tagasi võitis (pead ei annaks).
Naine kui haritud idealisti unistus, ilus ja omapärane ning täis
nooruslikke ideaale õigest armastusest (mis on muidugi midagi muud
kui muidu). Ehk siis üks hetk jääb vaesest noorpaarist järele
Monte Carlo kasiinos matemaatilise süsteemiga võitev rikkurist
mees, kes peab neiu tagasivõitmiseks oma võidud uuesti kaotama (ja
mitte kätte maksma tööandjale oma pulmareisi käkkimise pärast –
see on neiu soov). Nojah, kaotaja teeb puhta töö ning talle
pakutakse parem töökoht, nagu muinasjuttudes. Selline
mittestandartne lugu saab ilmuda vaid vist tõepoolest Loomingu
Raamatukogu vihikuna.
““Me ei saa mäest üles joosta,” ütlesin ma, aga Cary oli juba sõidukist väljas ja vehkis meeletult iga auto ees. Ükski ei teinud temast väljagi. Pereisad sõitsid rahulolevalt mööda. Lapsed surusid ninad vastu klaasi ja tegid talle nägusid. Cary ütles: “Sellest pole kasu. Jookseme!”kirjandusbogi
“Milleks üdse vaeva näha? Meie abielu oleks niikuinii õnnetu tulnud – sa said ju ennetest niimoodi aru, eks ole?”
“Mis siis,” vastas ta. “Ma olen parem sinuga õnnetu kui ükskõik kellega õnnelik.” Tal oli juba kord selline komme lõpetada tüli või paha tuju järsku ühe selge lausega.” (lk 27)
16 september, 2012
Solvej Balle – Vastavalt seadusele (2000)
See on üks
kummalisevõitu taani romaan. Üksildane tekst siserahututest
erakutest, kes mingi hetk jõuavad selgusele. On siis lahendus
selline nagu see on. Midagi ei oska rohkem kirjutada, reklaami järgi
tegemist eksistentsialismiga. Õnneks on paar ajaleheartiklit
kättesaadavad.
15 september, 2012
Jan Kaus – Koju (Looming 7/2012)
Ilmunud on katkend
Kausi romaanist, mille võiks siis lühidalt ja selgelt nii kokku
võtta. Tuntud telenäitleja ja hinnatud poissmees Asko avastab
ühtäkki naise, kellest mees tõsiselt huvitub (ja selleks
vastassugupooleks pole mitte noaga vehkiv Aive). Naine elab
naabermajas ja on salapäraselt kummastav, nagu pärl sigade seas ja
muidu inglike kesapõllul. Aja kulgedes nad natuke tutvuvad ja siis
muidugist üks hetk on Kristi kadunud, telefon ei vasta ega midagi,
vaid jõulutuled jäävad vastaskorteri aknale. Asko heidab meelt,
keegi ei tea, kuhu ja miks õieti muidu ilus naine kadus – kuniks
üks ütleb, et tagasi Prantsusmaale oma mehe juurde, ent Asko ei usu
seda mitte! Juhtunud on midagi kahtlast, arvab hella hingega
naistelemmikust mees. Taga hullemaks, Asko suur sõber Mikk läheb
Ameerikasse tööle – võimalik, et aastateks. Tallinna edukate
keskealiste hipsterite skene saab tõsise hoobi (ja mida küll
mahhineeritakse Narva elektrijaamadega?). Üks hetk näeb
näitleja-poissmees, et Kristi korteris on nüüd uued elanikud,
eesotsas kaheksa-aastase poisiga. Kel on oma ea kohta üleloomulikud
võimed ehk siis oskus esitada tõdemusi, mida erudeeritud
keskealised elutõe pähe võtavad. Selgub, et Kristi ja karjäär
ning Mikk pole vaid punkarist itimees; Tallinnat ootab järgmine
pimendus ja succubus Aive sirutab õudustäratavaid tiibu. Asko
maailm variseb ja lööb lokku. Aga kahjuks ei saa kogu romaani siin
paljastada – asi läheb veel pöörasemaks! Ühesõnaga, “Kodutus”
on saanud omale järje.
13 september, 2012
Susanna Clarke : Jonathan Strange & härra Norrell
Kirjastus Pegasus andis selle raamatu eestikeelsena välja 2007. aastal. Isegi mäletan reklaamikampaaniat. Püüti müüa küll.
Siis läks mööda üsna vähe aega ja mitte ainult see esimene, vaid kõik eesti keelde tõlgitud Jonathan Strange'i ja härra Norrelli lood olid vägeva allahindlusega igal pool müügil. Ning tuleb tunnistada, et isegi võimalus kahekümne viie krooni eest kõvakaaneline (üsna uus) fantaasiakirjanduse teos ära osta ei pannud mind tookord neid kahtekümmet viite krooni kulutama.
Sest nii tagakaane tekst kui arvustused, mida siit-sealt lugeda sai, viitasid kõik sellele, et tegu on raamatutega, kus eriti midagi ei juhtu, pinget on minimaalselt ja käib mingi inglaslik kella-viie-tee laterdamine.
(Sisukokkuvõttena, muuseas, kärab see mind esialgu peletanud kirjastuse-poolne tekst küll: "On 1806. aasta, praktilise võlukunsti unustusehõlma langemisest Inglismaal on möödas sajandeid. Kuid maagia kuulsusrikka ajaloo õpetlased avastavad, et üks võlur on siiski jäänud – eraklik härra Norrell, kelle võimed tekitavad elevust kogu maal. Ent ettevaatlikule pabistajale Norrellile on väljakutseks teise võluri, andeka algaja Jonathan Strange’i ilmumine. Noor, nägus ja südi Strange on Norrelli täielik vastand.")
Sel suvelõpul oli mul vaja raamatut randa kaasa ja raamatukogus muud lugemata asja, mis pealtnäha lahe ja muretu ja mitte väga halb, näppu ei sattunud. Nii et sai Susanna Clarke'i vaimusünnituse esimene osa siiski lõpuks võetud ja läbi loetud.
"Jonathan Strange ja härra Norrell" on kummaline raamat. Autor teeb kõiksuguseid asju, mille kohta talle loovkirjutamise kursustel oleks soovitatud neid mitte teha. Alatihti ta pigem jutustab, mitte ei näita. Tema tegelasi ei kirjeldata mitte väliste kiirete detailide abil, vaid sageli antakse esmakohtumisel hoopis kiire iseloomuomaduste kompleks, nt
"...ta on ajuti sarkastiline, tihtilugu jäme, ja tal on väga hea arvamus iseenda oskustest ning vastavalt väga halb teiste omadest. Uus teener ei maininud oma puudusi sel lihtsal põhjusel, et ta polnud neist teadlik. Ehkki ta läks sõprade ja naabritega sageli tülli, jäi selle põhjus talle alati seletamatuks ja ta oletas, et süü on teistes. Ent kui te arvate, et käesolev peatükk käsitleb üksnes kehva iseloomuga inimesi, siis olgu öeldud, et..." (Ma jätan võimaliku lugeja enda välja uurida, mis siis veel öeldud saab.)
Nagu te nägite, pöördub autor teoses otseselt lugeja poole (korduvalt, muide) ja lõhub mõnuga kolmandat seina. Ta uitab oma raamatus üsna suvaliselt ühe tegelase juurest teise juurde, nii et lugejal pidevalt mingile "peategelasele" kaasa elada ei ole, vaid ta peab leppima lühikeste kaaselamist võimaldavate momentidega igasugu rahva puhul, keda "Jonathan Strange'ist ja härra Norrellist" karjakaupa läbi voorib. Pidevalt teeb Clark hiidpikki joonealuseid märkusi, mille ainus otstarve lugeja jaoks on lust ja lõbu, mida nad pakuvad. Ja tagatipuks käivitub põhiintriig alles raamatu viimase kolmandiku peal, enne oli nähtavasti "sissejuhatus". (See viimane on küll kivi Pegasuse kapsaaeda, sest kes käskis terviklikku romaani kolme eraldi kõvakaanelise raamatuna avaldada? Aga kuna ta meil selline kolmeks jagatud on, annan mina praegu ka hinnangu esimesele osale ja hunt sellega. Pealegi, sissejuhatus on igasuguste loovkirjutamisreeglite järgi ikka liiga paganama pikk.)
Ühesõnaga, autor teeb kõike valesti.
Ja vähemalt minu hinnangul mängib selle valestitegemise kaunilt välja ning tuleb toime teosega, mille osas mul on oluliselt kahju, et ma seda ja tema järgesid kunagi endale kokku 75 krooni eest koju ei soetanud.
Tasapisi, suisa märkamatult keerutab ta aeglasest heietavast algusest välja ühe pingelise liini, siis teise. Pöördumised lugeja poole ja kerge stiil hoiavad tolle lugeja enesetunde jätkuvalt meeldiva ja muretu, aga ajaks, kui lootus põnevusele ammu kadunud on, hakkab seesinane põnevus parasjagu just tekkima, nii et mina seda lugedes isegi tähele ei pannud, kuni raamatu lõpuks oli nii üleni põnev, et ma tahtnuks kohe järge, kohe!
(Varem polnud aega, aga täna lähen seda kindla peale raamatukokku hankima)
Mina soovitaksin mitte lasta end pelutada sellest, et see sisukokkuvõte väga ahvatlevalt ei kõla. Tegu on stiiliraamatuga, kus tehakse naeratav kummardus inglise klassikalistele autoritele (pakuksin, et eriti Jane Austinile) ja 19. sajandi kirjandusele üldse, samas langemata ebausutavuse kuristikesse või kuhugi veel hullemasse kohta. Alternatiivne ajalugu ajaloolises stiilis jutustatuna. Ning hoolimata autoritooni pidevast leebest muigest ja klassikalise peategelase kui sihukese puudumisest, läks raamat mu jaoks lõpus ka täiesti põnevaks. Kaasaelamisega polnud mitte mingeid probleeme!
Ühe lausega: üleni rõõmus üllatus.
Siis läks mööda üsna vähe aega ja mitte ainult see esimene, vaid kõik eesti keelde tõlgitud Jonathan Strange'i ja härra Norrelli lood olid vägeva allahindlusega igal pool müügil. Ning tuleb tunnistada, et isegi võimalus kahekümne viie krooni eest kõvakaaneline (üsna uus) fantaasiakirjanduse teos ära osta ei pannud mind tookord neid kahtekümmet viite krooni kulutama.
Sest nii tagakaane tekst kui arvustused, mida siit-sealt lugeda sai, viitasid kõik sellele, et tegu on raamatutega, kus eriti midagi ei juhtu, pinget on minimaalselt ja käib mingi inglaslik kella-viie-tee laterdamine.
(Sisukokkuvõttena, muuseas, kärab see mind esialgu peletanud kirjastuse-poolne tekst küll: "On 1806. aasta, praktilise võlukunsti unustusehõlma langemisest Inglismaal on möödas sajandeid. Kuid maagia kuulsusrikka ajaloo õpetlased avastavad, et üks võlur on siiski jäänud – eraklik härra Norrell, kelle võimed tekitavad elevust kogu maal. Ent ettevaatlikule pabistajale Norrellile on väljakutseks teise võluri, andeka algaja Jonathan Strange’i ilmumine. Noor, nägus ja südi Strange on Norrelli täielik vastand.")
Sel suvelõpul oli mul vaja raamatut randa kaasa ja raamatukogus muud lugemata asja, mis pealtnäha lahe ja muretu ja mitte väga halb, näppu ei sattunud. Nii et sai Susanna Clarke'i vaimusünnituse esimene osa siiski lõpuks võetud ja läbi loetud.
"Jonathan Strange ja härra Norrell" on kummaline raamat. Autor teeb kõiksuguseid asju, mille kohta talle loovkirjutamise kursustel oleks soovitatud neid mitte teha. Alatihti ta pigem jutustab, mitte ei näita. Tema tegelasi ei kirjeldata mitte väliste kiirete detailide abil, vaid sageli antakse esmakohtumisel hoopis kiire iseloomuomaduste kompleks, nt
"...ta on ajuti sarkastiline, tihtilugu jäme, ja tal on väga hea arvamus iseenda oskustest ning vastavalt väga halb teiste omadest. Uus teener ei maininud oma puudusi sel lihtsal põhjusel, et ta polnud neist teadlik. Ehkki ta läks sõprade ja naabritega sageli tülli, jäi selle põhjus talle alati seletamatuks ja ta oletas, et süü on teistes. Ent kui te arvate, et käesolev peatükk käsitleb üksnes kehva iseloomuga inimesi, siis olgu öeldud, et..." (Ma jätan võimaliku lugeja enda välja uurida, mis siis veel öeldud saab.)
Nagu te nägite, pöördub autor teoses otseselt lugeja poole (korduvalt, muide) ja lõhub mõnuga kolmandat seina. Ta uitab oma raamatus üsna suvaliselt ühe tegelase juurest teise juurde, nii et lugejal pidevalt mingile "peategelasele" kaasa elada ei ole, vaid ta peab leppima lühikeste kaaselamist võimaldavate momentidega igasugu rahva puhul, keda "Jonathan Strange'ist ja härra Norrellist" karjakaupa läbi voorib. Pidevalt teeb Clark hiidpikki joonealuseid märkusi, mille ainus otstarve lugeja jaoks on lust ja lõbu, mida nad pakuvad. Ja tagatipuks käivitub põhiintriig alles raamatu viimase kolmandiku peal, enne oli nähtavasti "sissejuhatus". (See viimane on küll kivi Pegasuse kapsaaeda, sest kes käskis terviklikku romaani kolme eraldi kõvakaanelise raamatuna avaldada? Aga kuna ta meil selline kolmeks jagatud on, annan mina praegu ka hinnangu esimesele osale ja hunt sellega. Pealegi, sissejuhatus on igasuguste loovkirjutamisreeglite järgi ikka liiga paganama pikk.)
Ühesõnaga, autor teeb kõike valesti.
Ja vähemalt minu hinnangul mängib selle valestitegemise kaunilt välja ning tuleb toime teosega, mille osas mul on oluliselt kahju, et ma seda ja tema järgesid kunagi endale kokku 75 krooni eest koju ei soetanud.
Tasapisi, suisa märkamatult keerutab ta aeglasest heietavast algusest välja ühe pingelise liini, siis teise. Pöördumised lugeja poole ja kerge stiil hoiavad tolle lugeja enesetunde jätkuvalt meeldiva ja muretu, aga ajaks, kui lootus põnevusele ammu kadunud on, hakkab seesinane põnevus parasjagu just tekkima, nii et mina seda lugedes isegi tähele ei pannud, kuni raamatu lõpuks oli nii üleni põnev, et ma tahtnuks kohe järge, kohe!
(Varem polnud aega, aga täna lähen seda kindla peale raamatukokku hankima)
Mina soovitaksin mitte lasta end pelutada sellest, et see sisukokkuvõte väga ahvatlevalt ei kõla. Tegu on stiiliraamatuga, kus tehakse naeratav kummardus inglise klassikalistele autoritele (pakuksin, et eriti Jane Austinile) ja 19. sajandi kirjandusele üldse, samas langemata ebausutavuse kuristikesse või kuhugi veel hullemasse kohta. Alternatiivne ajalugu ajaloolises stiilis jutustatuna. Ning hoolimata autoritooni pidevast leebest muigest ja klassikalise peategelase kui sihukese puudumisest, läks raamat mu jaoks lõpus ka täiesti põnevaks. Kaasaelamisega polnud mitte mingeid probleeme!
Ühe lausega: üleni rõõmus üllatus.
12 september, 2012
Charles Bukowski "Love is a Dog from Hell" (2003)
Mõtlesin, et loen suurte telliste vahel midagi õhukest ja kerget... ja mis on veel kergem kui luule? VALE. Eriti Bukowski luule. Teda peaksid kõik lugejad tundma, eriti ta romaane ja lühijutukogusid. Luuletusi polnud ma enne lugenud, kuna noh... need on luuletused. Aga B luuletused on nagu kondenseeritud jutud, kust ülearune jutt välja võetud ja jäetud alles vaid iva. Vorm on selline vabavärss, vahel meenutab ikka miniatuuri ja vahel ongi ikka luulevormis... Teemadeks on hulluks minemine, mitte hulluks minemine, hoorad, üksildus, suremine, poest piima toomine ja sittumine. Ehk siis selline igapäevaesteetika.
Jõudsin kuskile poole peale ja sain aru, et sain üledoosi. Lugesin liiga kiiresti ja avatud südamega ning kogu see luule ummistas mu arterid nagu söönuks päevaga terve aasta burgerid. Loen ja mõtlen, et mu elu on hea ja vahva ja et kas Eestis ka selliseid mehi on? On kedagi, kes elab temasarnast elu või on see mingi 70ndate-80ndate ameerikalik düstoopia? Kaur Kender oli selline kirvenägu-kirjanik, kes teda kunagi eestistas ja edendas, ma mäletan. Vaatan vahel linnas neid bussipeatustes magavaid kodutuid ja parme ja mõtlen, et kas nende seas on ka mõni luuletaja? Ilmselt tunnevad nad elu minust rohkem, seepärast nad ei loegi ega kirjuta ja see teeb nad minust targemaks.
alone with everybody
the flesh covers the bone
and they put a mind
in there and
sometimes a soul,
and the women break
vases against the walls
and the men drink too
much
and nobody finds the
one
but they keep
looking
crawling in and out
of beds.
flesh covers
the bone and the
flesh searches
for more than
flesh.
there's no chance
at all:
we are all trapped
by a singular
fate.
nobody ever finds
the one.
the city dumps fill
the junkyards fill
the madhouses fill
the hospitals fill
the graveyards fill
nothing else
fills
Steven Erikson "Dust of Dreams" (2010)
"Some people don't go through their lives searching, Smiles. I'm not looking because I'm not expecting to find anything. You want meaning? Make it up. You want truth? Invent it. Makes no difference, to anything. Sun comes up, sun goes down. We see one, maybe we don't see the other but the sun doesn't care, does it?"
"Right," she said, "so we're in agreement."
"Not quite. I'm not saying it's not worth it. I'm saying the opposite. You make worlds, worlds inside your head and worlds outside, but only the one inside counts for anything. It's where you find peace, acceptance. Worth. You, you're just talking about everything being useless. Starting with yourself. That's a bad attitude, Smiles. Worse than Cuttle's."
"Where are we marching to, then?"
"Fate's got a face and we're going to meet it eye to eye. The rest I don't care about."
"So you'll follow the Adjunct. Anywhere. Like a dog on a master's heel."
"Why not? It's all the same to me."
"I don't get you."
"There's nothing to get. I'm a soldier and so are you. What more do you want?"
"I want a damned war!"
"It's coming."
Kronoloogia ütleb, et järgmiseks raamatuks loen "Stonewielder"'it. Tahaks tegelikult hüpata "Crippled God"'i peale, sest see osa lõpeb niiöelda cliffhangeriga ja CG's jätkub. To be continued... Erikson vabandab "DoD" eessõnas juba ette, et sorri selle poolikuks jätmise pärast, aga mul on suva, kuna ma ei pea ju järge ootama. Ma hakkasin seeriat lugema umbes siis, kui kõik osad olid peaaegu väljas, nii et pole kunagu pidanud uue raamatu ootamisega sügelema ja nihelema.
Raamatu põhiliin, Bonehunterite armee marss läbi Letheri otse Tühermaadele leiab peaaegu lõpu, kus viimasel veerandil kohtutakse lolli saatuse tõttu võimsa mitteinimeste armeega... Viimased sada lehte koosnevad põhiliselt tuttavaks ja armsaks saanud tegelaste surmadest: kellel lükatakse mõõgad läbi kõhu, kelle nägu hammustatakse eest, kes trambitakse hobuste jalge alla jne. Lahing on eepiline ja võimas, kuskohas K'Chain Che'malle sisalikurass tundub olevat mitte maagiapõhine, vaid tehnoloogiline. Ehk siis, Malazani sarjas on maagia olemas ja selle olemus on suhteliselt defineeritud ja selle võimalikkus nagu põhjendatud. Samas tundub, et need sisalikud oskavad rakendada tehnoloogiat, et sama efekti saada: mingid suunatud välgulöögid, tohutud steampungilikud masinad ja muud nipid, mille valmistamiseks pole vaja võlureid, vaid ebainimlikult külma intelligentsi.
Üks põhilisi teemasid on ka sõdurite olemas ja miks nad teevad, mida teevad. Raamatus lahatakse mitmete tüüpide psüühikat ja nende mõttekäike. Miks jääda kellelegi lojaalseks, mis on reeturlikkus ja mis on au? Ja mis point on tapmisel? Miks ei saa lihtsalt rahus elada? Kahjuks kooruvad üllate vaadete ja seisukohtade seast välja vahel tõelised põhjused: tapame teisi seepärast, et nad on teistmoodi. Tapame erinevaid olendeid, sest nad pole nagu meie ja vaid meie eluviis on õige. Teised on väärakad, sest nad pole nagu meie. Meil on rohkem õigusi, meie künname üles lagendikud ja langetame metsad. Meie toome tsivilisatsiooni ja imeme maa tühjaks. Põlisrahvaid vaadatakse nagu metslasi, sest nad ei eksploiteeri maavarasid. Igasugused suguharud elavad onnides ja on nagu räpased ja nõrgad... No see on see ühiskondade kokkupõrge, kus tehnoloogiliselt arenenud rahvus arvab, et nad on seetõttu tsiviliseeritud ja omavad õigust teiste saatuse üle otsustada. Kuskohas on tsiviliseeritus rohkem moraalides ja eetikas, mitte tehnoloogias.
Ega siin mingeid "õilsaid indiaanlasi" muidugi alati pole ja ühe hõimurahvuse hukk on väga jõhkralt ära toodud, ehk siis Barghasti Valge Näo klanni lõpp. Sõjakus viib surma ja nende langus on märgitud ära vägivallaga... kui uhkust ja mõtekust määratakse lahingute ja võitude järgi, viib see lõpuks languseni kust välja ronida ei saa. Eriti räige on seal võimuvõitlus, mille tulemusena ühe mu lemmiktegelase naist kaks ööpäeva vägistatakse ta enda sõprade ja kaaslaste poolt, kuni ta mõistuse kaotab. Tema laste ajud tahetakse laiaks litsuda, et siis vereliin minema pühkida ja tema abikaasa ise tükeldatakse, laipa rüvetatakse ja ta mõõga peale kusetakse. Mingis mõttes sarja brutaalsemaid ja ausamaid osasid, mille lugemisel mul vahel raskuseid tekib. Ehk liiga valusalt on inimeste olemus paljastatud: et me pole isegi loomad, vaid midagi madalamat. Inimene teeb õudsaid tegusid, vägivaldseid asju, ja ei tunne midagi. Mõttetu julmused, mis näiteks ilmnevad alati natside või tiblade surmalaagrites. Seal, kus inimene saab võimu teise endalaadse üle.
Nagu ikka, püüdsin süžeest kirjutada meelega vähe. Nüüd siis Esslemonti kallale, kuigi mu aknalauale on tekkinud vahepeal ostetud raamatute virn, mis julgelt poolemeetrine.
"Right," she said, "so we're in agreement."
"Not quite. I'm not saying it's not worth it. I'm saying the opposite. You make worlds, worlds inside your head and worlds outside, but only the one inside counts for anything. It's where you find peace, acceptance. Worth. You, you're just talking about everything being useless. Starting with yourself. That's a bad attitude, Smiles. Worse than Cuttle's."
"Where are we marching to, then?"
"Fate's got a face and we're going to meet it eye to eye. The rest I don't care about."
"So you'll follow the Adjunct. Anywhere. Like a dog on a master's heel."
"Why not? It's all the same to me."
"I don't get you."
"There's nothing to get. I'm a soldier and so are you. What more do you want?"
"I want a damned war!"
"It's coming."
Kronoloogia ütleb, et järgmiseks raamatuks loen "Stonewielder"'it. Tahaks tegelikult hüpata "Crippled God"'i peale, sest see osa lõpeb niiöelda cliffhangeriga ja CG's jätkub. To be continued... Erikson vabandab "DoD" eessõnas juba ette, et sorri selle poolikuks jätmise pärast, aga mul on suva, kuna ma ei pea ju järge ootama. Ma hakkasin seeriat lugema umbes siis, kui kõik osad olid peaaegu väljas, nii et pole kunagu pidanud uue raamatu ootamisega sügelema ja nihelema.
Raamatu põhiliin, Bonehunterite armee marss läbi Letheri otse Tühermaadele leiab peaaegu lõpu, kus viimasel veerandil kohtutakse lolli saatuse tõttu võimsa mitteinimeste armeega... Viimased sada lehte koosnevad põhiliselt tuttavaks ja armsaks saanud tegelaste surmadest: kellel lükatakse mõõgad läbi kõhu, kelle nägu hammustatakse eest, kes trambitakse hobuste jalge alla jne. Lahing on eepiline ja võimas, kuskohas K'Chain Che'malle sisalikurass tundub olevat mitte maagiapõhine, vaid tehnoloogiline. Ehk siis, Malazani sarjas on maagia olemas ja selle olemus on suhteliselt defineeritud ja selle võimalikkus nagu põhjendatud. Samas tundub, et need sisalikud oskavad rakendada tehnoloogiat, et sama efekti saada: mingid suunatud välgulöögid, tohutud steampungilikud masinad ja muud nipid, mille valmistamiseks pole vaja võlureid, vaid ebainimlikult külma intelligentsi.
Üks põhilisi teemasid on ka sõdurite olemas ja miks nad teevad, mida teevad. Raamatus lahatakse mitmete tüüpide psüühikat ja nende mõttekäike. Miks jääda kellelegi lojaalseks, mis on reeturlikkus ja mis on au? Ja mis point on tapmisel? Miks ei saa lihtsalt rahus elada? Kahjuks kooruvad üllate vaadete ja seisukohtade seast välja vahel tõelised põhjused: tapame teisi seepärast, et nad on teistmoodi. Tapame erinevaid olendeid, sest nad pole nagu meie ja vaid meie eluviis on õige. Teised on väärakad, sest nad pole nagu meie. Meil on rohkem õigusi, meie künname üles lagendikud ja langetame metsad. Meie toome tsivilisatsiooni ja imeme maa tühjaks. Põlisrahvaid vaadatakse nagu metslasi, sest nad ei eksploiteeri maavarasid. Igasugused suguharud elavad onnides ja on nagu räpased ja nõrgad... No see on see ühiskondade kokkupõrge, kus tehnoloogiliselt arenenud rahvus arvab, et nad on seetõttu tsiviliseeritud ja omavad õigust teiste saatuse üle otsustada. Kuskohas on tsiviliseeritus rohkem moraalides ja eetikas, mitte tehnoloogias.
Ega siin mingeid "õilsaid indiaanlasi" muidugi alati pole ja ühe hõimurahvuse hukk on väga jõhkralt ära toodud, ehk siis Barghasti Valge Näo klanni lõpp. Sõjakus viib surma ja nende langus on märgitud ära vägivallaga... kui uhkust ja mõtekust määratakse lahingute ja võitude järgi, viib see lõpuks languseni kust välja ronida ei saa. Eriti räige on seal võimuvõitlus, mille tulemusena ühe mu lemmiktegelase naist kaks ööpäeva vägistatakse ta enda sõprade ja kaaslaste poolt, kuni ta mõistuse kaotab. Tema laste ajud tahetakse laiaks litsuda, et siis vereliin minema pühkida ja tema abikaasa ise tükeldatakse, laipa rüvetatakse ja ta mõõga peale kusetakse. Mingis mõttes sarja brutaalsemaid ja ausamaid osasid, mille lugemisel mul vahel raskuseid tekib. Ehk liiga valusalt on inimeste olemus paljastatud: et me pole isegi loomad, vaid midagi madalamat. Inimene teeb õudsaid tegusid, vägivaldseid asju, ja ei tunne midagi. Mõttetu julmused, mis näiteks ilmnevad alati natside või tiblade surmalaagrites. Seal, kus inimene saab võimu teise endalaadse üle.
Nagu ikka, püüdsin süžeest kirjutada meelega vähe. Nüüd siis Esslemonti kallale, kuigi mu aknalauale on tekkinud vahepeal ostetud raamatute virn, mis julgelt poolemeetrine.
Samuel R. Delany – Babel-17 (1982)
Lugulaul relvast,
milleks osutub Babel-17 nimeline keel, mida impordivad meie Alliansi
kiusamiseks nö Vallutajad – hakkad mõistma seda salapärast ja
vaimustavat keelt (algul pole üldsegi selge, et tegemist keelega)
ning muutud reeturiks ja pahategijaks (muidugi enese teadmata).
Eriliste võimetega poetess Rydra Wong suundub friikide
ekspeditsiooniga seda häirivat vaenuvärki uurima ja juhtub see, mis
juhtub, kui juhtub. Päris mitmes kohas vandus mu keeleoskus ja
tähelepanu alla ning seepärast jäi paljugi siin tekstis adumatuks.
Raamatu kaasakiskuvaim osa on vast see, kuidas Rydra selgitab ühele
psaikole “mina” ja “sina” kontseptsiooni ning selle käigus
improviseerimine (lk 129-142).
ulmekirjanduse baas
Miks on kaanepildil
selline rautatud voorusevööga poolpaljas naine, taas jäi vist
lugemisel midagi tähele panemata.
“He grunted once again. “But now you are not quite so alone. I teach you to understand the others, a little. You're not stupid, and you learn fast.” Now he turned fully toward her, rested his fists on her shoulder and spoke gravely. “You like me. Even when I first came on Jebel, there was something about me that you liked. I saw you do things I thought were bad, but you liked me. I told you how to destroy the Invaders defensive net, and you destroyed it, for me. I told you I wanted to go to the tip of the Dragon's Tongue, and you saw that I get there. You will do anything I ask. It's important that I know that.”
“Thank you, Butcher,” she said wonderingly.
“If you ever rob another bank, you will give me all the money.”
Rydra laughed. “Why, thank you. Nobody ever wanted to do that for me. But I hope you don't have to rob – “
“You will kill anyone that tries to hurt me, kill them a lot worse than you ever killed anyone before.”
“But you don't have to – “
“You will kill all of Jebel if it tries to take you and me apart and keep us alone.”
“Oh, Butcher – “ She turned from him and put her fist against her mout. “One hell of a teacher I am! You don't understand a thing – I – I am talking about.” (lk 138)
ulmekirjanduse baas
11 september, 2012
Ulakas Tähesõdalane – Kuukakra kakerdajad (2012)
Kui autor valib
endale sellise lööva artistinime, siis teadagi ei saa jätta
raamatut lugemata. Tegemist siis, võiks öelda, mõtte- ja
tundeluulega. Naine ja naiseks olemine, armastus, sisemine vabadus ja
lähedus, ühiskond; on õrnust, kurbust ja sajatamist. Sekka ka paar
erootilist lembeluuletust. Autor pole luules halaja, vaid võitleja.
Tähesõdalane kipub vahel uskuma, et luules peavad kindlasti olema
esindatud ilusad väljendid ja sulnid võrdlused (nt “Võõra ihu
külge poodud”), millega ei tahaks alati nõustuda, less is more
jne. Ent see on tõesti maitseasi.
Kahjuks pole netist
leidnud kaanepilti, ent õnneks on seda hea kirjeldada – kollased
kaaned, millel kirjas autor ja pealkiri. Tegemist vist üleüldse
luulekassetiga (õigemini – sari “Sõna vägi”?), sest on veel
neli sarnase välimusega luulekogu. (Nagu nüüd hiljem lisatud pildist näha.)
***
Uni on kui häil su kõrvalkambreis
alati olemas,
haardeulatuses justkui telefon,
mida saab välja
ning sisse lülitada.
Ürgvetepiisk,
mis liibub su mõtete külge
ja valgub siis alla.
Kahenäolised kaarnad
kannavad seda tiivasulgedel
eemale
nagu ema käed,
mis hellitavad juukseid.
Uni on lumi, mis sulab,
olgu käsi kui tahes külm.
Tajud lihtsalt,
kuidas peenikesed helbed
sinu sisemuses
avavad keerukaid labürinte.
Kõnnid neis nagu pühamus
äratunnikellana tiksudes
ega märkagi,
kuidas päev on jällegi sinust
hammustanud tüki.
(lk 47)
10 september, 2012
Tiit Tarlap – Lõhestusjoon (2012)
Tegemist on vist esimese Tarlapi
romaaniga, kus tegevus toimub peamiselt Eestis – tõsi küll,
siinne Tarbatu on kui Hargla Tarbatu sünge varasem paralleelmaailm.
Täielikult puudub autorile seni iseloomulik angloameerika värk
(nojah, indiaani hõimud on muidugi Uuest Maailmast pärit, aga
sellele siin suuremat tähelepanu pole). Romaan algab kui
alternatiivajalugu ja keerab siis parajaks müstikaks, kokkuvõtteks
on tegemist päris sünge ja lohutu tekstiga – aga miks, pole vast
paslik paljastada.
Lühidalt siis lugu sellest, milline
võiks olla maailm, kui hoopis indiaanihõimud oleksid asunud Vana
Maailma vallutama – olles siinsetest tehniliselt üle, tuues omalt
poolt hävitavad epideemiad kaasa jne. Loo käivitumise ajaks on
Euroopa, India, Aafrika ja Skandinaavia ammu alistatud (vist jäi
tähele panemata, mis õigupoolest toimus Hiinaga) ning alles on
jäänud Põhjala enklaav (Läti, Eesti, Peipsitagune, Rootsi ja
Soome), kuhu siis põlisrahvastele lisaks on tulnud põgenikke
muudest alistatud maadest (ahjaa, mujal on heal juhul asutatud
valgetele inimestele reservaate). Põhjala pealinn on Tarbatu, siin
valitseb mingil moel demokraatlik valitsemine ning peamiseks naabriks
on maiadest vallutajate suurriik (mil pealinnaks endine Pariis) –
kellele Põhjala on enamvähem vasallriigiks. Punanahkadel on
vintpüssid ja raudtee, Põhjala areng on umbkaudu keskajast väljumas
ning relvastuses on heal juhul muskette. On enam kui kindlaid märke,
et punanahkade impeeriumitele pole tegelikult sellist puhverala enam
vaja. Ühesõnaga, põliselanikele ilgelt jama olukord.
(Okei, sama jutt on pea igas
kirjutises, mis selle raamatu kohta netis on.)
Ja nüüd läheb romaan segasemaks (või
õigemini tegelik romaan üldse algabki siit), Eesti pärapõrgust on
välja peilitud nö šamaani võimetega noormees Asko, kes satub
kogemata teistesse dimensioonidesse või paralleelmaailmadesse.
Maiadel on vaja ta kätte saada, et treenida ta oskusränduriks –
et kaasa aidata teaduse arengule (või milleks just täpsemalt, jäigi
mulle lõpuni hämaraks). Ent Põhjala võimud konserveerivad Asko
Tarbatu kindlusse. Asjaga asuvad tegelema progressiivsete vaadetega
salaseltskond (nö valgustajad, kes peategelase abil toimetavad Asko
juurde oma spetsialistid) ja religioossete vaadetega salaseltskond
(miskipärast on NJO paralleeliks jesuiidid – eks samas indiaani
impeeriumite tegemistel on teisigi paralleele ajalooliste eurovõimude
tegemistega).
“Religiooni kaitseks ja vanade tavade taastamiseks loode kellegi Ignaro Royola eestvedamisel salaühing – Nälgivate Jumalate Ordu. See oli üpris omapärane ühing – või õigemini on, sest ta pole kunagi olemast lakanud. Nad ei ajanud ega aja oma asju templites. Nad ei pea isegi preestrite hulka kuuluma. Nad võivad väliselt olla ja ongi ükskõik kes, ükskõik missuguses ametis, ükskõik kui kõrgel positsioonil.” (lk 325)
Puhkeb tants ja trall, mis on üpris
traagiline. Peategelaseks on maia-eesti segavereline Kallo (kel on
segavereline vend Vello, aga kes ei taha üleüldse tunnistada oma
maarahva juuri), kes siis ühelt poolt aitab progressiivseid ja
teiselt poolt püüab aidata Põhjala sõltumatusele kaasa. Aga läheb
pisut teisiti. (Alternatiivne baasideleping!)
Tarlap on autorina eelkõige arutleja,
tema romaanide tegelased muudkui arutlevad ja vaagivad ja kahtlevad –
kuigi tõepoolest, actionit siin romaanis on, ent need lõputud
tegelastevahelised arutlused või sisekõnedes teoretiseerimised
jäävad siiski esiplaanile. (Huvitav, mis küll toimub autori
maailmas, kes niivõrd... arutlevaid romaane toodab.) Detailirohkus
kipub välistama, et lugejana leiaks siit eelkõige meelelahutust, ja
ausalt öeldes jääbki mulle arusaamatuks see Asko ja templi
intriig, miks on see autorile esmatähtis – ent tõepoolest, see on
autori enda asi, milliseks ta oma tekstimaailma loob, ühel lugejal
pole siin midagi kobiseda. (Aga, uhh, need kaldkirjad,
need väsitavad.) Nagu ikka, vilksatab Atlantis ja eelajaloos
toimetanud tulnukad.
Niiet siis, oma viimase nelja romaaniga
on Tarlap märkamatult haaranud eesti ulme juhtautori rolli? Minu
jaoks küll. Tarlap pole vast autor, kes lugejamenu nimel teeks
järeleandmisi; see on selge, et selline romaanide jõuline
ainesekäsitlus on tähelepanuväärne.
09 september, 2012
Andy Riley – Jänkude enesetapuraamat (2011)
Milliseid viise on jänkukestel
enesetõurastamiseks? Näiteks toolijalaga teibasse ajamine.
Helikopteri tiivikusse hüpates tükeldumine. Odaviskega enese läbi
puurimine. Kõrgepingeliinile urineerimine. Korgitseriga eneselt aju
välja tõmbamine. Viljalõikusel põllul kombaini ees patseerimine.
Harakiritava jaapanlase seljast kinni hoidmine. Poolik
teleporteerumine. Bobisõidurajal lehelugemine. Ning mõnigi hulga
komplitseeritum ning jõhkram viis veel, millest mul ei ole südant
ega sõnu siin kirjutada. Kuna igasuguste näidete reprodutseerimine
on rangelt keelatud, siis, õnneks ei saagi seda raamatut reklaamida
(mitte et tahaksingi). No tegelikult muidugi ei ole jänkukesed
ühiskondlikult nii aktiivsed, et selliseid morbiidseid
õnnetusjuhtumeid nendega juhtuda saaks.
Loodan, et üks värske jänkusõber
seda postitust lugema ei satu, mul tõepoolest polnud vähimatki
aimu... ja lugesin (ja võtsin kokku) seda koomiksit varem kui Pupsu
olemasolust teada sain. Olgem ikka sõbrad.
08 september, 2012
Friedrich Dürrenmatt – Kreeklane otsib kreeklannat (1969)
See on siis näide, milline võis olla
ühiskonnakriitika viiekümnendatel aastatel. Et kapitalism on kole
ja inimsuhted peavad põhinema aususel jne, või midagi sellist. No
et siuke lugu, et tagasihoidlik ja süüdimatu ametnik otsib korraga
ajalehe kaudu naist. Vastab naine, kelle minevikku teavad kõik peale
keskealise kosilase. Noored kihluvad otsekohe ja järgmine päev elab
kosija üle peadpööritava tõusu ühiskonnaredelil – naise
rahulolevad kliendid osutavad endisele kurtisaanile teeneid, tänuks
või nii; respekt tabab meest kui haamrilöök (ja saame ühtlasi
näha, milline segadus on kapitalistlik ühiskond, vist).
Pulmatseremoonial avanevad mehe silmad ja ta põgeneb ummisjalu
kirikust. Kui ta ajapikku mõistab, et enesetapp pole lahenduseks, on
ta valmis meeleheitlikeks tegudeks. Aga läheb natuke teisiti.
Tegemist on minu arvates nüüdseks
igati igava tekstiga – no kui muidugi huvitab vanamoodne
kapitalismikriitika, siis ehk tasuks lugeda, aga Dürrenmatil on
tõepoolest ajatumaid tekste (jajah, tegelt on see raamat hulga
mitmekesisema ülesehitusega kui siin napilt kirjeldatud). Pole ime,
et pool suve kulus selle trükise leidmiseks. Ja millised amoraalsusi
sai ometi oodatud. Milline ootuste purunemine!
07 september, 2012
Nikolai Baturin – Väljadelt ja väljakutelt (1972)
Elurõõmus popkunstipärane
kaanekujundus, sees sinka-vonka luuletused. Nagu näha kahest
luulenäitest.
VIHMAPALVE
Vihm
kes sa oled taevas
muuda mind
igameheks
maapeal!
et ma võiks jätta
iseenda hätta
sõbramehe hätta
sõbra naise hätta
et mul siiski oleks
parasjagu patte
sekka mõni mõrv -
mõni roosa ja läbipaistev
nagu merikarp
äralõigatud kõrv
ja et mul
patuga pooleks
ikka võimalust oleks
ilma labidamehe abita
kaevata käed püksitaskusse
ja ilma sirkli suunamata
sülitada nõnda kaunis kaares
et imetellaks:
kui palju põlgust ühes vikerkaares!
(lk 27)
*
Mia olli ni ärä selletedu
ku päevälilli päeväpuul.
Sina ollit, sina tullit
ku ristikunurme päält tuul.
Ma'i mälete...
Mälete: olli ni ää,
ku kumass miu sülen nagu kuu
sinu valge pää.
Meie ollime ku üüsitse jõe
ütem tüm'men jõesängin -
ommuku meid ärätive särje,
ruustikum mängin.
Meie ollime uulmade, ülleoleve
nagu ni viltutse vihma.
Nemä võisive rääki, rääki, rääki -
meie kuulassime üdsinde rüärääki.
(lk 37)
06 september, 2012
Leelo Tungal – Hundi lugemine (1978)
Üpris õel luulekogu metsloomadest.
Näiteks esmapilgul kurb luuletus metsseast, kes tahab saada
kadakasakslaseks ehk koduseaks – las kadugu karvad, las kulugu
kihvad, tahan vaikselt sulus elada. Ja mis on kodusea elu sihiks –
vorstilaadne toode ja sült. Ent siis saabub luuletuse puänt ja saab
rahulikumalt hingata!
METSSEA MÕTE
Et sa teaks,
et sa teaks:
kasvan ümber koduseaks!
Enda karvust paljaks pügan,
salus siledaks end sügan,
hakkan heaks,
hakkan heaks
hirmus armsaks koduseaks,
elan vaikselt sulus ma -
las vaid kihvad kuluda,
siis saan heaks,
imeheaks
pisikeseks koduseaks.
Juba nagu kodusiga
maiustangi kartuliga.
(lk 25)
Nojah, on siis vaja puudustkannatajale
niimoodi nina alla hõõruda?
MÄLETAD, JÄNES
Mäletad, jänes, ristikut?
Mäletad haavapuud peent?
Mäletad tuiõunaistikut,
kapsajuurikaleent?
Mäletad lõhnavat mesikat,
mida sa kuuvalgel sõid?
Mäletad päikeses lesivat
mahlakat võililleõit?
“Küsija suu peale
käpaga lööksin:
mäletan küll.
Aga meelsamalt sööksin.”
(lk 12)
05 september, 2012
Arvi Tapver – Vabad radikaalid (2012)
Järg esikromaanile. Tuleb kirjastusele
au anda, raamat on viksilt teostatud nii väljast kui seest. Autor
lubab eessõnas olla halastamatult ülbe kõigi ja kõige vastu,
ning, tõepoolest, sõnavahtu ja eneseimetlust siin jagub (aga ehk on
see peategelast iseloomustav joon?).
Lugu siis sellest, kuidas üks eesti
põgenik veedab aega NYCis (kuldaväärt linnas!) narkootikumide ja
muu toreda kaasabil, igal juhul mõnusam elu kui Maavallas. Sünnib
vajadus rohkem raha teenida (linnas olevat heroiin otsa saanud?) ja
seda näiteks müügiks cracki tehes. Noh, see plaan läheb pilves
asjaosaliste tõttu natuke nihu ja sellest tulenevalt satub
peategelane politsei eest paoteele, mille käigus jõuab Mehhikosse,
kust saab omale uued dokumendid jne. Nojah, ringiga tagasi NYCi ja
nüüd vähe rahulikum elu kuni mingi hetk tekib huvi sitasel
kodumaal toimuva vastu – tuleb välja, et sinna naasmisel teda
võibolla ei löödagi maha. Mees naaseb Tallinna armukese manu ja
jääb kriminaalasja pihtide vahele (kas ta tappis esimeses raamatus
politseiniku?), ent mõjuvõimsad äritegelased päästavad politsei
käest – tingimusel, et on vait ja Eestist ära. Eks siis saadava
valuraha eest läheb peategelane armukesega pakku Kreeka saarestikku,
kus peagi puutub kokku järjekordse tegelinskiga, kes veab nad
järgmistesse eluohtlikesse seiklustesse. Lõpp ei ole roosiline.
Tapveril sulg jookseb ning tekst
imiteerib ilukirjandust (eelmise raamatu puhul märkisin
“lihtilukirjanduslikkus”, nüüd ehk siis toekam tekst?).
Peategelane on selline rabelejast seikleja, kelle tegemistele ei
kaasne lugejana just suuremat kaasaelamist; lisaks on autoril võte
peategelase ja Tapveri nimelise tegelasega igati mängida, et kes on
kes – aga see ehk huvitavam neile, kes Tapverit ennast tunnevad.
Tobe öelda, aga autori vabadus nimede ja ütluste õigekirjaga on
vähe ärritav (või siis demonstreerib see peategelase sisekõnes
jällegi seda ülbet pohhuismi?). Raamatu parim osa on vast esimene
pool ehk see poolpidune road trip NYCis ja Ameerika väikelinnades,
Eestis ja Kreekas toimuv läheb vähe plakatlikuks ja
postsovetlikuks. Nagu aru saan, on oodata järge.
04 september, 2012
Jerzy Pilch – Kange ingli tiiva all (2004)
Poola kaasaegne kirjandus on vahva ja
need kaks Pilchi raamatut vaid kinnitavad seda positiivset kuvandit.
Ametlikult ja ausalt väljendudes (sest alati ei saa luuletada).
Tekst algab kui lõbus jooma- ja pulliraamat ja tasapisi või
märkamatult keerab süngeks joodikuproosaks, kõik need viinaravi
seigad ja muidu joomarite lood (no lõpp läheb vähe pateetiliseks,
viinakuradi allasurumine jms). Et siis aastaid tsüklis naistemehest
kirjamees muudkui joob ja joob, hullematel juhtudel veedab aega
viinaravil teiste omasuguste seas (muuhulgas kasutavad sealsed
deliirikud teda ära kõiksugu kirjatööde tegemiseks – tasu eest)
ning lihtsalt... joob, tihti üksi oma korteris (üldse, nii mõnedki
raamatu deliirikud on soolojoodikud). Tekst pole üleüldse selline
jõhker naturalism ja lugejale näkkuoksendamine, aga mingi hetk
hakkab... inimlikult valus või midagi.
Takkajärgi tundub endale imelik, et
miks raamatu algus nii lõbus tundus, kõik see purjus praalimine on
tegelt häiriv, aga noh, põhjamaa värk, purjusolek on fun ja
täismeeste õigus.
Peatükkidest võiks teha küllaga
monoetendusi, Pilchi siinne stiil on kui valeärgas Griškovets.
“Ma ei taha end surnuks juua, igal juhul mitte praegu. Tõtt öeldes jooksin end surnuks pärast pikka ja õnnelikku elu.”
“Te mõtlete nagu laps, nagu alaarenenud laps.”
“Ah, doktor, ma tean, ma tean ju väga hästi, et ei saa, eriti minu puhul, ei saa juua ning kaua ja õnnelikult elada. Aga kuidas on võimalik kaua ja õnnelikult elada ilma joomata?” (lk 12)
“Tead mis, kallis,” Ala silitas mu habetunud lõuga ja arvatavasti isegi paitas joodiku tüükalist põske, “kas tead, kallim, ma tean, et sa oled maani täis, ma tean, et sul on hallutsinatsioonid, ma tean, et sul on peas kõik segamini, aga seda kõike kõrvale jättes ja ka puhtast uudishimust küsin: kui paljudele naistele oled sa seda juba öelnud? Kui mitu korda, sa kuradi litapoeg, oled öelnud seda oma kuulsat: armastan sind rohkem kui elu?”
“Ainult sinule ütlen seda, see tähendab niimoodi tõeliselt ja niimoodi kogu tundejõuga, ainult sulle. Võib-olla olen midagi samasugust või isegi samamoodi kõlavaid fraase lausunud, aga see oli minu poolt retooriline küünilisus. Nagu iga kopulatsiooninäljas isane olen teeselnud armastust.” (lk 57)
“Aga siin, näe, on magamata inimene, unetu mees, joonud siis, kui kurat käskis, ei maga üldse, või mis veel hullem, ärkab pärast kaht või kolm tundi teadvusetut, ent kohutavalt pealiskaudset und. Ärkad pärast kaht või kolme tundi, ja sa pole ei kaine ega purjus, sa ei saa tõusta ega saa ka enam lamada, sai ei võta värisevatesse kätesse mingit XIX sajandi romaani, et rahustada end harmoonilise lektüüriga, sa ei saa lugeda, sind häirib valgus ja sa kardad pimedust, pole mitte midagi su ümber, oleksid justkui tühjuses keerlevas laevukeses, kuskilt pole abi ega pääsemist loota, üksnes sinu nagu häbitu madu vingerdav, nagu alatu kahepaikne roomav käsi otsib pudelit, mis ettenägelikult, nii ettenägelikult on päitsisse pandud, ja sa tõstad pudeli ja jood, südames meeleheide, sest sa tead, et nüüd algab halb aeg, nüüd juhtuvad sinuga vaid halvad asjad. Ja sa jood tühjuses, pimeduses, üksinduses, jood mööduva ja võltsi kergenduse pärast, sest kõikidest halbadest asjadest tundub sulle kõige vähem halb järjekordne teadvusetu unetund.” (lk 68)
03 september, 2012
Neil Gaiman – Anansi boys (2006)
Juhtub sedasi, et
peale isa mõnevõrra häbitut või siis piinlikku suremist Florida
karaokebaaris selgub matustel pojale, et ta on jumala järeltulija,
nagu selgitavad ta lapsepõlve naabritädikesed. Õigemini, üks
järeltulijatest – senitundmatu vend hüüdnimega Spider on pärinud
isa (koodnimetusega Anansi) jumalikkuse, samas kui Londonis
resideeruv peategelane Fat Charlie (kes pole üldsegi trulla) on
selline tagasihoidlik arveametnikust noormees. Kogemata kombel saadab
ta oma üleloomulikule (ja noh, ämblikulisele) vennale
maagilisevõitu küllakutse. Ja värske jumal tuleb, napsab muuhulgas
venna pruudi ja aitab tahtmatult lavastada Charlie süüdlaseks ta
töökoha finantskelmuses. Rääkimata siis korteris lällamisest ja
elamispinna väärkasutamisest.
Jumalikkuseta
vennal keeb kops üle maksa ja ta pöördub lapsepõlve vanatädide
poole, et need aitaksid tal vennast vabaneda. Tädid saadavad ta...
algmaailma, maailma alguse kolkasse, kus korraga vahivad talle otsa
mitmed ja mitmed Aafrika loomjumalused. Selgub, et Anansi on vaat et
vägevaim jumalus, sest tema loob lugusid. Aga ühtlasi ka nurjatu
tegelinski. Lõpuks leidub üks julge, kes nõus Spideri eest ära
koristama ehk siis sõlmitakse saatuslik leping (mille üheks komponendiks on alljärgnevas tsitaadis mainitav sulg). Puhkeb segadus, mis
lõppeb vennaarmu ja üpris läägete romantikatrillerdustega.
“Fat Charlie's mother had told him, when he was young, to count to ten before he lost his temper. He counted, silently and unhurriedly, to ten, whereupon he lost his temper. “Of course I don't know what to do with it, you stupid old woman! In the last two weeks I've been arrested, I've lost my fiancee and my job, I've watched my semi-imaginary brother get eaten by wall of birds in Piccadilly Circus, I've flown back and forth across the Atlantic like some kind of lunatic transatlantic ping-pong ball, and today I got up in front of an audience and I, and I sang because because my psycho ex-boss had a gun barrel against the stomach of the girl I'm having dinner with. All I'm trying to do is sort out the mess my life has turned into since you suggested I might want to talk to my brother. So, no. No, I don't know what to do with this bloody feather. Burn it? Chop it up and eat it? Build a nest with it? Hold it out in front of me and jump out of the window?”” (lk 332)
Wikis on täielik
sisukokkuvõte, mis on, tõepoolest, täielikum kui siinne postitus;
aga noh, milleks spoilereid jagada. Tekst on tore meelelahutus, kõik
need hüvade hoiakutega kõrvaltegelased siit ja teisest maailmast,
ning see inimlik igisaamahimu, mis kõigeks nõus. Huumorit on,
seiklusi on, kaasaelamist jätkub, mida muud ühelt mõnusalt
ajaviitelt nõuda. Eesti keelde tõlget ehk?